Monday, September 10, 2012

20 000 tm kunsti pihta

Kunstnike Liidu hoone - ilus, soliidne.
See küte ilmus Müürilehe festivalieris. See oli kvaliteetne number.

Tere, kallid sõbrad.

Seisan kunstist mõõdukal kaugusel. Tunnen mõningaid antud alal tegevaid inimesi ja mul on mingitlaadi üldine ümmargune arusaam tehtava trendidest. Tunnen antud tegevuse ja seotud isikute vastu keskmist ületavat poolehoidu ning oman usku nende vajalikkusesse. Ometigi ei leia mind liialt tihti näitusesaalist. Ning samuti on jäänud tunne, et ise ei tahaks niimoodi kunsti teha, nagu seda üldiselt tehakse. Ehkki ma usun, et seda on tegelikult tarvis teha, ei ole sellist tunnet, nagu oleks tarvis. Kuidas on niimoodi sattunud?

Järgnev saab koosnema minu mõtisklustest ja fantaasiatest, mida ma teeksin, oleks mul viitsimine ja võim ja maailm kui plastiliin mu käte all. Katsu seda lugeda nagu piiblit, see on, hõiska enesele enim meeldinud kohtade juures ja ülejäänust libise niisama üle. Ega’s ma’i taha kellelegi õpetada, kuidas ta midagi tegema peaks.

ME TAHAME VÕIMU

Niimoodi pealkirjastaksin ma projekti, mille tulemusena hoiaks Ühiskond kohaliku kunstimaailma tegemistel tihedamalt silm peal. Nad mumeelest võiks, mumeelest seda kunsti nagu tehakse nende inimeste jaoks ja seetõttu on tähtis, et nad tuleksid kohale ja räägiksid üksteisele muljeid ja et kunstimaailm oleks oluline osa nende igapäevast. Tuleb aga arvestada, et inimeste aja ja huvi jaotuses konkureerib kunst paljude muude ilmingutega. Kunst konkureerib ajakirjanduse ja tarbimise ja interneti ja muusika ja poliitika ja äriga, näiteks. Et inimene sooviks mingile peole tulla, peab tal olema tunne, et tegu on kõige lahedama peoga, mis toimub. Et on laulu ja tantsu ning tehakse hullusi ja plikad on kenad ja batjad head.

Alustuseks oleks armas, kui eesti kunstnikud, vähemasti see va noorem põlvkond, läheks ja laseks endale relvaload teha. Ja muretseks endale relva ka. Ja ei hoiaks seda enda teada. Tõepoolest, ma tahaksin näha alajehes ja tänaval ja internetis plakatit, kus Anders Härm ähvardab mind revolvriga ja Kiwa hoiab pumppüssi nagu imikut. Ja muidu oleks ka hea teada, et kunstnikud käivad ringi, laetud relvad kaasas. Neil võiks mingid samade eraldusmärkidega pintsakud ka olla, mida ei pea kogu aeg kandma, aga kohati võib, ja kunstiasutuste ees võiks olla selline auvalve või patrull, millega noorliikmed tegelevad. Et oleks rohkem nagu paramilitaarne organisatsioon. Härmil võiks olla selline hõbevalge vorm nagu vanal Jossif Stalinil. See täidaks mu südame rõõmuga. Paljudel inimestel tekiks huvi, mõned hakkaksid närvitsema. Selle taustalugu võiks ka öelda, et see on selle tšello mälestuseks, kes ütles, et kõige sürrealistlikum akt on suvalt rahva hulka tulistada, aga ei pruugi, see võib ka olla lihtsalt selline sünge žest, et nüüd ei ole enam mitte ainult kaitseliitlastel relvad. Rahvale meeldib nii, rahvale meeldivad võimu sümbolid. Just seepärast oleks hea, kui kunstnikel oleks rohkem sellist raha, mida nad ei pea riigi käest küsima ja pool aastat ootama – raha, näe, on samuti võimu sümbol, võib-olla isegi, et võim ise, niimoodi meeldiks inimestele ja kunstnikule omale meeldiks niimoodi ka. Ja kokkuaetud kapital ning huvi teeniks lõppeesmärgina siiski seda, mida kunstnik tegelikult teha tahab.

Et saada raha, tuleb toota toodet. Mul on tunne, et keskklassile peaks pool sammu vastu tulema. Mingi võimas performance-kunstnik, kellest mulle on räägitud ning kelle nime ma ei mäleta, toimis printsiibi järgi: midagi lastele, midagi väikekodanlasele ja midagi kunstikriitikule. Seda, mida sa ise tahad teha, saad sa teha ainult omaks lõbuks. Niimoodi on ainult aus. Solidaarne ülejäänud ühiskonnaga. Ega's tehasetööline saa toota detaili, mis talle endale meeldib ega teadlane uurida seda, mis huvitab. Kui va Nõukogude ajal pidi välja paistma, et järgib parteiliini, aga tegelikult sa panid sekka ka seda, mis sa ise mõtled, siis tänapäeval tuleks maskeerida see, mida sa tegelikult teha tahad, kuramuse meelelahutuseks. Lisaks tundub unistus, et kunstnikud elavad plaanimajandussotsialismis ja saavad teha, nii nagu soovivad, samal ajal, kui ümberringi on kiratsev paremliberalism, moraalselt kahtlane. Ebasolidaarne ülejäänud ühiskonnakihtidega. Kunstil on nii ehk teisiti mingi elitaarsuse vibe küljes. See ei tule sealt lahti, kuidas ka proovida, seda eraldi rõhutada aga pole ilmselt tark. Käib ainult inimestele närvide pääle. Ma ei tea ka, kuivõrd hea mõte on rõhutada oma kunstnikustaatust. Inimene ei pea üritama olla see, kes ta on, sest seda ta on juba niikuinii.

Tooted, mida tuleks toota, oleksid siis säändsed reproduktsioonid ja särgid (miks see on nii, et ma saan ainult mingisuguste rõvedike piltidega särke osta, aga Raoul Kurvitza rongipildiga särki ei saa? Ma oleksin üli boss selle särgiga. Ma oleksin otsekui tänavate omanik.) ja tassid ja muud kulinad, miks mitte ka readymade'e ja installatsioone ja postkaarde ja fotosid kunstnikest ja muidu nende vana träni. Ka oleks õige armas, kui viitsitaks valmis teha mingi ülevaateraamat viimase kahekümne aasta tegemistest, et rahvast harida, ning jah, tegemist peaks olema poolkollase, suhteliselt ebaakadeemisise üllitisega, kuid siiski selline, et raamatu läbi lugenult saaks inimene paremini aru “mis värk on”. Mulle tundub armsana ka mõte sellest, kuidas kunstnikud toodavad seeria “lasteraamatuid, mis polegi tegelikult üldse mingisugused lasteraamatud”. Ettevõtetega ja asutustega võiks koostööd teha, viia kunsti inimeste tööpaikadesse ja koolidesse. Ja ka reklaami tootmise peale ei peaks sülitama. El Lissitski tegi Pelicanile reklaami ja keegi ei leia, et see oleks hullult häbiväärne olnud. Ja Žižek kirjutas kellelegi copyt ja ütles, et ta kirjutab palju parema meelega copyt kui lakub kuskil akadeemias juhtkonna perset ja passib tuhmide üliõpilaste lõustasid. Žižekit tasub usaldada, ta on meie päeva kuumim intellektuaalne sugutäkk. Taha olla nagu tema. Aga kui tellijad millegi kallal kobisema hakkavad, saada nad kenasti perse ka. See on suur nauding ja aus asi, mida teha. Minu kujutluses oleks autorireklaam julmalt prestiižne.

Samuti saaks seal müüa DVD-sid ja CD-sid kunstnike muusika ja perfokatega. (Kunstnikud peaksid ülepea rohkem muusikat tegema, nad saavad sellega sageli paremini hakkama, kui muusikud, ja head muusikat ei tehta ülepea eriti palju. Natuke on tunne, et ma tahan kunstnikele öelda, et nad teeksid vähem kunsti ja rohkem kõiki muid ühiskonna asju. Ma arvan, et see võiks ühiskondlike asjade taset mitmekesistada ning tõsta. Õpetaja Irene Jürna ütles mulle kunagi õige armsalt, et kui inimene on juba andekas, siis ta on andekas igal alal. Siin ei ole tegu absoluutse tõega, vaid niisama kena elujuhisega. On hea mõte laiendada oma tegevuse haaret, leida eneses uusi talente ning rakendada juba leituid inimeste rõõmuks. See avaldus mulle, kui inimesed, keda ma olin teadnud aastaid, avastasid juhuslikult, et ma olen tõhus massöör, ning hiljem, kui ma avastasin, et inimene, keda ma olin teadnud aasta, polnud ikka veel mu vilet kuulnud. Also, sa võid selle kohta öelda, et kunst on kunstniku tegevuse jälg, kui sa soovid.)

Internetti paneks ka esinduse üles. Eesti kunstnikel peaks olema palju rohkem internetti. Kui inimene saab netist ajalehte lugeda ja muusikat kuulata, aga kunsti vaadata ei saa, siis see tähendab, et kunst kaotab. Inimene istub lõppeks internetis ju nii neli kuni kuusteist tundi ööpäevast. Samuti oleks see suur vastutulek Jõgeva kunstisõbrale ja muidu kunstisõbrale, kellel on lihtsalt kohaletulemise probleem või kes magab siis, kui teised üleval on. Samuti tuleb hästi silmas pidada, et tootevaliku hulgas oleks ka odavaid tooteid, inimestele, kellel on vähe raha. Sarnaselt sellele, kuidas Maximas saab kuue sendi eest nisukukli. Selle tõdemuse vahel, et tarbimisühiskond on üldiselt kunstniku vastu ebasõbralik ja muidu ka sutsu nilbe, ja tõdemuse vahel, et odavalt oma asju müüa on kuidagi “madal”, on üsna ilmne ideoloogiline ebakõla. Originaalikultuse kõige räigemaks väljenduseks on ilmselt see, et kunstnike perfokate videotest tehakse mingi kolm kuni viis koopiat, millest igaüks maksab kuskil, hm, ma arvan, et alates tuhandest eurost. Selle tulem on see, et kunst ei ole normaalne kultuur nagu filmid ja raamatud, vaid kuradi spetsialistide valitsetud aktsiaturg, millel on rahvaga vähe tegemist, ja samuti seda, et kunsti levik ühiskonnas on oluliselt väiksem, kui ta võiks olla. See, et inimesed saavad endale kunstiga seotud objekte seostada on kasulik, kuna kunstiharidus algab üldreeglina kodust. Mind ennast on kindlasti pöördumatult mõjutanud see, mis vanema põlvkonna seintel on rippunud. Tarbimisühiskonna inimestele meeldib omada. Neile peaks andma selle võimaluse. Nad ostaks küll, kasvõi süütundest, see on väga tugev mõjutaja mõningate inimeste eludes, kes tahaks lugeda rohkem raamatut ja käia rohkem näitusel, aga kuidagi ei jõua või ei viitsi. Ma olen ise ka selline, ma olen nagu kõik teised.

Ka soovitaksin ma tegeleda tänavakunstiga, nimelt sellepärast, et see on kõigi seintel, ning eriti Tallinnas, kuna tundub, et Tartu on sel alal meist ette jõudnud. Tääg oli äge üheksakümnendate kesk-lõpus, kui DJ Critikal ühe Saarmanni saunamaja trepikotta tegi, koos juurdekuuluva uljajoonelise tigeda lõusta ja vististi värvipurgi kujutisega. Ja aastal 2000, kui ma ise neid teha üritasin, oli ka veel suht äge. Nüüd näevad need raisad täiesti nähtamatud välja ja stiilis toimub staseis. Midagi uut tuleks välja mõelda. Seda märgataks. Kui me soovime, me võime nimetada seda linnaruumi tagasivõtmiseks või solidaarsuseks noorte inimeste ja subkultuuriliste liikumistega, kuigi tegelikult me tahame lihtsalt tähelepanu, mida me arvame, et me väärime.

