Tuesday, December 4, 2012

Ammoonium

 













Esimene suurem mure, mis mul selle kirjatükiga on, on asesõna. Mina või tema? Sest mina see kindlasti ei ole, aga samas, kes on see tema, kelle mõtteid ja tundeid on minul õigus edasi rääkida? Kelle "tema" mälus ma käisin nagu võõra sahtli kallal sorimas? Ja nõndaviisi juhtub ka, et on tema ja tema, ja mõnikord ka nemad, aga ei ole sugugi sina, mina ja meie. Mu meelest on sedaviisi raske sotti saada. Võib aga siiski olla, et ma enda vanast sahtlist musta niiti otsides leidsin ammu kaduma läinud otstarbeta asju. Ehk on see ülepea selline värk, mis tuleks mingi kolimise käigus ära visata? Sest ega siis kõike ei saa ka alles hoida, muist on täitsa kasuta praht. 

Noh, siin ma istun, ei tea, millest alustada. Ma arvan, ma alustan sellega, kuidas ta ("tema") istus külmas raudpliidiga köögis luku taga ja sõi purgist lusikaga kondentskohvi. See on selline kondentspiima ja kohvi ristsugutis, hirmus magus, hirmus kange, paras infarktirohi. Tooaeg oli ta mõistagi terve kui purikas, aga tal oli  külm, imelik, üksildane ja mõistmatu olla. Köögiomanik  oli läinud jälle kuskile kellegagi kokku saama, korraks, kohe tulen tagasi, aga kohest sai tund ja kaks ja kolm ja pool päeva ja uks oli kinni mis kinni. Puid ei olnud ja süüa ka suurt midagi.

Tegevuskoht ehk lava oli iseenesest rohkem kui kummaline. Vanalinna korterid on sageli täiesti arutud. Tuled sisse, keerad tupikkoridori, seesama köök, mingi 5-6 ruutu maksimum, väike pliidikökats nurgas. Külmaga veeti sinna ka voodi, sest ainult pliidi juures oli soe, siis see voodi täitis kogu vaba põrandapinna. Köögist läks paar trepiastet allapoole pimedasse vaheesikusse, seal oli uks, mis viis naabri elamisse, naabriks oli umbkeelne kaheksakümne-aastane baabuška, ta oli seal toas käinud, baabuška kutsus, see oli pikk ja kitsas, täis ikoone, memm pakkus  isekuivatatud suhhaarikuid ja kuuma  teed kurbuse vastu.  Kõik seal nägi välja nagu vaesus ja vanadus. Lagi oli päratu kõrgel ja uppus pimedusse, pika juhtme otsas hingitses kidur pirn, mis heitis vastikuid varje.

Soolika esiku teises otsas oli teine trepp, mis tõusis mõned astmed üles, kõik ruumid olid erineval tasapinnal. Ja eriti veider ja mõnes mõttes arusaamatu oli see, et ühelt poolt sisse tulles oli pime akendeta esimene korrus, aga tagumistes tubades, kui aknast välja vaatasid, olid teisel või kolmandal korrusel. Selline imelik asi juhtub, kui maja ehitatakse mäe külje peale, aga selles loos mu meelest, on see üks aegruumi kõverusvemp.

Ta tuli sinna talvisel ajal, läbi lume, mitme bussiga päratu kaugelt, tavaliselt mingi meeleheitliku otsustavusega, seisis puust räämas ukse taga, mille vahele oli topitud mõni eredavärvilise plakati küljest ärarebitud nurk. "Läksin malemaja baari või olen Tiidu juures, või, olen seal ja seal", oli tavaliselt  suurte konarlike trükitähtedega sinna kirjutatud. Ja kui siis läksidki malemaja baari, võisid kindel olla, et seal teda enam ei olnud. Ega Tiidu juures või mõnes kolmandas kohas. Siis pidi  vaikivas meeleheites koju tagasi sõitma, pimedas talveöös.

Nad said tuttavaks sellises vanalinna baaris, kus on suured puust toolid, mis tahavad omastarust keskaegsed välja näha, sellised mitte just õnnestunud kuju ja vormiga, aga maru tugevad. Ta isegi ei joonud tollal. Nooruse pärast, ei olnud veel õppinud seda elamise vältimatut abivahendit. Väljaskäimisi oli ka nii paar tükki aastas ja kõik neist ekstra pidulikud, kaua orgunnitud, läbi mõeldud, ette valmistatud. Sisse sai pinginaabri tädimehe eestkostel ja smugeldusel, kes oli bändis kidramees.

