Sunday, December 30, 2012

Blogipostitus

See pole kunstiväärtusega foto, vähe pohhui on kes pildi tegi.

PART I

Hetkeks on igav, aga teistmoodi kui tavaliselt. Ebatavalisel kombel liigutab lihasmälu hiire hoopis PS ikoonile ja vajutab sellele. SD ketta otsimisaeg on nii lühike, et siniselt avatiitlilt ei jõua "Seetharaman Narayanan" kokku veerida, kui seal see juba ongi: praegu veel valged menüüd kardinatena helehalli tühjuse ümber, aga ma olen näinud - tulevik toob mustad menüüd ja tumehalli tühjuse ning õigupoolest on sedasi ka parem. Aga täna on veel nii. Muuseumites on ka parem kui ümber on tume ja võimalikult värvitu, Stockholmi Nationalmuseumis on-oli üksvahe väike kõrvalruum kus kuraatorid katsetasid uusi valgusteid ja seinavärve, eri sorti tuhme pruune ja tumedaid halle, et aru saada, kuidas kõige silmasõbralikum olla võiks. Kumu põrandad on värviplekised ja määrdunud valgeid tip-täp tilke täis. Just sayin'.

See va lihasmälu on üpris huvitav - natuke tundub, nagu talletuks kõik, mis arvutist loed või vaatad, hoopis motoorikasse ja mitte pea sisse. Sealjuures veel üpris nigelalt. Vaim jääb nõdraks ja mälu hajub, teabe asemel jäävad alles vaid viited. Ma ei oska suga silmast silma midagi rääkida, aga wikipedias olemasolevast tean ma palju. See tähendab: ma eelistan suga suhelda kirja teel. "Ebatavalisel kombel" muide selle tõttu, et mul ei ole enam harjumust joonistada. Kui ma koolis käisin, ja mitte ülikoolis maaliosakonnas logelemas, vaid päris koolis, gümnaasiumikoolis, pinkide ja kohustusliku kohalolukontrolliga, siis oli. See oli veel põnev, riistvara oli huvitav, plastik plastiku vastas, imelik ja libe, aga kõditab mingit tehnoloogialembust. Nüüd enam ei ole, nagu ei ole nüüd enam huvitav ka miljardet korda torukübara ja kaitseprillidega nägu joonistada.

Nationalmuseumi seina peal on muide maal, kus sõdurid toovad koju kuningas Karl kaheteistkümnenda. See on suur suur maal, lapsevaist ütleb, et kaks korda nii kõrge kui täispikk inimene, see võib olla vale, aga ei pruugi, ta on päriselt ka suur. Lai ka, laiem kui kõrge. Seal on lumi ja sinises rootsi sõdurid, neil on pikad ja ilusad saapad jalas, sellised, mida tänapäeval kannavad millegi pärast ainult hoorad ja hoora-simulaakrumid. Kuningas on muide surnud, unustasin vist esimese hooga seda mainida? Peale sõdurite ja surnud kunni on ka jahimees, ta on morn ja kurb ja mütsi peast võtnud. Igatahes, see selleks, mind paneb imestama seal üks asi, nimelt on kuningas kanderaamil ja see on veel küllalt arusaadav, sõdurid kipuvad surema ja haiget saama, kanderaam kulub marjaks ära, aga valitseja lebab kanderaamil ning aseme ja laiba vahel on hiigelsuur valge padi. Küllaltki tagasihoidlik teine, ei ole läikiv satään ega tuhm samet ega midagi, lihtne valge linasest kangast padi, või äkki puuvillasest? Ma ei ole materjalidega väga tuttav, mind üllatab, kui mu isa teab öelda, et miski toru on tsink-nikliga või jumal teab millega kaetud ja mina ei oska isegi käega katsudes ega silmaga vaadates öelda, kas kangas on puuvillane või linane. Või ongi nii, et nad ongi üpris sarnased ja päris inimesed ka ei oska? See selleks, oluline on, et see padi on hiigelsuur ja see kolonn on kuskil lumistes mägedes - kust nad sellise padja välja võlusid? Ei tundu tõenäoline, et praktiliselt meelestatud sõjaretk endaga sellist asja kaasa veaks, või kui, siis sõjaväehaigla väikeseid õhukesi kangeid patju, aga mitte selliseid suuri ja puhevil. Või oli kuninga telk varustatud sellistega? Võeti sametpüür ümbert ära? Kui selle peale nüüd niimoodi mõelda, siis tundub isegi tõenäoline. No hästi! Siis sai probleem lahendatud. Väga hea. Kunstikriitika ja analüüs oma parimas.

