Monday, November 5, 2012

Tüdruk ja šaakal

Ekvatoriaalses kliimas toimuvad lagunemisprotsessid kiiresti ning raske on hinnata, millise perioodi vältel on luustik pehmetest kudedest vabanenud. Tee ääres leidus ikka üksikuid luid ja Jean, poisi nimega tüdruk, ei pööranud neile rohkem tähelepanu kui mahnokipuude vahelt varju otsivatele autorusudele või siin-seal vedelevatele hülssidele.

Selliseid asfalteerimata maanteid kohtaski veel vaid riigi lõunaosas, kus lahingud olid paratamatud nagu tõus ja mõõn ning sõja- ja rahuaeg tinglikud kui õhtu ja hommik. Terved külad tekkisid ja kadusid üleöö ning isegi kakaoistanduste lõputu rikkus ei suutnud vaigistada põliste ja sisserännanud hõimude naabriverejanu.

Jean eemaldas üheteistaastaste sõrmedega sandaali vahelt luukillu. Selle servad hakkasid tasaseks kuluma nagu klaasitükil rannas. Rannas, päris ookeani ääres ei olnud kunagi lahinguid. Seal olid kalurid. Kunagi oli seal vanamees, kes puhastas ainsa terve käega osavalt krabisid ja kõneles kummaliselt. Naljakalt ja uinutavalt. Tüdruk veeretas killukest sõrmede vahel ja pistis selle taskusse.

Ta oli kõndinud juba viisteist miili, kakskümmend viis oli veel minna. Ehkki täiskasvanu hinnanuks seda toetavaid fakte parimal juhul lootustandvateks, teadis tüdruk kindlalt Divos põgenikelaagris olevat oma isapoolse onu. Rannikust kaugenedes läksid atlandiäärsed laialehelised metsad tasapisi üle savanniks, maalides värvidest riimuvaid ridu: ereroheline - tumeroheline - kinaver. Oli veel tunda ookeani niisket õhku: mussoon kohtus rohtla putuka- ja linnuhäältega.

Pärastlõunane päike kiiskas uniselt. Vett polnud enamaks kui parimal juhul ööpäevaks, seega pidi tüdruk enne loojangut kindlasti kümme-viisteist miili läbima. Ta peatus, niisutas beduiini säästlikusega kurku ja kuulatas seejärel teraselt ümbrust. Paarisaja jala kauguselt oli miski kõrge rohu seest linnuparve lendu ehmatanud.
Ükski maastik ei paku vaenulikule varitsusele rohkem võimalusi kui kümnepalgeline poolsavann, milles lõhnadel on maitse ja värvidel hääl. Kuid tüdruk veendus, et praegu ei saanud nägemisulatuses olla ühtki inimest.

Jeanil oli alati olnud silma maastikule. Nii kaua kui ta mäletas, teadis ta, kuhu vaadata ja mida otsida. Kuhu pageb ohu eest varju tsiibet ja millise pilguga näeb ümbrust relvastatud inimene. Kodulinna Fresco - Elevandiluuranniku ookeaniäärse pärli - lahingutes pääses ta raketitule alt ühegi kriimuta tänu otsustavale kassilikule liikumisele ja kaasasündinud oskusele rahuliku südamega pidevalt muutuvat olukorda lugeda.

Ka vana maanteed neelas ta jalaväelase distsipliiniga. Taktis kõndides ja asjatuid, väsitavaid rütmimuutusi vältides suudab ka väikeste jalgadega suuri vahemaid kiiresti läbida. Viieteistkümne miili kaugusel idas jooksis parallelselt uus kiirtee ent see, prantslaste poolt rajatud unustatud kaubatee oli kaugelt turvalisem. Liiklus oli siin hõre ja ohu eest saanuks peenike must siluett hõlpsasti rohtlasse varjuda. Sellegipoolest aimas tüdruk, et tal on vasakul pool teed sada viiskümmend jalga eespool saatja.

Tee oli käänuline nagu vana inimese jutt. Aeg-ajalt kostuv ojahüüpide viiksumine andis mõista, et padrikud on veel soised ning sügavamale metsa sisse minnes võib kohata ka krokodille. Miilide möödudes muutus maastik märkamatult avatumaks. Hetkiti võis hõredamaks jäänud puude ja võsa vahelt näha midagi kollast vilksatamas ning peagi nägi tüdruk juba noort šaakalit täies ilus üle tee jooksvat sisalikku jälitamas. Šaakal püüdis vänderdava musta looma kinni, seisatas hetkeks Jeani silmitsedes keset teed ning kadus siis taas võpsikusse. Loom oli alles noor, kutsikaohtu ja sedagi arvestades kiduravõitu.

Tumeda seljaga vöötšaakal on harjunud toitu otsima öösiti kuid lahingutegevus paiskab loodusliku rütmi segamini ja kutsub ka loomariigis esile suuri rändeid ja tavapäratuid kohtumisi. Lahingujärgselt muutuks justkui kogu Lääne-Aafrika korraga kättesaadavaks. Pole harv, et sellal kui taevas kohtuvad kopterid PG-7 rakettidega, pagevad maastikul flamingod kõrvuti pantriga. Alati valvas, alati nukra pilguga šaakal sobib sõtta teistest liikidest paremini, sest tänu koerlase intellektile kohaneb ta uusi hädaohte kiiresti ära tundma. Ning kõigesööjana on ta õppinud tulevahetuse tagajärgedele esimeste seas jaole jõudma.

