Friday, November 9, 2012

Mait Vaigu 20 aastat oodatud debüüt

MAIT VAIK. KÕIGIL ON ALATI ÕIGUS. Puiestee, Tallinn, 2012. 160 lk. € 11.00. Originaalkujul avaldatud Vikerkaare erinumbris "ZA/UM Reviews the World." Kirjutanud Joanna Ellmann ja Robert Kurvitz.

Mait Vaigu luulekogul on nii väga häid kui ka häirivaid omadusi. Ja neid kahte asja ei ole ta kunagi korraga. See ei ole trash, mida saaks kergelt võtta või kergelt arvustada. Mingit üleolevat positsiooni nende tekstide suhtes ei ole olemas. Need, kes arvavad, et on, eksivad. Ei saa minna teise inimese juurde – pealegi veel sellise, kelle pea seest tuleb aeg-ajalt asju, millele puhta leidlikkuse mõttes võib küll võrdväärseid leida, aga mitte neist paremaid – ja küsida talt: kas teistmoodi ei saaks? Selles kogus on umbes 20 teksti, millest paremaid sel aastal ei avaldata, ei ole kunagi avaldatud, ega hakata avaldama ka tulevikus. Ei Eestis, Egiptuses ega Püha Rooma Keisririigis. Ja pea sama palju masuuti. Kõrvalsaadust, mida me ka millegipärast tarbima peame. 

Käesolevaga oleme kasutusele võtnud stiilielemente arvustatavast teosest endast. See on miski, mida meil aeg-ajalt ikka juhtub. Ja antud teos on brutaalne. Kuskil interneti-hämarustes liikus kunagi ilukirjanduslik kompanjon Mait Vaigu laulutekstile “Armastuse lugu”. Ka see lühike tükk oli tema enda kirjutatud. Tekst on ammu kadunud ja meile meenub sellest õige väheke. Minategelane tõi naisele, keda oli juba aastaid oma armastusega piinanud (ja kes ise oli ammu õnnelikult abielus), millegipärast koerakutsika kingituseks. Naist ei rõõmustanud see eriti. Ta ütles, et minategelasel on “julmad silmad”. Vot nii. Need siin on julmad tekstid.

“See on minu tänav. / See on minu maja. / Siin ma elan. / Siin ma veedan aja. / Valge katusega / lumivalges päevas. / Valged seinad. / Valge lagi. / Valged pilved taevas. / Akna alla seistes, vaikus südames, / näen ma väljas inimesi naaberaedades. / Kollased on bussid bussipeatuses. / Kõnniteedel ruudud – reas ja seatuses” (lk 11). 

Selline on Vaigu “See on minu tänav”. Tekst on nagu tellis. Rütm on brütal. Sellest ei ole väljapääsu, see nendib fakti, mis justkui ei vajakski nentimist. On tautoloogiline kabelimats, kõige õudsamas mõttes rock-muusika. Osadeks jaotamisega tegeleb ka “Igavest elu lõppevas öös”, veel üks mitmest tipptekstist kogus: “Tänagi öösel, kui muusika mängib ja tuledesäras on aed, / maha jääb linn ja vaakumis tänavad, osadeks jaotatud aeg” (lk 61). Toona, 90ndate alguses, Vaik vaakumi osadeks jaotamisega peamiselt tegeleski. Veel kord, seekord horisontaalselt: “Ta lihtsalt hulgub linnast linna, / siht on sinna, kuhu tuul. / Ta vaateväli on ta maailm, / tema ulatus ja ruum” (lk 36). See ei ole niisama moe pärast luules ruumi ja ajaga piiderdamine. Et keegi saaks hiljem analüüsis välja tuua. See on kahtlematu autoriteediga inimene, kes moodustab rääkides kätega ruute. Laudlinale. Sa ei kobise vastu. “Me maailm võib olla üks vaade, / üks pilt me akende taga, / kus metsatukk määrab me ruumi / ja pilved ta kohal me aja.” Ja siis, nagu keegi oleks julgenud selles kahelda (mida keegi ei julgenud), palun väga, END GAME: “Näe kassiga tassis on piimvalge piim, nii sõnast sai pilt / ja pildist sai mõiste ja mõte, siis muutuski kõik.”

