Tuesday, October 2, 2012

Ilus ruudukujuline kino


Sel neljapäeval, neljandal oktoobril, kell üheksa õhtul, Kinomajas. Seal toimub Kristo Viidingu uue filmi "Gracias a la Vida" esilinastus. Kuna ma ei taha, et see teadaanne jaotuks Sinu pahnakaustikusse, koos ülejäänud "kultuuriteadetega" (linna peal postreid kleepides jäid silma veel: Ilmar Raagi "Eestlanna Pariisis", klaasikunsti ülevaatenäitus ja Indie Disco vol 6) olen ma täna siin, et see sündmus Jupiterini üles kiita. Antud esilinastuse näol on tegemist selle sügise kultuurisündmusega number üks. Ma mõtlen seda surmtõsiselt. Ma olen seda filmi näinud, neli korda. Raamatuid olen ma lugenud umbes kaks, aga filme ma olen vaadanud umbes kaks tuhat. Ja kuigi nende hulgas on paremaid palju, ei ole seal palju selliseid, mida ma neli korda vaadata viitsiksin. Ma kirjutan sellele alla: see on hea film. Imelik, hea film, kus on ilus muusika, ilus ruudukujuline pilt ja tüdrukul on ilusad suured silmad.

Kuna mul endal ei ole kombeks kodust välja tulla millegi vähema kui oktoobrirevolutsiooni jaoks, pean vajalikuks minna siit sammuke kaugemale ja esitada bullet point list selle filmi voorustest. Et siis, palun väga, for your consideration:

1. Šefid autosõidustseenid. Ärgem olgem snoobid, Eesti filmis on varemgi head motoristikat nähtud. "Mina olin siin" on üks päris heade autosõidustseenidega film, seal kihutatakse Luminali "Disteri" saatel mentide eest ära. Aga ma ütleks, et "Gracias a la Vida" kaks samblarohelist kaheksakümnendate Mercedest on seksikamad. Filmi lõpupoole on üks dialoog, mis toimub autorooli taga, ent on väljast filmitud, staatilise kaameraga auto kapotilt. Selle stseeni meeleolu ja helipilt meenutab Gaspar Noe´d ja see on juba päris palju öeldud.

2. Albert Kamus. Tegemist on inimkonna Kamuse eluajal avaldamata esikromaani "Õnnelik surm" ekraniseeringuga. Raamat on Kamuse teiseks parim. Mitte nii rets kui "Mässav inimene", aga retsim kui "Võõras." Ja ekraniseering on õnnestunud. See tähendab, et Kamus oleks rahul, kissitaks silmi ja naerataks, kodusõidul tõmbaks masina puu ümber kortsu.

3. Peaosatäitja Indrek Kruusimaa on hea näitleja, kuigi ta ei ole sel alal professionaal, vaid hoopis kitarrist. Mees mõmiseb naljakalt ja see on hämmastavalt nauditav. Ütleks isegi, et tal on enese teadmata komöödiaannet.

4. Nagu öeldud, naispeaosalisel on hästi suured silmad. Tüdrukud on ta ka ilusti riidesse pannud. Mis, võiks arvata, juhtub kõikides filmides, aga võta näpust. Tšikid kannavad enam-vähem suvalisi asju. Siin kannab Kersti Heinloo filmi värvipaleti mikromudelit. Üldse on visuaal lõplikult välja arendatud. Martin Luiga paberlõikes tiitritest kuni filmi formaadini, mis on lähes ruudukujuline. Aga ei mõju harjumatult, nagu vanu filme vaadates, vaid kuidagi loogiliselt. Quadratisch, praktisch, gut.

5. See on muusikafilm. Kruusimaa kitarrimäng saadab peaaegu kogu selle ca tunniajalist mänguaega. Heli on puhas ja ilus, kohati isegi imposantne. Filmi esimene pool on monos ja heli laieneb järkjärgult stereosse. Selliseid avangard-trikke on siin veel ja üks teise järel ei käi nad mitte närvidele, nagu tavaliselt, vaid lõbustavad.

