Wednesday, October 24, 2012

Tom

Ruudu Ulase foto
Hei kallis lugeja. Nüüd ma näitan sulle ühte Arksiga üheskoos kunagi välja mõeldud juttu ehk tegelast ehk kirjeldust. Tekstifaili raadiosüsinikuga uurimine andis valmimisaastaks 2006. Ei kinnita, ei lükka ümber, minu arvates võib ta vanem ka olla. Ma annan ta teile, sest mul ei ole enamat anda. 

Tom tuli tööhõiveametist tagasi, pahur nägu ees ja õll näpus kõlkumas, prantsatas köögitoolile maha ja lükkas suitsu hambusse. Ta ema, kes köögis ringi askeldas, küsis ta käest: “Noh, Tom-pojuke, kuidas sul siis läks seal tööbüroos?”

Tom pahvis mornilt oma sigaretti ja seletas: “Vaata, kurat, alguses oli kõik normaalne ja rääkisin natuke aega seal nendega juttu, et ma tahan tööle minna ja sedasi, aga siis nad hakkasid mingi mu ajusid nussima ja dokumente küsima ja...” Tom võttis suure klõmmu head lahjat odavat pilsnerit. “Siis ma tõusin lihtsalt püsti ja ütlesin neile: “Türa, ärge hakake mu ajusid nussima, ma lähen koju ära!” Ja vot niimoodi ütlesingi, siis tulingi koju, ennem käisin veel nurga pealt poest läbi.”

Siis võttis Tom veidi bravuurikama poosi sisse, justnagu millegagi hoobeldes: “Ema, sa tead küll, milline mees ma olen. Ma lihtsalt ei salli, kui mind ajudesse nussitakse.” Seejärel vajus Tom veidi mugavamasse istesse, olles ilmselt esimesest ärritusest üle saanud.

Tomi ema teab, milline mees Tom on. Ehk liigagi hästi. Ja ta on natuke juba kuulnud sellest, kuidas Tomile “mingisugune ajude nussimine räigelt põiele käib.” Aga Tomi emal on nii piiritult kannatust ja head tahet, et ta oleks pühak, kui see viimseni Tomi peale ära ei kuluks.

“Ei tea, kas sa, Toomas, lähed siis mingi päev tagasi ka sinna või?” küsib ema arglikult.

“Ah, ma ei tea, praegu on tegelikult üsna pohhui ka...” rehmab Tom käega, justnagu peletaks kärbseid.”

“Aga ikkagi, sa oled ju üsna suur mees ka, võiks ju mingi töö olla ikka...”

Tom tõusis tigedal ilmel püsti, lõi oma pudeli kõva kolksuga vastu lauda ja lausus piinatud lõvi häälel “Ära tule sina, ema, ka mind ajudesse keppima, sa ju tead, kuidas see mulle närvidele käib!” Tom astus oma toa poole, tegi ukse juba lahti, siis marssis tagasi suitsude järele, mis lauale olid ununenud ja oma tuppa jõudnuna lõi ukse prõmmuga kinni.

Tom on kahekümne seitsme aastane noormees. Tal on kaheksa klassi haridust ja ta on ikka veel oma ema katta ja kasida. Mitte, et Tomil kasimisega väga soojad suhted oleksid. Võiks isegi öelda, et Tom on suhteliselt kasimata härrasmees. Järgnev stseen on osa Tomi ja ta ema igapäevaelust.

“Kus mu tass on?” küsib Tom pahuralt. Tomi ema askeldab köögis ringi, nagu enamasti, ja Tom peab köögis hilislõuna ajal hommikutundi.

“Kapis, ma pesin ära.” vastab Tomi ema ringi käimist ja asjade kallal nokitsemist lõpetamata.

“Kui palju ma pean sulle rääkima, ema, et mulle käib ajudele, kui sa minu toas ringi sebid, sa ajad lihtsalt kõik segamini seal ja ma ei leia pärast midagi üles, ma olen täiskasvanud mees, aga sa ikka hoolitsed mu eest nagu tite eest, kas ma ei või vähemalt oma toas natukene privaatsust saada?”

Kõik ema vastulaused hävivad eos ja ta vaikib solvunult. See teema on lõpetatud ja Tomi ema ei soovi tülitseda. Tom keerab endale parajasti kohvi kokku. Tal on seljas räpane maika ja määrdunud alukad. Need on pruunid ka mujalt, kui strateegilistest kohtadest. Tom ei tea tegelikult ise ka, kui kaua ta neid juba kandnud on. Teda ei huvita ka eriti sellised asjad. Ema pöördub Tomi poole: “Sul... kõlgub,” ütleb ta peenetundeliselt. Tal on häbi. Tal on väga häbi. Ta tunneb seda, kuidas ta üleni punaseks värvub. Tegelikult niiväga ei värvugi, aga see on ju tunne, mis loeb. Tom vaatab arusaamatuses natuke aega ringi, leiab kõlkuja üles ja ütleb muhedalt: “Mis, pole kotti enne näinud või?” seda samal ajal püksi toppides. “Väiksed vist natuke,” nendib ta sealjuures. Ka tema räpasus läheb ta emale hinge, ning ta ei suuda ennast tagasi hoida: “Tom, kas sa vanni ei tahaks minna? Sa pole seal vist üsna ammu käinud, inimesed võivad vaatama hakata.”

“Äh, ma alles kolmapäeval käisin?”

“Aga...”

“Ei ole siin mingit aga, tegelikult on see pohhui ka, millal ma seal käisin, ära tule mulle jälle mingit puhtusejama ajama, keegi peale sinu ei ütle mulle kunagi, et mul midagi viga oleks...”

“Inimesed on viisakad lihtsalt...”

“Kurat, sinu puhtusejama pärast ma varsti ei käigi seal üldse enam, kui sa seda ei ajaks mulle kogu aeg, siis ma käiks võib-olla rohkem. Aja mulle veel seda natuke ja siis ma ei pesegi ennast enam kunagi ja paras ongi, tahaks näha, kes mulle peale sinu veel kraesse kargab.”

[Kusjuures oma tuttavatega pole Tom sugugi nii ülbe. Tal on territooriumi omaniku respekt veres. Kui vahel keegi Tomile ütleb, kui ta kuskil külas on, et “mees, mine käi duši all ära, sa haised,” siis läheb Tom ilma vastuväiteid tegemata tõepoolest duši alla, kuigi ta tuleb sealt tagasi ainult natuke teistmoodi haisevana. Kuna seepi ta eriti ei kasuta, ning oma riideid ta ju ometigi ei pese. Tal on tavalisest pikemad juuksed, mis on pesematusest ja voodis vähkremisest enamasti suures tuustis, mis ulatub igale poole laiali. Peale veeprotseduure hoiab see lihtsalt natuke allapoole. Ta kasutab, tõepoolest, küll šampooni, aga ta ei oska nimelt ennast üldse pesta, ta juuksed on alati liiga mustad ja tal puudub oskus šampooni vahutama panna. Oma juukseid ei kärbi ta sellepärast, et ei viitsi.]

Tom lürbib oma kohvi. Tema tass on mõnusalt suur, valge, sangaga ja seal peal on käbid. Ühest äärest on tükk ära ja sealt jookseb pragu alla. See paneb selle lekkima. Tassi sees on enamasti ka suur – vähemalt kahesentimeetrine - kohvirant, aga hetkel on Tomi ema selle ära küürinud. Kuigi väiksemates pragudes ja uuretes on ikkagi igasugust mustust – Tomil on see tass sellest ajast peale, kui ta oli alles päris pisike. Kui see katki läheks,siis nutaks Tom kindlasti. Olgugi, et ta on juba suur mees,aga mõni asi läheb lihtsalt hinge. Aga Tomi ema ei lõhu peaaegu kunagi midagi, ja Tom hoiab oma tassi väga.

Praegu loksub seal sees kohv. Tom joob kohvi mustalt, ohtra suhkruga, ja nii, et puru põhjas on. Mäetaguse Kannupõhja-kohv, Röövlikohv või Tudengikohv, või mis ilusaid nimetusi see kena meetod ka iganes poleks saanud. Tema jaoks on see Tema Kohv. Tomi jaoks on palju Tema Oma Asju, mida ta armastab. Nagu Tema Tuba, Tema Kohv, Tema Riided või Tema Muusika.

Tema Riided koosnevad väga vähestest alaliselt muutumatutest komponentidest. Maika ja trussikud tulid juba jutuks. Siis on tal veel helesinised teksad, mis on alaliselt räpased, sutsu kulunud, aga mitte kunagi eriti katkised. Väiksemad hõredad kohad on, aga see on ka kõik. Sealt allapoole tulevad kingad. Need on täiesti tavalised, äratallatud kannaga meestekingad. Et kergemini jalga saaks. Sokke kannab ta külma pärast ja suhteliselt suvalisi, mis kuskilt leiab. Enamasti tõmbab ta südakevadest kesksügiseni oma kingi palja jala otsa. Hea tervisega poiss. Maika peal käib tal imelik vana poolsünteetilisest materjalist mittekahisev jope. Kaitsevärvi hallikas-pruunikas-roheline, luitunud ja plekiline. Tom käib vahel mööda seina. Muud tõsisemad vigastused seisnevad koniaukudes. Paar korda on natuke lõhki ka kärisenud, aga ta ema paikas ja parandas seda.Tomil polnudki selle vastu niiväga midagi,ta vigises rohkem moepärast midagi selle vastu, et ei pea vaeva nägema tema pärast. Talviseks ajaks on tal ka V-kaelusega hall sviiter,mille ta oma onu matuste käigus sai.Need toimusid veebruaris, käreda pakase ajal, kus Tom enamasti kodus istus, kusagilt olid ta sugulased talle villased sokid hankinud, et ta tulles haigeks ei jääks, ja see V-kaelusega sviiter oli otse ta surnud onu majast toodud. Virisema hakkas ta alles siis, kui ülikonnast kuulis, torkimise kannatas Tom ära nagu mees. Ta sai aru,millised rasked ajad on, ja kui ta ka abiks ei saanud olla, siis tülinaks ta ometi ei tahtnud olla. Aga ülikond ei istunud Tomile mitte üks raas, kui palju sugulased ka ei seletanud. Lõpuks oli ta nõus oma V-kaelusega sviitri peale pintsakut proovima. Sellega ta selleks korraks nõustus. Ülejäänud varustus jäi samaks. Aga mälestus jäi. Ja sviiter. Sugulaste mälestus täielikust kretiinist ja häbiplekist ja Tomi mälestus matustest. Sviitriga harjus ta ära. “Onu oma oli,” ütleb ta selle kohta. “Onu oli kõva mees. Kahju, et ära suri.”

Tom oli oma onu näinud... harva. Enamasti suurtel või väiksematel süldisöömis- ja tordipidudel, mida vanema generatsiooni inimeste hulgas sageli kohtab. Neljateistkümnendal eluaastal õppis ta neid vältima. See ei olnud üldse tema jaoks. Onu oli tema mällu süübinud kui suurte prillide ja merevaigust mansetinööpidega alaliselt sinises ülikonnas paks mees, ja seega oli ta isegi üllatunud hoopis pisemat,prillideta ja nagu pikemat meest kirstus nähes. Peale seda jõudis ta otsusele, et surm pole üldse selline, nagu ta paistab, muutus kuuks ajaks mõtlikumaks, ei läbustanud enam köögis ega teinud koniauke vakstu sisse ja kuulas kogu aeg toas oma muusikat. Küll olid suured ta ema lootused! Paistis,nagu oleks poiss hakanud tõsiselt elu üle järele mõtlema, lähedasest kokkupuutest surmaga justkui... mõistnud, et niimoodi see elu igavesti kesta ei saa.