See viimane tekst, “Akna Juuli” (lk 77), pärineb meie teada nullindate algusest. (Ja pole ebatõenäoline, et see on nullindatel kirjutatutest kõige parem tekst. Luules.) Selle ja “Kaotajaga” võib suurjaotuse lõpetatuks lugeda: “On ruume, millest iialgi ei pääse, / ja seinu, millest läbi me ei näe. / On kaugusi, mis on nii sama kauged / kui igavik või sirutaksid käe” (lk 114). No palun väga, minge p***i, venelastel on selline komme: 16-aastaselt pannakse ratas pöörlema, kuulike põrkab, ühest nendest noortest peab saama Suur Inimene. 23-selt loetakse rulett lõppenuks ja see, kelle kohal kuulike peatus, kuulutatakse järgmiseks geeniuseks. Vene hiiglaseks. Kõik ülejäänud kolleegid tõmbavad aukartlikult sõõri ja haibivad ta Jupiterile. Hoolimata eksimustest, puudujääkidest, karjutakse ta sõnavõttude peale: “Geenius!”, “Braavo!”. Ja niimoodi, daamid ja härrad, genereeritakse ajalooline suurus. See on peamine põhjus, miks näiteks Majakovski meile tegelasena üüratu tundub. Ja Vaik – mitte nii väga. Tema võib antud suurusastmega projekti lõpetada lausa poolsalaja. Keegi ei tee teist nägugi. “Ee… vist jah, on küll Mait Vaigul mingi ruumi-teema. Kui mõtlema hakata, siis tõesti.”

Ilmselt on asjalikumaid kohti, kus selle eksperimendi tulemusi lahata. Mahukamaid formaate. Aga me teeme seda siiski natuke ka siin, kuna on ebatõenäoline, et järgmises Loomingus (muuseas, kes sinna üldse kirjutab? küsisime kõik sõbrad läbi ja keegi ei teadnud kedagi) esitaks keegi hädavajaliku uurimustöö: “Ruum Mait Vaigu loomingus.” Ruum Mait Vaigu loomingus on selline koht, kust ei saa põgeneda. Seda ei ole kaardistatud väljamurdmise eesmärgil, sellist asja ei saa teha. Saab ainult seista, istuda või lamada, nentida rõhku kahe poolkera vahel, kust õhk on välja pumbatud. Ajapikku võib see isegi meeldima hakata: “Üks päev on lõppenud, algamas uus. / Ma laman voodis, käed taskus, sigaret suus” (lk 30). Selles rõhu all olekus seisnebki Vaigu raskepärasuse kõige suurejoonelisem ja väärtuslikum osa. Kuna aga tegemist on väga raskepärase luuletajaga, kelle umbes sajast tekstist vaid kaks ei ole gootilikult rõsked – ja paljude objektiks on ruumi puhtakoelise mono asemel hoopis lõputu ja painav endaksolemine –, võib Vaigu luule raskus lugejas lausa psühhosomaatilisi häireid tekitada. Üks meie kriitikuteduo liige tundis kogu lõpu poole iiveldust, teine nöörivat tunnet kurgus. Millist hakkad tundma sina?

Aga enne veel, lubage üks hingetõmbepaus. Kuskil Vaigu luules on peidus tema ülisalajane headuse käsitlus, mille me nüüd päevavalgele toome. See on selline: (ära kellelegi räägi!) headus on nagu Eduard Uspenski garantiimehike. Ta on imetilluke, mikroskoopiline lausa. Armetu ja armas. Siin laob Vaik välja oma kõige säravamad ideed: “Sõbrad, ma mahun teile taskusse, / armastus mu südamesse!” (lk 46). Mõelge vaid, kui väike peab olema armastus, mis mahub mehikese südamesse, kes omakorda mahub sinu taskusse? Ülalseisev, ka tekstiks teostatuna täiuslik mõttejada on selline, mille peale inimesele tuleks anda miljon krooni ja elu armastus. Koheselt. Siin pole maailmal enam midagi kaubelda. Ja kui nii, siis Mait Vaigul oleks juba kaks miljonit krooni ja kaks elu armastust, kuna: “Minu allverelaev on puudutand südant ja seisma siis jäi, / sest kapten on surnud ja meeskond on joonud end täis. / Üksik madrus veel nutab, mida teha, ei tea, / liiga palju on riistu, liiga väike on pea.” (lk 157).