Aga siis ma panin Photoshopi kinni, sest laual on liiga palju pahna ja küünarnukil pole manööverdamisruumi, et tablet klaviatuuri alt välja libistada ja selline väike ebamugavus on vaat, et  kõige räigem joonistustahte hävitaja.

PART II

Torukübar ja kaitseprillid, torukübar või kaitseprillid, torukübar silmadel ja kaitseprillid peas? Puuoksad sarvedeks. Altpoolt valgustatud nägu, liiga kortsuline nägu, magamata kottis silmade all see joon, mis jookseb liiga kaugele üle põse. Harkisjalgadel seisev tüüp jaburas skifiturvises ja mingitsorti türgi pükste variatsioonis. Alasti väänlev keha. Alasti väänlev keha, aga otsjäsemeteta. Noh, et nagu käelabasid pole näiteks. Siis on makaabr ja tõsine, ärimeestele meeldib, viitab hingesügavusele ja varjatud süngusele, Wobi ütles. Kaitseprille ei õppinudki kunagi joonistama muide. Aga see on lihasmälust jälle, need on kõik asjad, mis tulevad lihasmälust. Kui me laostunud pärandimiljonäriga eurotripil Poolas ringi tõmbasime lugesin ma.. kas ta kirjutamisel olevast kirjast? Või äkki hoopis kuulsin teda telefonisse ütlemas; ma parafraseerin: "Rostovil on inspiratsiooniga hästi, joonistab kogu aeg." ja see jäi meelde, sest see kummastas mind, tol hetkel ei öelnud ma midagi, sest mul (nagu ka Bernhard Schmidtil, kuulsal naissaare tüübil, kes leiutas koomavaba läätse, mis on siiamaani hot stuff observatooriumites ja kosmosesondidel, vana Kross kirjutas tast normaalse raamatu ("Vastutuulelaev"), soovitan, mõnus tekst, seal on amputeeporri ja Hindpere täiega varastas oma raamatu peategelase nime sealt ja temalt, nii.. ja nagu Schmidtil, on ka minul) komme mitte rääkida. Igatahes selle Luiksi ütlemisega - ma ei tea üldse kas seda võiks inspiratsiooniks nimetada kui sa lihasmälust kraabid Jälle Neid Asju, pigem oli tee peal piisavalt igav ja ilm piisavalt soe, et midagi muud polnud teha ja näpud polnud kanged.

Alex Kanevsky, lemmar värk!

Näe vaata, Kanevsky maalib koguaeg mingit keha värki. See vist pole väga inspireeritud, kui ta otsustab tüdrukut maalida kord sinepikarva kleidis, põlved koos, ja kord punases kleidis, põlved harali. St mind väga ei huvita, et punane kleit on justkui kuidagi kire või sebija-daami kujutisega seotud, et sinepikarva mitte-avatud tüdrukul on meelas muie, aga punases avatud tüdrukul kurblik-tõsine, ma ei usu, et kunstnik selle tegelikult sedasi läbi on mõelnud, et ta midagi justkui öelda prooviks sellega. See pole vaimne kunst selles mõttes. Aga see kuidas värv lõuendil ringi on liikunud on igikütkestav. Lihasmälust tulevad meelde aistingud, värvi vedamine mööda lõuendit, paksu värvi paletinoaga laiaks surumine, kuiva värvi sisse hõõrumine, märja värviga märja värvi peale jne, hõõrdejõu taju põhimõtteliselt. Ma naudin seda värki, sest ma tean seda varem. See on nagu midi muusika, mis kunagi enne mp3 revvi dial-up ajastu internetis levis. Midi muusika töötas sedasi, et midi fail ise on väike, ta on vaid noodikiri, mis ütleb arvutile, mis järjekorras mis kõrgustel reaalajas mängida sämpleid, mis istuvad su helikaardil (muuseas tähendab näiteks, et kui loos on keelpillieepose pikad pikad noodid ja sa kerid muusikat edasi, siis sa neid pikki noote enne järgmist kõrgusevahetust ei kuule, sest sa jätsid noodi alguse vahele ja arvuti ei tea, et see heli peaks parajasti mängima). Ja siis on .mod ja .xm ja whatnot failid, mida ehtsamapoolsed 8bit tüübid kasutavad, need on esitamisviisilt üpris sarnased, aga erinevalt midifailist ei sõltu nad su helikaardi helipagasist, vaid kannavad noid pisikesi helisämpleid iseeneses kaasas, mis tähendab, et sa võid muusikat teha ükskõik mis kokku varastatud ja välja võlutud helidest ning ei sõltu nii palju helikaardi kvaliteedist ja tegumoest, ega ole piiratud kasutama vaid klassikalise muusika instrumentide plekkversioone. Selles suhtes on mp3 nende kõrval naiivne, barbaarne ja brutaalne, toores ja massiivne, lihtsalt igav salvestatud heli.