Varjud hakkasid pikaks venima - kiirenevas tempos nagu ekvaatori lähistel ikka. Jean peatus puu all, heitis veel ümbrusele pilgu ja istus maha. Ta avas määrdunud kassipildiga ranitsa. Selles oli kaks konservi, veepudel, üüratu pussnuga, kalts, püstol ja mõningad lahtised padrunid. Esmalt võttis Jean välja püstoli ning kontrollis harjumuspäraselt, ega kuuli polnud rauas. Ta eemaldas magasini ja uuris, kas korpuse vahele pole liiva sattunud ning kas kõik osad liiguvad kenasti. See oli veider relv, sest tal ei olnud kaitseriivi. Seetõttu tohtis seda vinnastatuna hoida ainult ohu korral.

Seejärel oli aeg avada suure pussnoaga konserv. Tüdruk hoidis püstolit ja konservi kummaski käes ja jäi neid uurima. Mõlema peal oli tähted, aga erinevad. Püstolitähel oli rohkem sakke - üles, ühele ja teisele poole ja siis alla ühele ja teisele poole. Konservipurgitähel olid sakid ainult neljas suunas ja sinna juurde oli tehtud OTAN. Jean ei osanud lugeda aga seda märki oli ta sageli kohanud. Ta jättis uurimise, avas konservi noaga ja hakkas sööma samasuguse järjekindlusega, millega ta teekondagi neelas. Käed olid mudast ja tolmust valged.

Šaakal hiilis samal ajal kavalalt lähemale. Jean jäi teda täis suuga põrnitsema ning loom põrkas naljakate kitsehüpetega tagasi. Šaakal oli tõepoolest alles kutsikas. Võib-olla aastane. Triibud ta kasukal ei olnud veel tumedaks tõmbunud ning kõrvad ja jalad tundusid kehaga võrreldes ebaproportsionaalselt pikad. Jean mälus suu tühjaks ja neelas vett peale. Loom oli taas lähemale tulnud. “Naljakas koer... Sa ei tohi niiviisi inimeste juurde tulla. Nad võivad sulle viga teha”, õpetas Jean. Šaakal kikitas pikki kõrvu. Jean lõi lusika konservi ja jätkas söömist. Hoolsalt ja keskendunult. Kostis prääksatav haugatus. Jeanile tegi see hirmsasti nalja. “Sa tõesti oled kummaline koer. Kas sa tahad ise ka süüa? Ära karda...” Ta mõõtis pilguga konservi, lõikas lusikaga allesjäänud osa neljaks ning sõi neljast osast kolm ise. “Kutsuke, tule siia! Tule võta ka..”, pakkus ta loomale. Selle kõrvad ei oleks saanud olla veel rohkem kikkis. Šaakal tuli hiiliva kõnnakuga, ettevaatlikult käppa käpa järel asetades lähemale. Viieteist jala kaugusel loom peatus ning laskus aeglaselt sfinksina lamama. “Tule aga”, kutsus tüdruk. Šaakal haugatas taas prääksatusega. “Aga muidugi, ega sa ei tohigi tulla. Inimesed ju teevadki paha. Sa peaksid suslikuid ja sisalikke püüdma” Sellegipoolest pani ta konservi maha, tõusis püsti ja hakkas tasapisi selg ees eemalduma. Šaakal ajas end aeglaselt, otsekui hüppeks valmistudes käppadele ja sörkis siis sihikindlalt konservini, justnagu olnuks see algusest peale tema oma.

Lihatükk haihtus hetkega ja loom asus tühja purki lakkuma. Jean astus kaks sammu lähemale. Šaakal näitas hambaid ja urises. Tüdruk hakkas naerma. “Kas sa oled nüüd paha krokodill?”, küsis ta: “Mina sind ei karda. Ma ei karda üldse kedagi. Ja sina... Sa oled lihtsalt üks naljakas koer.” Loom lidus, konservipurk hambus, veidi eemale ja jätkas lakkumist, seljaga Jeani poole. Oli juba üsna hämar. Jean läks tagasi puu alla, asetas seljakoti padjaks ja asus taevast vaatama. Ta oli peaaegu uinumas kui tundis šaakalit oma jalgu lakkumas. Loom oli tal vahepeal meelest läinud.
“Kuule, mida sa teed?”, küsis ta. “Sa ei saa tulla inimesega kaasa. Lase aga jalga. Mine tee oma koera asju.” Uudishimulik šaakal ei läinud kuskile. Tüdruk kratsis teda kõrva tagant, siis aga tõmbas endalt paela otsas rippuva läikiva kivikese üle pea ja riputas selle loomale kaela. “See toob sulle õnne. Mine lase siit nüüd jalga, mul on veel palju kõndida ja ma pean juba magama”. Ta keeras külili. “Ja inimestest hoia heaga eemale”, pomises tüdruk endamisi.
Jean ärkas šaakali klähviva haukumise peale. Looma hääl oli kile ja ärev. Jean silmitses unisena taevast - päikese järgi otsustades oli ta maganud liiga kaua. Ta tõusis põõsa varjus istukile, hõõrus vasakut silma ja heitis pilgu teele. Põhja poolt lähenes tolmupilv, selle ees kihutas valge pikapkerega auto. Jean tõmbas kuuli rauda ja jälgis teraselt masina lähenemist. See sõitis kiiresti ja keegi oli kastis. Kolmesaja jala pealt hakkas välja joonistuma punane embleem kapotil ja ustel - Médecins Sans Frontières, Piirideta Arstid. Kõik teadsid seda märki. Neid võis siin veel olla, kuigi auto võis olla ka kaaperdatud.

Masin lähenes vastassuunast ja seda kinni pidada polnuks mõtet. Sellegipoolest astus Jean põõsa tagant välja. Vaevalt pakkunuks ta kellelegi kuritahtlikku huvi ning kui ka pakuks, tegeleks ta sellega nagu varem - püstol oli paremas käes endiselt vinnas. Juht peatas kulunud pidurite vilina saatel. Roolis oli sooniliste käsivartega süsimust hiiglane, kõrvalistmel sõitis heledapäine valge naine. Kastist jälgisid tüdrukut kaks automaatidega sõdurit.

