Tuesday, July 10, 2012

Sotsiaalsest ebapädevusest

Üks neist kõige halvema tunde valuutavahetuspäevadest. Kuna elu emotsionaalne graafik on ootamatult seosetu, siis leian end aeg-ajalt ikka kõige selgema mitte-midagi evivuse kütkeist. Ajad muutuvad, elu läheb edasi - totaalne ükskõiksus jääb täpselt samasuguseks.

Valuutavahetuspäevadel muutub see lihtsalt minust endastki suuremaks. Käin ringi valdavalt siseruumides, pea vatti täis ja kõik paistab nagu udu sees. Tahan pidevalt pikali heita, fookust päris täpseks ei saagi ja hoolimata mu tavapärasest kärsitusest ei jõua neil päevil millegi valmis saamisega isegi poole peale. Inimene nagu ülessulav sült.

See on viimastel aastatel olnud harvaesinev nähtus. Olen seda lausa unustama hakanud. Ja muidugi on need kõigest mingid hormoonid, eks, mingid keemilised reaktsioonid mu tarvitajalembelises kehas. Kuigi puberteet on möödas kordub see ikka sama õudusega. Seda võivad varjutada töövahetus viis korda aastas, kolimine keskmiselt kolm korda aastas ja muud üritused lootuses leida omale normaalse inimese funktsioneeriv elu, aga alaliselt istub mu sees see neetud tunne ja ootab oma võimalust ja ettekäänet, et õuele räuskama tulla: "Sinu koht ei ole siin, vaata kui pasasti sa end jälle tunned! Mis sa arvad, et inimesed peavadki nii nüri asja saagima terve elu? Võib vist olla, et peavadki.  Sa ei mäleta siis üldse, mida isa sulle rääkis või? Ega elu lõpuni ei saa proovida!"

Ma mõtlen igal aastal, et see saab kunagi läbi. Et see nüüd harvemini esineb, siis vahepeal - korraks - mõneks kuuks, see justkui olekski läbi. Kuni ma saan mingile süsteemile jälle pihta ja mul kaob igasugune motivatsioon. Vähemalt sellega võiks juba leppida, et jumalast absoluutselt kõikidel süsteemidel on midagi viga, miski ei saa mitte kunagi töötada nii nagu on arvatud, et töötama peaks. Peaks olema ju piisavalt läbikäimist olnud ülemuste, tööbürokraatia eiramiste ning seadusteväänamistega. Miks ma sellega ometi leppida ei suuda? Inimeseriik on ikka sama džungel, kust ta pärit on - tugevam kiusab ikka  väiksemat, sest ainult parim on määratud ellu jääma. See on evolutsiooniliselt  p a r a t a m a t u. Ei tea isegi, kas see on ideaalide ajupesu või elementaarne mõistus või midagi muud, aga olen ikka alati arvanud, et õiglus pääseb võidule. Nagu muinasjuttudes, kus alguses on hea poolel olija vääritimõistetud, ja hiljem klaarib asjad saatuslik, lausa taoistlikult ettemääratud Õiglus. Aga siin ma olen, vaatan seda elu ja mulle ei mahu pähe, kui vastikud me kõik oleme, et me mitte kuidagi õiglaselt elada ei saa, sest see on loodusseaduste vastane. Just see teebki mind väga väga kurvaks.

Ma pole selle pasa sees tegelikult üksi, sest igal inimesel on mingi arusaam õiglusest. Me võime seda rohkemal või vähemal määral kritiseerida, vastavalt meie endi õigluse arusaamadele, aga kindel on tõsiasi, et erinevad omadused ei saa olla võrdselt mõõdetavad. (Samamoodi ei saa ka minu meelest mees ja naine kui erinevast soost isendid olla võrdsete omadustega, sest nad on niivõrd erinevad ja sada aastat ei muuda seda, mida kümme tuhat on süvendanud.) Võrdsus on sama subjektiivne kui objektiivsus - tegelikult pole kumbagi päriselt olemas. On ainult karjad, kellel on sarnased eesmärgid ning needki moodustuvad heal juhul kokkusattumuse ja/või kire ajendil. Ainuke seaduspärasus, mida ma veel usaldada julgeksin on vist saatus - sel puudub vähemalt mõistusega seletatav definitsioon, millega poleks niikuinii muud teha kui järjekordselt pettuda. Inimene arvab, et ta on nii kuradi kunn, nii kõigest muust elusolevast parem, et ta suudab mõistusega maailma paika panna. Mul on inimkonnale sellel alal väike meeldetuletus: te raiped suretate end ise viimse isendini välja.