St mu peas Kanevsky töötab nagu midi fail siis jah, maal viitab lihasmälule mu kehas. Aga vana värk ja klassitsism ja realism, see läbi joonistatud ja nikerdatud ja "nagu päris noh" värk ja väikekodanlik kitšimaitse, sellele värgile vastab mõnus mahe pehmeks produtseeritud mp3 fail? Ja kaasaegne igav kunst on nagu .xm fail, mis proovib oma kultuuripagasit iseendasse sisse pakkida, olla eneseküllane ja kasutada omaenda sämpleid omaenda loos, aga ei saa sellega kunagi hakkama? Hüva, selline võrdlus siis.

Aga kuidas neile, kes ei maali, Kanevsky tundub? Ma olen kuulnud, et öeldakse, et kõva värk ja et meeldib küll, aga ma ei ole kuulnud kedagi seda kuidagi kirjeldamas.

Igatahes, kui pildilt pildile korduv suvaline variatsioonidega figuur on nauditav eelkõige oma maalitehnika poolest, siis võiks ju eeldada, et ka torukübar ja kaitseprillid ja okstest sarved ja liiga kortsus altvalgustatud näod võiks samuti olla päriselt nauditavad? Niiöelda galeriimaterjal lausa Komissaarovile ette näidata. Ei tea, mis Komissaarov torukübarast ja kaitseprillidest arvaks? "Eha Komissaarov Torukübara ja Kaitseprillidega"on päris hea maali idee, peaks selle oma märkmikusse üles kirjutama. Eha Komissaarov jaburas skifiturvises ja mingitsorti türgi pükste variatsioonis.

Näenäe, kohe kõlab kuidagi päriselt, kuidagi galeriiruumiselt, enesele viitav kunstimaailm jne. Väljamõeldud tüüp skifiturvises-etc on igav illustratsioonine joonistamisfiilia, mis meeldib ca.org tüüpidele ja leviks tumbrli pildiblogides, seevastu tuntud kunstitüüp segatud lowbrow fäntäsi-illustratsioonielementidega kõlab nagu mingi "jõuline noorkunstniku eneseteadlik lavaleastumine eesti kunstnikumaastikule". Eha Komissaarov okstest sarvedega?

-

Teine põhjus miks Photoshop kinni läks oli: näpud on külmast kanged.

PART III

Mustvalge foto on veits kunstiväärtusem? Autor: Meriliis Kasemets
Näpud on külmast kanged, aga ma ei ela enam oma lammutamisele kuuluvas ateljees. Nüüd elab seal Luiks, aga ma pole teda seal tükk aega näinud. Ta kas ei vasta mu sisse astumise tervitusele "Hoi!" või magab, igatahes olen ma liiga viisakas, et võimalikku magajat häirima hakata toaukse avamisega. Külma laseks ju ka sisse. Mitte, et seal oleks sooja mida välja lasta, sest köetud pole vist ka tükk aega. Maalida on sedasi keeruline, enne tuleb pool tundi sooja tassi ja puhuri ees istuda. See on hea, saab vaikselt käsilolevad taiesed üle silmitseda ja plaane pidada. Mul on hea meel teatada, et üle ... kolme(?) aasta, mis ma olen oma kuut suuremapoolset maali teinud, on esimene neist lõplikult valmis ja paar teist üpris lähedal sellele. See võtab nii kaua aega, sest 1) ma olen laisk 2) mu jaoks on olulisem lugeda uudistekste ja esseesid videomängudest 3) sest tükk aega polnud mul korraliku valgust ateljees (ma kusjuures ei tea miks, sest ma olen rumal?) 4) ja selle pärast, et külm on ja näpud on kanged ja kangete näppudega ei saa. See viimane on üpris ajalooline ja sobib boheemlasekuvandiga ja teeb elu ilukirjanduslikuks, nii et ma liiga palju selle üle ei kurda.

Aga nüüd, kui ma enam ateljees ei ela, elan ma hoopis ökoboho unenäokodus kassisaba glamuurses elamurajoonis otse vanalinna külje all. Vaat kus edukas kunstnik! Peab kesklinnas nii ateljeed kui korterit, elab ära oma kästitööst ja ise pole ühtegi näitustki teinud. Ökoboho unenäokodus on muide vanalinnane laudpuit põrand ja värvitud krohvseinad, sellised pehmed, mitte nahka marraskile tõmbav räige kivi nagu võiks tunduda, vaid hullult mõnus "loomulik ja looduslik". Ja pesemisvõimalus!