Ema ei küsinud ka suurt midagi. Kusagil kuu aja pärast kobis ta oma toast välja, küsis oma ema käest vaikselt tuhat krooni, ema andiski, sest ta nii lootis... ja ta kartis teda kuidagigi pidurdada.

Tom oli nädalakese eemal. Ta jõi oma tuhande eest korralikult, mängis sõpradega raha peale kaarte, kaotas paarsada krooni, aga see lasti samuti vedelaks, nii et suurt vahet polnud, ja oli üldse tagasi oma regulaarse Tomi-elukese juures. Tagasi roomates magas ta kõigepealt ennast korralikult välja ja seejärel naases oma köögipositsioonile. Ta oli endiselt vaikne ja ümises mingit veidrat muukeelset laulukest. Tema muusikamaitse oli... ütleme... huvitav. Ta oskas vähemalt viies eri keeles laulda, ja tema lemmikud olid aeglased, rahulikud ballaadid. Ei ole usutav, et ta nende sõnadest palju mõistis, aga tal oli täitsa hea hääl, ja häälduse üle ei saanud samuti kurta.

“Mis see siis nüüd oli?” küsis ta ema uurivalt. Tema lootus ei olnud veel kustunud. Ta ei olnud peaaegu üldse süüdistav, ja ka Tom võttis seda niiviisi. “Ah, ema, ma arvasin, et muidu lähen lolliks seal toas kogu aeg passides, kui üldse väljas ei käi,” seletas ta rahulikult. Tema koni oli jälle vakstusse auku kõrvetamas, aga ta emal polnud selle jaoks hetkel silmi.

“Mis sa mõtlesid siis oma toas kõik selle aja?”

“Ah... igasugu mõtted tulid...” hõõrus Tom käsi kokku. Mustuserullikesed kukkusid lauale. Koni ajas baarist varastatud plastmassist Cameli tuhatoosis filtrivingu. “Ma ei tea... ei viitsi sulle praegu hakata mingit juhet ajama, sa ei saa niikuinii aru mida ma mõtlen, ega ma niikuinii sellise jutu mees eriti pole ja üleüldse ma ei usu, et keegi võiks teise mõtetest niiväga aru saada.”

Ta mõtiskles veel veidi, keeras veel ühe kohvi oma tassi, mille põhjas oli kivistunud suhkrust ja korvipurust korp, raputas pool lauda suhkruga üle ja siis kadus sellega oma tuppa, kust peagi hakkasid kostma lõbusad laulud Saksamaa südamest.

“Uute riiete” probleemi lahendas Tom järgmiselt: neist riietest, mis ema talle ostis, sai ta ühel või teisel moel lahti, enamasti kinkis ära või jättis kotiga kuhugi, riiete jaoks antud raha lasi teadagi vedelaks ning tema riided... ei jäänud kunagi liiga vanaks sellepärast, et kui keegi vahel harva talle ka riietepesuvõimalust pakkus, sai ta sealtsamast uued riided, ja alati vedeleb kuskil ju vanu musti kingi. Ta leidis ilmselt, et see on looduse loomulik ringkäik, et maikad, sokid, trussikud ja kingad jäävad vanaks ja siis saab kuskilt uued, suhteliselt identsed. Aga jope ja sviiter jäävad, sest need on unikaalsed. Tema vanad riided visati enamasti peale pesu minema, sellepärast, et mustus oli nende osaks saanud ja hakkas suure hulga kloppimise ja niiskuse peale haisema. Kingad haisesid niisama ja visati minema. Need olid ühed neist, mis jalga pannes ja jalast võttes naksuvad. Alati.

Teoreetiliselt võttes oli tal toas paar hilpu veel, need olid tavalised vähekantud poolpuhtad hilbud, mis olid enamasti lihtsalt põranda külge kleepunud nagu kihiline pohhui. Tom teadis oma riideid. Ta valis alati need õiged.