Istuvad siis kaks verivärsket noort piigat oma piletiraha sees olnud joogi ja söögiga ja vaatavad huvilisel pilgul ringi. Kas näkkab? Ikka näkkas, tema sai laiatriibulistes väljaveninud põlvedega beežides velvetites ja kirju kampsikuga vuntsi, Pinginaaber aga paksu ja lühikese lokkis juustega asjade leiutaja. Oi ma mäletan, ta ikka helistas sellele leiutajale pärast veel mitu aega,  käisid teisegi korra koos väljas, aga mehel oli naine ja maja ja tasuv ning huvitav töö, oli tegelikult viisakas  ja hea kasvatusega mees, ei plaaninud kurja.

Tema oma väitis, et on kunstnik. Ta joonistas selle kinnituseks tooli, mille perspektiiviga ei olnud kõik korras, ja ütles, et neid on tema käest terve pubitäis tellitud. Tegelikult ei teinud  ta vist mitte mingit tööd. Üllataval kombel on väga palju selliseid inimesi, kes ei tee mitte mingit tööd, peale olemise. Ma olen neist täitsa mitmed suutnud ülesse leida. Raha tal ka ei olnud, aga vahel ikka oli, niipalju ikka, et malemajas joomas käia. Või mis joomas, malet mängimas ikka.  Üsna päris tutvuse alguses näitas ta  hardunult oma eksnaise pilti, see oli pikkade šatäänide juustega kaunitar, küllap neil oli lapski. Aga see ei huvitanud tüdrukut absoluutselt. Isegi mitte nii palju, et armukadedust tunda. Armukadedust tundma õppis ta veidi hiljem oma elus ja siis ka mitte liiga pikalt ega intensiivselt. Rohkem oli see säärane mõistmatus, ta ei taibanud, kuidas saab midagi tema kõrval või temast paremaks pidada.

Eks ta vist andis oma telefoninumbri talle. Ikka, sest mehel ei olnud telefoni, oli küll igasuguseid numbreid kust teda kätte võib saada, aga enamasti ei saanud. Ükskord käis ta ka tüdruku  kodus  külas, see oli täielik fopaa. Tõi  kostiks grillkana, pundi rohelist sibulat ja pudeli konjakit. Välja teda  just ei visanud aga sugulased olid äärmiselt hapu näoga, nimetasid tagaselja matsiks, sest mitte kana ei tooda neiule, vaid lilli. Pealegi oli noorpreilile ette nähtud karjäär diplomaadi abikaasana. Mingid vanad  vuntsidega hobusenäod ei tulnud üldse kaalumisele. Huvitav, milline küll oleks üks vuntsidega hobune? 

Ilus ta ei olnud. Kõhn, pikkade logedate jäsemetega, inetu pika, aga küllap siis sarmika näoga. Juuksed hõredavõitu, justkui pisut punapea. Silmad ümmargused, pruunid ja  krillis vaatega. Nina pikk, suu veidi ähmase joonega, kuid vormikas, ülemine ja alumine huul pea ühepaksused. Ega Belmondo polnud ju ka mingi ilus mees. 

Ükskord kutsus suure žestiga restorani. Kogu aeg oli talv, paksud külmad hanged ja kollaste tänavalampide paha valgus. Bussipeatus oli mere ääres, selline paekivist soliidne ehitis, mõnel pool linnas on neid alles veel, nende peale ei hakka ei aeg ega huligaan. Mitte peatus, vaid kindlus. Sealt rannast ei läinud õhtusel ajal pea keegi bussi peale, ta seisis seal üksi ja külmetas, südames lootus. Restoranist ta ei mäletanud suurt midagi, kui siis ainult restorani WC-d, valgest kahlist koledat kohta. Nad läksid sealt švipsis peaga  otse rongi peale ja sõitsid kõige mahajäetumasse maailma väikelinna, mehel elasid seal vend ja vennanaine. Nüüd siis oli see juhtunud. Ta oli  koos 37-aastase mehega kodust sõnalausumata  jalga lasknud, vastu hirmsale talvele ja aastavahetusele. Tüdruk oli seitseteist. Niimoodi võluti südameid.

do you know my nervous calculation
dreams when I am waiting for the train
yes I stay at underground of station
where's the Queen of mine and golden rain

lumi sädeles ja sina samamoodi
öösse sõitsime kes teab küll mida saama
kuskil oodati ent kus ei märgand tunda
suuri sündmusi jäi maha postijaama
....

