Sunday, September 2, 2012

Cart Life

Psst! Hey, hey fella, you there! Wanna get really fuckin depressed? Oled sa kunagi mõelnud, kuidas siis oleks, kui sa ei istuks praegu logelevalt arvuti taga, vaid peaksid mingeid asju ajama? "Hello, Andy? I want to play this fucking game but I can't." "What do you mean, you can't?" "I just can't man! Let me put it this way: Cart Life is a piece of software aspiring to be a "retail simulator for windows" and it evokes feelings much too similar to answering a call with no caller id." "Oh."

Võõras number telefoniekraanil näeb välja umbes selline:

Must-valge, just nagu Stalkeri šeffimad kohad

Cart Life istub kuuendat kuud desktopil, šeff ikoon süüdistavalt piidlemas. Jajah, mäletan küll, ise panin su sinna selleks, et silma all oleks. Tol hetkel arvasin, et olen kole-kaval, teen, et sa mul meeles püsiks, et ma su lahti teeks ja ära mängiks. Siis ma veel muidugi ei teadnud, et see on ka juba osa mängust, see on nimelt selline innovaatline žanr nagu stressi simu. Halva elu imitatsioon. Nõmeda argiprobleemi jäljend. Holy fuck, what the fuck. Istud seal desktopil ja STRESSAD MIND, jah? Mõnikord võtan end kokku, click-click käivitan su ja kuulan avamuusikat, see on väga hea, see meelitab ligi, mõnikord panen su treileri korduvmängima (elamise protip: kirjuta youtube ja .com vahele repeat kui 'play' üle ja üle vajutamine ära tüütab). Seejärel aga panen mängu kinni sest holy shit, düüd, järsku on kõik must-valge kui eesti talv ja minust on saanud teismelise lapsega üksikema. Teismelise lapsega üksikema, kes on äraelamiseks kohviputka väikeettevõtet asutamas. See krutib veits üle.

Cart Life'i mängimise kohustus on natuke nagu edasilükatav asjaajamine 33-e lõpp-peatuse kandis, või noh asja ise ajada oleks muidu okeika, aga sõiduõõv on ületamatu. Kusjuures kohviputka üles panemiseks pead sa umbes täpselt midagi sellist tegema, bussiga kesklinna sõitma, linnavalitsusest tegevusluba taotlema, seejärel loivama end äärelinna tööstusrajooni, et vanaraua keevitajalt müügikäru osta. Siis hulgilattu kohviubade ja piima järgi ja jumala eest, kui sa lapsele kooli vastu vastu ei jõua, on kõik vittus. Nagu päris eluski avastad sa, et päev on lühem kui ta tegelikult on.

Kui bussi või takso jaoks raha kulutada ei raatsi, võid kõndida ka. See on sama trööstitu noolenupu all hoidmine nagu päris elus, kui kõrvaklappe pole.

Fold it in half. It folds into halves. Folding again.

Padass muusika
Mulje tundub glamuurne ja tahad ka kogemusest osa saada, aga the Mudlum Challenge tundub veits liiga hull? Üksikema ei ole ainus, kes hakkama peab saama, elamise kangelaste rivis seisab samuti ka idaeuroopa immigrant. Sealjuures hullult nunnu idaeuroopa immigrant! Elu teisel poolel, kiilanev ja habetunud näoga, ainsaks sõbraks Mr. Gemblovksi - kass. Tõlgid rongis harjutamiseks oma šćž-keelset luulet (kui sümpaatne!), linna jõudes ostad ära ja sätid üles ajaleheputka, see on su töö ja leib nüüd, öömajaks leiad motelli lootusega paari nädala jooksul endale päris korter üürida. Kõik paistab praeguseks isegi laabuvat, aga (ja sealt see tuleb!) motellis on lemmikloomad keelatud. Mis sul üle jääb, vähe jätadki Mr. Gemblovski ukse taha, smuugeldad ta üürituppa ja palud tal võimalikult vaikselt olla. Pingekimpu lisandub veel üks ahistav stressiõis. Astud välja motellirõdule ja paned suitsu ette. Suitsetamine on muide mängumehaanika. Sul on nälja ja kassi nälja ja väsimuse mõõdikute juures ka ciggie mõõdik. Kui sa tükk aega mahvi pole saanud hakkab nõme olla, sa hakkad köhima ja tuju läheb ära.

Ja siis sa lähed tööle. See on brilljantne osa mängust ja väga filigraanne laveerimine disainiparadigmade vahel või siis üks peenetundelisemaid Fuck You'sid videomängud-peavad-lõbusad-olema rassismi vastu. See osa mängust väga lõbus ei ole. Miks ta peaks olema? It's fucking menial labor work. See käib nii - tuleb trükkida paarkümmend korda järjest "Fold it at the crease" ja selle variatsioone. Ajaleheputka hommikune tööots seisneb kohale toodud kimpude lahti lõikamises (ettevaatust, et sa kogemata pealmisse ajalehte sisse ei lõikaks), ära voltimises ja lettidele välja laotamises, igaühele ükshaaval tähelepanu pöörates. Disainer Richard Hofmeier ei ole seda ajastu vaimu järgi ära streamlineinud üheks voolujooneliseks nupuvajutuseks või automaatseks protsessiks, vaid iga viimane kui samm tuleb tüütu trükkimismänguga läbi teha, iga päev ja iga hommik. Kogu mäng on täis pikitud pisikesi asjaajamisi; söömine, suitsetamine, kassi toitmine ja poes käimine, terve päev on täis väikeseid asju, mis on vaja ära teha.