Tomi Oma Toas asus peale kihilise pohhui veel kassettmakk+raadio, pinu tema imeliku muusika (nagu lõbusad laulud saksamaa südamest, hispaania kuumaverelised tangorütmid, itaalia armastuslaulud ja pariisi kohvikumuusika) kassette, Tomi voodi (valgeks värvitud, kollakaspruuniks määrdunud ning Tomi küünte kauni töö poolt mustreid, naiivseid luuletusi ja kuulmise järgi kirja pandud laulusõnu täis kriipseldatud). Kõrgemal seinal oli paar pastakajoonistust ja veel mingid sõnumit kandvad asjad. Tapeet oli beež, aga mõnest kohast oli Tom ennast natuke rohkem vastu seina hõõrunud ja seal olid suured pruunikas-rohekad rasvaplekid väikeste mustade mustusetäpikestega. Sealt polnud pastakat näha, ega jäänud ka enam peale. Lagi oli nüüdseks määrdunudkollakas ja mustade täppidega, (valge lagi pluss aeg, suitsetamine ja kärbsed) lambikupli oli Tom ammu maha kruvinud, sest see ei paistnud läbi ega täitnud ka ühtegi muud funktsiooni, mis Tomile vajalik oleks tundunud, nii et nüüd põles laes lustlik kuuekümnevatine, mis oli alt otse loomulikult mustakrobeline, nagu hea tava nõuab.

Selle asja peale,mis lambikonksu varjab,olid kärbsed ka sittunud. Aga ussitasid Tomi toas asjad harva, kuna kui Tom ära oli, harrastas ta ema salaja koristamist. Vahetas voodiriided salaja, pesi tassi ära ja viis õigele paigale tagasi ja nii edasi. Ega ta suuri muutusi ei saanud korda saata, aga ta tegi kõik, mis ta võis. Enamasti ei teinud ta ühtegi sellist reetlikku viga, mis oleks võinud karjumise esile kutsuda. Kõige tähtsam oli asju mitte liigutada, sest kuna Tom ei olnud mustusearmastaja, vaid siiski korraarmastaja, mustusest oli tal pohhui ja kord käis nii, nagu ta mälu talle ütles, et käima peab, siis oli võimalik, et ta ei mõtisklenudki kunagi selle üle, kuidas asjad puhtaks saavad ja mis puhtuse ja mustuse põhijooned ja eesmärk on. Ilmselt oli see tema jaoks mõttetu ja tüütu teema ning teiste pealesurutud mõtted, ja ta tõesti vihkas selliseid asju ja hoidus nendega tegemist tegemisest. Tema kaitsemehhanisme me juba pisut tunneme. Kogu asi sai ilmselt alguse sellest,et ta ema tegi talle pidevalt kõik ette ja taha ära. Algusest peale. See oli ka ilmselt põhjuseks, miks tema kasinad suhted vastassugupoolega ei töötanud. Ilmselt oli Tomiga võimalik ka meeldivat kooselu harrastada, aga see, kas ta oleks tööle läinud ja oma puhtuse eest hoolitsema hakanud, pole sugugi kindel. Ja seda, kas Tomil oli tegelikult tarve kooselu järele, ei tea samuti keegi kindlalt. Ilmselt polnud tal midagi selle vastu, sest ta oli seltsiv ja... tal polnud oma ema vastu midagi ja... iseenesest oli tema elu hetkel suhteliselt rahuldustpakkuv. Ta teeb oma hoolimatusega lihtsalt teiste elu põrguks. Ja korralikku isafiguuri tal samuti polnud, kuigi... “korralik” on samuti suhteline mõiste. Tema isa oli üks lõbusatest jee tõmbavatest sellidest, ta ise oli lõbus paigalkükitav sell.