Hirmutav on vaadata tehnika arengut (peale selle, et hirmutav on lugeda lehti, teada ajalugu, vaadata telekat jms), sest isiklik antropoloogiline teadvus seedib raskesti tõsiasja, et inimese loodu areneb kiiremini kui inimene ise. Isegi geneetiliselt. Alla kaheaastased lapsed õpivad numbreid ja tähti, samas kui ma ise tegin seda alles umbes neljaselt. Siit on aimata veel nüansirikkamat generation gap'i kui me harjunud oleme. Kuigi võib-olla ei pruugi. Jätan endale selle lootuse. Aga tehnika kiirus eriti lootust ei anna. Isegi selles ühiskonnas, mis ei ole just maailma esirinnas (kui on, siis peab see olema vabamüürlaste morbiidne huumor), on pea võimatu leida inimest, kes suudaks elada ilma meediata. Ja mida rohkem meediat inimesed vajavad, seda rohkem gadgeteid talle pakutakse - info liikumine on megakiire, teadasaamine on ülim, laviin on tasemel. Ja see on ainult pealispind, kõigest kübeke - ma ei taha üldse mõeldagi selle peale, mida nad seal sõjanduses juba on leiutanud.

Kõik eelnev on taustsüsteem indiviidile. Või siis minu taust, sellisena nagu ma seda näen. Ja see on alles suur pilt. Väike maailm mu enda sees on kordades võimendatud personaalsete paradokside põletavates leekides, mille tõttu ma muuseas eriti maailmasse süveneda ei jõuagi. Ja kui ma ka olengi proovinud, siis - tuleb veel korrata - valdab mind hirm ja veendumus, et olen mängu alustades juba kaotanud. Või et mis mäng see üldse ongi? Kuidas seda mängitakse? Mis keeles?

Lugesin vist 13aastaselt Coelhot ja mind on siiani kummitanud tema mõte hullumeelsusest. Selles oli midagi taolist: hull olla on nagu olla tumm võõral maal, mille keelest sa aru ei saa. Sellises olukorras on väga lihtne isegi unustada seda keelt, mida sa kunagi oskasid - iseenda keelt. Praegu ja selles maailmas näib olevat vähe variante, mis oleksid Coelho hullumeelsuse tingimustes inimlikud. Kust puuduks Suur Painaja. See on minus tekitanud vajaduse  maailmast eralduda nii palju kui võimalik ja võtta tempo kümme korda aeglasemaks, lasta oma mõtetel settida, lootuses kujundada oma elu minimalistlikult puhtaks. See akt iseenesest on kõrvalseisjatele üsna raskesti mõistetav, mis on selle omakorda minu jaoks keeruliseks teinud. Mind on tegelikult juba aastaid hämmastanud, kuidas mu isklik elementaarsus on väga harva seotud teatavatlaadi konventsionaalse elementaarsusega, mis on mind pannud tundma end väga hälbelise olendina. Kõik need "niimoodi ei tehta" ja "niimoodi tehakse" jutud on mul juhtme päris kokku ajanud. Ent ajapikku, et mitte olla veel veidram kui paistan, olen ma neid asju matkima õppinud.  Sest teadagi ju, mis öeldakse - kui sa liigud huntidega, siis ulu nagu hunt. Piisab sellest, et teismeliseiga oli kategooriline "minge putsi oma huntidega, ma olen hoopis rebane". Kuna ma seegi kord oma jonni ei jätnud, tehes ikka seda, mida õigeks pean, siis lõikasin end ikkagi oma näilisest turvatsoonist välja. Sest tõsimeeli hakkas tunduma, et midagi väga halba, võib-olla lõplikku, juhtub, kui ma end käsile ei võta.

