Saturday, October 27, 2012

HYPE/OFF

Olavi Ruitlane
Tõnu Õnnepalu. Mandala.

Ma peatun väga lühidalt romaani tehnilisel küljel. See on perfektne. Ma ei räägi romaani liinidest. Need on perfektsed, kuna tegemist on Õnnepaluga. Ma ei räägi puändist ega intriigist, neid ei ole, kuna Õnnepalul ei ole tarvis langeda konstrueerimise tasmele. Veel ma ei räägi kaasahaaravusest, sest Õnnepalul ei ole vaja mõelda müügiedule, tal on lugeja usaldus ja Mandalaga ei ole ta seda mitte kahandanud või kinnitanud, vaid tõstnud. Õnnepalu Mandala on Tunne ja Seisund.

Kuidas vabaneb erutus ja nauding? Adrenaliin ja endorfiinid. Kahel viisil, esimesel puhul tuleb end ekstreemsetes oludes nüpeldada, et hea hakkaks ja teine tee on meditatsioon ja süvenemine. See on see fenomen, kui minuteid pingsalt mõelnud maletaja selg külma higiga kattub. Kahe käigu pärast on häving! Või on lauale seatud lõks ja küsimus on selles, kas vastane sinna astub või mitte. Sellistel puhkudel saab vaikolekust põrgu ja ainult väga kogenud asjatundja võib aduda, et vaikselt laua taga istuv prillidega malegeenius on põhimõtteliselt samas seisus, kui kaljunuki peal kõikuv ja jalgade külge seotud kummiga benjihüppaja. Mandalaga võib samamoodi ära pöörata. Kui sinna täielikult sisse minna. Ära pöörata mitte jäädavalt, vaid seni kuni Tunne ja Seisund püsivad. Ma saan sellest raamatust kunagi üle. Kindlasti saan, nagu suitsetamisest, liiderdamisest ja prassimisestki.

Tunne ja Seisund on oma olemuselt väga rabedad. Et neid luua ja hoida on vaja kõrgemat pilotaaži. Üksainus eksimus ja need kaovad ja kui need edaspidi ka uuesti luua, jääb teksti sisse haigutav auk. Luua tunnet ja kaotada tähendab ebakõlasid ja konarusi. Iga selline toob lugeja meditatsioonist välja. Kui see juhtub mitu korda, kaotab lugeja võime loodud universumisse taassisenemiseks ja see jääb tema jaoks lukku. Õnnepalu ei eksi kordagi. Mandala on lihtsaim tee mida kaudu endale vesi peale tõmmata, tunnen selles nagu autori poolt enesele heidetud kinnast, nii lihtne oleks tekitada müra ja selle varjus vabamalt kamandada, aga ei, ta ei lähe kergema vastpanu teed ja hoiab oma vankumatut joont algusest lõpuni.

Detailid. Juba raamatu algus tekitas minus äratundmise, et ma olen seal olnud. Detailid on täpsed, ma olengi seal olnud, neid asju näinud, katsunud, nendega toimetanud. See lausa vihastas, ma olen kõik elus teinud, et sealt minema saada ja Õnnepalu toob mind nattipidi sinna tagasi. Lõpuks leidsin vahe, Õnnepalu "seal" ei ole minu "seal", lihtsalt, meistril õnnestus lugeja ja iseenda loodud reaalsused segamini lüüa. Sel hetkel sain aru, et Mandala on mind “kätte” saanud. Ja edasi ma juba allusin ja lugesin.

Ei arvusta raamatus loetud tegelasi, asukohti, maju, kasse. Need ei ole tähtsad, peale ühe, peategelase, Kirjaniku, kes seda suurt mõttetust ja tähtsusetute ajade virvarri mõtestab. Kirjanik romaani peategelasena on muidugi tihti kasutatud võte, ehk mitte nii sagedane kui luuletaja kasutamine romaanis, sellepärast, et kes markeeriks umbmäärast jobukakku paremini kui stiilipuhas stereotüüpne Salomon Vesipruul. Kirjanik on laiema ampluaaga tegelaskuju, siit võib võtta karaktereid Tuglasest Lutsuni välja, või miks mitte siis Lutsust Õnnepalu endani, sest Luts ja Õnnepalu, küll kaks täiesti erinevat natuuri, on kumbki oma kuut Tuglast väärt. Tuglas oli stiilipuhas kuivik. Legendid räägivad, et teda austati ainult sellepärast, et tal alati raha oli, kui Lutsusugustel pea haige oli. Seda peaks uurima, võibolla on ta esimene end kirjanduslukku ostnud kirjanik. Peenraha eest. See selleks!

