Wednesday, October 10, 2012

Ladina-Eesti

Käisime Kristo filmi vaatamas kaks korda, esiettekandel ja päris kinos päris raha eest. Pärast esimest vaatamist olin nii meeldivalt vaimustunud, et lubasin suure suuga, kirjutan, kirjutan arvustuse, nii tahan seda teha! Pärast teist vaatamist tahtsin veel rohkem. Siis aga nagu tavaliselt hüppas elu küüntega mulle jalga kinni, juhtusid igasugused asjad, mis ei soodusta vaimset kirgastumist ja nüüdseks on see mõnus, helge tunne minust enamjaolt kadunud. Aga endale võetud kohustusi tuleb täita, kasvõi ainult enda ees. Muidu on tunne, nagu oleks sul tegemata tööd kukil, närivad südametunnistust. Kellele seda vaja on, küsisin ma endalt, seda kesist kriitkat? Tegijatel ikka hea lugeda, vastas kaine sisehääl Luiksi suu läbi.

Filmimaailmas olen ma võhik, ainumas kokkupuude sellega oli kunstikoolis, kus meil oli viimasel kursusel ka videokunst. Huvitaval kombel ei pidanud me tegema mitte mingit video "kunsti", vaid mu meelest käisime läbi tavalise mängufilmi valmimise protseduuri, sünopsisest ja storyboardist kuni valmis filmini.

Mina oma geniaalsuses üritasin viieminutilisse filmi toppida terve Dorian Grey portree ja sellega sai palju nalja, Robigi käis mul abiks, vangutas oma vana pead, oi ma siplesin! Storyboardi joonistamine on mu meelest maailma kõige rumalam asi üldse, kas tõepoolest peavad kõik filmid, mis olemas on, saama niimoodi jupp-jupilt lahti joonistatud? Ma pean ütlema, et ma ei saa aru, miks keegi vabatahtlikult filme teeb, sest see on meelevaldne, mõistusevastane ja hullult tüütu. Samas, kuna ma seda kondikava nüüd tean, oskan ma filme natuke paremini vaadata, oskan näha plaanide vahetust, montaaži, kunstnikutööd, detaile ja detailikesi, värvigammat, kõigi nende saja asja samaaegset olulisust, mis filmist filmi teevad.

Minu suurepärane sünopsis, mis sündis kolme pea koostööl ja sai Dagmar Kase halastamatu kriitika osaliseks oli selline:

Imekaunis Dorian on modelliks kunstnikule, kes maalib temast surematu portree. Teost vaadates lausub noormees saatuslikud sõnad: "Kadestan kõike, mille ilu ei sure. Kadestan oma pilti, mille te maalisite. Miks ei võiks minu asemel vananeda hoopis portree?"
Nõnda juhtubki. Nähes, et ta ei kaota enda ilu, saab noormees julgustust ka enda küünikust sõbra vaadetest ning algab allakäigu laviin. Aastate möödudes Dorian ei vanane, kuid temast liiguvad ringi hirmuäratavad kuulujutud. Maali loonud kunstniku arupärimine viib ootamatu ning verise lõpplahenduseni.

Inspireeritud Oscar Wilde Dorian Gray portreest. 

Kristo Viidingu filmi sünopsis on selline:

Patrik on imelise kujutlusvõimega kitarrist, kes elab lihtsalt ja tagasihoidlikult ning on ebatavaliselt tundlik ilusate naiste ning autode suhtes.
Tema veetlev kaaslane Rita tekitab mehes tahtmatult armukadedushoo. Järgneb ootamatu. Patrik tutvub oma eluõhtut vaikses üksinduses veetva jalutu aristokraadi, Roland Zagreusega. Mehed näevad teineteises iseennast ja ühtlasi vastust neid mõlemat pikalt vaevanud küsimusele.
Zagreus teeb Patrikule ettepaneku, millest on võimatu loobuda.

Albert Camus (sahtlisse jäänud) esikromaan "Õnnelik surm" (avaldatud 1971).

Ma näen siin teatavat õudsevõitu sünopsislikku sarnasust. Õnneks ei ole filmil ja sünopsil midagi ühist. Film on maagia, müügilause aga banaalsus. Ma oma koolitööd tehes korjasin netist välja ikka eriti ogaraid pärleid, milline harukordne kirjandusžanr!