KUI MA OLEKSIN KURAATOR

Ma ei tea täpselt, mida kuraator tegelikult teeb, eks, ma kujutan ette, et ta mõtleb välja, milliseid näitusi olla võiks. Oma kuraatoriunelma olen mudeldanud kooli järele, kus õpetaja andis lastele “teema” ja siis kõik joonistasid. Teemad oleksid sellised küündimatud, eks ole. Aga neid oleks võimalik ületada. Ma teeksin näituse lillemaalist, sest inimestele meeldivad need, ja siis ma loodaksin, et kunstnikud teevad lillemaali paremini, kui seda harilikult tehakse, ja panevad sinna midagi enamat kui lillemaal. See oleks ühisnäitus, muidugi. Kogu aeg oleks kuradi ühisnäitus. Kunsti tootmine konveiermeetodil, tööstuslikult. Üks inimene teeks ühte näitust nii kaua aega. Also, ma laseksin kohale ronida ka kunstihariduseta inimestel, kes tunduvad muidu lahedad ja ideedega ja tahavad teha (Ma ei usu kunstiharidusse pea et põrmugi. Ma arvan, et kunstnikud peaksid otsima enestele ise õpilasi ja õpilased peaks ise otsima kunstnikke ja et vähemalt too kunstiülikool, mis Tallinnas asub, on selline mädasoo, ilma milleta oleks kõigil asjaosalistel parem, samuti tundub tänastes oludes neljasaja uue kunstniku aastas juurde tootmine meelehaige ideena. Destroy all infrastructure and start over, maybe.) Nagu vana '‘Llard ütles, kultuur ammutab uue jõu oma äärealadelt. Fototüüpe võiks rohkem olla, ja realistid võiks peole kutsuda, ja nood, kes arvutis värki disainivad, et vähem exclüsive oleks ja rohkem firepowerit. Ja siis võiks plakatinäituseid teha. Plakatinäitus, mis ühendab vahva homoteema eesti patriotismiga, ning ka homovastaste plakatite näitus, mis ilmsesti saaks päris elus olema pigem homovastaste stampide parodeerimise näitus, aga well, vähemasti on üritatud teha nägu, nagu kõnetataks dialoogi mõlemat poolust. Ja võiks võtta õppust marketingi-rahva kogemusest (ei, ilma fookusgruppideta, need on nilbed) ning pöörata senisest enam tähelepanu “sihtgruppidele”, mis tähendab, et mõeldaks välja näitusi, mis on suunatud vanainimestele või põhikooli õpilastele või venelastele. Spordile pühendatud näitus võiks olla. Ja, get this, sellekohane marketing oleks ka. Vajaduse korral võib publiku kohale meelitada mingi kõrvalise peibutisega, kuid mitte nii, et see näitust liialt varjutama hakkab.