Eha Komissaarov on ise nii kortsus, et kui teda altvalgustatuna maalida, siis ei pea isegi mingit illustraatori lihasmälu värki sinna juurde panema. Või oota. Äkki Komissaarovile üldse ei meeldigi Kanevsky laadi maaliteknomõnu? Maitia pohh. Ökoboho kodu väga ehe ei ole. Rohkem nagu reklaamiagentuurijupi kahte korrust läbiva renoveeritud kalamaja korteri fiilet evib see värk. Väga ehe ei ole... ei väga EHE ei ole. Vähemalt on mõnikord veel külm.

Head aastavahetust!

11 comments:

  1. Kanevsky vasakpoolne daame ei tundu mu teadmatule silmale sugugi naissoolisena. Vaata, kuidas tal on ühepäevane habemevari ja laiad õlad, midagi pungitab sealt punastest stringidest esile ja tema jalad on laiali üsna naturaalselt. Mehed ikka hargitavad sedasi, et kube ei higistaks.

    ReplyDelete
  2. Tere kallis blogi, langoljeere tead?

    On selline Steven Kingi lugu nagu "Langoljeerid", eksju. Seitse tüüpi ärkavad lennukis üles, kõik üljäänud reisijad (kaasaarvatud piloot) on haihtunud. Kuidagi neil õnnestub maanduda, lennujaam on ka inimtühi, kogu maailmas pole kedagi ja toidul ei ole maitset. Mingit õudsat häält on kuskilt kuulda ja see tundub lähnevat. Ülejäänud tegelased murravad müsteeriumi lahendada ja mõtlevad ellujäämisele, aga üks on neurootiline ärimees, kes karjub muudkui, et ta peab Bostonisse jõudma, tal on seal tähtis kokkusaamine: "Tähtis kokkusaamine!!!" Mida lugu edasi, seda vaimult haigemaks too ärimees muutub, regresseerub lapseks ja ütleb, et ta peab Bostonisse jõudma, sest muidu langoljeerid tulevad ja söövad ta ära. Kui ärimees oli veel laps, ütles vastik ema talle, et nii juhtub, kui ta tubli ei ole. Langoljeerid tulevad ja söövad ta ära.

    Lõpuks jõutakse järeldusele, et nad on ajast maha jäänud, nad on minevikus. Midagi juhtus seal taevas, mingi torm oli ja nad jäid ajast maha. Lähevad siis lennukisse ja proovivad uuesti tollest stormfrontist läbi sõita. Lennuk kihutab, üks teine tegelane vaatab aknast välja (ärimees on selleks ajaks juba maha tapetud) ja näeb, et selja taga õgivad langoljeerid lennujaama ära ja hakkavad taevast sööma. Langoljeerid hoolitsevad selle eest, et aja sisse liiga palju minevikku ei kuhjuks, et aeg minevikku täis ei saaks, et olevikule ka ruumi jääks.

    Tead, kuidas mõnikord ärgetes kummitab mingi laul? Täna (aasta 2012 viimane päev) kummitas mul Massive Attacki "Unfinished sympathy" ja kuidagi vile hakkas sellest. "Will it hurt me baby, will it hurt me?" "Unfinished sympathy" peale mõelda ja sellest rääkida - kui teedrajav see ikka oli, hiphop ja eleegiline sümfoonia jne - ei ole kuidagi tore enam. 1989-1991 - langoljeerid on sellele järgi tulnud. Kenti "Du och Jacg Dödeni" peale on veel normaalne mõelda. Ilus monoliitne lähiminevik, kivisse raiutud 2005. Tumesinine ja nostalgiline, praegusest tõsiseltvõetavam, aga üheksakümnendatega on juba halvasti. Varsti tulevad langoljeerid ka kenti esimeste albumite järgi. Üheksakümnendate lõpu järgi ülde. Näm-nämm, "Version 2.0", nämm-nämm "Mezzanine" ja "Hagnesta hill".

    Jumala loogline kenti laulu nimi oleks "Langoljeren". Peaks neile kirjutama ja ütlema, et nad sellise teeksid.