Filmi tegijal peab olema nägemus oma filmist, teisiti pole võimalik. Kasutan sõna nägemus tema algses, maagilises tähenduses, mis on lähedalt suguluses ilmutusega. Kuidas muidu saab sündida linal selline kummaline ladina-eesti lõõskav, lämbe, aeglane ja seletamatu müsteerium? See pirakas kaktus, mida veetakse stseenist stseeni, need kuuliaugud seinas, see punetav linalakk seasilmne eesti mees kitarri ja kirega, valge pitskardin, tundmatut marki sigaretid kollases pehmes pakis ja absoluutselt, ebamaiselt kaunis muusika, millest enamus tuleb töntside tedretäpiliste sõrmede alt. Saatanlikud silmad, nii kurvad, et neis on kogu maailma valu ja nii salakavalalt pakkumas lahendust elu müsteeriumile. Roland Zagreus - Mefisto. Naised kui elu paratamatus, kui saatus ja sund.

Lugesin Camuse Võõrast, kui olin kuueteistkümne aastane. Ega see pole hiljem mu lauale sattunud, aga see üks kord, see löök ja jälg on nii tugev, et ei vaja uuendamist. Õnnelikku surma ma lugenud ei ole, aga seesamunegi eksistensialism, see on filmis ehedal kombel olemas. Kõik lihtsalt juhtub, ilma mõtteta, ilma eesmärgita, ilma tähenduseta, ilma õigustuseta. Su ümber on valgus ja pimedus, nende sees sünnivad asjad ja sina oled osake neist. See on miski, millest sa aru ei saa ja ei peagi saama. Su sees on iha ja muusika ja valu. Raha, kõikide asjade väärtus, on kitarrikohvritäis tundmatu riigi mittekäibivat füüri.

Kõigele krooniks suudab see olemisvalune film jätta helge tunde. Meeldiva, leebe, isegi mitte üldse nukra, vaid natuke eleva tunde. Kuidas ta seda teeb, mis trikkidega, ei oska ma läbi näha. Esimene kord vaadates tundusid Martini paberlõike vahetiitrid mulle seal võõrikud, mitte tekstitiitrid, need olid imelised, täpselt sobivad filmi lainetava loomuga, aga need teised - püstolid, autod, tüdruk. Võib-olla sellepärast, et ma olin kuude viisi näinud neid schnippelhiene igalt poolt pudenemas, raamatute vahelt, laudade pealt, põrandal tuli käia kikivarvul nende vahel, nad olid mu jaoks nagu omaette paberitükkide maailm. Aga teistkordsel vaatamisel lõigendasid nad filmi täitsa kenasti, tegid ta literatuursemaks, avasid peatükke.

Ma küsisin Luiksilt, kas sa said ka midagi nende tiitrite tegemise eest, sest raha on meile vaestele väga tähtis. Ühe Poola postrite raamatu, vastas ta. Ja et praegu ei ole raha, aga kui dvd välja tuleb, siis võib-olla saab. Robert olla jällegi Kristot pikalt veennud, et softporno tuleb halastamatult ajas kokku lükata ja nii ollagi filmi viie minuti veikleva siidi ja paljaste põlvede asemel jäänud seda ainult kaheksakümmend sekundit. Meie kõigi rõõmuks, head nõuanded teevad ainult head.

Üks asi, mis veel ütlemata jäi - tekst ja kõne. See on alati eesti filmide nõrgaks kohaks. Oli siingi kaadri ja teksti mittekokkujooksmist, natukest konarlikkust ja deklamatsiooni, kuid üldiselt, Indrek Kruusimaa tekstiesitus on niivõrd orgaaniline, et oli selgelt näha, et näitlejameisterlikkuse kool on temast käimata. See oli mitte hea ega halb roll või sooritus, vaid see oligi see, tema, otse Camuse palavate päevade südamest. Jälestusväärselt mehelik, arusaamatu, ihaldatav, hoolimata oma "kehast".

Ja kahtemata on selle filmi kresomaatiline kaader number üks viltune valge pitskardinaga aken valgel seinal ruudukujulisel ekraanil, Eesti El Mariachi sigaretiga aknal.