Kuid nii kummaline, kui see ka oleks, ilmneb, et Vaik on oma tekstides peamiselt spontaanne, komponeerib harvem. Ehkki kandvaks jõuks tekstides on idee, üks särav mõte. Ja siis selle teostus. Ideid on tal umbes nii viiekümne eesti luuletaja jagu. Kellest enamikul nende avaldatud tekstides ei ole ühtegi säravat ideed. Ühtegi sellist mõtteraasu, mida annaks pargipingilt pargipingile kanda; mis elaks üle valesti meenutamised ja mida üldse keegi meenutada tahaks. Küll aga on paljudel autoritel sinna kõrvale välja käia särav teostus. Vaigu teostus on alati üks ja sama: lihtne rütm, lihtne riim. Ilmselge, et next level genius flow ei ole see, mida Vaik siin taga ajab; mad skillz ei ole tema jaoks tähtis ja olgem ausad, tal ilmselt ka ei ole neid. Mitte kunagi ei uhkelda ta tehnilise oskusega, tema jaoks on tähtis edastada teksti tõesus.

Aga kui see tõesus seisneb näiteks selles, et Mait Vaigul on lihtsalt paha olla? No siis juhtuvad sellised asjad: “Sõbrad enam ei helista, / surm on ka kui seljaga, / tänutunnet enam pole, / kõik on halb ja kõik on kole. / Padjal ainult kuivand veri, / tahaks öelda … keri” (lk 52). Sellelaadsete väljaütlemiste puhul saab ainult ühe üle tänulik olla. Vähemalt ei õnnestu meil käiku lasta andestamatut luulekriitilist klišeed – öelda, et see oleks mingit pidi keskkooliluule. See ei ole seda. Vastupidi – tegemist on küllaltki hiljutise tekstiga. Aga Vaik on siin tehniliselt nii lihtsakoeline, et jääb mulje nagu kaheksa-aastasel poisil oleks paha olla. Tuleb koolist koju ja sellised asjad on emakeele tunnis kirjutanud… raske on tunda üleolekut. Pigem on murettekitav. Lisaks on tegemist ühe pikema teksti – “Tikutoosiga mees” lõpuga, mille põhiidee ilmneb hoopis siin: “Ka tikutoos kodutu jaoks võib põranda muuta ta koduks / ja leivaviil köögis võib uskuma panna, et elu on alles veel ees. / Kuid koduga kodutud – mida teile võiks anda, / võiks anda teile – üks tikutoosiga mees.” 

Pärast seda on salm, mis on paigutatud nii, et seda saab ainult raamatut teistpidi pöörates lugeda. See kirjeldab minestushetke. Siin võiks tekst lõppeda ja kõik oleks rahul. Ja ütleksid: “Mait, see on väga kõva tekst.” Aga siis järgneb paraku ülalpool seisev stiililine ja mõtteline muutus. See, miks nii on tehtud, on mõistetav. Kuid tekitab siiski negatiivse fooniga kummastusefekti ja jätab õhku küsimuse: kas see on ka vajalik? Meie arvame, et ei ole.

Selliseid näiteid saab Vaigu kogust kahjuks veel tuua. Väga halvasti on nende kohtadega, kus ta ei tule üldse koolist koju, jääb trammis mingit tädi jälitama ja läheb ta järel kaubanduskeskusse. Seal tabab poeeti üleolek naise tarbimisharjumuste suhtes. Konstateeriv stiil, mis Vaigu “ruumijaotuslikud” tekstid ülevaks muudab, mõjub ühiskondlikus võtmes maakirikuõpetajalikult. Mis, me oleme kindlad, on Vaigu enda jaoks kompliment. 

Tema hilisemate tekstide paljuneetud kristlikku moraali ei saa aga täielikult maha kanda. Kohati lisavad need Vaigu mõttearendusele oma lihtsuses imetlusväärseid momente: “Kõigil on alati õigus, / sest male ei mängi ju malet, / kui ainult Jumal on hea, / siis pole ka halba või valet.” (lk 149). Et siis: levinud arvamuse kohaselt hakkas Vaik kristlaseks ja pärast seda ei kirjutanud enam head luulet. Asjad päris nii ei käi. Algatuseks olgu öeldud, et Vaik on alati kristlane olnud. “Planeetidegi vahel kehtib raskus” ja ülalpool ära toodud tekst, mille järgi raamat pealkirja sai, on loomulikud edasiarendused Vaigu raskemeelsusest. Neis sisaldub küll varasemast rohkem moraalseid keerdkäike, aga pole meie ega kellegi asi öelda, et selles midagi valesti oleks. Kuna tegemist on tugevate tekstidega. See, et Vaik Karl Barthi loeb, ei saa talle luuletajana saatuslikuks. Ega ka tema isamaaliitlaslik tarbimisühiskonna kriitika või õlgu kehitama panev teemavalik sellistes tekstides nagu “Kummaline reis”. (Kallid Sõpruse Puiestee konservatiivsemad fännid, siin on teile emotsionaalselt manipuleeriv nutulaul Siberisse-sõidust, mille minategelane on, ja mitte kokkusattumuslikult, ca kaheksa-aastane laps.) Ega Vaigule ei saagi ükski ta idee saatuslikuks, halvasti on lood Vaiguga seal, kus emotsioon, mis kõige enam sarnaneb jõuetu raevuga, on tugevam kui idee. Nagu näiteks see tekst, kus ta kirsaga näkku tahab peksta. Võiks ju püüda seda siiski mitte teha.

Kokkuvõtlikult: masuuti on kogus liiga palju. Seetõttu ei saa öelda, et “Kõigil on alati õigus” oleks tervikuna väga hea raamat. Küll aga ei tee see Vaigust kehvemat luuletajat ega riku ära elevust selle üle, et nüüd viimaks, pärast kahtkümmet viit aastat, saab teda luuletajana käsitleda. Me oleme siiani natuke hämmeldunud, et meile antakse Mait Vaigu tekstidest rääkimise eest raha. Oleme ju seda teinud ka tasuta ja oleksime tasuta edasi teinud. Nüüd on vahepeal juba folkloori jõudnud Vaik aga ka ametlikult kirjandusse tulnud. Ja me saame teda luuletajana käsitleda.

Ja kuna meile ilmselgelt meeldib Mait Vaigust luuletajana rääkida, võivad teised nüüd magama minna, me räägime natuke veel edasi. 

Mait Vaik on kirjutanud ka peoluulet. Jah, just – peoluulet. On ju olemas niisugused asjad nagu räuskamine ja nali, aga see veel ei ole peoluule. Peoluule on selline: “Täna meil on aega, meil on raha, / meil on tüdrukud ja pind. / Täna kui ma olen purjus, / ma ei karda, kindlalt suudlen sind” (lk 58). On tõenäoline, et ühtki teist nii südamlikku ja armast peoluuleteksti pole Eestis enne kirjutatud. Sellel on endasuguste seas harvaesinev mõju: see paneb tahtma pidu panna. “Jumal kaitse Vennaskonda” jumal-tegelane on hilisema Vaigu moraaleetilisest paradoksist märkimisväärselt leebem sell. Paneb käe õlale ja loodab, et su päevad on elamist väärt.

Mõneti peoluule on ka eespool tsiteeritud “Igavest elu lõppevas öös” ja “Disco”. Ehkki “Discos” on selgelt näha Vaigu morbiidsematki poolt. Kui poeet peolt koju läheb, räägib ta jälgedest. Aga jälgedest räägivad ju kõik luuletajad, kuuleme kedagi ütlemas. Ja tal on õigus, aga need on siinsetega võrreldes softcore. Kogumikku järjest lugedes ilmneb, et jälgede kujund on Vaigu luules aastate vältel läbinud lausa kolmekordse degradatsiooni. Kusjuures iga aste allapoole on eelmise kommentaar ja moodustab kokku sellise avastuse iseenda kohta, mida me inimesele üldiselt ei soovita. Aga luuletaja puhul ei jää muud üle kui imetleda. Imetlegem siis:

“Avada järgmine pudel, süüdata järgmine suits. / Konid ja tühi taara, klaasikillud me teel / jäävad meist tänagi maha. Muusika mängib ja saadab / meid, meie jälgedes sõitjaid, / ja neid, kes sõitsid me ees...” (lk 60)

“Need jäljed on minu jäljed / ja ärkajad magavad veel. / Ma kihutan läbi linna, / tuul juhatab mind mu teel” (lk 88)

“Inimesi pole näinud ammu, / sammudest on lumme jäänud komad, / maailm astuks justkui sama sammu, / enda jäljedki on kellegigi omad.” (lk 156)

19 comments:

  1. Väga kummaline on mõelda Mait Vaigust kui luuletajast. Olen - isegi oma lühikese eluea juures - viimase kahekümne aasta jooksul une pealt peast teadnud palju Mait Vaigu loomingut aga suuremalt jaolt teadmata, kellele see kuulub. Sageli isegi teadmata, et see looming on luule ja teadmata sedagi, et see mul peas on.
    Niisamuti, nagu on võimatu ülehinnata Vaigu mõju meile kõigile, on seda lihtne ka mitte märgata. Meie kõik siin oleme nende tekstide pealt võrsunud. Ja siiamaani võrsub vist inimesi peale. Eriti millegi muu pealt polegi võrsuda.

    ReplyDelete
  2. Selles sul on täielik õigus. Ausalt öeldes, minu meelest on asjad nii: kui Siia, Aule, Vaigu, Rodionovi või Trubetsky pealt ei ole, siis on tavaliselt sita pealt riisutud. Kuskil on terve plejaad inimesi, kelle aasta null on Tõnis Mägi ja Marie Von Männigshusen-Alliksaar-Seriousperson. Ma ei oota sellelt seltskonnalt enam ammu mitte midagi ja ma ei usu, et nad ise ka ootavad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga see võib väga hästi ka sellepärast olla, et ma olen punkrockfašist ja minu dekadentliku ajale jalgu jäänud arvamuse kohaselt ei ole teised "ehedad" ja "kuulavad haussi".

      Delete
    2. rokki kuulan ka.
      http://www.youtube.com/watch?v=ZGYu-9mmRf4

      Delete
    3. Ma ei tea, kes sa oled, aga kuna ma sind ROCK SHOW-l näinud ei ole, siis ma ei usalda sind.

      Delete
  3. Kuidas oli võimalik mitte kasutada pealkirjas sõnu "Mait Vaigu 20 aastat oodatud debüüt - isa tuligi koju." Liiga cheepo?

    ReplyDelete
  4. Ma leian, et praegune on siiski parem. Sest noh, kui "Isa tuli koju" tekstile üldiselt mõelda, siis ehk oleks veidi liiga morbiidne :D
    Muide! Maidu raamatust tehtud revüü näitas ka soolist erinevust, kui nii võib öelda :D
    Sest, et see "Jumal kaitse Vennaskonda" teksti tsiteering, kus Robert ytleb, et see kutsub pidu panema, oli minu versioonis umbes selline, et "tütarlastel läheksid kõigil silmad härdusest vesiseks, kui see oleks neile kirjutatud" :D
    Ja minu versioonis oli see seetõttu muide nii (ma algselt tahtsin ka peopanemisele kuidagi rõhuda), et ma nägin reaalselt, kuidas umbes viis neiut siin muidu rüvedas Tartu linnas härdusid, kui said teada, et ka see tekst on Maidu kirjutatud. Also, yks teataski, et tal läheksid silmad härdusest vesiseks.

    Ja ma muidugi ei tea, kas Mait seda kommentaariumi siin veel loeb, aga pärast intekat ja arvustust, olen pidanud viis korda kuulma erinevalt neidudelt kysimust: "Kas Mait Vaigul on naine olemas?"

    :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. :D Jah, ma olen oma naisega elanud koos üle 22 aasta

      Delete
  5. Arvustuse lõppu kirjutasime Robertiga eri linnades, olgu selgituseks öeldud. Ülejäänu valmis nagu tavaliselt vanaema juures kohvi juues. Jah, me kirjutame oma arvustusi vanaema juures kohvi juues.

    ReplyDelete
    Replies
    1. 1) Vanaema juures kohvi juues on mega tuus arvustusi kirjutada.

      2) "Isa tuligi koju" oleks ainuõige. Üldse tuleks tulevikus rohkem kalambuuri visata. Mul kahjuks ei tule praegu ühtegi head, aga peaks. Seni kindlasti parim meie revu pealkiri oli "Debüüt andestava maitsega lugejale." See on rõvedalt snobistlik ja vastik pealkiri. Kui keegi mu debüüdi kohta niimoodi ütleks, siis ma läheks talle linnas kallale.