- "Kuhu sa läheb?", hõikas naine avatud ukse vahelt kummalise aktsendiga. Ta ei olnud prantslanna.
- “Divosse”, vastas Jean lapselikkust veidi juurde teeseldes. Ta tõmbas pöidlaga püstoli TT kuke asendisse, mis tõkestas juhusliku lasu ning lasi sel tagasi seljakotti mütsatada. Naine tuli välja, kükitas Jeani ette ja pani käed ta õlgadele. Tal oli tüüakas keha ning lühikesed tuule käes lendlevad juuksed. Hallikad sinised silmad meenutasid vanu helmeid - kulunud aga südikaid.
- “Divos väga ohtlik. Miks sa sinna läheb?”
- “Mu onu on Divos”
- “Kas sa tuleb Frescost?”
- “Jah”
- “Kas sa FRC on kohanud?”

FRC oli Force Révolutionnaire de la Côte-d'Ivoire, nii moslemite kui nüüdseks praktiliselt hävitatud valitsusvägedega sõjas olev idaosast pärit paramilitaarne armee, kes hoidis Abidjani ning oli viimastel kuudel kiiresti hõivamas ka ülejäänud lahingutest räsitud lõunarannikut. Jean vastas eitavalt.

- "Tüdruk, kuula. Divos väga ohtlik. On palju sõda, kõik lahkuvad. Väga palju sõda."
- “Onu on Divos, ma pean jõudma onu juurde. Frescos on ka väga ohtlik. Seal ei ole mul enam kedagi. Pean minema onu juurde. Mitte kedagi ei ole, ainult onu.”

Naine jäi talle nõutu näoga otsa vaatama. Ta tõusis, kõhkles mitu minutit ja pöördus siis juhi poole. Nad vaidlesid. Juht vangutas resoluutselt pead ja kordas pidevalt “No gas, no gas. Little gas. Very dangerous”. Nad sõnelesid võõras keeles pikalt, siis pööras naine imeliku hakitud aktsendiga Jeani poole: “Me viime su mitte palju edasi. Fifteen miili. Rohkem ei saa, no gas. Ära kartmine. Ma olen doktor”. Jean ei kartnudki. Ta ronis kahe sõdalase kõrvale kasti ja masin hakkas konarlikul teel ukerdades ringi keerama. Kahest sõdurist väiksem tõstis muiates automaadi õlale ja suunas selle savanni poole.

“Mida sa teed?”, küsis turskem.
“Seal on šaakal...”
Jean võpatas.
“Kas sa oled idioot?!”, surus kaaslane vintraua alla, “Kust sa tead, et siin FRC-d pole?”

Masin loksus tagasi aeglasemalt, kui ta ennist Fresco poole oli kihutanud. Jean silmitses sõdureid autokastis. Ta oli oma üheteist eluaasta jooksul selgeks saanud, et nii moslemite, nüüdseks peaaegu hävitatud valitsusvägede kui kohalike hõimude miilitsate seas oli nii häid kui halbu sõdalasi. Headel sõdalastel vilkusid valged silmad mustas näos kartlikult. Nad olid vaiki ja segaduses. Kui tuli lasta, tulistasid nad palju ja sihtisid vähe. Nad vaatasid üksteist küsiva pilguga ja leppisid kõigega. Halbade sõdurite silmad aga ei vilkunud. Nad lasid samuti lohakalt, kuid teistmoodi, enesekindlalt. Kui halb sõdur möödus, tardusid inimesed ja tahtsid selja pöörata. Sõdurid autokastis olid head. Nad olid arglikud ega jälginud piisavalt ümbrust. Headest sõduritest ei saa tugevat armeed. Halvad aga ei taha vaenlasega võidelda vaid juua ja röövida.

Frescos oli Jean enne rünnakuid halva sõduri suure pussnoaga surmanud. Sõjamees haaras ta tänaval ootamatult sülle, vedas tühja majja, heitis voodisse ning hakkas endal pükse lahti võtma, vaevumata tüdrukule kõrvakiilugi andma. Jean ootas hetke kui sõdalane kummardas, võttis ta puusalt tera ja tõmbas kiirelt üle kaela, torgates seejärel kaks korda rindu. Sõjamees hakkas püssi järele sirutama, aga vajus küllili põrandale, valged silmad mustas näos üllatusest kiiskamas. Jean lükkas püssi ettevaatlikult käeulatusest eemale ning jälgis kuidas elu aeglaselt ereda-ereda punase verega laudpõrandasse imbus. Aeglaselt ja valusalt, otsekui armastusest loobudes.
Meil parasvöötmes vabaneb luu pehmetest kudedest pikkade aastakümnetega ning inimesed veavad oma killustunud elusid tööle ja pidudelt koju. Aga nii nagu meil, eelneb ka ekvaatori lähedal bioloogilisele surmale agoonia - organite püüe elutegevust jätkata - ja kliiniline surm, mil pulss ja hingamine katkevad. Sõjamehe silmad tardusid minnalaskvalt. Siin puudusid elust suuremad ootused ja koos nendega ka tarbetud pettumused.

Sõdurid autokastis saatsid Jeani kummastuse ja ükskõiksuse seguse pilguga, kui ta viisteist miili hiljem ranitsa selga hiivas ja maha ronis. Naine väljus kabiinist ja kükitas taas Jeani ette, käed tema õlgadele asetades. "Tüdruk kuula, me läheme kopteri peale ja ma tahan palju su kaasa võtta. Meil üks koht on. Palun tule kaasa minuga. Palun tule..." Arst jättis ütlemata, et tegelikult rippus evakuatsioonilootus juuksekarva otsas ning koht oli olemas vaid talle endale. Jean vaatas naisele silma kuid ei teeselnud enam pilguga abitust: "Ma pean onu juurde minema". Ta tänas, küsis luba veepudeli täitmiseks ning jätkas liikumist tee paremas servas, alul vänderdava koolilapsekõnnakuga, peagi aga katsega taastada endine rütm. Jean tundis veel kaua pilke oma seljal ning alles mitmesaja jala pärast kuulis ta autot ringi pööramas ja minema sõitmas.

Kuigi tüdruk oli autosõiduga võitnud terve päeva tee, tundus talle nagu olnuks ta masinas istudes tarbetult aega veetnud ning peaks nüüd kaotatud miilid tasa tegema. Ka hilise ärkamise pärast oli ta enda peale jätkuvalt pahane. Poolsavann oli muutunud avatud lagendikuks. Taamal paistsid lauged künkad. Jean oli aastaid tagasi seda teed pidi onu mopeedi seljas sõitnud ning tema mälu järgi muutus asula kohe nende tagant nähtavaks. Üksikud akaatsiad joonistasid heledale rohule aeglaselt tantsivaid mustreid. Taas algasid värsid: kummel - oliiv - grafiit. Grafiit - grafiit - apatiit. Kuid enam ei laulnud kaasa haigrud ja hüübid. Vaid putukad undasid märkamatu foonina. Tasaseks jäänud ümbrus oli märk sellest, et aeg on panna püstol värvli vahele.

Küngaste tagant ei paistnud suitsu, seega ei saanud seal toimuda suuremaid lahinguid. Ka suurtükituli olnuks kaugele kosta. Sellegipoolest ei mõjunud vaikus rahustavalt. Jean oli näinud mitmeid lahinguid ning teadis, et tavaliselt järgnevad ükskõik kelle võidule loomalik tähistamine ja arutu laskemoona raiskamine. Taevasse valangute laskmine oli pealegi väga ohtlik. Kord tabas taevast langenud kuul kodutänava poissi, kes Jeanile kunagi meeldis. Kuid oli ka teistsuguseid lahinguid - selliseid, milles mõlemad pooled kaotasid. Pärast neid oli kõik hääletu, ka haavatute oiged. Isegi viimased üksikud lasud tundusid tummana.

Sellist vaikust õhkus maantee poole küngaste tagant. Oli selge, et linn ei ole ohutu, sest muidu kohanuks siinkandis juba sihitult tiirlevaid pagulasi või relvastatud patrulle. Rahvamassis on üheteistaastasel tüdrukul, kes teab kuhu ta läheb, kõige lihtsam liikuda. Üksi linnale lähenemine oli aga kaugelt ohtlikum kui ta arvestanud oli. Jean jälgis pingsalt lähimat, kõige kõrgemat küngast. Miks ei olnud selle tipus vaatlusposti? Maanteejuurdepääsuga lagendikel, kuhu kopterid maanduda said, toimus peaaegu alati relvade ja laskemoona täiendamine. Ning isegi kui logistilisi vajadusi polnud, pidanuks selline punkt olema vaatluseks mehitatud. Jean pani sandaalid ranitsasse ning astus teelt maha kõrgesse rohtu. Näinuks ta künka tipus liikumist, ebaloomulikke kontuure või päikese peegeldumist metallpindadelt, osanuks ta planeerida, kuidas ohutult mööduda. Kuid tühjus muutis tüdruku ärevaks ning ta kahetses, et polnud naise käest uurinud, mis linnas toimub. Rohtlas oli vaateväli piiratud. Jean ei osanud hinnata, millises tempos ta tasapisi küngastest eemaldudes edasi liikus. Nüüd oli õhus õrnalt aimata juba kummide põlemise lõhna.

Tüdrukul oli õigus. Peagi kostuski maanteelt kahe sõiduki - maasturi ning suure pikapi - müra. Hääled peatusid künka laugemal serval, seejärel oli kuulda künkast üles ronimas juba mitme hääle pröökavat seletamist. Jean teadis, et teda ei ole rohus näha. Halvimal juhul omistataks kõrte liikumine loomale. Ta liikus kummargil ja väledalt, kõrvaga pidevalt hääli jälgides. Künkal seati tõepoolest üles vaatluspunkti. Jean oli jõudmas ohutusse kaugustesse. Kõige õnnetumalt lõppevad sõjas need varitsused, milles patrulle rünnatakse tagasiteel baasi lähedal. Sõdurid on siis pingsast vaatlemisest väsinud ning mõtetes juba naril. Sõjakoldes ei ole ohutuid kaugusi. Kõlas automaadivalang ning Jean viskus kõhuli. Ta pistis kobades püstoli tagasi seljakotti, sest nii pikalt distantsilt ei oleks sest nagunii kasu olnud ja pigem tuli jälgida, et relv kiirelt pagedes savanni ei jääks. Kuid tüdruk ei hakanud pagema.
Läbi õhu lõikas miinipilduja lask ning Jeanile tundus, et kaja kandis endas ka jämedat naeru. Ta lamas kõhuli, käed kuklal ja suu pärani lahti, et plahvatusest tekkiv ülerõhk kõrvu ei kahjustaks.

Lask jäi üksikuks ning oli suunatud temast miilijagu tahapoole. Tüdruk kasutas hetke, mil vaatlusposti tähelepanu oli ilmselt kellelgi teisel ning hakkas pikkade sammudega kummargil edasi jooksma. Hääle järgi otsustades oli künka tipus 81mm miinipilduja ning kuigi ta selle laskeulatusest väljas ei olnud, ei mõistnud siinsed jõugud ühtki relva täpselt käsitleda. Jean ei muretsenud ka snaiprikuuli pärast - kiirelt ja operatiivselt kasutasid nii pikalt distantsilt seda relva vaid prantslased ja kaevanduste palgasõdurid. Need aga ei liikunud kunagi sellise kära saatel. Sellest hoolimata ei riskinud tütarlaps pead tõsta. Talle võiduks autoga järgi sõita.

Jean jooksis komistades, paljad jalad verised. Midagi ei olnud enam näha. Vaenulikud kõrred peksid ühtlaselt vastu nägu justkui jookseks ta minut-minuti järel ühe koha peal. Jean unustas relvade laskeulatused, põgenikelaagri, päikese asendi taevas, ranitsas loksuvad padrunid, enda suuna maantee suhtes, pea madalal hoidmise ja lihtsalt jooksis.

Linnale lähenemine ei olnud üldse selline nagu ta oli arvanud. Muserdav, mõttetu, lootustsööv tühjus, mille eest ta oli põgenenud Frescost ja mis oli vaikselt neelanud kõik tema lühikeses elus, näis olevat rullunud üle maa. Jean kukkus ning jäi lamama ühegi mõtteta peas. Ta ei aistnud ei kibedat haisvat suitsu, putukaid oma põsel ega kahe miili kaugusel seljataga tõepoolest maandunud Mi-26 transpordikopterit. Šaakal keksis ähkides kolmel käpal tema kõrvale.

Miinikild oli rebinud looma parempoolse kintsu kohale haava: metallitükk oli sügaval ihus. Šaakal heitis tervele küljele ning hakkas verdniretavat haava lakkuma. Keha painutamine oli valus. Ta lakkus terve kintsu märjaks, siis aga said niitsatused võitu ning loom jäi hingeldades külitama. Talisman peegeldus päikese käes.

“Hull koer, mida sa tegid? Ma ütlesin sulle, et siin on väga ohtlik. Sa ei saa tulla minuga. Sa oleksid pidanud minema selle naisega kopteri peale. Siin on väga ohtlik. Hull koer. Hull, hull koer.” Jean silitas looma pärikarva koonust kaelani. Verd tuli liiga palju. Ta võttis ranitsast relvaõliga määrdunud kaltsu ja sidus selle jala alt kaheksana ümber haava. Šaakal kiunatas valust. “Tssss...”, vaigistas tütarlaps looma, pead silitades: “Sa saad terveks, hull koer”. Ta tõusis püsti, suundus lähima puu juurde ja vaatas selle tüve alt ümbrust. Poole miili jagu eespool oli hunnikute viisi laga, mis läks sujuvalt üle linnaäärseks slummiks. Kaugelt oli kuulda ägedat tulevahetust. Tüdruk oli oma väsimuse unustanud. Ta jooksis looma juurde tagasi.

Šaakal tahtis ennast ikka veel lakkuda kuid ei jaksanud pead tõsta. Jean võttis seljakotist püstoli. “Onu on arst, ta teeb su terveks. Ma ütlen talle, et sa oled minu koer. Ta on kuulus arst, Felix D’Arc. Kõik teavad teda. Me otsime ta üles ja ta teeb su terveks. Siis saad süüa konserve nii palju kui jaksad. Ma lasen maha kõik, kes sind tulistada tahavad. Ja siis me hakkame koos elama”. Onu ei olnud tegelikult arst kuid verejooks oli aeglasem ja loom rahulik. Tüdruk hiivas koera endale sülle ja kõndis linna poole, relv vasakus käes enda ette sihtimas.

Slumm oli inimtühi. Tänavad olid tuhandete jalgade ja sadade masinate poolt sombuseks tallatud. Leidus korjuseid. Vanematelt oli eemaldatud kõik väärtuslik, üksikud värskemad lebasid täies relvis. Välismaise mundriga sõdur, sinine kiiver peas, hoidis käes lõhkemata granaati. Hurtsikud asendusid madalate puumajadega. Auklik asfalt põletas ikka veel paljaid jalgu.

Maailmas ei olnud inimest, kes oleks omanud ülevaadet, kes milliseid alasid riigis kontrollib. Ega see oluline polnudki. Jumal oli sel aastal prantslane ning prantslased olid maa hüljanud. Pärast seda, kui nende baas Abidjanis verre uputati ning viimasedki suuremad lennujaamad vaenutegevuse käigus hävinesid, loobusid ka prantslased evakueerimiste juhtimisest. Suurem osa vana maailma kogukonnast oli riigist lahkunud juba eelmisel aastal, mil kakaoubade hind maailmaturul drastiliselt kukkunud nõudluse tõttu sajandivahetuse põhjast veel kolmandiku võrra allapoole langes ning kunagi rikas riik sissetuleku ja lootuse kaotas. Ülejäänud maailmal oli iseendaga piisavalt tegemist ning ÜRO rahuvalvajad olid mitmekümnekordselt alamehitatud ja -varustatud, tagamaks Lääne-Aafrika kümnetele miljonitele pagulastele elementaarnegi turvalisus.

Elevandiluuranniku lõunaosa kuulus India rahuvalvajate vastutusalasse. Kuid nagu kõik teisedki, ei osanud ka hindud arvestada, et olukord muutub nii kiiresti nii halvaks. Staap ei suutnud enam ammu organiseerida omaenda üksuste kaitset, rääkimata tsiviilelanikkonnast või vaenupoolte lahushoidmisest. Evakuatsiooni osas räägiti läbi üksikute eraomandustes olevate kaevandustega, kes ainsana suutsid hoida stabiilset õhusilda maailmaga ning mille kinniseid alasid turvasid ülerelvastatud eriväelastest palgasõdurid. Leidus kaevandusi, kus töö oli seisnud üle aasta. Antud oludes oli otstarbekam hoida koptereid õhus laskemoona tarnides ning vahel ka viimastele ametnikele ja ärimeestele charter-evakuatsioone korraldades.

