Friday, November 30, 2012

Minu kodulinn, pealinn



7 comments:

  1. Ja tal oli õigus. Mulle tõepoolest meeldis see.

    ReplyDelete
  2. Täna varahommikul sõitsin lumetormis mööda seda teed. See ilm, mida kõik vihkavad, kus on kõige rohkem plekimõlkimisi, nähtavus kaob tuule tõustes hetkega olematuks, sõiduread tekivad ja kaovad kuidas juhtub, keegi pole veel sita lumise juhitavusega harjunud ja pooltel on all suvekummid, on sõiduks kõige lahedam ilm.

    Mul sulab lumetormidega alati Pixies välja. "Velouria" kui tuiskab aga muidu "River Euphrates" ja "Bone Machine". Need peavad üürgama. Või "Cecilia Ann", badass surf-garage (randade asemel käib surf johncarpenterliku Antarktika igijääl). Mul on muide täiesti savi kui popp või ebapopp Pixies on, see on talvine survival muss mille saatel kõik läheb püstise peaga põrgusse. Ja varahommikuses tuisus Tehnika tänaval juhtub selle mängides päris kuradi palju.

    Lisaks sellele hiiglaslikule kirvega flanellsärgis habemikule "Fargost" on veidral kombel õhus ka 90ndate Londoni Brett Andersoni sügis/talvise kollektsiooni herost läppunud high life'i, sest linn särab läbi lumehelveste tuledes ning aeglaselt, vaevaliselt edasi liikudes tunduvad tänavad pikad ja majad suured.
    Ja samas on õhus ka mõnusalt lõikavalt külma Siberit, sest kuigi me ise sellele pihta ei saa, elame me sisuliselt polaaröös, Rovaniemis, jõuluvanamaal.

    Fotod võtavad selle kenasti kokku, talvise Tallinna. Rovaniemi-Jakutsk-London-Fargo. Hea töö!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Cecilia Ann on ülikõva. Natuke nagu "Kui mustavad udud".Külm surf-rock on üldse väga lahe idee. Natuke nagu arctic dub aga palju parem. "Me tahtsime ka just Antarktilist surf-rocki teha, aga karta on, et see kidrakäik ei sobi tegelikult nende klaverite meeleoluga," ütleb enesekeskne rocki-mees, kes räägib ainult oma bändist ja sellest, mida nad stuudios teevad.

      Delete
  3. Ma olen endale neljakümnendasse eluaastasse kavandanud romaani (kuigi kui ma oleksin poeet, võiks see olla ka luulekogumik) nimega "TALLINN", lootuses, et ma olen selleks ajaks aru saanud, mis täpselt mind selle linna juures võlub. Sadamalinn, kodulinn, pealinn - Tallinn: lauge ja tühi ja ometi suurim linn meie seas.

    See pildiseeria siin jõuab mu arusaamisele Tallinnast väga lähedale, samuti nagu jõudis ka see streetart projekt, kus elektrikappidele oli kleebitud pilte kirjaga "KODULINN - TALLINN". Minu suurimad kiitused!

    ReplyDelete
  4. Jah, peab tunnistama et sellel postitusel vigu ma ei leidnud, aplaus ja kiidusõnad. Algul tundus et pilte võiks rohkem olla, pärast enam ei tundunud. Kas need on piisavalt kvaliteetsed ka suuremate versioonide jaoks? Kaspar

    ReplyDelete
  5. Usun, et on piisavalt trükitavad näiteks 40x50 suuruses, negatiivi tera loob detaili. Kuna nad otseselt mul ühtegi komplekti ei sobi siis ma pole neid ka veel suurendanud.

    ReplyDelete