      3) Heheh, Jo, viimasel hetkel nabasin vahelt ära ja selle! Ilmselt mingitel homofoobsetel / kapihomoseksuaalsetel põhjustel. Sorri :D

      Delete
  6. Ei no, meil oli kokku lepitud ju alguses ka, kuidas me seda käsitleme :D aga noo
    tähendab. mõjutas see mu eelkirjutatu seda lõiku ja kui Sinule vaataks kolmel järjestikusel päeval kolm erinevat neiut otsa ja kysiks härdinult: "Kas Mait Vaigul on naine olemas?" oleksid sa selle vaatamata homofoobiale :D muutmata jätnud. ma arvan :D

    Isa tuli koju on suht hea küll aga mulle kangastub sellega automaatselt "õue kase otsa seotud ema sall" ja seetõttu mõjub ehk päris revüü pealkirjana tiba morbzilt. :D

    ReplyDelete
  7. Peoluule oojaa! Eesti punkrocki kõige glamuursem serv, mitte igavas läikivuses vaid klaasid pea kohal klirisemas uljuses

    ReplyDelete
  8. On olnud tahtmine ka midagi lisada aga ka enda luulest arvustuse kiitmine mõjuks ka endakiitusena seeaga olen suutnud vait olla. Mm, midagi omaltpoolt lahti seletada (põhjendada, õigustada) ei tundu ka nagu asjakohane, ma ei teagi miks, tegelikult vist seepärast, et inimesed saavad ühest või teisest erinevalt aru ja see ongi hea... Pealegi on tekste millest ma ise ka aru ei saa. Aga ühe näitena siis "Südasuvisel päeval" on kirjutatud 1991 aastal ja olen seda siiani pidanud üheks murrangulisks tekstiks oma loomingus. Muideks, ma ei üritanud seda kordagi kellelegi pakkuda, ei Luminalile, Vennaskonnale jne. Et see pole sugugi hiline maailmaviha purse :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kallis Mait, juba sinu sümboolsest kohalolus piisab! :D

      Delete
    2. Jääme suga koos pildile ja viskame sõrmemärke!

      Delete
  9. Ollalaa, ma alles praegu lugesin ja nägin, et Sa Mait, oled siia ka sõna sekka öelnud. Su vastusele mu kommentaarile ytleksin ma, et ma midagi sarnast ka neidudele seletasin - sa ei kujuta ette, kui märgatav oli näost otseses mõttes "ära vajumine" :D
    Aga yldiselt olen Robertiga nõus ja leian ka, et jääme koos pildile ja viskame sõrmemärke ja ega enda tekste ongi suht nadi seletada, ma ka enda osadest tekstidest aru ei saa. :D

    ReplyDelete
  10. Daamid ja härrad, nii kõlab fantastiline Mait Vaik. Mait Fantastiline Vaik. Fantastiline Mait Vaik, kes päästis Eesti 90ndad ja postitas 9 minutit tagasi "Magama, et päiksega ärgata".
    Fantastiline Mait Vaik

    ReplyDelete
  11. Kurat, ma ikka tahaks nüüd tuhat aastat hiljem selle koha lahti seletada: "enda jäljedki on kellegigi omad" Palun väga, "Discos" jätad uhkelt ja pidulikult jäljed maha ja keegi sõidab neis, siis "Viimases jõuluöös avastad kummastavalt, et tegemist on sinu enda jälgedega, milles sa ise sõidad. (Meeletu romantiline kujund ikka, tsiklijäljed, enda omad, looklevad valguisvihus ja sina sõidad neis, avastad südamepõues, et need on MINU OMAD, see avastushetk kestab tegelikult läbi kogu selle teksti). Ja siis, üle kümne aasta hiljem on asjad jõudnud sinnamaani, et sa pole enam ei "Disco" kiirusepunases autos ega "Viimase jõuluöö" tsiklil, vaid jala. Ja passid oma jalajälgi lumes, selja taga, ning nendid: ENDA JÄLJEDKI ON KELLEGIGI OMAD. Iga inimene on midagi väärt, isegi mina. Näe, ta kõnnib. Ta on põhjus, tal on tagajärjed, jäljed. Isegi mina, isegi siin, olen keegi. Ja kui iga keegi on minu jaoks jumalast antud väärtus, siis olen seda endale ka mina, kuigi jah, veel ainult kõige abstraktsemal moel - oma "kellegises" olekus.

    ReplyDelete