Friday, November 23, 2012

Loll

1992, koolitee algus 7. keskkoolis. Esireas: Katri, Jim ja Ingmar
Enamus aega oma elust olen tundnud end purulollina. Kaasa pole aidanud ei Eesti elitaarseimas koolis käimine ega austusväärsed intelligentsemad eakaaslased-kaasteelised, kes majakatena tarkusevalgust inimmõistuse pimedusse on heitnud. Valgust, mis on lugematuid kordi päästnud mind rumaluse sohu uppumast. Kui viskusin lauluga lolluse ulgumerelaintesse, olid targad sõbrad ja koolikaaslased need, kes mulle päästerõnga viskasid, otsekui öeldes, et ka lollil võib olla eluõigus; ja kui ta oskab veel nalja ka teha ning suudab teinekord ausakski jääda, siis seda enam.

Nalja ma oskasin teha küll. Üks võimalik viis 12 aastat 7. Keskkoolis, hilisemas Tallinna Inglise Kolledžis, kokku võtta oleks selline: pool ajast ma naersin nii, et püksid märjad, teine pool ajast kuivatasin pükse ja vihkasin ennast. Olin klassikaaslaste silmis keskmisest humoorikamat tüüpi ja teisalt polnud ma kuigi vägivaldne, mistõttu võis mind pidada ohutuks, sõbralikuks poisiks. Suhtlesin nii kaabakate kui nohikute, kaunitaride kui peletiste, olümpiaadikunnide kui lausidikatega. Võtsin seda andena, oskusena - seda võimet olla kõigi sõber; või vähemasti sõbralik. Ilmselt oli mu naljatlev leebus ja hooti ilmnev fantaseerimisvõime isikuomadused, mis võimaldasid mul ühtaegu olla korraga “joonealune” ehk miinimumist madalama keskmise hindega, st väljaviskamise piiril kõikuv loll ja üksikute õpetajate emaliku kaitse all olev “hea poiss”. Pastakatindiste kätega ärev ja higine hüäänikutsikas ning õpilasomavalitsuse aktivistide sõber ja “errand boy” / “sidekick” ühes isikus.

Meie koolis öeldi palju asju tarkuse kohta. Näiteks öeldi, et üks asi on haridus, teine asi haritus. Meie kooli motoks oli ja on tänaseni ingliskeelne loosung: “For excellence we strive.” Meie kool kuulus eliitkoolide ühendusse G4, kuhu minu mäletamist mööda kuulusid veel Prantsuse Lütseum, Reaalkool ja 21. keskkool. G4 õpilastele korraldati ühiseid pidusid ning meie kool, nagu ülejäänudki G4 koolid, kõrgus uhkusega aastast aastasse riigieksamitulemuste ladvikus. Meie kooli vilistlastest läks erakordselt suur protsent kõrgkoolidesse edasi õppima, neist mõned lausa Oxfordi ja Cambridge’i. Meie koolis kasvatati tulevasi suurettevõtjaid ja riigijuhte. See kõik tegi mind nii ärevaks ja joonis mu ebakindlust alla nii rasvaselt ja punaselt, et hakkasin kartma päeva, mil kool lõplikult läbi saab, sest olin üha sügavamalt veendunud, et kooli lõpp on ühtlasi elu lõpp. Olin selgelt aeglasema taibuga, hajameelsem ja kohmakam kui mu koolikaaslased. Mu ennustatav koolilõpu keskmine hinne lendas kõrge lati alt maadligi läbi ning poleks ületanud ühegi ülikooli lävendit. Tasulisest õppest ma ei hakanud unistamagi, sest kust saaks minusugune loll raha, et õppemaksu maksta? Mõtlesin, et küllap leitaks mulle hea tahtmise korral rakendust teenindavas sektoris, aga selle väljavaate kriipsutas maha mu kartus suhelda võõraste inimestega.

Niisiis oli mu tulevikuplaan järgmine: kraabin raha kokku ja ostan telgi, elan kuskil õues ja suren kraavis.

