Wednesday, September 26, 2012

Sotsiaalsest ebapädevusest väljatuleku ABC

Kui ma paar kuud tagasi faktidele näkku hakkasin vaatama, olles vahepeal ei tea mitmekümnendat korda jõudnud sama kreedoni, ei jäänud mul lõpuks muud üle, kui võtta endale vastutus teatavalt maalt enam mitte kompromisse teha. Ja k u i me materiaalsena tajutava maailma kese on funktsioneeriv inimene, siis ei jää üle muud prioriteeti, kui püüda taeva poole hõljuma kippuvad iseennast defineerivad osakesed kokku ja õmmelda need kinni, teha neist püksid, pluus, pintsak - kogu garderoob! Jättes maha alasti õrna heleda lapseihu, mis maailma paratamatuste keerises nagu kilekott tuule käes mingit fundamentaalset, kasvõi mikrotasandil toimivat ideaali  tahtis uskuda. 

Mis üllust saab olla looduses, mille ainuke sundmõte on iseenda taasloomine? Mis on tegelikult humaansuse kulisside taga? Miljardid inimesed, kõigil oma palverännak - igal oma tee Tõeni. Veab ilmselt sellel, kes ei pea teekonda välja mõtlema, sest ta astub teiste järel. Kuid võrdne on temaga see, kel pole eesastujat, kuid kes samamoodi pärale tahab jõuda. Ühtemoodi teadmatud ja õpetust vajavad on nad mõlemad. Küsimus on kaanonite usutavuses, mida saadab kõhedus, mis tekib kirjutatud ja materiaalse maailma vahel. Minu jaoks on nende kahe vahel alati olnud lõhe, mille keskel ma mingi uskumatu ime läbi siiamaani hõljuda olen suutnud. Kuid tuleb hakata leppima tõsiasjaga, et gravitatsioon on olemas ja see illusioonide õhupall, mida ma aastatega nagu nätsumulli aina suuremaks puhusin, on lõhkenud. Nüüd istun keset tühermaad, kõik kohad on "iseenda" ehitamise tükke täis ning ümberringi kõrguvad hiiglaslikud endast-üle-saamise kaljud. Millisest esimesena üle ronida?

Ühest küljest on lolluse lõhe vahel maandumine turvaline - võib mõned oma luudest sodiks  kukkuda, kuid paranemise soov ja janu kompetentsuse järgi anastavad mõistuse senitundmatu põhjalikkusega. Vähemalt see on nüüd selgemast selge - õppimisviisiks on radikaalsed äärmused, mis lõpetavad alati ja ikkagi ainult vaimu juures, isegi kui enamiku ajast on tegeldud puhtalt emotsionaalse endaloodud fantastika uskumisega. Fantastikausu lõppemine on süütuse kaotamine maailmale, mille vahendustasud ei ole hinnatavad ainult hingelisel skaalal.

Kaader filmist "Lõppematu päev"

Teie Maailm

Süüdimatute rännakute algus kõrgendatud tähelepanu minakesksusest välismaailma. Proovi meenutada oma esimest kogemust rääkides võõra inimesega. Tal pole õrna aimugi, kes sa oled ja jumal teab, kas teda huvitabki. Sa pead ennast tõestama. Suhtlus peaks olema sujuv kuigi sa inimesest midagi ei tea. Aga kui ei ole midagi öelda? Kui ei kujuta ette ühtegi vaimukust või muud jääsulatajat, ei adu teemasid, mis igas olukorras peaks töötama. Sümpaatia on kauge imetlus, mis reaalsusega ei ühti, sest peas on kõik juba valmis mõeldud. Elluviimine on kohmakas ja totter aseaine. Ometi näivad  inimesed päriselt sellega hakkama saavat nii nagu mina oma peas olen mõelnud. Kõik stseenid minu kujutlustes toimuvad reaalsuses kellegi teisega. Ma kujutan ette seda kõrvaltvaatajana, oletan tundeid kuni neid usun, ent ei jõua kunagi päriselt iseendast välismaailma kohale. Hirm on väljuda enda ehitatud õhulossist - see on tundnud nagu tuleks lahkuda iseendast, kunagi küsimata, kas iseolemine on ainult üks kindel state of mind või võiks neid olla rohkem, ilma et inimene automaatselt skisofreeniliseks muutuks. Olles mõistnud, et laienemine on vältimatu, tuleb teadlikult hakata konstrueerima sõjaplaani ellujäämise nimel.