Linna piiril ei olnud enam põgenikelaagrit. Küll aga oli pika allee alguses humanitaarmissiooni ekvakueerimise eskortimiselt naasnud ning baasiga edutult sidet taastada püüdev India soomuk. Meeskonna väikest kasvu leitnant, khakivärvi turbanit kandev veebel ning seersandiauastmetes kuulipildur, juht ja laskur ei aimanud, et paberil neid enam ei eksisteeri. Eksisteeris vaid nende soomuk BTR-80, mis kindralstaabi andmetel paiknes juba ohutult logistikakeskuses Kaplinnas. Masina tornis oli nõukogude kuulipilduja asendatud NATO-moonaga ühilduva relvaga. Jean võttis suuna soomuki poole. Kolm paari silmi jälgisid teda läbi sihiku.

- “Mu koer sai viga. Kus arst on?”
- “Mida sa siin veel teed? Kas sa oled üksi? Sa oled verine. Kus ema on?”, küsis ohvitser veidra aktsendiga.
- “Kus arst on?”, nõudis tüdruk emotsioonitult, ohvitseri püstoliga sihtides.
Soomuki tornist kostis kaitseriivi klõpsatus. “Pane relv maha!”, käratas kuulipildur. “Ma ei pane relva maha”, tõdes Jean tooni tõstmata, “Kus arst on? Mu koer on haige.”
Ohvitser keelas käeviipega kuulipilduril tule avamise ja vaatas tüdrukule pikalt silma. ”Arsti ei ole. Su koer ei jää ellu. Siin ei ole haiglat. Isegi inimesi ei saa aidata.”
Leek tüdruku mustis silmis lõi värisema. Ta vaatas otsivalt ringi ja püüdis siis kogeleva pilguga jätkata, nagu oleks sõnadel tegelikkuse üle veel mõju: “Kui see koer sureb, siis.. siis..” Jean puhkes nutma. Ohvitser suunas Jeani püstoli ettevaatlikult maa poole, võttis looma sülest, asetas maha ning kattis rakmete küljest võetud telkmantliga. Ta kallas sõrmega huult kergitades oma joogipudelist šaakalile veidi vett hammaste vahele. Loom ei neelanud. Jean seisis ja nuttis, mudides luukildu oma taskus. “Kus arst on?” Suur ülekohus, põletav punane viha ja valutav-valutav armastus täitsid maailma.

Kõlas lask ning ohvitser vajus koera kõrvale kokku. 12.7 mm kaliibriga snaiprikuul oli kuulivesti läbistades rinda rusikasuuruse augu rebinud. Kuulipildur tõmbas pea soomukisse.
Kriitilises olukorras ei tohi kiirustada vaid liigutused tuleb sooritada kindlalt ja rahulikult. Jean teadis, et tal on aega vaid mõni hetk.
Ta hindas pilguga alleed ja võttis soomuki najalt automaadi. See oli must - selline, kuhu lähevad sisse väiksemad padrunid. Puust kabaga, suuremate kuulidega automaat olnuks parem, sest moona leidub sellele rohkem ja relva ei pea nii tihti õlitama. Pealegi sai kaba sisse noaga uuristada tantsivaid figuurikesi ja õnnetoovaid märke.

Jean varjus soomuki taha, seadis tulerežiimi üksiklaskude peale, tõmbas padruni jõulise sisseharjutatud liigutusega rauda, sihtis hetke ning saatis pooleldi masina varjust kuuli kuuesaja jala kaugusele liiklusmärgi poole teele. See võttis tolmupilve saatel rikošeti märgist viis jalga all vasakul. Seejärel haaras tüdruk sujuvalt kirbule sama kaugel asuva kirikutorni mustava aknaava, sihtis veidi paremale üles ja vajutas kaks korda nobedalt päästikku. Kostis summutatud röögatus.

Tühja ning suitsuse tänava otsast keeras rahuvalvajate poole veok sõduritega kastis. Kaigas kabiinile nõjatuval kontuuril võis olla nui aga võis ka granaadiheitja. Jean võttis sisse laskeasendi põlvel, neelas sügava sõõmu õhku, et hingamine vintraua stabiilsust ei segaks ning avas topeltlaskudega juhikoha suunas tule. Auto paiskus teelt välja vastu majaseina. Seejärel tõmbas ennast kogunud kuulipildur soomukitornist veoki ümber puhkenud segadusele raskekuulipildujatule peale. Masin süttis põlema.

Jean kõndis loojuva päikese taustal südalinna poole, kassipildiga ranits viltu seljas. Soomuk järgnes aeglaselt. Pisarad olid kuivades maalinud tüdruku tolmusele näole pikad kaunid triibud. Turbani ja tiheda musta habemega allohvitser, sikh, oli tõmmanud õlgadelt India ja ÜRO embleemid ning kattis seljatagust varitseva kõnnakuga, millega ta esiisad Punjabis brittidegi vastu võitlesid. Troopilise eha vari kihutas linnulennul üle lõputust sõjast viimse piirini väsinud alistamatult kauni maa, kus võrsusid metsananassid ja õlipalmid ning mille lagendikel võis ikka veel kohata elevandikarju.

Isabelile
juuni - november 2012

19 comments:

  1. Aafrika - kõikidest kontinentidest kõvim.

    Mulle sai see selgeks juba lapsepõlves, kui sai tutvust tehtud lauamänguga "Reis läbi Aafrika", mis sarnaselt kontinendile endale, on kõikidest lauamängudest kõvim.