Ma olen kirjanik ja Kirjaniku ma tunnen ära. Igas asendis. Kas ta on päris või wannabii. Kui teda sunnib ambitsioon, soov midagi öelda, eneseteostus või muu selline pindmine pakitsus, siis on ta raibe. Kirjanik, kes väidab, et ta oskab kirjutada ja tal on see kirjutamise värk selge, on raibe. Selge on see, et igat romaani alustad sa kirjanikuna otsast peale nagu puruloll algaja, kasvad kirjutatu käigus ja romaanile viimast punkti pannes oled valmis sellega lõpetama. See mõte on arvustusekirjutamise “battle” oponendi, Kenderi pealt varastatud. Või õigemini see, et kui sa lugejana romaani alustad, siis sa alustad samamoodi nullist, kasvad koos teemaga, mis sulle antud, ja hea romaani puhul lõpetad targema ja parema inimesena.

Päris kirjanik on põgeneja. Ta ei sobitu tegeliku reaalsusega ja et end oma nahas kuidagimoodigi tunda, on ta sunnitud enese jaoks välja mõtlema sobivamaid keskkondi ja kooslusi. Kirjutamiseks vajalikku stressi ja kontsentratsiooni annab elu toimivas reaalsuses, siin ja praegu, aga mingil hetkel, ütleme, eluolu paranedes ja kirjaniku edukuse tõustes, jääb sellest väheseks, elu muutub liiga talutavaks ning kirjanik asub alateadlikult endale teksti loomiseks vajalikku stressi juurde tekitama. Tihtipeale ei tule kirjanik oma tööks vajaliku stressiga siiski toime, joob end surnuks või vaimuhaiglasse. On kõikvõimalikke variante.

Õnnepalu Mandala peategelane, Kirjanik, isoleerib end tsivilisatsioonist, tunnistab, et ta ei ole enam orbiidil ja jätab iseenese olulisuse kohta selge kahtusenoodi. Need kaks asja olid minu jaoks määravad. Mandala Kirjanik on päriskirjanik ja ta erinevad põgenemised tsivilisatsioonist ja üksindusega leppimine on loomuomane vajadus stressi järele. Kes ei usu, et üksindus ja eraldatus on võimelised stressi tekitama, sulgege end kuhugi kinnisesse vaiksesse ruumi, jätke endid ilma meelelahutusest ja sundige enda ainsaks tegevusalaks olemine ja vaatame kaua te vastu peaksite? Mitte kaua. Ka kirjanik mitte, kui ta seda endast välja ei kirjutaks. Kui olla piisavalt kaua vaikuses, hakkab see häält ja valu tegema, vaikus võib hinges karjuma hakata ja mõne nõrgema indiviidi ka hävitada. Sellise kirjutava raipe, keda sunnib tagant ambitsioon, soov midagi öelda, eneseteostus, ego, selle tapaks kindlasti. Selline raibe ei püsiks ei Mandalas kirjeldatud Kollases majas, ei mingi saare peal, sellisele on vaja boheemlaslikku seltskonda, tähelepanu ja töötulemusi. Õnnepalu Mandalas olev Kirjanik on päriskirjanik. Ja Tõnu Õnnepalu on vaieldamatult päriskirjanik. Üks pärisem pärisetest. Hetkel tundub et õige pärisem.

Aga mandala on selline india segadus, miskile alusele valatakse erivärvilist liiva ja kui kogu kupatus valmis, pühitakse see laiali ja olematuks. Nii nagu Kirjanikki, kui ta ühe koha enda jaoks valmis saanud, ja hinge tekkiv rahu elamiseks vajalikku stressi hävitama hakkab, pühib ta senise elu peoga olematuks ja suundub südamerahuga uude üksindusse. Uus koht. Uus stress. Uus Mandala.





by Dmitri Gerassimov
Kaur Kender
Tõnu Õnnepalu Mandala

Disclaimer:

See pole aus battle, võtke teadmiseks. Battle on läbi. See on surnud mees, kes räägib. Olavi saatis oma arvustuse mulle, selge ja ühese eesmärgiga mind võita ja ma lugesin läbi ja ma andsin alla. Veel enne kui ma kirjutama hakkasin. Enamiku olulisest on Olavi kirja pannud. Mida mul lisada? Aga niimoodi praegu teie ees kõhuli kukkudes saan ma aru, et mul on ikkagi relv käes, näpp päästikul, Ruitlane sihikul, ja Tõnu „Mandala“ rauas. Siit ma tulen. Surnud mehe kuul.