Neil oli seal tilluke kahetoaline korter ja karjuv titt.  See oli hingematvalt kole ja armetu uberik, liisund ja läppunud, täis mähkmehaisu ja lutikaid. Hobuvunts andis plika kaimule üle ja tõmbas ise mingi oma kohaliku pruudi juurde. Tegelikult oli see vend väga normaalne inimene. Järgmine päev nad söötsid ja lohutasid teda, ja vend rääkis  jumalakeeli, kuidas ta peaks nüüd kohe koju minema ja unustama igaveseks Michael White`i nimelise mehe. Igaveseks. See hull aga oli diivanil keras ja ulgus nutta. Vana-aasta õhtu. Sovetskoje paugub. Kremli kellad löövad. Keda ei tulnud, on Michael. Nad  käisid koos linnaplatsi  kuuse juures, et ehk leiab sealt selle rajaka, aga ei, too oli kaotsis kolm päeva, tüdruk redutas seal võõras korteris, keegi ei osand taga midagi peale hakata. Lutikad muudkui puresid. Talv mattis maa ja taeva. Aeg seisis.

Aga siis ilmus mees lõpuks välja. Nad sõitsid koos bussiga linna tagasi, ta lamas pea vastu mehe õlga ja ei tahtnud mitte kunagi, mitte kuhugi minna. Tahtis niimoodi jäädagi.

Sealt edasi ei tulnud enam palju muud, kui harvad telefonikõned, üksildased sõidud läbi õhtuse lumelinna, ootamised koridorides, trükitähtedega kirjakesed, mis lõppesid uljalt - sinu Miku, vahel harva oli mees kohal, aga enamasti mitte. Ta mõistus oli täielikult umbe jooksnud, ta ei saanud aru, miks teda kutsutakse ja siis minnakse ära, ta ei saanud aru, miks ta läheb, kui teab, et ees ootab rebitud plakatinurk, mitte inimene. 

Lõpuks ta hiilis selle asemel, et kooli minna, vaikselt väravalt tagasi, ronis trepi alla kunkusse mantlite alla ja kohvrite vahele, lamas seal kägaras ja läks vaikselt hulluks. Ta kuulis täiesti selgesti, kuidas raadio mängis saksakeelseid šlaagreid. Ta isegi imestas tõsiselt selle üle, andes endale aru, et raadiot ei ole ja see ei mängi, aga ta ei uskunud, et ta suudaks saksakeelset muusikat ise välja mõelda. Kuidagi kikerdas päevapeale ennast oma urust välja, tegi aiateele lume sisse jälgi ja ronis oma tuppa. Seal ta konutas öid üleval, mõeldes ja kujutledes. Peas plõksus, jalad tõmbasid imelikult, rääkida ei tahtnud sootuks.

Helistas suvalistel telefoniraamatu numbritel ja mingi vanamehega saigi jutule, too kutsus teda omale külla, oli selline üle seitsmekümnene lumivalgete juustega vanamees, lahke ja sõbralik, kuulas ta segased jutud ära, andis pitsi konjakit ja meega teed ja pani magama. Helistas  hiljemgi ja uuris, kuidas tal läheb, aga ega  ei läinud ikka kuidagi. Ta istus üleval nurga peal toas, päike paistis, lumi sätendas okste peal, jõi sinisest lüsterläikelisest pitsist konjakit ja sõi peotäite viisi  rohtusid peale. Ikka purgitäie. Aga emale oli teada antud, et ta on koolist sootu kadunud, juba pikka aega, ja see sõitis linna vaatama ja nii teda sealt leiti. Kiirabi, intensiiv ja hullumaja kinnine ehk puinaja pool oli see, mis täitsid ta viimase kooliaasta viimast veerandit. Nad hoidsid teda kolm kuud kinni ja tegid ennekuulmatuid koledusi, mingeid  ammooniumi süste, mis viisid ta iga kord nutukrampidesse, sest ta ei mäletanud, kes ta on, ei mäletanud oma eelmist elu, oli minevikuta. Nad tegid neid umbes viis korda, enne kui taipasid, et mõistlik oleks järele jätta. Rohuhunnik oli selline, et tal ei olnud võimalik oma tahte järgi kätt ega jalga liigutada. Ainus asi, mida ta teha tahtis, oli kellelegi ära rääkida aga keegi ei tahtnud kuulata, ei küsinud. Siis ta enam ei tahtnud ka..