Sellise näituse võiks ka teha, mille idee on mõnitada ühtaegu liialt ilutsevat maalimist ja ühiskonnas ning ajakirjanduses toimuvaid üldlevinumaid irisemise teemasid, nõnda-ütelda sotsiaalsfääri ja tähelepanu juhtimist. Seal saaks olla kena maal auklikust asfaldist päikeseloojangus ja kurblik tütarlaps, kes käib keset talve nabajopes ja miniseelikus. Ja igasugust säändset tavapärast virisemist. Kõik näeks välja õige nilbe, aga kuidagi pilkupüüdev. Ja näitusteseeria üldisem ülesanne oleks olla didaktiline. Kujundada harjumusi ja harida. Inimene tänavalt ei ole sugugi saanud sellist kunstiharidust, mis aitaks tal näitusel käia. Enamasti õpetati teda koolis viis aastat viltpliiatseid ja värvilist paberit vihkama. Gotta give it a fresh start. Mulle meeldiks ka teemanäitus “Kunstiajalugu”, kus, well, kunstnikud edastavad oma kujutluse kunstiajaloo tähtsamatest hetkedest ja sellest, kuidas nad toda ajaloolist narratiivi kujutavad. Samuti võiks teha reportaažnäitusi teemal “Üks meie hulgast”. Need edendaksid positiivseid isikukultusi armastusväärsetele või muidu tähelepanuväärsetele karakteritele, keda kodumaalt leida võib. Ma teeks kindlalt Raiko Aasast näituse. Ta on klassikaline marksist Vastseliinast. Sa võid tema käest mis tahes asja kohta marksistlikku arvamust küsida, sa saad. Samuti on Raiko viinud turistipildi kavandamise ning sellel poseerimise uuele tasemele. Võin teda kõigile soovitada. Pöörakem tähelepanu inimestele, kohati on nad ilusad ja hirmsad, koomilised, kuid selle varjus ka tõsised ja traagilised, just nimelt konkreetsetele inimestele, mitte abstraktsetele, üldistatud inimestele, mingem nendele lähemale.


Selle jaoks, et selliseid asju teha, on tarvis leida suuremat tahet kollektivismiks, juba see, et tüübid endale relvalubasid kokku ajavad, vajab seda. Ja see tähendab kohati oma individuaalsuse allasurumist, jah. Kompromisse. Aga ei tasu karta, et kollektivism kuidagi olemuslikult individualismi vstane oleks ja et inimese isiklik tähelend kultuuri tootmismassi sisse ära kaoks. Inimestele meeldivad teised inimesed ja inimeste näod ja nad tahavad teada “kes selle tegi”. Koostöö toimib konkurentsist paremini. Ma räägin iseoma kogemusest. Siin ei ole suuremat millegi pärast konkureerida. Kultuuritüüpidel omavahel, siis. Enamus rebimist toimub mingi prestiiži pärast, mis eksisteerib kümne inimese peas või mingi olematu raha pärast. Scrap that. Tuleb käia koos, pakkuda õlatunnet, mobiliseerida inimesi, kasutada loovalt ära olemasolevaid kontakte ja materjale.


Kunstnikute ja raha diskursus, mida ma kohe käsitlema hakkan, mõjub mulle üldiselt mõnevõrra ebameeldivalt, kuna see võib mõjuda ebasolidaarselt ülejäänud ühiskonnakihtidega, nimelt on kunstnikele antud midagi, mida töötule ja klienditeenindajale on vähem antud: see on kõnevõime, julgus astuda üles ja rääkida terve grupi nimel. Niimoodi me teame nende probleemidest rohkem, kui mõnede teiste omadest. Ja ma kujutan ette, et enamik inimesi, kes on vahest ehk veel vähem tunnustatud, saavad selle jutu korduva nägemise peale ainult vihaseks. Isegi siis, kui sinu koht ühiskonnas ehk ongi tähtsam, kui mõnel muul, siis tuleb selle teadmisega võimalikult ettevaatlikult ringi käia. Aga mina ei tegele kurtmisega, mul on tööplaan, ja ma olen juba ennem öelnud, et puuduv raha oleks hea mõte ise tekitada, sest muidu pole seda kuskilt tulemas.

Kollektivismist saaks isegi riikliku kraani keerajat teha, kuigi see nõuaks peale koostöövõime veel midagi haruldast, see on: illusioonidest loobumist. Aga muidu on tegemist nii kena plaaniga, et ma soovitan seda ka muudele ühiskonnagruppidele. See paistab samaaegselt parempoolne ja vasakpoolne, see on nii blunt, et on ebaideoloogiline.