Ma vihkasin oma puudulikku mõistust. Kui tundides järje kaotasin, siis ma tavaliselt joonistasin või hakkasin pinginaabritega kildu rebima. Ükskord kuuendas klassis viskas matemaatikaõpetaja mind klassist välja ja hurjutas mu lõkerdavat eesistujat, et mida sa vatrad selle poollollaka Jimiga!? Komberdasin naerdes klassist välja ning läksin garderoobi, kus kukkusin pisarsilmil naerdes istuli, püksid läbimärjad ja tohutumust häbilaine selja taga kerkimas, lähenemas. Juba järgmisel hetkel mattusin selle alla nagu raibe kaldal.

Mul läks kehvasti tundides, kus oli vaja nutti, võimet luua seoseid ja mälu, mistõttu põrusin ühtviisi nii matemaatikas, keemias kui ajaloos. Ajuti panin lootusi humanitaarainetele, aga kunstiõpetuses üllitasin harilikke soperdisi, millele huvipuuduse tõttu jäi lisandumata ka isikupära, ning kirjanduski tundus igav. Olin raamatute lugemiseks liiga aeglane ja tähelepanu hajus kergesti. Ükskord, võib-olla seitsmendas klassis, võtsin end olulisel momendil - see pidi olema mingi määrava tähtsusega moment, kus mingi tähtis hinne oli kaalul - ühesõnaga, ükskord võtsin end kokku ja lugesin mingi raamatu kodus ühe hingetõmbega läbi. Terve päeva vähkresin narivoodi teisel korrusel ja lugesin. Lasin silmadel tähtedest üle käia ja pöörasin lehti, kümneid lehti. Lugesin, lugesin. Päike tõusis, tegi kaare üle taevavõlvi ja vajus taas horisondi taha - ja mina lugesin.

Järgmisel päeval sain raamatu peale tehtud tunnikontrolli eest kahe. Ma ei suutnud seda uskuda. Jah, ma ei mäletanud sellest raamatust muud midagi kui seda, et ühel hetkel tehti seal lõket, aga jumala eest - ma ju lugesin! Mu õiglustunne oli nii ränga hoobi saanud, et järgmisel hetkel istusime õpetajaga kahekesi õpetajate toa vastas privaatses vestlustoas, mina nutsin lohutult ja õpetaja katsus olukorrale mingit lahendust leida, kuni mul hakkas suure nutmise peale ninast verd lahmama. Alles siis omandas olukord selle dramaatilisuse kraadi, mida see minu arust algusest peale oli väärinud. Jooksin poiste vetsu ja tilgutasin kraanikausi suppi täis. Verine kraanikauss ütles uksel seisvale õpetajale kõik: “Näete, mis te minuga tegite? Mida see kool minuga teeb? Kas nüüd näete? Näete?”
Ma ju lugesin!

Rohkem kui 10 aastat hiljem võin hingata kergendunult, et ma pole veel kodutuna kraavi surnud. Kahes ülikoolis olen samuti käinud - ja veel riigieelarvelisena.
Loll olen ma ikka. Loll nagu lauajalg. Mul on endiselt hirm ülesannete ees, mis nõuavad nutti, mul on raske leida asjade vahel seoseid ja jõuda välja üldistusteni ning mälu on mul umbes sama vilgas ja usaldusväärne kui tagataskusse pistetud ja kogemata kombel katki istutud floppy diskil. Aastate jooksul on nii mõnigi inimene, sealhulgas ka mõned õppejõud, nimetanud mind intelligentseks, aga see on alati valmistanud mulle piinlikkust. See on umbes nagu satuks pankurite suvepäevadele ja siis keegi priske härra patsutab õlale ja teeb sõbramehelikult silma, arvates, et kuna mina ka seal töllerdan, olen ka mina järelikult rikas. See tekitab ainult pinget hoida suu kinni, et jumala eest aru ei saadaks, millist vaesejuttu mul tegelikult sülg suhu toob.

Kunagi oli mul lootust. Esimeses klassis olime klassivenna Tõnisega (keda hiljem tuntakse rokkansambli Ultramelanhool klahvpillimängijana) klassi parimad. Paraku suurim tunnustus, mis ma oma edasise haridustee jooksul pälvisin, oli aukiri esseevõistluse võitmise eest. Teemaks oli “Matemaatika ilu, valu ja võlu” ning auhinnaks sain raamatu “101 nõuannet: Internet”.

23 comments:

  1. Hahaha, väga lohutav lugemine! Aitäh! :D

    ReplyDelete
  2. "Niisiis oli mu tulevikuplaan järgmine: kraabin raha kokku ja ostan telgi, elan kuskil õues ja suren kraavis."

    mul on sama plaan tulevaseks võimalikuks töötuseks ja/või pensionieaks. minu plaan näeb veel ette ka tasast lõunapoole tatsumist, kuni jalad kannavad, telk seljakotis.

    ReplyDelete
  3. See kuradi 7 keskkool on nii palju inimesi tapnud (ma ei pea silmas loo autorit kes on imekombe ellu jäänud), õnneks pääsesin sealt pärast 1 klassi (emal oli mõistust peas) aga paljud sõbrad räägivad siiani kuidas nad näevad ikka veel (40 aastased) oma koolist õudusunenägusid. Värdjas kool, värdjas konkurents ja värdjas inglise keel :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. ich bin there donne that.tegelt peaks looma "i survived 7th sec school (or not)" community. tänud Jimile loo eest.

      Delete
  4. miskipärast meenusid Goethe read:
    Küll kiretõus vood kõrgele võib kanda,
    kuid maale midagi ei tee.
    Ent luulepärleid toob ta randa
    ja elu võit on ju ka see!

    Mis Goethe kirega, selle Cioran võimetusega nutta, selle Jaan Oks ateistliku Hiiobiga, selle Jim lollusega... fullretsept!

    ReplyDelete
  5. Armas ja naljakas jutt, mõnus oli lugeda. Säärane heatahtlik eneseiroonia on just minu cup of tea.

    ReplyDelete
  6. See oli ülikõva pilguheit minevikule. I can totaly relate to that. Ma käisin küll pigem nendes koolides, mille õpilased valitsesid/valitsevad järjekindlalt eksmitulemuste tabelite alumist sektorit (näiteks Sõle gümnaasium - endine 8. kk), aga nõdrameelsena tundsin end ikkagi. Õpetaja näitab sulle lihtsa, kolmetehtelise matemaatikaülesande ÜHEKSA korda ette ja sina ei suuda ikka isegi esimest tehet kirja panna. Isegi tehete järjekorda ei saa paika. Õpetaja palub sul tahvlile "intelligentne" kirjutada ja sina lärtsatad sinna "indelikentne". Kõige hullemad olid need korrad, kui oli teada, et tunni lõpus tehakse sama tunni materjali peale töö. Ma ei mäleta, et sellistel puhkudel oleks kunagi kolme välja venitanud.
    Ja noil hetkedel kui äkki sai selgeks, et õpetaja on juba 10 minutit midagi rääkinud, mina aga olen kogu see aeg oma ülikõva Fallouti characteri peale mõelnud ja nüüd pole enam lootustki järgi jõuda, põgenesin samuti kritselduste (peamiselt primitiivsed pornograafilise sisuga krimikoomiksid) ja rohkem või vähem naljakama killu maailma.
    Mind hoidis tol ajal pinnal teadmine, et isegi kui ma olen kliiniline retard, meeldivad mulle vähemalt maailma kõige lahedamad asjad. Tol hetkel olid need vist Vennaskond, Luminal, Tolkien ja Fallout.

    Veidi vanemana sain ma aga aru, et õnnelik olemiseks ei ole tegelikult väga suurt aju vaja. Pigem võib selline asi jalgu jääda.

    ReplyDelete
  7. Oi poisid, mul pole aimu ka millest te räägite, sellestsamast kaheksandast rajoonipoiste paharättide koolist tulin ketid rihmaks, hari peas ning needid seljas ja tegin matemaatika riigieksami sajale punktile. Kui gümnaasiumisse oli aeg minna tegin sisseastumisi ainult ühte kooli sest mõte sellest, et võiks ukse taha jääda oli jabur - ma isegi ei tulnud selle peale, et inimesed teevad igaks juhuks ju mitmesse eri kooli katseid. Ja kui kord aeg ülikooli astuda oli, seisin ühes nimekirjas esimesel kohal ja teises esimese-teise koha peale viiki.

    Siis sai kool läbi ja pärast seda pole enam midagi teinud, saavutanud ega korda saatnud. Aeg-ajalt nikerdan ZA/UM'i htmli ja kobisen külalispostitajate kallal, et nad wordist otse ei kopeeriks. See on selline moraaliga mõistujutt ja hoiatav näide: koolis hakkama saamine - see on pigem halb sulle.

    ReplyDelete
  8. Aitäh suurepärase loo eest!

    Meenub, kuidas ma koos George-Francois L'Otmaniga selle samuse kooli keka tunnist tulin. Oli 9. klassi esimese veerandi lõpp ja meil mõlemal nii palju kahtesid tunnistusel, et vähimatki lootust keskkkooli jääda ei olnud.Selleks oli vaja keskmist hinnet kolm koma üheksa.

    Kolm koma üheksa? Rohkem nagu kaks koma kolm.

    Ma mäletan, kuidas L'Otman maalis kaupluseakendele mõttelisi väravaid kirjadega "Jurist" ja "Arst" ja irvitas, et need sulgusid just. George mon ami, sul oli õigus.

    Mul puudus ka Jimi armsuse element. Ma olin samasugune hampelmann, aga halvaloomuline. Suitsetav, varastav, sitta keerav džõugi vend. Sporti ma ka ei mõistnud teha nagu Juhan Aus - tubli spordipoiss, silmapaistev natsionaalsotsialist ja vist ka vilistlane?

    Idikana ma ennast muidugi ei tundnud. Olin ju Seitsmendasse Keskkooli sisse saanud! Elukohajärgse Mustamäe 37 keskkooli (Eesti tõenäoliselt halvim kool, läheb lähiaastatel sulgemisele) selja taha jätnud. (They went full retard there.) Ma tundsin ennast nagu creme de la creme ja ausalt öeldes, pärast seda kui ma Kolledžist kaks koma kolmega välja lendasin, hakkasin ma ennast tundma nagu creme de la creme DE LA CREME.

    See veendumus pole must tänini lahkunud. Mul on Tallinna Inglise Kolledži põhiharidus. Meenutuseks - ainus teine inimene Eesti Vabariigis, kellel on sama haridusseis, on Jüri Saks.

    Nii väga kui ma ka seda kooli vihkasin, ei suutnud ma sealt ära tulles enam teisi koole tõsiselt võtta. Ei olnud seda va terrorit, mis mind paigal suudaks hoida. Elu oli ka edasi liikunud sellest punktist, kus "füssa tunnis" istumine tunduks millegi muu kui absurdina. Või üldse - kus miski tunduks millegi muu kui absurdina.

    Mööndusena olgu öeldud, et kuigi see kool ise oli valus Eton Colledge Wannabe, siis need tüübid, kellega ma seal koos kannatasin - Lotman, Kalvet, Nurklik, Ashilevi, Viiding, Veelmaa, Jüri Saks ja paljud veel, ma alati unustan mõne - olid väga kõvad tüübid. Raske on ennast selliste seltsis lollina tunda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Selles mõttes, et Aili Saukas pani mulle keemias kahe aga Kaspar Kalvet ütles, et mu romaan on hea. Fuck you Aili Saukas. Aili Saukas´ prolly dead by now.

      Delete
    2. Ma mäletan viimast keemia veerandit, kui ma hankisin esimesed kolm tunnikontrolli viied, ja kirjutasin järgmiste ajal (pähetuubitud lausete ja tasakaalustatud võrrandite asemel) saukasele mini-esseid sellest, milline õigustamatu ajaraisk minu aeg tema tundides on olnud, teades, et isegi kuue lisakahega peab ta mulle ikka lõpuks kolme panema. See võtab ka mu aastad selles majas üsna ammendavalt kokku.