Ta sai sealt tulema, tunnistusele pandi kenasti kõik kolmed, aktusele ja lõpupeole ta ei läinud, kuigi igavesti kena kleit oli selleks puhuks õmmeldud. Tulpidega. Jaa, Michael White helistas talle ikka veel, aga ta pani toru ära, ei vastanud midagi. Ta ei olnud sellest üle saanud, ta hoidis neid kuradi näruseid kirju kilekotis alles palju, palju aastaid, punased ja kollased ja rohelised käristatud paberitükid, ükskord ta nägi teda  aastaid hiljem ühe nurgataguse kõrtsi ukse ääres aga pööras pea ära. Pööras ära ja tegi näo, et ei näinud.

Ühel suvisel päeval kõndis ta mööda tänavat ja tundis, et on õnnelik. See on rohtudest, mõtles ta. Need on siis lõpuks ometi mõjuma hakanud.

13 comments:

  1. See ei olnud üks tavaline postitus.

    ReplyDelete
  2. Oi kui sünge ja troostitu, see ei ole mingi hea tuju lugu. Ma lugesin selle alguses läbi ja alles siis vaatasin, kes autor on. Tuli üllatusena, et Mudlum. See on teistmoodi kui see, kuidas Mudlum harilikult kirjutab. Mingi aegruumi kõverusvemp on kogu loos sees, mitte ainult selles õnnetus vanalinna korteris; on raske aru saada, millise ajahetke horisondilt lugu on kirjutatud. Mõnel muul juhul see ilmselt häiriks mind, siin miskipärast mitte.

    Meeldis, kuigi tuju läks halvaks.

    ReplyDelete
  3. Ma saan täiesti aru, kuhu sa sihid.Ma olen ise ka tihtipeale mõelnud, et on olemas raamatuid ja teatavat sorti kirjandust, mida ei peaks olemas olema. Näiteks Möca peab lugema Kärbeste Jumalat, aga mul on tunne, et see raamat kuulub natuke tuleriidale. Ja näiteks ka Trajei Vesaas Jääloss, mis ilmus veel lasteraamatute sarjas.

    ReplyDelete
  4. See oli väga hea, ja mitte sugugi ainult sellepärast, et wieldib Tallinna Talve, Vaimuhaiglat ja Alkoholi Liigtarvitamist (mis on ilukirjanduslikult alati hea kombinatsioon). Ma isegi ütleks, et esimesed kolm lõiku, kus lugu isegi veel alanud ei ole ja kõik kolm rüütlit puuduvad, on seletamatul põhjusel eriti head ja kleebivad silmad ülejäänud teksti külge. KK

    ReplyDelete
    Replies
    1. Töötab jah see algus. Tavaliselt sellised ei tööta, aga siin mõjub halvaendeliselt ja ausalt korraga.

      Delete
  5. See lugu on nagu see maja, tunne kui oled jõudnud kitsa koridori lõppu ja seal olev uks on jäädavalt kinni. Teadlikkus, et head ei ole, et pead sama teed tagasi minema ja ka teine kord tulemine ei aita.

    ReplyDelete
  6. Lõpp hea, kõik hea. Hea lõpulõik on, ma mõtlen. Stiilne capriccio kõik kokku. Just nii tagantjärgi-perspektiivis asjad paistavadki tegelikult, nagu kumerläätses, kompaktse konglomeraadina. Enne realistlikuks, psühholoogiliseks vms töötlemist.

    ReplyDelete
  7. "Esimene suurem mure, mis mul selle kirjatükiga on", on see, et ma ei oska kuidagi kommenteerida.

    Äkki nii: mulle meeldivad sellised lood ja killud. Põhjendada ei taha.

    ReplyDelete
  8. Oi-oi. Siis kui kohale jõudis, oli tunne nagu oleks Metro Luminali "Ainult Rottidele" kassetti kuulanud. Uuesti ja uuesti, A-pool B-poole järel. Kuni elekter korterist ära võetakse.

    kevadel kadunuks jäi hiljem ma kuulsin temast
    siis kui ta tuntuks sai. rohkem ei räägi ma enam...


    "Ainult Rottidele" = Vennaskond + lapsepõlvetrauma
    Vennaskond = 90ndate ski-fi, Luminal = 90ndate realism
    90ndate reaalsus = ski-fi + lapsepõlvetrauma

    Üldiselt, tüdrukud, hoidke ravimitest eemale!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Need on valemid selgitavad nii mõndagi.