ANNA LIHTSALT RAHA

Ehk siis: kultuuritüübid moodustavad alliansi (kuna antud juhul on tähtis lüüa massiga, siis tuleb ühendada oma jõud kirjanike, vahest ka näitlejate ja üldse kõigiga, kes tulla viitsivad). Allianss saab aru, et poliitika on huijoo ning ei huvitu pereväärtustest, astmelisest tulumaksust ega pereväärtustest. Allianss on mõistnud, et põhiliseks väärtuseks ning võimu kandjaks kapitalismi tingimustes on raha, ning ta teab, et vasakpoolsete jaoks on iga mõeldav valitsus liiga parempoolne ja parempoolsete jaoks iga mõeldav valitsus liiga vasakpoolne ja et keegi ei saa seda, mida ta tegelikult tahab. Ütleme, et kultuuritüübid saavad koos pereliikmete ja poolehoidjatega kokku 20 000 hinge. Siis läheb kultuurialliansi esindaja erinevate parteide juurde ja ütleb: “Yo, mul on kuradi 20 000 häält müüa. Me hääletame mingi sinu poolt ja sa annad kultuurile mõnusalt raha juurde. Mind ei huvita, kust ja mille arvelt see tuleb, sa mõtled selle ise välja. Also, ilgelt kena oleks, kui me saaksime mingi oma tüübi kultuuriministriks. Sellise, kes ei käi kogu kultuurirahvale korraga närvidele, vaid umbes ainult pooltele. Häälte eest saab pealekauba selle, et me lõpetame ennem valimisi sinu kallal kobisemise ja avaldame avalikult poolehoidu. Ütleme, et sa oled Mister Normalman ja Patron of the Arts.“ Kui tahta seda ideoloogiliseks tagasi keerata, siis võiks ka küsida sama palju raha, kui on sõjaväel, sellepärast, et kultuurirahvas on samuti selle rahva sõjavägi ning erinevalt tollest eelmisest töötab edasi ka okupeeritud territooriumil. (Kultuuril, ja veel lisaks kultuurirahva poolt produtseeritud kultuuril on üks oluline, poolläbipaistev lisaväärtus, mis toimib ka siis, kui kultuuri objektid jäävad suurema tähelepanuta või on mannetud, ning see on nimelt see, et see tihti tagajärjetuks jääv jutt, mida nad räägivad, hoiab elus ja kannab edasi mingeid võrdlemisi tähtsaid põhimõtteid. Selliseid, millele teised vahest igapäevaselt ei mõtle, mis toimivad automaatselt, kuid millele siiski toetub inimeste igapäevane elu ja areng. Kultuuriinimene mitte vaid ei mõtle ise, vaid kannab edasi ka teiste mõtteid, tsitaate, ning elujõulisemad neist lõpetavad kõigi suus, ning sellele ehitub meie elu. See on suhteliselt armetu katse seletada, miks on hea mõte omada inimgruppi, kes vestleb alatihti poolabstraksetel teemadel, aga well. Huvitavad karakterid on ülepea väärtus, kas siis eeskujude või hoiatavate näidetena.) Ning samuti, et üks põhilistest põhjustest, miks inimene peaks üldse tahtma siin riigis elada, on ilmselt selle kultuur, sest ega peale selle siin palju ei ole. Kena arhitektuur ja sulnid maastikud, neid leiaks ilmselt ka mujalt. Ehk siis, inimene, kui ta elab ikka veel siin, ta peaks endale tunnistama, et ta on mingit sorti patrioot, kasvõi selleks, et endale mitte tunnistada, et ta on liiga laisk, liiga hirmunud või liiga saamatu, et riigist lahkuda. Ja kui kultuur on ainus asi, mille pärast siin tegelikult mõtet olla on, äkki oleks mõtet sellele seniolematult, vürstlikult palju raha anda. Äkki nad teeks midagi suurt sellega, nii et välismaalt tuldaks vaatama.