    (GRR Martini "Jää ja tule laulu" neljandas, "Feast for Crowsis", seal tuleb ikka liiga palju uusi viewpoint tegelasi, nad ei eristu enam üksteisest nagu varem ja kõigi nende nimed hakkavad A-tähega. Kõige igavam on kindlasti see Dornish bodyguard tüüp, kes printsi valvab. Red Viper on kõva, aga muidu on underwhelming Dorne.)

    Head aastavahetust!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Trükkisin otsingusse "langoljeerid" ja leidsin selle http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?9,10904438,page=1.

      Saaga algab sellega, et keegi pelgulinlane kurdab imelikku müra õhtuti. Selgub, et ta pole ainus. Näiteks kirjutab keegi Meeli talle sama päeva õhtul vastu: "Tulin koju üle mitme päeva Kalamajja ja kole heli kohutab ka mind.. Kuidagi ebamaine ja häiriv."
      Keegi kolmas kuulis seda aga öösel magades, kuid kui poja tuppa kutsus, ei teadnud too asjast midagi. Üksteise järel liiguvad lava eest läbi ka igasugu erinevad katsed seda ebamaist müra kirjeldada.

      "Vedurikolina, puurimise, kopsimise ega lõhkumise moodi too küll ei kõlanud - pigem jah, nagu mingi veidra, kakofoonilise kontserdi müra, vahepeal oli justkui kooris mõmisevate inimeste hääli või midagi sellesarnast kuulda."

      "Nagu selline kriipiv ja kosmaarne heli, teisalt on tonaalsus meeldiv ja isegi erootiline. Siis aga olid järjestikku valjud hõõruvad hääled, vilkus mingi rohekaskollane tuli, selle järel vali ohe ja käis plörtsatus. See oli siis Angerja tänaval."

      "isegi nagu mingit koerahäält kuulsin taustal."

      Noblessneri valukoda? Kalamaja kalmistupark? BLRT ehk Balti Laevaremontitehas? Lossimine? Ümberlaadimisjaam? Ei, see on juba ammu läinud. Lennuangaarid?

      "Ja täna hommikul poole kuue ajal jälle! Hambavalu ajas mu aegsasti maast lahti ja kioskisse sigarettide järele tatsates kuulsin taas kord seda ilget müra - algul tundus, nagu veetaks midagi eriti rasket mööda relsse, lähemale liikudes meenutas see pigem suruõhuaparaati või laskuva lennuki heli. "

      Kahe aasta tagune aprill kerkib mingi külma õhu tagant lahti ja siis tuleb mulle endale ka meelde, et ühelt tolle aasta esimeselt aiapeolt läbi Volta tänava koju kõndides kuulsin seda minagi. Nagu kõuemürin või inimmass tuleks taevast peale.

      "Langoljeerid tulevad, mis muud."

      "Õnneks see müra mu und ei sega, aga vahel öösiti koju kakerdades ja seda tumedat metallimüra kuuldes olen isegi mõelnud, et langoljeerid tulevad"

      Aastast 2011.

      Delete
    2. (Aga igaks juhuks ütlen ära, enne kui keegi selle naisteka threadi lõppu jõuab ja sinna vandenõuteooriatesse kinni jääb, et tegemist oli siiski lennuangaaride remondiga.

      Kent andis täna, aasta viimasel päeval meile uue loo. Ma ei ütleks, et me palju halvemad oleks.)

      http://www.youtube.com/watch?v=PaYiY_SKz9w

      Delete
  3. Replies
    1. Oi mine putsi, me peame tegema kunagi ühisnäituse mille pealkiri on "KSPR - RSTV"!

      (ja kas sa ikka signeerid oma töid "KSPR"?)

      Delete
    2. näh, ma ei saanud replyga hakkama...

      Delete
  4. ma ei signeeri oma töid üldse, haha.
    KSPR - RSTV kõlab nagu raudteeliin. ala KOHTLA-JÄRVE - WARSAWA

    ReplyDelete
  5. Mina oskan kangasortide vahel vahet teha. Ma tean mis on pemberg ja musliin ja taft ja brokaat ja kalev ja veluur ja siidsamet. Ma oskan seda ka kinnisilmi ainult käe järgi tunda, ilma vaatamata. Aga see sõnavara on vist hääbumas jah, nagu need sordidki. Langoljeeride lõugade vahele.

    Head uut aastat, sõbrad!

    ReplyDelete
    Replies
    1. ma ütleks, et kinnisilmi ja näpuga katsudes on palju lihtsam neid ära tunda kui peale vaadates, aga näpuga katsumata, aga vbla ma olen lihtsalt liiga lühinägelik ja määran sellepärast kangaid näpu vahel hõõrudes ja nuusutades (siidi tunneb alati lõhna järgi ära).

      Delete