    Sünge tumedates toonides mänguväljak, iidsead pealinnade nimed õhkumas müstikat ja lahedust, ja muidugi alati olemasolev võimalus et, kui Elevandiluurannikult St. Helena saarele keset tormist ulgumerd lennata, siis seal on Röövel ja edasisõidu-pileti asemel Kaplinna on lõplikult kaputt ja kondid.

    Lugu on ka hea, värvib maailma hästi ja hoiab pinget, midagi ei juhtu aga kogu aeg on huvitav.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga suht tihedalt juhtub ju midagi. Kaasaelatav, värviline lugu on. On ikka mõtet kirjutada seda va ilukirjandust.

      Delete
    2. No ma mõtlesin seda just komplimendina, et on mõnusalt kaasahaarav ehkki midagi erilist ei juhtu. Jah, natuke juhtub, aga minule jääb mulje, et pigem on need tee peal juhtuvad seiklused vs. oodatav kohtumine Gandalfiga tee lõpus. Mida muidugi ei peagi tulema, vahel ongi parem kui ei tule, aga "on the road again" setting sellise meeleolu tekitab.

      Delete
    3. Well, siin on, um, ebaõigluse kogemine, õnnestunud will to power ja esimene follower, see vana sikh on talle ilmselt midagi ristija johannese laadset, kui palju rohkem asju sa ikka lühijuttu juhtuma paned. Mnml siuke. Detailirohke, aga mnml. Also, see tekitas sellise mõtte, et kui lapsed, onju, kes on kirjutama ja lugema õppinud arvutimasina taga ja see on neile loomulik keskkond ja nad on sellega tihtipeale paremad, kui mina näiteks, kui head siis võivad sõjas olla need, kelle loomulik keskkond on sõda?

      Delete
    4. Aa... see vana sihk oli esimene follower... Jeanne D'Arci Ristija Johannes oli Gilles de Rais. Nice guy that Gilles.

      Delete
  2. Väga kompetentne ja kenalt rauge action hiilib lõpus sisse. See on hea, kui action sisse hiilib, mitte ei prantsata. Eskaleerub. Kasvav rauge pinge, üks pidev noot suriseb. Väga ilusti tehtud, võib-olla oleks tahtnud hästi natuke relvapornot veel lõppu - kuidas tundub automaat väikse tüdruku käes, kuidas masin ja keha kohtuvad, mis fiiling on. Ilma "õlg tuikas vastulöögist" asjadeta muidugi.

    Šaakal oli väga hea tegelane. Jean-i otsekõne temaga oli eriti räigelt räigelt räigelt hea. Kõrge kvaliteet all through. Kuidagi tuttav selline ilukirjanduslik otsekõne, aga ei tea kust. Realistlikest lasteraamatutest ehk. Väga hea rütm igatahes. Lõpus haavatud koeraga eriti. Et onu on arst jne. See avaldas isegi rohkem mujet kui maastikukirjeldused.

    Mis olid ka head.

    Jumal on see aasta prantslane - see oli ka hea.

    Lõpus tõmbas väga sisse. Alguses käivitus kiiresti. Tüdruku füüsilist kohalolekut maailmas oleks võib-olla natuke rohkem tahtnud. Kuidas täpselt ta seal looduse ja sõja keskel on. Seesmisi füüsilisi tundmusi, välimisi visuaalseid kirjeldusi. Selline tuksuv väike süda seal keskel, organism, väike tapamasin - see tunne oleks võinud prevalentsem olla.

    Aga üldiselt - erakordselt kompetentne ilukirjandus. Tahaks nüüd mingeid vinguvaid sigasid siia aia vahele kiunuma selle kallal ja ütlema, et ei olnud. Tahaks neile vastu vahtimis anda.

    Okei, see oli esmamuljetest kõik. Ah jaa, hästi armas pühendus ka. Fakk. Aitäh selle eest. Aitäh, väga hea lugu oli.

    ReplyDelete
  3. Nii kriitika kui kiitus on selle teksti puhul õigustatud.
    Selle kirjutaja on kontseptuaalne kirjanik, nagu Borghes, kelle tekstid on ka pigem ilukirjanduslikult kuivad ja mitteköitvad, borghesel on juttude idee nii tugev ja see puänt kuidas ta seda esitab, et selline kuivus tuleb ainult kasuks.
    Selles on raskusi lausestamisel kindlasti ja kohati on teksti raske jälgida
    aga kui raske võib olla kirjutada millestki, millest sa muhvigi ei tea?
    ja haaret on.
    Et keegi üldse võtab ette minna kodust nii kaugele, selleks et rääkida asjadest, mis on nii lähedal, on iseenesest juba pompöösne. Kuidas küll tüdruk, kes tunneb savanni nagu oma viit sõrme ei tunne ära šaakalit, aga kas see mõistujutus ongi oluline.

    Ma otsiks edaspidi suuremat tasakaalu kontseptsiooni ja emotsiooni vahel , ega ma ise ka ei saa aru, mis ma sellega mõtlen.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Olen Mudlumi kommentaariga täiesti päri. Konse on kõva, dialoogid on usutavad, aga proosa, eriti lausestus ja sõnavalik, jätab kohati soovida. Kuid keeleline külg saab kirjutamisega ainult paremaks minna, seega godspeed ja jääme lisa ootama :)

      Delete
  4. Minu arust on JFL siin end 5-kordselt ületanud, pakkudes midagi, mida ma temalt nii pea ehk ei oodanudki. Uskumatult põnev fantaasia on tal alati olemas olnud, aga et ka selline tõsidus ja maastikukirjeldus - väga kõva. Potentsiaali on kõvasti. Need detailteadmised relvade kohta on täpselt see, mis tekitab kohalolu; kujutluspilt kirjanikust sisaldab kindlasti 60% ajast monitorivalguses öö läbi obskuursete asjade täpsete detailide põhjalikku uurimist. Ma olen väga rahul, et JFL on liikumas tõsise ilukirjanduse poole, mida siinmail pole kunagi piisavalt palju.