19 comments:

  1. Huvitav oleks teada, kas Luiks ise üldse suudab seda nii vaadata, et tema enda paberist lõigatud tähed jms teda häirima ei hakka :)

    ReplyDelete
  2. Tuli selline info, et ma peaksin korrigeerima oma õigekeelt, siis eesti sõbra ja oma poisi Camuse kohta. Peaksin kirjutama Camus palavad päevad, sest s ei hääldu. Aga ma ei kirjuta ja ei paranda, järgmine kord kirjutan Kamus.

    ReplyDelete
  3. Artise kino kodukal saan teada, et KV filmile pole veel määratud linastuse kuupäevi. Milline määramatus, kultuurseks hakkamisest ei tule jälle midagi välja, paistab.

    ReplyDelete
  4. Need vist said selleks korraks juba otsa, aga vaata https://www.facebook.com/GraciasALaVida2012

    ReplyDelete
  5. Kämju & Saartre - sihuke roojane paar on kunagi kuskilt filmitõlkest läbi jooksnud. Jäägemgi siis sellele nimekujule truuks.

    ReplyDelete
  6. kamus kamuse kamust - lihtne, loogiline

    ReplyDelete
    Replies
    1. kamüü kamüü kamüü ei ole loogiline

      Delete
    2. Nii käibki - Kamus. Inimese- ja kohanimesid tulebki ümber tõlkida, Rootslased ütlevad Saksamaa kohta Tyskland, inglased Salah ad´ Dini kohta Saladin ja meie Camus´ kohta Kamus. Kõlab loogiliselt.

      Delete
  7. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  8. Mina olen ka kuueteistkümneaastane ja lugesin Kamuse Võõrast just hiljuti, sest pidi. Ma ei leidnud selles raamatus mitte midagi ja ma olin seda lõpetades sama tühi, kui seda alustades. Ta ei andnud mulle mitte midagi. Therefore, I feel like a child ja mul on tõesti tunne, et 16 on üldse kõige jaoks liiga vara. Minu sõbranna aga nii ei arva ja leidis, et see raamat on väga hea ja see, et peategelane Marie'd ei armastanud, ei tee temast tühja inimest. Et kui inimene ei suuda armastade, ei tähenda, et ta on tühi.
    What did I miss?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mulle ka ei meeldinud, pole hullu. Proovi näiteks Kamuse "Katku", see meeldis mulle mõneti rohkem.

      Delete
  9. Replies
    1. Täpselt nii raske, et ühel hetkel selle kõige mõtet otsima hakates enam nagu ei leiagi. Ja siis on kurb.

      Delete
  10. Lugeda on lust, eeskätt Khukk Palahniuki ja pseudonüümiga Stadaali teoseid, rrr.

    ReplyDelete
  11. http://www.youtube.com/watch?v=hXYoA-mMWGA&feature=youtu.be

    Teaser!

    ReplyDelete
  12. Luba väike sõbralik kriitika ka, kriitika aadressil. Kuramuse Kristo film on nii kõva, et see oleks kindlasti kõvemat revu väärinud, kui selline, mille intro (kolmandik revu pikkune) räägib sellest, kuidas no ei ole vaim peal, no ei ole kerge revu kirjutada praegu. Selles mõttes, et päeviku laks on algusesse on hea enda käima tõmbamiseks, aga ma tavaliselt eelistan selle algusvalu sealt hiljem ära kustutada. Kui ülejäänd revu juba käima läheb.

    See osa, mis filmist rääkis oli nice, aga seda oli häbiväärselt vähe. Toimetajat oleks vaja.

    ReplyDelete
  13. Tänks robi, ise ka arvasin niimoodi. Hea et keegi selle ka välja ütles.

    ReplyDelete
  14. .., et te mõlemad teaksite kui tänulik ma olen. Teile. Aitäh.
    Elule. Aitäh.

    Laiemalt, luuletan praegu.
    Näiteks Mudlum, su küsimusele oleks vastanud nii

    sama kerge kui
    sõnastamatusi või
    au puudutada

    Ma kujutlen need revüüd Sirpi, ajalehelugejatele, üle kahe lehe suuruse fotoga tammest ja naisest ja autost. Kõikides nõrkustes, toimetaja abiga. Mõelda vaid...

    Tundub, et sõna läheb alles liikvele. Peaks plakateid kleepima minema, et teist raundi välja kuulutada. ARTiSes olla nädalavahetusel 23 inimest käinud, kellest neli olime meie tol laupäeval.

    Muidu, ikka vaikselt,..

    ReplyDelete