Kui saabusid esimesed suveööd ilma ühegi segatajata sain vähehaaval aimu sellest täielikust kaosest, mis minu ja maailma vahel tekkinud oli. Mulle on nende ööde jooksul jõudnud kohale hämmastavad  omadused iseenda kohta, millega olin teadvustamata elanud terve elu. Kõik tundus nende rabelemist täis aastate kõrval lõpuks ometi korrakski loogiline. See oli täielikult kapitaalne rahu, milles oli välja lülitatud kogu maailma inimesed nende emotsioonide ja narratiivide ja rumaluse ja tarkuse ja kõige selle tohutu lärmiga, mida inimeseks olemine tegelikult tekitab. Mõistsin ja olin sunnitud endale tunnistama, et tihe inimasustatus tapab mu vaimu pikal ja väga piinarikkal moel. Suur osa sellel on võimetusel mängida sotsiaalseid mänge (lähme kultuuriüritusele, seal on kakskümmend inimest ja ma kaotan kõnevõime), mille hulka käib ilmselt ka võimetus kaine peaga isegi privaatsemates seltskondades viibimine (inimesi rohkem kui kolm), rääkimata introvertide massirepressioonist nimega klienditeenindus. Aga see kõik ei ole tegelikult häbi, millega ringi käia. See on lihtsalt eripära. On tõenäoline, et kui, hoolimata kõigest sellest jõhkrast pasast, mis ümberringi toimub ja nendest õudselt tarkadest pedekatest, kes kõik sul elamist õpetavad, inimene ise suudab oma erinevust aktsepteerida, siis peaks elu, kui mitte parem, siis kergem küll olema. Mässamine iseenda isiksuse terviklikkuse pärast on üks kuradi kurnav töö ja sellistes mastaapides, nagu mina seda läbi olen teinud, ei soovitaks mitte kellelegi. Aga jumal teab, kui palju ja kui vastuoluliste iseloomudega ristsugutisi siia ilma juba loodud on..

6 comments:

  1. Poeet laulis meile, et "endaga ei ole mõtet tüli norida". Aga see poeet, kes vanasti oli diip (selle sõna heas tähenduses), on nüüd paks ja laulab sita- ja peerunalju. Nii et mingitmoodi tuleb ikka tüli norida ka. Aga endale näkku ei tasu siiski panna.

    Sitt tuju, menstruatsioon ja psühholoogiline stabiilsus käivad ikka tsüklis och sinusoidina üles-alla, ja muud moodi ei saa ta ka olla kui me maailmale muutumist, või takkapihta progressi tahame lubada. Sellega hakkamasaamiseks on vaja mingil määral praktiseerida reflektsiooni ehk iseenda metatasandit - hetkeseisu suures pildis ära tundmine aitab aru saada, üle elada, ja järgmine kord paremini hakkama saada. Lisaks, niimoodi pakub (emotsionaalne) madalseis juba hoopistükkis intellektuaalset naudingut...

    Süsteemid on kõik definitsiooni järgi vigased. Pole ju süsteem muud kui mingi maailmapiirkonna kaart. Kaardil, seejuures, on oluline nii see mis seal peal kui ka see, mis välja jäetud. Millisest piirkonnast kui detailset kaarti sa haldad, on sinu oma asi. Mis piirkonna vastu mis määral huvitud, kohustud, erialastud. Millisest kaardist keeldud - sest (suurem) kaardistamine ehk profiks hakkamine tähendab alati süütuse kaotust ja sellele järgnevat enese kaotamist ja (põhjuste) otsimist. Alati on kellegil detailsem kaart, ja alati vastutad kellegi ees enda kaardilt puudunud detaili eest. Jõudu jätkata annab see, kui õnnestus kellegile teed näidata.

    Ühiskonda ja seda, 'kuidas tehakse/ei tehta' kotib individuaalsetest kaartidest ühiskasutatava atlase koostamine. Siia kuulub ka kunstnik, kes isikliku piinlemise (suht camp muidugi) põhjal teiste jaoks ebameeldivaid urkaid kaardistab. Aga sellel Atlasel põhineb kogu tsivilisatsioon. Teismeline, see on seesama mis filosoof, ei usu kunagi, et keegi teine on juba mingit piirkonda edukalt kaardistanud. Elu muidugi läheb edasi. Suureks kasvanud inimesed usaldavad ja kasutavad, aga ka kontrollivad neile pakutavaid kaarte. Kaardilt saadavat süsteemi võib matkida, kuid parem veel, kui tunned kaardi konstrueerivat printsiipi. Mina ei suutnud kunagi matkida hommikul ärkamise süsteemi - miks küll inimesed sellist nõmedust teevad? Kuni huvitava töö otsa sattununua avastasin, et kurat, kui ma tahan homme selle põneva asjaga produktiivne olla, pean normaalsel ajal magama saama.

    Ja vot siinkohal on ainus koht, kus inimene on tõeliselt vaba. Vabadus, see on tunnetatud paratamatus, see on see koht, kus võimalusi on käepärast palju, aga ega sul muud üle jää kui teha see üks ainuõige valik. Vastasel juhul jääd kunagi kahetsema ja masenduma. Otsusta ja vastuta, ütleb Nietzsche, ja vastutama peame, sitta sööma, ka ainuõigete valikute eest. Human condition, jep.

    Ja selle kõige tagajärjel on meil tõepoolest kõigil marslane peas. Igav juba ei hakka!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Olen täheldanud, et mida rohkem teada (intellektuaalselt ja/või emotsionaalselt, intuitiivselt) sedavõrd raskem on pealt näha arusaamatust ja võimetust süveneda. Tekib emotsionaalne tõke täielikult idiootse käitumise suhtes. Juhul kui see isegi on taltsutatav, jääb see enese sisse käärima ning lahendus ei pruugi tulla üldse nii ruttu, kui vaja oleks, et asjad hullemaks ei läheks. Kaardi tundmine ei garanteeri ju veel teadmist, mida selle tarkusega peale hakata, kuidas rakendada õigetes olukordades õigetel meetoditel.
      Inimestega suheldes on paratamatu, et suheldatavaga on mingi seostatus. Kellele mis seosed vajalikud on, need ta leiab. Subjektiivne maailmatunnetuse probleem tekib siis, kui seoseid pole võimalik näha. Lahjem variant on, et suudetakse näha, aga ei suudeta väljendada - see on harjutamise küsimus. Aga neid asju ei saa lahata puhtalt intellektuaalsel tasandil, sest tunded ei ole samad mis mõtted. Ajendiks selle loo kirjutamisel oli alaline probleem tunde ja teadmise paradoksaalsusest ja hukatavast mõjust. Ma ei usu, et sügavama tundeeluga inimestel piisaks ainult sellest, et neist saaksid kunstnikud või kirjanikud - ülejäänud maailmaga on ikkagi vaja mingil määral hakkama saada. "Tänu" sellele kunstipedekale iseenda sees näib vähemalt mulle küll alaliselt, et emotsionaalse stiihilisusega ei ole võimalik normaalselt elada. Kui on pahad päevad, siis see jah võimendub, aga mingil määral on see osa igapäevast. Kaks päeva ei ole ja kolmandal on kolm korda hullemini.
      Kui see on liiga pubeka jutt, siis keegi peab praegu ütlema, et see on pubeka jutt ja teema on lõpetatud.

      Delete
    2. Hakka ometi küünikuks ja saadki hakkama. Sest sa tead ja taipad asju mida nemad mitte ning see annab sulle õigeid käike tehes põhimõttelisi eeliseid. Kaua see puberteet ometi kesta võib niiviisi vingudes ja mandudes?

      Delete
  2. Päris palju oleks öelda (ja tahaks seda ka pikemalt teha - osaliselt samal teemal, peamiselt aga RK eelmisel kuul tehtud fantastilise avangu jätkuna) aga toon hetkel välja ainult ühe asja, mis ehk kuidagi teemaga haakub. Nimelt meeldib mulle kristlikus, eriti katoliku süsteemis tohutult üks geniaalselt lihtne asi - mõttekuse defineerimine negatiivselt. Süsteem fikseerib ära mõttetuse üksuse - patu - ja ütleb, et kõik peale selle on mõttekas. Ainult patt on mõttetu, kõigel muul on mõte.

    Mõtte, sõna, teo ja tegemata jätmisega patustamine. Badass shit.

    Igatahes kui mõttekus niimoodi negatiivselt defineerida, kaob ära ka vajadus selle sotsiaalse joonlaua järele, millega kõigile mõõta ja mille järgi keegi elada ei jaksa.

    PS - Mõttega patustamine on eriti wicked shit teema. Tahaks selle augustis-septembris, mil üks vahepealne lugu loodetavasti valmis on saanud, pikemalt ette võtta. RK tegi e2-e4 juba ära.

    ReplyDelete
  3. mul on natuke tunne, et sisyphose müüt on üks inimkonna suursaavutusi. Eesti kirjanikest Ristikivilt:

    Tea nüüd! Ja mine siiski püstipäi
    ka siis, kui ükski teine seda teed ei käi.

    Et enam sa ei usu sõnajala õit,
    võib-olla on su kõige suurem võit.

    Sa oled küllalt kaua üles ronind mäest,
    nüüd hoopis kergem minna, kui sa viskad käest

    kõik, mis sa kogusid, et sellest saaks su telk.
    Ja kuigi silmale on valus mõõga helk,

    mis pimestab — ta valgus sinu sisse jäi.
    Sul pole enam vaja minna, ainult käi.

    Või siiski, Sisyfos, sul kahju tühjast tööst?
    Need päevad otsas on. Nüüd tunne rõõmu ööst.

    Nüüd pole enam päikest, ainult muutlik kuu.
    Kuid tea — ka sõnajalg on ükskord olnud puu

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui ma vähemalt "Masenduse ja lootuse" loetud saan, siis tahan Camus'i lugeda. Tundub, et kirjandusest saab jälle eskapism. Meeleheitlik, aga lohutav.

      Delete