    "Riimuvad read: ereroheline - tumeroheline - kinaver" ja selle kordus, "Kummel - oliiv - grafiit. Grafiit - grafiit - apatiit." oli vist see ilukirjanduslik nõks, mis mind kõige rohkem võlus. Eriti just see, et motiivi korduses oli rütmi - soovitan selle meelde jätta, ära õppida ja enda kasuks hiilgama panna.

    Muidu peab tunnistama, et mul polnud kordagi teksti raske lugeda. Aga tõsi, see ilmselt eripära ja maitse asi, kogu sisu ja Aafrika ja kasutatud kujundid olid mu jaoks nii maitsvad ja meeldivad, et ma libisesin konarustest suurema vaevata üle. Muidugi, arenguruumi on - põhiküsimuseks on nüüd, kuidas ilutulestikku täis laused rütmi seada - sest kõige muuga on hetkel hästi. Aga see tuleb, olen selles kindel. Usun JFL-i nii väga.

    Kusjuures, ma isegi ei mõelnudki kordagi sellele, et tüdruk šaakalit ära poleks tundnud. Mulle näis, et looma koeraks kutsumine tuli pigem sõbrunemisest ja hirmu puudumisest.

    Ja oi, üks asi tuleb veel ära mainida - need mustustriipudeks kuivanud pisarad lõpus. See väga mage ei ole.

    ReplyDelete
  5. ma taon peaga vastu lauda ja nutan ka end triibuliseks.

    MIS SAI EDASI.

    KUHU TA LÄKS.

    APPI,

    VEEL.

    KUSKILT?

    KOHE!


    ( Vabandan - fanati eufooria, päris kurb oli korraks eelkõnelejate sügavat analüüsi lugeda ja samas on see mõistetav. Pean aga siinkohal autori kaitseks ütlema, et tegelikult ei vabanda ka - kurat värske lugemine, aitäh)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Yup, J-Lo, expand it into a series.

      Also, pean ütlema, et mulle jäävad kobisemised stiili kallal mõnevõrra mõistmatuks. Ma lugesin paar päeva tagasi Robert Ludlumi "Prometheuse pettuse" eestikeelse tõlke esimest kolme lehekülge ja palju naiivsem proosa oli. Kui keegi ütleb nüüd, et see pole mingi asi kirjanik, siis ma ütlen, et ta on väga kuulus, ning ka rikas (raha). Mulle meenutab jutustuslaad kõige rohkem B. Travenit (maskiga piider, anarchist revolution), kes kuulub ikka veel mu nõnda-ütelda lemmikkirjanike hulka.

      Delete
  6. "Aga why not Anneli" nagu ütles kord Marko Matvere Anneli Peebole, kui viimane Eurovisiooni juhtides kogemata pange pani. Täiega - expand this shiet, ei ole häbeneda siin miskit. Ka ei saanud jätta ma edastamata antud teksti lingi kujul ka ühele kirjastusele, nii muuseas, whatever.

    Siia võiks nüüd midagi uhket kirjutada stiilis kirjanduse tandril olen laskemoona scout või midagi sellist, aga on öö ja mu silmad valutavad, sest sattusin siia esimest korda ja olen end hulluks lugemas.

    Cheers.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Issand jumal kui armastusväärne, ESMAKORDNE LUGEJA registreerib suht esmakordselt oma kohalolu. Magus värk ja uhke tunne tuleb. A first visitor in our LABYRINTH of text and images. The very stuff of life, sellepärast teengi seda värki. Et lõpuks keegi tuleks ja loeks seda värki NELI PÄEVA.

      Delete
  7. Vedas, et makaronid põhja ei kõrbenud.

    Osad laused olid natuke kohmakad ja stiililiselt mitte p2ris ühtlased (n2iteks see kakaoubade hindade oma või see, kus ta jookseb ja muu 2ra unustab). Aga need olid pigem erandid.

    Well done.

    ReplyDelete
  8. Edit: ma algatasin siin all mingit teemaarendust, mille kohta me JFL-iga leidsime, et see oleks parem mõne aja pärast artikline ette võtma, et ta lugu ära ei sööks oma läminaga. Sellepärast seda ei ole enam siin. Aitäh, carry on.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Just - RK püstitas väga olulise ja täiesti asjakohase teema, mille osas mul endalgi oleks päris palju lämisemist aga veider oleks seda oma loo all teha:)

      Suur aitäh kõigile, kes lugeda viitsisid!

      Ja järgmisena on kohe eetris Slick Martin feat. MC Kunnus uue singliga "What's Love (Baby Don't Hurt Me)"

      Delete
  9. Hästi magus kerge tunne tekkis toon-toonis maastiku kirjelduste rütmist ja puhtalt kujutlusest, värvid üksteise kõrval.
    Õudsalt armas pühendus, see vist puudus siiani zaumist?:) mm.. ja ükski lause, kus esines sõna Armastus, ei olnud üldse leige.


    Aitäh! Palun veel!
    Palun kirjuta veel, palun jaga veel meiega.

    ReplyDelete
  10. Jeah, teh pretty.

    Kuna ma alati lisaks lugemise nautimisele rõvedalt kadestan kõiki, kes must paremini ilusat kirjandust kirjutavad, siis kadestan siin parasjagu.
    Ja ei anna konstruktiivset kriitikat. Vbla oli šaakalit nats palju keskel ja lõpp haaras rohkem? Aga ma ei ütleks, et muuda midagi. Ma ütleks, et nagunii ei saa kunagi ükski kirjutis päriselt valmis ja see oli hea koht vahefiniš teha küll.

    ReplyDelete