      Delete
    3. Härrased, te teete Saukasele liiga! Koolis oli palju-palju hullemaid tegelasi:

      - õpetajanna X (jääkuningannast dominatrix, sõi laste hingi)
      - õpetajanna Y ("Roooobert on skit-so-freeeenik")
      - talle eelnenud õpetajanna Z (ütles mu emale minu kohta "mina saan tast lahti aga teile ta ju jääb" << WTF mõrd, see oli neljas klass ma olin bloody väike neljanda klassi poiss WTF crazeee biatch)
      - härra X (majandusjuhataja G, mingi mollisaamis-andmis teema oli temaga vist kunagi? Snurka, teie klassist mingi värk?)


      Et cetera. Aga Jim, teie klassil oli chill sest teil olid alati hoopis teisest klassist klassijuhatajad - armas preili G. ja suhteliselt niiben-naaben proua L sellal kui meil olid eelpoolviidatud Y ja Z.

      Delete
    4. Mollisaamist meie klassis polnud, aga kuna ma olin tööõpetuses keskmisest saamatum ja majandusjuhataja G seda korra asendas, siis tekkis automaatsae juures olukord, kus ma ei viitsinud näppu kaotada ja ta appi kutsusin, paar korda ikka mingi toiminguga kõhklesin, ja siis ta võttis haamri, mis tal parajasti käes oli, ja peksis mind sellega neli korda vastu õlga. See oli nii sürr ja ootamatu, et polnud isegi valus, pärast tundi hakkasin alles mõtlema. Nii et jah, polnud see saukas nii hull midagi.

      Delete
    5. :D
      Ma mäletan nagu et lõpuks keegi talle laksu kirja pani. Äkki siis lend noorematest keegi?
      See sai olla ainult mingi korvpallurisugemetega tüüp sest G on ise tubli 2m pikk.
      Mingi teema minuarust igatahes oli.

      Delete
  9. all hail Alar Schmidt, kelle olemasolu nimetet koolis tekitas lootuse, et täiskasvanute maailmas on kohta ka (vahelduvale) normaalusele.
    vt ka http://nagi.ee/photos/HannoKindel/17267071/in-set/296219/

    ReplyDelete
  10. ma olin nii kurb vahepeal, et ma sinna tarkade inimeste kooli läksin, aga kui zaumnikud on seal käinud... huh, kuulge, te andsite lootust! aitäh.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ole hea! And remember:

      KÕIK ARUTU MAAILMA KOOLID ON VANGLAD
      JA SÕGEDUS ON MEIE ARUTUIS PÄIS
      SEST KURJUSELOSSID ON KONTORID, PANGAD
      JA VAENU JA VIHKAMIST KOOLID ON TÄIS

      - Noor Andres Aule.

      Delete
  11. Sa oled kahtlemata üks toredamaid inimesi, kellega lambist linnas kohtuda ja juttu ajada. Ja mina pean sind küll väga intelligentseks. Või siis varjad enda rumalust väga hästi? :D

    ReplyDelete
  12. Mulle tuli väga eredalt silma ette, miks ma pärast 8. klassi sellest koolist ära tulin. Vanemad just õnnelikud polnud, seda enam, et tunnistusel olid peaaegu ainult viied (kaks nelja oli vist ka, kui õigesti mäletan). Ütlesin neile tookord umbes samad sõnad: "Kas te ei näe, mida see kool minuga teeb?". Viimased neli kooliaastat käisin Westholmi gümnaasiumis ning tundsin end üle pika aja jälle inimesena.

    ReplyDelete
  13. Ma nüüd ujun täiesti vastuvoolu, aga ei oska suhtestuda sellesse tohutusse ängi, mida kõik siin jagavad. Mitte, et ma neid emotsioone olematuks tahaks väita, igaühe tunded ja kogemused on tema omad. Tegemist on - ja on alati olnud- nina püsti kloostikooliga. Ja "kui ei meeldi, mine ära" - suhtumine tuleb tuttav ette.. Ja seegi, et selles koolis eredaid isiksusi Prokrustese sängi jaoks sobivaks püüti lõigata. Aga sellest selline äng ja üleeleamine saada.. Kui päriselu hiljem karmimaid väljakutseid pole esitanud, siis ütleksin, et väga hästi on teil läinud..Võib-olla küll teine aeg (nõuka lõpp) ja tuimem isiksus, ausalt valmis tunnistama :-)

    ReplyDelete