See on kunstiliselt ilus vastandus lõbusamale makromängule, kus sa ostad kokku kaupa ja müüd edasi, laiendad äri kohvimasinaga, kolid putka ümber ärirajooni, muretsed kapitali, kasvatad sissetulekuid hotdogi grilliga jne. Ta on huvitav, sest sa pole ettevõtte kehatu vaim ja nähtamatu käsi nagu tavaliselt, vaid omade probleemidega inimene ajamas seda äripaska, su vaatepunkt on madalamal ja perspektiiv teine ning sellest tulenevalt on ka raskem näha suurt pilti. Kerge on kaduda igapäevamuredesse ja jätta oma ärimasin unarusse. See oleks nagu vajutada end turn nuppu ilma midagi tegemata.

Peale selle pead sa kogu aeg vahetama klientidega paar sõna juttu. Igaüks neist on näoga inimene, igaühega pead käsitsi tegelema, sinu alal on see eriti oluline. Iga päev. Sellest ma aga tegelikult väga palju rohkem ei tea, sest (spoilers) kui Mr. Gemblovski kodust põgenes, sai hing täis ja ma pidin mängu kinni panema. Fuck you, tundmatu number, vähe võtangi vastu!

Ometigi tundub see kõik väga põnev, ma olen mõlema karakteriga vaid pinnapealset puutunud, aga nagu jõepõhjast paistab seal olevat palju põnevat träni - konvserve, autokumme, igavat taimekasvu, läikivaid kalu, kive, vanu botaseid, see pikk toru auto kõhu alt (tead küll? Miks see alati kuskil jõepõhjas on? Ma pole vist ühtegi jõge näinud kus seda poleks. Kas kunagi oli nõukogude ajal mingi komitee, kes käis kõik jõed läbi ja asetas need sinna?). Mängus on iseloomudega linnaosad - kohviputka tudengitele ülikoolilinnakusse, ajaleheputka peatänavale ülikondlastele. Inimesed, kel on midagi rääkida, nimed ja näod, igapäevased kunded. Öised unenäod ja inimesepsühholoogia. Milline imelik segu, sellised numbrikasvatuse ärimajandamise mängud, neid on küllaga tehtud, aga kunagi pole sa olnud sügavamalt keegi kindel inimene selle taga. Cart Life kallab su argihädadega üle ja annab sulle hakkama saamiseks tagasihoidliku ärisimu, aga sa ei venita tabelis toormaterjali kvootide slaiderit ega vajuta kuuaruande okei nuppu, sa pead ise hulgilattu pasale järgi minema, samal ajal kellal silma peal hoides, et sa ka lapsele pärast kooli vastu jõuaksid.

Here upon I begin the new life which I chose to live. May fortune bring me good luck, and may the customers I serve be many. 

Cart Life

13 comments:

  1. Einoh, ma pean vist jälle räuskama. Mis kuvandit te siin minust loote? Üksikema, hard life? Mul on olnud terve kari ülalpeetavaid mehi lisaks lastele ja ma olen valmis veel mõnda üle elama.

    ReplyDelete
  2. Jalutamismäng! finally! Seal võiksid ka olla öine osa, kus pead dementsetes unenägudes elus püsima (palju unustatud tuttavaid kõhedates rollides!) ja see osa elust, kus üritad magama jääda aga ei jää.

    ReplyDelete
  3. Oivaline revu, ma täiega tahan nüüd seda masendavat mängu mängida ja masenduda. Congrats, you just made total funkin' depression seem appealing!

    ReplyDelete
  4. Kuradi kahju, et see mu arvutiga ei ühildu. Kas seal tuludeklaratsiooni saab ka täita? See oleks metsik.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See ei üllataks mind, aga ma pole nii kaugele jõudnud eksole, sest ma annan alla sest liiga masendav on. Huvitav kas Cart Life'is keset mängu Alt+F4 teha on mängumehaaniliselt nagu suitsiid?

      Delete
  5. Holy shit, ajaleheputka ja kassi omanik on ju igaun! Andrus Põder on pesuehtne igauni nimi, tõlkigu see mees siis rongis ukraina luulet või ei. Veelgi parem, igaun-polüglott!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tema nimi on mõnusalt ilma õ-ta ka kirjutatud - isegi Cart Lifes! Kui ükskord Poder, siis igavesti Poder! Vaata ka: ounapuu (maunapuu).

      Delete
    2. Reedad Ifamaa, oled oma iperossidest igavesti ilma.

      Delete
  6. ΞΞΞ ΚΑΝΝΑ ΚΑΥΝΑ ΙΓΑΥΝ! ΞΞΞ

    ReplyDelete
  7. Wow, muide, mäng oli mind kirjutamise ajaks mingi aasta aega kiusanud juba ja nüüd on pea, et teine selline veel möödas, aga tähetund on tulnud! Nädala pärast on IGF (Indie Games Festival) auhinnatseremoonia ja Cart Life on kolmes kategoorias finalist. Sealjuures in the running for Excellence in Narrative, Nuovo (uudse ja ägeda olemise kategooria) ja fucking Grand Prize'ile endale.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Fakk Jee! Cart Life võitis kõigis kolmes auhinnakategoorias! It's probably all because I wrote this highly influential blogpost.

      Delete