Tõnu on igal pool. Isegi see lõik, mis Olavi arvab, et ta minult varastas, on Tõnu mõte. Seepärast ma ei teegi katset seda arvustust ise seisma ajada, vaid lepin, et olen Tõnu Mandala Olavi kirjutatud ääremärkuse ääremärkus, sest seda on ka enamik sellest, mida nimetakse eesti kirjanduseks. Ja see pole häbiasi. See on fakt. Fucked. See on huvitav koht. Ja seega ma eeldan, et igaüks, kes seda loeb, on lugenud Olavi arvustust.

Tõnu Õnnepalu Mandala on võimatuse ja võimalikkuse vaheline hägune joon. See on raamat, mis räägib rääkimatust, mis jätab rääkimata räägitavast, mis naeratab, kus pole nutta võimalik. Ja ei hala kunagi. See on leppimise, lepituse ja elamise raamat. Kaval, hooliv, kindel. Mitte iial kenitlev, parastav, küüniline või ülbe. Ei mingit sisemisest ebakindlusest tulenevat poosi, ei mingit püüdlikku pseudoprobleemi. On nagu on.

Ja hirmus kiustatus on praegu kirjutades jätta see raamat, see Mandala, kõrvale ja proovida rääkida Tõnust. Ja samas saan ma aru, et Tõnu ongi Mandala. Palju rohkem kui selle raamatu autor, mõõtmatult rohkem, kui selles raamatus elav tegelane Kirjanik. Kuigi jah, samas. Just täpselt see, just täpselt seal. Kunagi. Luulekogus „Mõõt“ kirjutas Emil Tode kunagi nii, et inimesed tulevad sinna trampima, kus loom hetk tagasi oli. Aga loom on sealt juba läinud... Kõik on puhtaks pühitud, jälle.

Kui lõpmatult hea peab olema see inimene, kes sellise asja kingib. Kui palju paremaks see muudab mind. Kui tänulik ma olen. Ja kui mannetu ja jõuetu, et seda arvustada. Või ümber jutustada. Või haipida. What do I care? Tegelikult, kes üldse millestki aru saab peale Tõnu? Kellele on üldse midagi rääkida, kelle arvamusi on üldse huvitav ja vajalik kuulda?

Kelle lähedus üldse annab kindlust, usku ja jõudu, et ükskõik, mida sa ka teed, kas mängid tähesüsteemidega petanki või ehitad liivalosse või jah, katsetad omaenese Mandalat - igapäevast, ilusat, lihtsat pilti, mida siis minema uhta – kelle hea sõna ja terane pilk üldse suudab anda tagasi mõtte, sihi ja usu. Ei kellegi teise oma. Vanemaid ei saa valida. Kiindumusi, ihasid, armastusi natuke rohkem, aga ka päris lõpuni mitte. Aga raamatuid saad valida. Vist. Või valib ka raamat sind? Mandala. Ja kõik algab uuesti.

Armastus ja mõistmine on miskipärast teineteist välistavad asjad. Nagu magneti eri poolused. Keegi ei mõista ja armasta korraga. Kunagi ei ole armastusega nii huvitav kui mõistmisega ja kunagi ei ole mõistmisega nii põletav kui armastusega. Kunagi ei saa armastada seda, millest rääkida saab, seda, kellega rääkida saad. Kunagi ei saa mõista seda, keda armastad, sest sa ei saa rääkida sellest, et armastad. Kuskil on alati ajas valikud. Muidugi, ükski valik ei ole lõplik. Enne surma. Samad malendid, sama laud, samad mängijad. Aga teine aeg. Ja kõik pöördub, kõik on uus. Rääkijatest saavad vaikijad. Mõistjatest armastajad. Kaotus on magus. Võit on kurb. Viiki ei mängita. Mängitakse mängu. Kassid.

Kassid. Vot sealt tunnete ja elu ja kindlasti mingisuguse tarkuse, mis pole küll tavaline inimeste oma, just sealt vaatab maailma Tõnu. Aga kuna tal on armastust, mõistust ja kõnelemist ja jõudu ja siirust ja tahet, siis ta räägibki. Pühib kõik puhtaks ja räägib uuesti. Sest ta armastab.

Ajad on muutnud. Ja inimesed on muutunud. “Kuni surm meid lahutab,” oli kunagi ammu mitte vanne, vaid fakti konstateering, et kohe tuleb surm, sest elati keskmiselt 23-aastaseks. Aga nüüd on kõik teisiti. Inimesed teevad pika elu jooksul kolm PhD. Vahetavad neli korda elukutset. Loovad viis peret. Kui nad ei sure. Kui nad ainult ei sure vahepeal. Noorus devalveerub. Vanadus marginaliseerub. Uudsusevajadus hüpertrofeerub.