Esiteks tuleb ehitada  vundament, mis oleks elamiseks hädavajalikule laveerimisele paindlik. Seega voolav vundament! Maavärinapiirkonda! Põhimõttejäikus näitab siin oma teist otsa. Ühelt poolelt saaks ideaale pidada põhimõtetega kattuvateks, ent teisalt võib idee jääda praktilise elu hammasrataste vahele. Tuleb meeles pidada, et on lõppenud aeg muuta maailma läbi jutu, sest on alanud aeg muuta maailma läbi tegude. Isiklikust kogemusest lähtudes peaksin võib-olla rõhutama, et kuna tegu on etapiga luua ühiskonnaga kommunikatiivne suhe, siis tasub sellele läheneda antud ühiskonna märgisüsteeme kasutades. See ei koti tegelikult kedagi, et sul on rikas siseelu või võimas fantaasialend, kui sa ei suuda seda väljendada muus kui oma maailma väljamõeldud keeles. Keegi ei saagi su maailmast aru, kui sa kellelegi seda vahendada ei suuda. Seega tuleb mõneks ajaks jätta selja taha oma harjunud eluviis, lahkudes nagu muuseas oma mugavustsoonist ja astuda tuttava juurde, keda enne eneselegi arusaamatul põhjusel vältisid. Niimoodi harjutab formaadi mängu. Kujsuures esimesed tähelepanekud selles mängus on tundunud nagu uhiuue kleidi kandmine, endal on selline tunne et check out how fabulous I am. Triviaalsuste ütlemine on nii uus asi, et see on oma pöördvõrdelisuses muutunud millekski kitšitaoliseks.
Olen viimasel ajal mõelnud inimeste peale kolme kategooria järgi: mõistus, emotsioonid ja teod. Kui väga robustselt läheneda, siis saab kõigi puhul labaselt kohe paika panna kaks kolmest. See ei tähenda, et kolmas oleks puudu, aga kolmas on passiivses, vähem välja arendatud vormis. Mida arenenumad kaks domineerivat on, seda suurem probleem on kolmandaga, kui see mingis situatsioonis välja tuleb. Varem või hiljem see igatahes tuleb, kuigi enne seda võib elada ka üsna hiilgavat elu. See võib juhtuda ootamatult, või anda endast vaegustena tunda nagu kasvaja - vahepeal on nats imelik, on igasuguseid kahtlusi, aga siis läheb jälle üle. Kuni päevani, mil tuleb tunnistada, et nüüd enam vanamoodi edasi ei saa - kõrgel on liiga kõrge olla ja kukkumine on liiga pikk.