Tomi sõbrad olid... noh, põhimõtteliselt võime me neid Tomi sõpradeks nimetada küll. Tomi prioriteedid olid natuke teistsugused, kui enamikul inimestel, nii et ta ei mõelnud kunagi pikemalt sõpruse ega millegi üle järele. Tema jaoks olid need lihtsalt sellised normaalsed tšellod, kes vahel temaga koos jämmivad, ja tal oli sellega ok. Ja inimesed tulid tema juurde, kuna tal oli ikkagi seda karismat ja külgetõmmet, mille pärast inimesed üksteise juurde tulevad. Kui Tomi pool viibiti, siis oli Tom enamasti vait ja istus või lamas oma voodi peal. Vahel mängis ta oma kitarri. See oli kollakas akustiline, nagu nad ikka on. Kõige peenem keel oli puudu. Aga ta mängis seda pikaliasendis, niisama tinistades, nii et enamasti ei saanud inimesed aru, kui musikaalne Tom on. Sest ta tegi tegelikult päris muusikat, võis lugudele, mis ta makist tulid, taha mängida, ja kedagi ei häirinud kunagi. Ta ei mänginud nagu teised inimesed, selles mõttes. Ja otse loomulikult oli ta täielik iseõppija. Ta oli selle kitarri kuskilt leidnud, natuke keeli sõrmitsenud ja endale koju vinnanud. Ilmselt võttis keegi seda vargusena, aga mis sellest kellelgi.

Tomi kitarri võisid kolm inimest mängida. Tema ise, üks lillelise kleidi ja pikkade juustega tüdruk, kes ka oskas ja koos tavalise karjaga vahel seal käis, ja Marek.

Tavalisel karjal ei ole tegelikult väga mõtet peatuda. Nad olid tavalised sõbralikud joodikud, vahel mõni inimene vaheldus, mõni oli kindlasti üliõpilane... Nad olid alati olemas ja saadaval, aga mitte need kõige tähtsamad. Tegelikult.

Marek seevastu oli frukt omaette.Ta oli Marek. Ta oli üks nendest inimestest, keda võib suhteliselt tihti linnas kohata, ja sa tead, kes ta on, sest ta tuleb sinuga rääkima, sest tema tunneb kõiki, ja kõik tunnevad teda. Mõnes mõttes on ta üks kuramuse tüütus aga ega keegi talle seda näkku ei ütle.

7 comments:

  1. Marek oli siuke nineties-man, kes räägib lõuapeksust, tsikkidest ja nõuab agressiivselt, et sa nõustuks sellega, mida ta räägib. Ja kohati kontrollib, kas sa kuulad - räägib meelega mingit iba, siis küsib "on nii", ja kui sa noogutad, siis togib sind põse pihta ja ütleb "ei, p ä r i s nii see nüüd ka ei ole."

    ReplyDelete
  2. See on naljakas ja veenev portree, mu meelest võib niimoodi olla küll.

    ReplyDelete
  3. Elab üle. Lühem võiks olla. Algus on hea, dialoog emaga. Hiljem hakkab venima.
    Tegelane on täeilik Kaivo, väga veenev.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mu meelest algus on halb ja edasi läheb elavaks, dialoogid on täiesti kistud.Lühem võiks olla küll, sellest saaks väga hea tüki läbitöötamise järgi-

      Delete
  4. Midagi pidi sinna panema, et normaalne olla oleks. Ja "Essee tulest" pead sa ilmsesti kunagi ise postitama kui kontentipõud on, mul on seda piinlik vaadata. Also, Mudlum ütles risti vastupidi, et algus on nõrk aga edasi on tugev.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Näh, ma ei lugenud muidugi lõpuni läbi kommentaare. Mis tõestab järjekordselt mitte seda, et robil on õigus ja mudlumil ei ole või vastupidi, vaid, et niipalju kui on lugejaid, niipalju on ka arvamusi.

      Delete
  5. Nüüd, sada aastat hiljem lugedes, on ikka veidi toores küll. Algus on raudne, lõpu poole vajub veidi laiali. Oleks me selle nüüd kirja pannud, võiks see imeline olla. Tegelikult on seal väga häid kohti sees. Kujutan ette, et sellest saaks teha nii halva remake'i, et Neil LaButte'i 2006 aasta "Wicker Man'i" remake oleks selle kõrval nagu Tarkovski Solaris.

    Aga projektina on selline characterbuilding muidugi geniaalne.

    ReplyDelete