Ja just kassidel on üheksa elu, öeldakse. Ja kui seda meeles pidada, ja vaadata selle teadmisega Mandalat, seda kirjanikku seal raamatus, Tõnut, kes on selle Mandala autor, siis saab korraga selgeks, kui suur see Mandala on. Raamatus on kolm elu, neli äkki? Kuus või vähemalt viis on peidus. Kas olnud või tulevad. Ei tea. Mandala. Liivasahinas kuuled, et räägitud ei ole sellest, millest rääkida ei saa - armastusest. Seda on mõistetud. Sind on mõistetud - vaikides. Sind on armastatud - kõneldes. Magnetil ei ole pooluseid. Kõik on võimalik. Korraks. Vähemalt. Siis on plats puhas. Ja algab uus elu.

Ring on sama. Möödalibisev viletsus sama. Aga miski on uus. Täitsa vapustavalt uus. Kas see teadmine, et miski on juba olnud? Kas see oskus ja julgus sõitu nautida? Ma ei tea. Aga ma olen lõpmatult tänulik. Ja väga-väga õnnelik. Las uhuvad minema. Ilus oli. Ja mitu mitu elu on veel ees. On nagu on. Raputan vaikselt pead. Loen veel korra Mandalat. Kui rikas ma ikkagi olen, et mul see on. Heal julmal vaikival viisil saadav halastus, ja õnn, et saad kõik, mida tahad. Et siis otsast alata. Kuniks on elu. Igal juhul mitte esimene. Kaugeltki mitte. Aga kuniks on elu, siis äkki ka mitte viimane. On nagu on.

Minu võit.


PS. Ja ma olen ikkagi mina. Täiesti mina. Veel palju rohkem mina kui kunagi varem, sest mina saan endaks ainult läbi teiste. Läbi nende, kes ma ei ole. Üksinda teisteta olen ma vaid undav masin. Robert, aitäh, et ütlesid, et sind huvitaks, kuidas ma räägin kaotaja positsioonis. See pani pea tööle. Nagu ükskord ammu Tartus, kui ma olin ühe tšetšeeni, Rustami jooksupoiss. Ja Rustamil oli valge Ford Probe. Ja Rustam sõitis Moskvasse. Ja ta lubas, et jätab Probe mulle. Ja ma kujutasin ette, kuidas sellega sõidan, sõidan, sõidan ja ta läks rongi peale, ja Probe oli pargitud tee äärde ja ma vaatasin Rustami, ta läks vagunisse ja Probet, mis seisis tee ääres ja Rustami ja siis Probet ja hõikasin:

“Aga võtmed, Rustam, võtmed!”

“Võtmetega oskab igaüks sõita,” ütles Rustam.

Ka see pani pea tööle.

Aitäh.

15 comments:

  1. "Kui lõpmatult hea peab olema see inimene, kes sellise asja kingib. Kui palju paremaks see muudab mind. Kui tänulik ma olen. Ja kui mannetu ja jõuetu, et seda arvustada."

    nii ilus mõte

    ReplyDelete
  2. Suur aitäh mastaapse külalispostituse eest. Minu meelest töötab üksteise ületrumpamise asemel pigem kollaboratsioonina: two grown men swoonin' over a colleague's achievements.

    Raamat.

    Õnnepalu kollane klõbin on nunnu. Sain selle just vanaemalt sünnipäevaks, vanaema Leili Loreida galligraafilises käekirjas õnnitlused sees. Mul on väga raske mõista nii tema kui siinsete arvustajate aukartust selle ees. Minu (hetkel täiesti ebarevüüse pea kaoks) on see kaugelt liiga armas ja pehmete servadega, et selliseid emotsioone tekitada. Õnnepalu autori hääl – kohalolek: alaline; sellist sõbralikku ja lohutavat laadi – ja selle seltsis aja veetmine on siin see põhiline tõmbenumber, ma saan aru. Mind pole kunagi hullutanud ja ei hulluta ka siin. Aga nohuse peaga voodis lugemiseks kõlbas küll. Osade ja lugude kompositsioon, raamat-raamatus momendid, sulavalt moonduvad üleminekud ja trikitamine - põhimõtteliselt on tegemist kompetentse asjaga, mis võiks olla keskmine tase, vundament. Palju parem kui see teine raamat, mida ma Õnnepalult lugenud olen, mis ei olnud üldse kirjanikest ja kiisudest. On võimalik, et ma oleksin „Mandala“ suhtes vaenulikum, kui seal vähem kiisusid oleks. Peamiselt mõtlesin ma seda lugedes, mis värk kirjanikel kiisudega on? Kirjanikud on umbes sama kassilembelised kui internet ja see juba on midagi. Ilmselt mingi elurütmide sarnasus: lähed magama kui tahad, ärkad kui tahad, uitad niisama ringi, sporaadiline töö, vaatab, kas saab midagi põske, ajuti käivad megalomaaniahood peal.