      Delete
  9. "Nad läksid sealt švipsis peaga otse rongi peale ja sõitsid kõige mahajäetumasse maailma väikelinna, mehel elasid seal vend ja vennanaine. Nüüd siis oli see juhtunud. Ta oli koos 37-aastase mehega kodust sõnalausumata jalga lasknud, vastu hirmsale talvele ja aastavahetusele. Tüdruk oli seitseteist. Niimoodi võluti südameid."

    See koht meeldis eriti. Siin on seda Lana Del Rey "Video Gamesi" vibe'i:

    Kissing in the blue dark
    Playing pool and wild darts
    Video games

    He holds me in his big arms
    Drunk and I am seeing stars
    This is all I think of

    Magus andumine ja räpane trööstitus.

    ReplyDelete
  10. Ma ei soovita seda kellelgi lugeda, kellele paha tuju ja vastik nõme minevikuparatamatus ei meeldi. Ma jätsin peaaegu sõbra sünnipäevale minemata ja hiilisin poisi eest salaja voodisse nutma, teeseldes, et loen raamatut. Ma ei tee muide nalja. See oli nii hull ja kurb ja eriti hästi kirjutatud.

    "Vana-aasta õhtu. Sovetskoje paugub. Kremli kellad löövad. Keda ei tulnud, on Michael."
    Ah ta ei tule kunagi.

    "Aga siis ilmus mees lõpuks välja. Nad sõitsid koos bussiga linna tagasi, ta lamas pea vastu mehe õlga ja ei tahtnud mitte kunagi, mitte kuhugi minna. Tahtis niimoodi jäädagi."
    Ja see. Ja ei taha midagi öelda, ette heita. Aga praegu korraks ei ole halb. See on kõige ohtlikum tunne maailmas.

    Jaa ja siis ronib kuhugi peitu ega liiguta ennast enam üldse. Vanad kurvad mehed tuleks maailmast ära keelata. Niimoodi ei tohi teha. Ma olen 17-aastase poisiga samamoodi enne aastavahetust tema sugulase juurde ära sõitnud, kuhugi Pärnu sanitooriumi taha lume sisse, Mai kvartali panelkasse. Kõik oli okei, kõik oli nii palju normaalsem, ma tahaks, et kogu elu oleks mu ümber olnud ainult paar aastat vanemad poisid, et kõik asjad oleksid ainult nendega juhtunud - ma oleksin nii palju tervem inimene pea sees. See kuidagi ei astu maailmast nii jäägitult välja.

    Oi ja võrdlus Del Reyga on väga adekvaatne, väga kaasaegne malemaja baar ja aastavahetus, mil sa püüad end säästa ja lööd vaid ema ja isaga šampanjaklaase kokku (see ei õnnestu). Michael on ikka teisega, kui on aastavahetus või sinu sünnipäev - see on paratamatu loogika või mõni vankumatu seadus.

    ReplyDelete
  11. Vastik nõme minevikuparatamatus has always been a friend and an ally.

    Selle juures on tähelepanuväärne selle jutu suhteline ajatus. Sobib üsna sama hästi nii kuuekümne teise kui kaheteistkümnendasse aastasse. Samuti vastab see küsimusele "hui te teete niimoodi, värdjukkarid?" Väga selgelt on tunda ja aru saada, mis jõud värdjukkareid niimoodi tegema paneb.

    See on ka täiesti arusaadav, kuidas halvasti käituv täiskasvanud inimene reaalsust purustab. See tuleb sellest, kuidas sulle antakse noorelt justkui mõista, nagu oleks olemas täiskasvanud inimene, kellel on olemas komplekt mingeid suhteliselt ideaalseid omadusi. A' varem või hiljem tuleb välja, et too täiskasvanud inimene on ideoloogiline konstrukt, isegi, kui ta peaks olemas olema, ei ole kindlasti tegu üldlevinud liigiga.

    Selline asi võib elu lõpuni närvi ajada, kui hästi läheb. Ja süüd ei ole siin ka õieti kellelgi.

    Lisaks kõigele tundub veel kuidagi bad ass ka. Nagu kannaks inimeseksolemine hoolimata oma ilmsetest puudujääkuidest eneses mingit lisaväärtust ja kuidagi ilus oleks. Ma kujutan ette, et see on veits sinnapoole, nagu ma olen lugend, et Mihkelsoni lugeda on. (Ma ise muidugi ei ole Mihkelsoni lugend, sest keegi ei loe Mihkelsoni, ma arvan, et ma lugesin ajalehest, et keegi ei loe Mihkelsoni.)

    ReplyDelete