Ma tajusin langemisevõimalust kujundlikult üsna ammu, aga see oli nii mõnus, kui keegi sind su ühe kolmandiku pärast kiidab. Tekkis illusioon, et see ongi kõige tähtsam asi ja nüüd tulekski ainult sellega tegelda. Väitel, et kui lapsest luuletaja saab, on ta vanemad midagi ta kasvatamisel valesti teinud, on tegelikult vettpidavust. Olen ehedaks ja avalikuks näiteks inimesest, kellel on väga pikaajaline ja painav kasvuraskus. Hästi haleda õigustusena võib mu viimase 10 aasta tegudele riputada kõrvale hingelisuse remargi, mille juures ei tasuks unustada hingelisuse idiootsemat poolt. Oma emotsioonide transformeerimine mõteteks ei ole piisav võimekus pidamaks vastu olukordadele, kus on vaja mõelda ja tegutseda. Tulles tagasi funktsioneerivaks inimeseks muundumise juurde võiks nüüd esimese asjana mõelda, et aastatepikkuse enesetõlkimise masiivi võiks nüüd selja taga põlema panna, aga nii retsi teemat ma enam ajada ei taha. Võib küll olla sügavalt piinlik, aga kahetseda pole mõtet. Selle asemel tuleks arendada oskust analüüsida ilma suurte tunneteta ja kui nii mõneski kanalis, isegi naiselikus stiihilisuses, on mingi järelduste tegemise kogemus olemas, läheb ka faktianalüüs ehk natuke kergemini. Kujundlikult võiks seda tõlgendada emotsioonide off nupu leiutamisega. Kuid olles oma eneseharimise mõtetega jõudnud sinnamaale, kus ma taban end järgimas üleüldist tendentsi, milles tunded on niikuinii ajastu masinavärgist ammu kõrvale jäetud, tekib minus kahtlus, kas ma mitte ei võta sellega endalt viimaseid trumpe alternatiivsel lähenemisel muutuste tegemisse? Ühiskond soosib, vähemalt näiliselt, ratsionaalset tegevust, kuid kõik selle liikmed pole ja ei saagi kunagi olema ainult mõistuse järgijad. Mõistus saab selge olla ainult juhul, kui pole kõrvalisi segajaid. Linnastunud keskkond on niivõrd andmeküllane, et mõtlemisvõime võib saada nõrgema psüühika puhul kõvasti traumat, rääkimata sellest, et infotehnoloogia areng on kiirem kui inimese oma. Minul kui "maalt" tulnud inimesel on seda kontrasti lihtsam näha, sest üks olulisi inimese kujundajaid on ka atmosfäär - nii kitsamas kui laiemas tähenduses - kus ta kasvanud on. Võib-olla inimesed, kes kasvavad suurlinnas suudavad paralleelselt elada kiire tempoga, mis ehk  isegi ei mõjuta nende endi elamise protsessi, kuid mul on üsna võimatu kohaneda eluga, kus kõike on liiga palju. Küsimus pole enam sotsiaalses foobias, vaid protsessimismahus. Kahjuks ja õnneks on võimalik inimestest tervislikult distantseeruda, aga kui sa istud liinibussis ja sul igast kolmest küljest vahib vastu mingi kuradi tarbi-end-surnuks pask, ja sul pole võimalust muudmoodi liikuda (sest kõige ilmsemalt pole sul selleks raha), siis pole mitte mingit lootustki normaalsusele. Aga jutt, jällegi, on igal pool alati fantastiline.

Meie maailm

Miski ei pane mind ennast rohkem poeedina tundma kui selliste asjade teadvustamine - praegu on loomuliku inimese viimane põlvkond (peale seda tuleb kindlasti uusloomulikkus, aga see ei tundu mulle enam ehtne, vist olen juba praegu oma ajastu lõksu kinni jäänud?). Kuigi hääbumise märgid on juba väga ilmsed, eelpoolmainitud kolmainsus on moondunud kaheks kolmandikuks, on siiski veel teadmine puuduvast. Hädavajaliku muutuse teostamine pole viisaastaku plaan ega paljas teoreetiline ideoloogia, mille ümber jaurata ja mõttekaaslaste leides üksteist õlale patsutada. Muutuse teostamine on otsene tegevus, mis väljendub igapäevastes toimingutes. See on just see praktika, milleni akadeemia ja bürokraatia vist eales ei jõua. Seetõttu ei ole need kumbki minu silmis ka eriti usaldusväärsed mehhanismid, millele toetuda, kui kõne all on elukvaliteedi parandamine. Riigi osa sinu hakkamasaamise toetamisel on umbes sama naeruväärne kui see 19 eurot, mis ta sulle lapsetoetust maksab. Korra saab kõhu täis, aga ülejäänud aja oled ikka hunter-gatherer. Kokkuvõttes oled ikkagi ise see muutus, mida sa tahad näha; ise oled põhiseadus, religioon, sotsiaalhoolekanne. Ja kui sa ise oma lähedasi ei aita, mis kuradi õigus sul seda siis riigilt on nõuda? Poliitiline režiim on tegutsemise režiim, mitte demagoogia.

Võib-olla ei ole kadunud ime võimalikkus - äkki me taasavastame oma surelikkuse. See, millest sa koosned on liha ja luu ning see on kaduv. Inimene väldib alateadlikult isegi globaalsel tasandil hävinemise mõtet, sest keskkond, milles ta elab, muutub vähehaaval järjest tehislikumaks, olles seega soosivaks teguriks hämaralt oma inimlikkusest lahkumiseks. Ka  füüsiline keha moondub sellest, millisena me seda praegu veel näeme, väikeste sammude haaval meist endist aina kaugemaks. See ei saa olla ainult minu peas, sest ma näen kõrvalt elu, milles ihaldatakse 40-aastasena alla 30-aastase keha; milles vahetatakse luud raua ja mutritega; milles ilu on võimalik külge opereerida jne. Me mõtted saavad suuremateks kui me ise, ideid saab rohkem kui teostamisvõimalusi. Produtseerimismehanismid kasvavad suuremaks kui inimene, neid saab enam kui inimesi, kuni selle tõenäolise apokalüpsiseni, kus inimest polegi. Aga praegu veel on. Ja nüüd pead sa endalt küsima, mida sa soosid. Mina tean, et kui ma elama pean, siis valin ma inimese, kes on olemas, enne kui inimese, kes on idee. Piir on õrn, aga kontrast on märgatav.

Vist oli see Luiga, kellega tuli jutuks, milline peaks õige inimene olema, aga see oli umbes sellises meeleseisundis jutt, nagu keegi ei teaks seda täpselt. Mulle tundus see jabur, sest iga inimene peaks teadma, milline tõeline inimene olema peaks. Kui ma siis rääkima hakkasin, milline on õige inimene, hakkas jutt üsna ruttu rappa jooksma, sest ma tegin eeldusi iseenda põhjal. Kõigil aga pole neid eeliseid, mis mul on. Ja kõigil pole neid vigu, mis mul on. Ja kui selle pilguga oma lähedal seisvaid inimesi vaatama hakata jõuab varem või hiljem kohale paratamatu rahu, sest igapäevaselt on kõigil pidada mingi võitlus. Kas kokkuvõttes üldse on võimalik neid mahte võrrelda või kaaluda, kui raskused on ellu sisse kirjutatud? Ainus võimalus, kuidas end vähegi elusolevana tunda seisneb teadmises, et sa pole üksi ei oma mures ega rõõmus. Vähemalt minu ellu astub sellel momendil kollektiivne teadvus. Iseendast pääsemise parim võte on siseneda teise inimese mõtlemisse unustades oma  kokkupressitud veendumused. See on tegus soovitus hulluksminemise vastu. Miski ütleb mulle ka, et sealjuures on tervendavam teha tegusid, mitte rääkida. Võib-olla on see tingitud asjaolust, et minu puudus, samuti kui nii mõnegi teise, keda tean, on võimetus elul sarvist haarata ja laiemat pilti nähes midagi selles paremaks  muuta. Ja seda kõike ilma illusioonideta, silmitsi õnnestumise ja ebaõnnestumise võrdse tõenäosusega, ükskõik-kelle-kriitika hirmu minetamisega ja jõetust lollist "mõtleja" laiskusest üle olles.

Ei saa üldse kindel olla, et mõistuse, emotsiooni ja tegevuse kolmik on olnud mingil ajastul oma hiilgavalt inimlikus täiuses suurem kui praegu, ent tõenäosus selleks on minevikus loogilisem kui tulevikus. Et kahest kolmandikust ei saaks indiviidkonserv, kelle meeleelundid taandaarenevad alalhoiu eesmärgil kuni nad ei suuda enam suuremal pinnal, kui oma konservkarp, väärtusel ja väärtusetusel vahet teha.  Inimese silmade taga olgu igatsus ja tema käed  paindlikud ja hellad. Igatsust ma veel näen, kohati hellustki, kuid paindlikkust oma maailmast teiste maailmadeni astuda nõuab vist rohkem vaeva, kui meie  endi aher elu võimaldab.

3 comments:

  1. https://www.youtube.com/watch?v=IqRSI02tyW0

    Tepandi on ürgjoodikute lemmik

    ReplyDelete
  2. Väga kena manifest.

    Kui ma otsustasin hakata suureks saama, siis mässisin end umbes sarnaste mõtete kookonisse. Praegu tundub, et poetess TT on teinud järsku päris korraliku liigrihüppe.

    Uusloomulikkus? :D Väga lahe termin ja - ! - ilmselt pädev ning prohvetlik.

    ReplyDelete
  3. "I created various personalities within myself. I create them constantly. Every dream, as soon as it is dreamed, is immediately embodied by another person who dreams it instead of me.
    In order to create, I destroy myself; I have externalized so much of my inner life that even inside I now exist only externally. I am the living stage across which various actors pass acting out different plays."

    nõnna kirjutas pessoa ja tuli mulle meelde

    ReplyDelete