    Revud.

    Kenderi oma for the win. Rustami moment oli hea sign-off ja revul endal õnnestus Õnnemõnut haipida teisi alla panemata (Haibin uues Vikerkaares Mait Vaiku ja panen sealjuures alla nii kõiki teisi eesti luuletajaid kui Vaiku ennast – mis värk on?). Nagu eelkommenteerija välja tõi, rõhub sellele tänulikkuse ja läheduse tundele, mis suure ja pühaliku fännlusega kaasas käib.

    The Spiritual Kender on ka selline asi, milleks maailm veel valmis ei ole, nagu rase Schwartz. Astub tempest-grey Continental GT-st (ah, te olete lihtsalt kadedad!) välja, kuldsed Buddha-tätoveeringud mõlemal käevarrel ja COMMENSE DISPENSING WISDOM.

    Ruitlase oma tegi pigem efektiivse intro, aga läks liiga vähese huumoriga liiga konfrontatiivseks. On selline sõna? Ma ei viitsi järgi vaadata. Igatahes, minu kogemus näitab, et armastusega võidab südameid ja teravuse töötab ilma naeruta haruharva.

    Aitäh.

    ReplyDelete
  3. Aga - ma pean selle lõpuks nüüd ära küsima - kas ma olen ainus, kes ei näe selles ettevõtmises üldse siirust? Heal juhul lihtsalt harjutus, halvemal juhul küüniline nali. Tunnen end väga off the beat ja mingist sisenaljast välja jäetud. Valgustage mind.

    ReplyDelete
    Replies
    1. St see pole üldse mitte pahaga küsitud, päriselt ka lihtsalt tavaline uudishimulik küsimus. Ma lugesin seda alguses ühtmoodi, mingi iroonilise tagatooniga, aga siis kommentaare lugedes selgus, et teised polnud midagi sellist üldse näinud.

      Delete
    2. Sellele saavad ehk autorid ise kõige paremini vastata.

      Delete
  4. @helen sellised sõnad, nagu "ei näe üldse siirust" teevad kergelt küüniliseks küll. Ja on ka vastus mu esitatud küsimusele, kes üldse peale Tõnu midagi mõistab. Nobody. Ja ma näed, siin küüniline nali kohe ka sulle: You don't know me from the wind, you never will, you never did - i'm the little jew who wrote the Bible. Sisenali my ass. Over and out.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ilmselt on tegu erinevate viisidega enda vaimustuse väljendamiseks. Mulle tundus see nii ülepakutuna (aga samas, see muidugi ongi see, mida haip tähendab - ülepakutud vaimustus), et ei suutnud seda tõsiselt võtta. (: My bad.

      Delete
  5. siin siseinfot huvilistele: http://asi-as.com/category/tuning/bentley/

    ReplyDelete
  6. Kas see on bemar või bentley seal? Ma ei näe, paint-job on pimestav, sellisega pole vahet ka, mis värvikorra all on.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tegemist on Läti toodanguga - Oligarhs Panters GT6000 (bi-turbo, 723kW). Ehitatud Volga baasile, oluliselt forsseeritud jõujaam pärineb veokilt ZIL 131. Nagu näha, on all 32" uraaniumist papud, mammutinahast sisustus jääb paraku pildilt välja.

      Delete
    2. mammutinahast on ainult jalamatid. istmed ja muu on kurikaga tapetud babyhüljeste nahkadest

      Delete
    3. elus tõesti. mitte ainult ei riiva vaid lausa rammib rahva õiglustunnet.

      Delete
  7. Raamat esitas mulle mõningaid olulisi küsimusi ja kahtlusi ja ma sain need enda jaoks vastatud ja hajutatud. Vormist. Kui kirjanik laseb su põhimõtteliselt enda sisse, siis kas on siis kahju südant vastu anda? Ma pole eales vänderdanud, sesmõttes olen Õnnepalu moodi ja kiites teda kiidan ennast, väsimatult ja lakkamatult.

    ReplyDelete