6. Üldse on see film üks lõbustav asi. Kamuse raamatu idee on kokkuvõtvalt järgmine: "Noor mees, sul on keha, mis veab veel mitu aastakümmet valudeta välja, ja mõistus, millega sa ennast veel vähemalt sama palju lõbustada suudad, aga sa ei saa neid nautida, kui sul kunagi kuradi RAHA ei ole. Õnneks on mul sulle väljapääs: sa tapad mingi vana ratastoolis rikka kännu ära, he won't mind. Ja siis võtad ta raha endale."

Treiler, muuseas, ei kasuta pea ühtegi kaadrit ega heli filmist endast. Ja aususe mõttes olgu öeldud: THIS REVIEW IS AN INSIDE JOB. Režissööri pean ma heaks sõbraks ja ma ise käin ka millegipärast paarist stseenist läbi. Mis öelda? Kui sõber režissöör palub, tuleb teda usaldada, sest muidu hiljem vaatad ja mõtled, et kurat, jumala klassnõi asi on, miks, oh miks, ei ole selles MIND?!

6 comments:

  1. Ah jaa, unustasin öelda: operaator on ka HOT SHIT, kursuse parim, man on a mission.

    ReplyDelete
  2. Esimene plakat meeldib mulle kõige rohkem, see on kuidagi väga kinoplakat. ja jeesus, et kõik need tähed, mis kuude viisi igalt poolt välja pudenesid, kui sa vähegi Luiksi lähedale läksid, et need on nüüd paigas ja ei liigu kuhugi, see on ka väga hea.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tukiga on kõige šefim, sest relvad, tapmine ja vägivald on alaesindatud meie kultuuris.

      Delete
  3. suvalisi seoseid:
    "Frampton writes elsewhere: 'The film frame is a rectangle, rather
    anonymous in its proportions, that has been fiddled with recently
    in the interest of publicising, so far as I can see, nothing much more
    interesting than the notion of an unbroken and boundless horizon.
    The wide screen glorifies, it would seem, frontiers long gone: the
    landscapes of the American corn-flats and the Soviet steppes; it is
    accommodating to the human body only when that body is lying in
    state. Eisenstein once proposed that the frame be condensed into
    a "dynamic" square, which is as close to a circle as a rectangle
    can get, but his arguments failed to prosper.'"
    'The Withering Away of the State of Art', Artforum December 1974, p 53.
    (see viimane lause oli lihtsalt võluv)
    ühesõnaga: Eisenstein rõõmustaks?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nunnu Eisenstein lolli mittetöötava dünaamilise ruuduga. "...but his arguments failed to prosper." Näib, et Venemaal oli üldse mingi ruudurevolutsioon õhus tol ajal, enamus nendest ruutudest "failed to prosper" väljaspool oma esmaseid väljaastumisi. Laiekraani poolt räägib muidugi fakt, et meil on kaks silma kõrvuti, mitte näiteks koos või üksteise peal. See viimane variant annaks meile, muuseas, eepilise vertikaalse filmiformaadi. Pilvelõhkujad ja ilmapuud mahuks ilusti pilgu sisse ära. Ja IMAX-i poolt jälle räägib periferaalide olemasolu. Kuigi ma IMAX-it ihusilmaga näinud ei ole.

      Ruudus on see mõnus asi, et miski ei ähvarda nurgast läbi käia ja nähtamatuks jääda, nagu mul kahe kõrvuti asetseva silmaga Päriselus tihti juhtub. Ruudu (või siinkohal ikkagi vähem out there "peaaegu ruudu") puhul, on kõik justkui käe peal. Ja üleval tundub kuidagi rohkem ruumi olevat. Puud on näiteks kõrgemal. Vertikaal võidab sellest, ühesõnaga, horisontaal kaotab. Mu arvutimonitor on ka alati selline peaaegu ruut olnud, mitte laiekraan. Mulle meeldib nii.

      Mida sa kinnas teed selle laiekraaniga? On lahe või?

      Muuseas, kompositsioonis peetakse ruutu portreest või maastikuformaadist keerukamaks ülesandeks. Kui ma olen eri projektides pakkund, et teeks mingid pildid ruudukujulised, siis kunstnikud ja fotograafid tavaliselt ei vaimustu sellest eriti. Samas on ruudukujulised näiteks vinüülplaatide kaaned.

      Well, okei, selline oli asjassepuutumatu ruuduteemaline rant.

      Delete
  4. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete