Friday, October 5, 2012

Mitte-Tartu

Päris elus peaks muidugi rohkem illustratsioonisid
kui fotosid tellima, neid pole sada aastat näind
Toosamane arvustus ilmus viimases Vikerkaare numbris.
MITTE-TARTU. Koostanud Sven Vabar. Topofon, Tartu, 2012. 304 lk. € 18.08.

Arvustuse autor on elupõlise tallinlasena pikki aastaid Tartusse rassistlikult suhtunud. Nimetan oma suhtumist rassistlikuks, kuna sellel on samasugune tekkemehhanism – ehk siis, see on suunatud inimeste ja mõtete vastu, mis on suuremalt jaolt sarnased nendega, mida sa kalliks pead, aga mingite oluliste karakteristikute poolest siiski erinevad. Kui ma olin õige noor, kingiti mulle pirakas pehme känguru, kelle kukrus käis poeg. Aga minu põhiliseks samastumisobjektiks ja -elajaks oli jänes. Kängurupoeg oli peaaegu täpipealt nagu jänes, aga ometi mitte, ning ma kiusasin ja piinasin teda igal moel, nii et mu emal hakkas õudne ja ta võttis seda mu käest ära ning peitis, kaitses. Vot tak, see on mingi asi, mida paljud inimesed kipuvad tegema, ehkki ei peaks. Ärge teie niimoodi tehke. Ma olen viimastel aegadel hakanud Tartuga rahu tegema. Ja Tallinnat olen õppinud palavalt armastama.

Aga Tartu juures on kindlasti kõige närvidelekäivamaks omaduseks tema kuvand ehk imago, mille raskuskeskmes on ülikool, intellektuaalid, joomine, Toomemägi, Pirogov, Zavood. Ja see on väga valdav kultuuriline kuvand, enamjaolt Tartus justkui ei olekski midagi muud, isegi Jõhvil on rohkem omaenese olemist kui sellel osal Tartust, mis jääb eelmainitud sfäärist väljapoole. Ja see on kuidagi nilbe. Tallinna kohta ei tule pähegi öelda või mõelda, et see on ainult üks suurem seltskond, üks asutus, paar baari, Tallinnas toimub igasuguseid asju ja on igasuguseid nurgataguseid ja need võivad vägagi erinevad olla, ent moodustavad ometi terviku.

Kogumik “Mitte-Tartu” lähtub üsna samasugusest premissist, üritab minna kohtadesse, millest sa tavaliselt ei kuule, vastanduda üldlevinule, ent kuraatoriprojekt tervikuna ei vea välja. Mittekoha mõiste laiendamine kohtadele, kus inimesed tegelikult elavad, tähendab kahjuks seda, et suur hulk inimesi on liigitatud mitteinimeste hulka. Samuti tekitab kahtlust vastandumine “Süda-Tartu literaatidele” “äärealade inimestena”. Seda põhiliselt sellepärast, et mul ei ole aimu, keda selle all mõeldakse. Minu vaatenurgast on kogumikku kirjutanud inimesed Tartu liha ja veri. Enamgi veel, trobikond nimekaid kohalikke kultuurikangelasi on kantud “mittetartlaste” nimekirja. Uku Masing näiteks. Kes oleks rohkem Tartu kui Uku Masing? Ehk siis, tundub, nagu üritataks mingi harjumuse pärast näidata ennast mingilt kaotajapositsioonilt, kui tegelikult ollakse ammu juba võitnud. Va vastane on kas välja mõeldud, kõvasti obskuursem kui “mittetartlased” ise või esindab mingit aspekti neist enestest. Vastandumine on üks trikikas asi, selleta ei saa läbi, aga sellel tuleb hoolega silm peal hoida. See, kuidas ma ise praegu vastandujatele vastandun, läheb samuti mingi aja möödudes ilmselt kuidagi idiootseks ära ning seltsimehed peavad mind korrale kutsuma. Tegelikult ma ei taha karistada. Tekstikogumikku teha on alati parem mõte, kui tekstikogumikku mitte teha, ja see, et ei tehtud mitte niisama-muidu tekstikogumikku, vaid temaatiline, ülesandepüstitusega kogumik, on samuti kiiduväärt. Algne idee (kirjutada Tartust, aga mitte nii nagu harilikult, vaid teistmoodi) meeldib mulle samuti. See, kuidas eelmainitud ideoloogiline ebakõla on tekkinud, on samuti selge – koostaja saadab laiali palve kirjutada kogumiku jaoks tekste, annab suuna, tekstid tulevad ja tema peab nende põhjal uuesti terviku kontseptualiseerima. Ja tervik moodustubki, aga sellel ei ole eessõnaga suuremat puutumist. Suures osas on see nagu “reisikirjad igapäeva äärtelt ja muidu mõtisklused”. Üheskoos kenade turistipiltidega. Ja see, et tulemus oli kõigiti ootuspärane, ei tähenda, et see oleks halb. Kogus on üle mõne kaasaelatava teksti. Väga armastusväärne oli Erkki Luugi jutust taibata, et Tartul on täitsa oma nõme ja vihkamisväärne linnapea. (Tallinna vihkamisväärne linnapea mulle meeldib, ma leian, et tegu on üldiselt õnnestunud kultuurisündmusega ja ajastu märgiga ning ma loodan, et tema mälestuseks on Tallinnas kahekümne aasta pärast Club Savisaar, mille sildil on lustlik neoon-Savisaar, ja et kõik tahavad seal tantsimas käia.) Eesti poliitika on üldse üks väheavastatud ääreala. Inimesed võiksid sellest rohkem ilukirjandust kirjutada. Arvamusartikleid võiks jälle vähem kirjutada.

c: tekst oli samuti üks õige õnnestunud tükk eksperimentaalkirjandust. Sõnad istuvad tavapäratutes kombinatsioonides, ehkki lausekonstruktsioonid on harjumuspärased, tunnetatavad, piinlik ei ole, reaalsus, millele viidatakse, ei ole koheselt lahterdatav. Tombergi tekst on samuti ilmselgelt väga hästi kirjutatud, aga väga raske on lugeda, pool ajast on tunne, et suuremat ja tugevamat pead oleks õlgadele vaja selle lugemiseks. Andreas W lahendus on samuti elegantne. Ehkki ma vahest ei nõustu täiel määral eraldusjoonega, mille ta tõmbab inimese ja looma vahele – osalt sellepärast, et see ei jäta kummastki neist väga positiivset muljet –, on tegu töötava ja mõeldava joonega, ning füüsilist jõudu ja tegevust ülistavaid tekste ei tehta üldse nii palju, et seda tore lugeda ei oleks. (Täpsustuseks: ma tõmbaksin inimese ja looma vahele hoopis teistsuguse joone. Inimene on inimlik siis, kui ta surub maailmale peale oma tahet, kehtestab oma reaalsust. Loomalik on ta argistes asjades, tühja pilguga hommikukohvi juues, korterit mööda ringi tammudes ning asju ühest virnast teise paigutades, vedeledes ja oma kaaslast näperdades. Siin leiab samuti aset kõrge ja madala, keha ja vaimu vastandus, aga nii, et madal on südamelähedane ja kõrge ei tundu nõder.) Sven Vabari tekstid olid samuti head. Ehkki tuleb mainida, et tänavakunstnike loos mõjub uskumatuna inimeste soostumatus uskuda üleloomulikku. Minu meelest jätab siinse maa rahvas üleloomulikule heal meelel võimaluse olemas olla. See on õieti rõõmustav, kuidas folkloor, kujutlus ja ilukirjandus ennast seal reaalsusesse kinnistavad, ehkki oleks hea, kui antud teemale loodaks tõsisemaltvõetavaid alustekste. Seletamatu tuleks vabastada esoteeriku salapärasest lavasosinast samamoodi, nagu tänapäeva psühholoogia kogemus peab vabanema ameeriklasest müügimehe entusiastlikust häälest. Toon ja sõnade valik on idee esitamisel äärmiselt oluline, stereotüübid jäävad enam kui tihti ette. Siinkohal tooksin positiivseks näiteks loomade õiguste kaitse kontseptualiseerimise, millega Hasso Krull hiljuti siinsamas Vikerkaares hakkama sai.

Heinsaare esimene tekst oli selline, nagu nad ikka on, teine aga teenis edukalt väljajuhatuse või kokkuvõttena. Heinsaare tekstid on ülepea natuke murettekitavalt palju sellised, nagu nad ikka on. Ma ei saa öelda, et ma oleksin täie pühendumusega silma peal hoidnud, aga nii palju, kui ette on juhtunud, on see ikka seesama vana hea Heinsaare universum. Natuke tahaks, et ta mängiks mõni aeg, et ta ei ole Heinsaar, vaid mõni teine tüüp, sellepärast et Heinsaareks jääks ta ju ometigi. Kirjutaks midagi pikemat või midagi muud. Ja ma saan suurepäraselt aru, kui Heinsaarel seda huvi teha ei ole, aga paraku on siin maailmas juba kord nii, et sealt, kust kord on saadud, tahetakse veel ja rohkem. Ja ei saa ka öelda, et tehku mida iganes, sellepärast, et ei taha ju, et läheks, nagu Hargla ja Kivirähaga läks. Kogumik andis üldiselt hästi edasi inimeste mõtteid ja kujutlusi, mis olid meeldivalt eripalgelised. Mul on hea meel tähelepanu eest, mis “Mitte-Tartule” on osaks saanud. Ometi soovitan ma järgmisel korral sihtida kõrgemale, teha paremini, olla läbimõeldum.

 Aitäh.

25 comments:

  1. Ma läheks raudselt klubisse, mille nimi on Club Savisaar.

    ReplyDelete
  2. vabari eessõna läks ju väga hästi kokku kogumikuga tervikuna. kaja pae pildid olid ülihead. kuraatoripojekt vedas väga edukalt välja aga - kuna revu kirjutaja ei mõistnud terve selle kogumiku mõtet, tähendust ja sisu nii nagu seda tegelikkuses mõeldud oli, siis on veidi andestatav revus sisalduv lollus ja idiotism.
    ja see imelik arusaam, et tartut iseloomustavad a`la ülikool, pirogov, joodikud ja tudengid ning zavood.. ma ei mõista. tartus on nii palju muud, karlova, supilinn, neis sisalduvad kultuuriringkonnad, kes mitte ei veeda aega kõrtsides läbustades vaid vestlevad kirjandusest, kunstist, luulest ja muust huvitavast veinipokaal käes, sigarit suitsetades.. jõgi..ülejõe ja raadi kant oma kummalise romantikaga..ja kasvõi annelinna lõpus olevad industriaalmaastikud vaheldumas luhtadega, mis on pikitd läbi väikseid teeradu, mille kaudu pääseb näiteks kruusakarjääridesse..kõikvõimalike uskumatute kohtade juurde ihasteni välja.ja ihaste on üldse omaette nähtus. kõik väikesed subkultuurid, millest revu kirjutajal aimugi pole. ühesõnaga, inimesel, kes tartust midagi ei tea, on üpris ebaviisakas ajada sellist jahu tartu kohta (vastu). muidugimõista elab siinkirjutaja tartus ja mulle seostub tallinnaga põhiliselt meri (positiivne)ning lasnamägi ja kesklinna kandis olevad rõvedad hallid ja pruunid majad (ning mälupildina meenus just ka levvari ees oksendav punkar). rassism igal pool, elagu rassism.
    luiks pole ära jaganud kogu tegelikku eesmärki, see pole vastandumine tavapärasele tartu kuvandile (a`la kaitseme tartut ja näitame, et siin on ka miskit muud) vaid tartu erinevate kohtade tutvustamine (seepärast ka fotod (ja mitte turistifotod :)),ning kindlasti mitte illustratsioonid), sürreaalsuse tutvustamine tartu vähetuntud kohtades.. need kõik kogumikus mainitud kohad on üleni müstilised ja ägedad (või kasvõi veidrad ja õõvastavad), ja seda taheti siin näidata.
    ja suuur küsimus- kuskohast lendas teemasse uku masing, kes enamuse ajast elas taevaskojas ja pole mitte mingitpidi tartu "kultuurikangelane", pigem eraklik geenius, kes pööraks ennast hauas ümber sellise toreda avastuse peale, et teda peetakse Tartuks - "sest jah, mis oleks rohkem Tartu". pigem peaks revu kirjutajale, kel uku masingut mängu tuues on enda meelest piisavad teadmised eesti kirjadnuse ajaloost, meenuma oskar luts, artur alliksaar, tuglas, gustav suits jne.

    Tombergi tekst raske lugeda? luiga, paljulugend inimene, sellest arvamusest jacki teksti kohta jäi kahjuks mulje, et loed enamasti lasteraamatuid. sest see tekst oli väga kõva (sellega olid sa nõus) ja teksti lugeda oli pigem väga nauditav ja ladus (teksti teatav keerukus annabki juurde mingitsorti nauditavuse).

    ja üldjoontes idee selle kohta, et mehis ei peaks enam kirjutama nagu mehis, on ju idiootne. pealekõige näitab see minu jaoks, et luiga meelest on mehis läbipõlemise äärel, samas tiil, kõik see sama vana, kunagi pole oodata midagi uut- järelikult pole luiks kunagi aru saanud mehise tekstidest, nende alltekstidest ja sellest tekstide sügavusest, mis mitte kunagi ei korda ennast.

    seoses kogumiku üldise fooniga jäi minu jaoks ka väga häguseks "mitte-tartu" seostust "mitte-inimesega". sellest polnud ju ridagi kirjutet.


    ühesõnaga, sitt revüü, poleks luigalt midagi nii halba oodanud, suur pettumus.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ega ausad revüüd - sellised, kus arvustus pole kirjutatud poollugupidava, akadeemilise tossukatteta, vaid stiilis "see on see, mida ma sellest sõbrale räägiks" - ei saagi kunagi teosele lähedalseisvate isikute poolt palavalt vastu võetud olla. Ikka on imelik kuulda, mida Sinu asjast siis räägitakse, kui Sina oled toast väljunud. Võib-olla tuleb välja, et Su laheda vanamehejope viga ei ole üldse selles, et see on räigelt mõnus anti-fashion statement, millest keegi aru ei saa, vaid hoopis see, et Su man-ass ei näe selles tegelt eriti George Michael välja. Kuigi neiud ei tunnistaks sulle seda otse kunagi, et George Michael level man-ass neile tähtis on. (See ei ole näide antud revüü või ülalseisva kommentaari kohta spetsiifiliselt, lihtsalt üldisema sotsiaalse efekti illustratsioon, eksju.)

      Ma olen kirjutanud revüüsid koos Joanna Ellmanniga ja temalt selline seik: Tartus, mingil koosviibimisel on kohal nii Aapo Ilves kui Ansori Barkalaja. Ühel pool Joannat rüüpab A. Ilves mingit jooki ja kordab, kuidas tema arvates ikka ei olnud väga lahe revu sellele NAKi lemberaamatule, teisel pool ei avalda A. Barkalajale tema esik-luulekogu arvustus ka just üleliia muljet. "Kuidas nii?" küsib Joanna imestunult. "Kõigile teistele küll meeldis!"

      Millest härrased aru ei saa, on see, et antud revüüd ei olnud kirjutatud mitte NEILE, vaid lugejatele. ZA/UM-i ja Vikerkaare. Ja lugejatele meeldib, kui revüü-kirjutaja ütleb ausalt ära, kas ja kui palju talle see asi meeldis. See meeldib ka toimetajale. Autorile ja teose fännile meeldiks, kui arvustajale lendaks antud teos nii räigelt peale, et ta kirjutaks sellest edasiarenduse, peene homaaži, tooks välja nüansse ja pööraks tähelepanu filigraansustele. Avaks teose südamest lugejale võib-olla tähelepanuta jääva suuruse. Jne. Arvustajale meeldiks ka seda teha, lausa tikutulega otsiks teoseid, millele sellise kirjutada võiks. Aga no mis siis kui seekord ei leidnud?

      Siis ei jää muud üle, kui teha hea rütmi ja teksti kvaliteegiga arvustus, mis oleks lugeja ja asjaga mittetutvunu huve silmas pidav, ja eelkõige aus. See siin on selline arvustus. Iga toimetus võtaks selle hea meelega vastu. Aga Sinu arvates võiks toon olla pigem lähemal teose kuraatori sissejuhatusele. Või enda ülalseisvale kaitsekõnele. Hästi. Aga Uku Masingu elukohaga ei ole siin küll midagi pistmist.

      Ja "piisavad. teadmised. Eesti. kirjanduse. ajaloost." ei ole sellised sõnad, mida sellisesse järjekorda asetada sobiks. Ükskõik, mis olukorras.

      Delete
    2. PS Mõistagi oleme tänulikud hingestatud reaktsiooni eest. Input much appreciated, no disrespect intended.

      Delete
    3. Vaat selle metarevu kuluks ka kusagil avaldada. See on sama hea kui objektrevu ise.

      Või noh. Eks ta ongi ju nüüd ZAUMis avaldatud. See on väga hea.

      Delete
    4. "Ma kirjutasin sulle Vikerkaarde revu."
      - "Millele?"
      "SULLE."

      Delete
  3. Ilmselt siiski midagi läks täkkesse, kui nii ägeda vastureageeringu tekitas. Pole ise kogumikku lugenud, kaasa rääkida ei saa, aga Luiga üldiselt lahmima ei kipu, ja kas ei ole Vikerkaares, mu meelest veidi tartuses ajakirjas selle teksti avaldamine näidanud, et siin on midagi, mille üle tasuks mõelda?

    ReplyDelete
  4. arvustus oli ju tellitud, see oleks läinud avaldamisele nii või naa.

    ReplyDelete
  5. No kas ikka läheb avaldamisele asi, mille väärtus on kaheldav, see teeks ju ajakirja margi kohe täitsa täis, kui nad valimata omi asju ajaksid. Ühtlasi viitan ettevaatlikult sellele, et paljulugemus võib tekitada teatava arvamuse kirjandusele vajalikest kvaliteetidest

    ReplyDelete
  6. tellitud arvustus, millega on ajakirja kokku panemisel juba arvestatud, läheb jah kahjuks avaldamisele vaatamata kvaliteedile, olen vikerkaarest ka hullemat lugenud.

    viimasega olen nõus.

    ReplyDelete
  7. Masingu suhtumine ei ole kunagi Tartu keskne olnud. üleüldse on ta pigem aja- ja ruumiväline.. aga see on juba liiga müstiline, eriti luiga jaoks, ma kardan, niiet siinkohal ma sellel pikemalt ei peatu.

    Olen üpris kindel, et antud revüü ei meeldi ka teose autoritele, ma ei räägi siin kui autorite sõber vaid kui lugeja ja tartlane, kes avaldab oma arvamust selle "hea rütmi ja teksti kvaliteegiga arvustuse" kohta.

    autoreist olen põgusalt tuttav vaid kahega.

    ja Anzori on tegelikult õige kirjapilt.

    ning vabandust hetkelise akadeemilise lähenemise eest.

    lähtusin kui lugeja ning selline oli minu arvamus revüüst, kuna mina nägin teost teises võtmes, teistmoodi, mõistsin, mida sevn vabar oli tahtnud teha (ja millega ta ka hakkama sai)..

    aga eks igaüht kõnetab tekst erinevalt. lihtsalt minu jaoks oli antud arvustus üpriski nagu suvaline lahmimine.

    ReplyDelete
  8. Me peame rõõmustama, sest et kired on tulnud!

    1. See, et Vikerkaare toimetus valis arvustajaks nii-ütelda pilgu väljastpoolt, kellegi, kes ei tea neid Tartu nurgataguseid, ei ole istunud kogumiku kokkupanemise juures ega ole Tartu patrioot, see on minu arvates nimelt selleks, et vaadata, kuidas projekt "kannab", kui ta ei ole parasjagu tartlaselt tartlasele. On ju üsna palju kultuuri, mis tuleb üsna raskesti üle oma piiride.

    2. Tegelikult ei ole tegu negatiivse revüüga. In fact, ma tean vähemalt kahte hüva kriitikut, kes oleksid ilmselt kõvemini karistanud, teades minust paremini Tartu teemat ja kirjandusteooriat ja igasugust.

    3. Uku Masingu tartusus ei ole mitte niivõrd Masingu enese süü ega teene, vaid pigemini on ta jätnud õite sügava jälje Tartu kontingendi kultuurimälusse. Kui keegi on mingi kultuuriskene keskne tegelane, siis ta ei ole marginaalne.

    4. Mul ei ole üsna kindlasti piisavaid teadmisi eesti kirjanduse ajaloost. Mul ei ole tegelikult kunstikõrgharidust ka, ma ei tea, miks nad tahavad, et ma kirjutaksin nende asjade kohta. Aga kui keegi tahab, et ma seletaks talle geneetika kohta, siis ma seletaks ka nii hästi kui ma parasjagu oskan. Ega inimene peab ennast kuidagi kasulikuks tegema. Ma ei leidnud ise ka, et tegu oleks mingi hullult hea või põhjaliku revuga, aga kõik ütlesid mulle, et kõva on.

    5. Ma saan aru, mida selle kogumikuga teha taheti. Ja see on suhteliselt niimoodi, nagu sa kirjutasid. Mis erineb nii mõnevõrragi sellest, kuidas eessõnas kirjas on.

    6. See, mis ma Mehise kohta ütlesin, well, kohati peab keegi käima ja ütlema neid asju. See on üsna samasugune asi, nagu kui ma ütleksin luuletajale, et kirjuta äkki mingi eepos või kirjuta kurjavaimu sonetipärg, tee mingit muud kõva asja kui sa tavaliselt teed. Enamasti nad ei viitsi, eks ole. Aga üldiselt on selline ettepanek kantud usust esitatavasse projekti ja antud loojafiguuri üldiselt. See, et me oleme üksteisega rahul ka nii, nagu on, ei tähenda, et ei võiks olla ruumi edasiminekuks.

    7. Jacki teksti oli raske lugeda jah. Kõige raskemad tekstid seal. Samuti läks mul umbes poolteist aastat, et aru saada, mida Kunnus mõtleb ja miks. Armu mulle vaesele.

    ReplyDelete
  9. mulle ei ole jälle suurem osa luiga siinsestest kirjutistest eriti meeldinud (no disrespect), aga see arvustus oli küll hea lugemine. ja sellega, et heinsaarele peaks keegi korraks õlale koputama ja pilku teisele poole suunama, olen ma väga nõus. hea, et keegi selle lõpuks välja ütles, sest kui "härra pauli kroonikad" eelmisel sügisel uues köites välja tuli, siis tekkis minu jaoks juba heinsaare kiituse küllastuspunkt.

    ReplyDelete
  10. Täiesti lisaväärtuslik revu Luiksilt.
    (Kirjutasin ka ("Müürilehte")).

    Sisalik võiks olla veidi konstruktiivsem ja konkreetsem, praegu on selline piinlikuvõitu ad hominem sapp ( a la "eriti luiga jaoks") liiga ilmne.

    Ja tartuna võin kinnitada, et Masing on mingi vinduv-sapise koitav-kolletava korraga geniaalse (ja tõesti ilma igasuguse iroonita geniaalse) ja naiivse isegi lapsiku vaimusena Tartu par excellence.
    ütleks siin isegi, et mitte-Tartu kui Tartu essentsina, kus Tartu on end presenteerivam, kerglasem, tuglas-underlikum Werneris lösutamine, samas kui Masing on süvahoovuslik, pilkude eest varjatud määratu raskus ja suurus

    ReplyDelete
  11. Masing küll Tartu ei ole ja seda täiesti kindlalt (vähemalt mitte minu jaoks, ehkki ta korter on tõesti Tartus). Aga ma pikemalt Masingul ei peatuks, see võiks öelda, võib viia hullumajja, kainestusmajja või esoteeriliste protsessideni. Küll aga ma ytleksin, et Kaja Pae fotod on suurepärased ja mitte mingid turistikad. Ja, et mu enda lemmiktekstid jätan siinkohal mainimata, aga neid ei olnud härra Luiga puudutanud. Nii-et tegemist on siinkohal mitte isegi nii palju Tartu kysimuse, kuivõrd maitsekysimusega. Aga maitse yle ei tasu vaielda. Mõnele peabki meeldima teistsugune kirjandus, kui seda on mitte-tartu, mõnele peab meeldima ka diskomuusika. aga kõigile ei meeldi. ja selles suhtes ei tasu vaielda. kogumik on koostatud südamega ja see on tegelikult ju tore, et see tekitab vastakaid arvamusi - nii positiivset, kui negatiivset kriitikat. kõigle ei peagi meeldima. mulle endale näiteks meeldib ja olen suuresti nõus sisaliku arvamusega. aga see-eest ma leian, et võib olla ka teistsuguseid arvamusi ja yksteist ei peaks selle pärast nyyd maha tapma hakkama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kaja Pae fotosid on kena vaadata. Turistifoto ei tähista mitte kunstilist ega fotograafilist väheväärtuslikkust, vaid pigem sellist modus operandit, eksju. Mitte-Tartu projekti raames toimusid ka ehtsad tunne-oma-kodumaad stiilis kirjanduslikud turrismiretked. Veits tahaks, et Emigrant siia teemasse jalg ees sisse lendaks ja kogu värgile marksistliku kriitika teeks.

      Delete
  12. "Masing küll Tartu ei ole ja seda täiesti kindlalt" ... mhm, vähemalt minu jaoks on täiesti kindel, et 2+2 ei võrdu 4 ja kuna tegu on minu echtpersöönlich-üliisikliku arvamusega, mis on teadupärast erinevagavõrdne kõigiga Eukleidesest Riemannini, siis nii ka on ja punkt ja funkt, arvamuste paljusus ja maitseasi eo ipso, naah

    ReplyDelete
  13. täpselt nii, et arvamuste paljusus, lgp härra Kunnus

    ReplyDelete
    Replies
    1. Everybody has opinions: I have them, you have them. And we are all told from the moment we open our eyes, that everyone is entitled to his or her opinion. Well, that’s horsepuckey, of course. We are not entitled to our opinions; we are entitled to our informed opinions. Without research, without background, without understanding, it’s nothing. It’s just bibble-babble. It’s like a fart in a wind tunnel, folks.
      Harlan Ellison

      Delete
  14. ma olen alati tahtnud, et keegi juhataks kätte artikli, mis mulle lahti seletaks, miks Heinsaar nii hea on. kas keegi teab midagi sellist?

    ReplyDelete
    Replies
    1. On terve kogumikutäis, nii poolt- kui vastuhäältega
      https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?201931

      Delete
  15. ma sooviks artiklit sellest, miks Heinsaar nii halb on. palun, aidake?

    ReplyDelete
  16. revüükonkurss "hea ja halb heinsaar"?

    ReplyDelete
  17. Hullult lõbus lugemine on aga what übernõmpar Tallinn - Tartu turf war on jälle üles soojendatud? :)
    Kuigi hullult lõbus, see tegelt ei ole nii eeposlik kui east coast - west coast 90ndatel või Večiti derbi. Kahjuks.

    КОЯN

    CYPRES HILL

    EMIN3M

    ReplyDelete
  18. Nõnda:
    http://ellilood.blogspot.com/2012/10/mitte-tartu.html

    ReplyDelete