Siinkohal võib tekkida sisseharjunud protestireaktsioon: see on võimatu! Ma üldiselt ei soovita seda reaktsiooni. Soovitan seda alla suruda. See mõte muudab tahtetuks. Selleks, et siin maailmas ülepea midagi teha, saati siis veel midagi suuremat kui harilikult, tuleb omaks võtta poolidioodi meeleseisund, kes peab kõike võimalikuks, ning samas suhtub kõigesse sellise eemaloleva ebatõsidusega, et end ebaõnnestumise löökide eest kaitsta. Isegi, kui sa midagi väga lolli teed, mäletab seda kolme aasta pärast ehk vaid ainult sina ja siis veel mõni inimene, ja needki ilmselt mitte eriti halva sõnaga. Sa oled siin ühiskonnas nagu üksi toas, sa võid teha, mida tahad, halvim, mis võib juhtuda, on see, et keegi ei pane tähele, mida sa teed, kuid kui keegi juba niigi ei pane tähele, mida sa teed, ei ole ka midagi kaotada. Suuri asju on tehtud nimelt niimoodi, et neid on võimalikuks peetud, ning sageli on neid katsetusi saatnud nööked ja pilge. (Antu puhul on muidugi tegemist pooliku tõega. Tõe teine pool on üle võlli hoolikas strateegiate planeerimine ja jõu koondamine, et plahvatus võimalikult vägev tuleks.)

Sai räägitud ja räägitud ja vast ülemääragi räägitud, aga mis teha, kui nii heldelt täheruumi lubatakse. Süüdistage kõiges toimetust. Ja kui miski liiga julmalt närvidele käis, siis võta seda kui ulmet või konseteksti alternatiivmaailmale. Kaugel olgu minust soov kedagi solvata.

Aitäh teile.

8 comments:

  1. Suvevaheaeg oleks nagu head tööd teinud. Äärmiselt loetav arvamuslugu on, ja Rostovi arvutimängulugu oli ka äärmiselt loetav, kuigi ma ei julgenud seda sinna alla kirjutada.

    ReplyDelete
    Replies
    1. oi, täpselt see kommentaar, mis tekitab tahtmise ise ka midagi kirjutada, et niimoodi kollektiivselt kiita saada.

      aga luiga artikli juures meeldib mulle kõige rohkem "miski pole võimatu" fiil ja siis ka see, et kõik (arvamusartiklid) ei pea olema kogu aeg tõsine ja teostatav, punkt punkti haaval aruandesse kirja pandud.

      Delete
    2. ja siis meeldib mulle see lustakas vimpel, mis ütleb "kunstihoone".

      Delete
  2. Selle nimel võiks organiseeruda ja kõik oma väiksed egoismid mõneks ajaks maha suruda küll; ainuüksi selle võimalikkuse, katsetuse, visiooni austuseks. Hea töö, õhu tunne.

    ReplyDelete
  3. Siin pole mingit kollektivismi utreerida vaja - üks teist pangu lihtsalt pood püsti ja hakaku pihta. Kui üks lippu kannab, küll teised sinna alla koonduvad.
    Kõigepealt t-särgid kunstnike loominguga (+ e-pood), seejärel need näitused jm. Sellest saab keegi veel rikkaks. Aga kunstnikud ei soovi väga raha teenida, nõnda on ka ajalugu näidanud. Ja kes raha oskab teenida, seda ei võta teised kunstnikud enam tõsiselt. Nii et enda valik põhimõtteliselt.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Artist Formerly Known as CKSeptember 11, 2012 at 9:15 PM

      Pean rahateenimise koha pealt sobilikuks märkida, et kuigi nänniturustus üle veebi on kindlasti tulus, seilavad äriideed a la ZA/UM siiski stratosfääris. Kontseptuaalses mõttes on meil vabariigi parimad ajud ja seetõttu lähtume eriti just ettevõtluse vallas printsiibist *reaalsustnihestavus või nihil*

      Delete
    2. Also, sellest, kui üks tšort saab rikkaks, ei ole mingit vahet, sellist sitta juhtub iga päev. Tingimata on tarvis kollektivismi utreerida. Kambapeale tuleb odavam ka.

      Delete
  4. "ANNA LIHTSALT RAHA" peaks võistlema aasta vahepealkirja kategoorias. Kui selline asi olemas oleks.

    ReplyDelete