Friday, December 7, 2012

Inimesed ja inglid

Uku Uusberg "Head ööd, venna" proovis. Foto Kelhim
Uku Uusbergi etendusele minek on minek äärmusesse. Seni on see nii minu jaoks olnud. Olles taaskord tagasi Uusbergi ääremaalt (käisin äsja Draamateatris tema ja Kivirähki “Kevadist Lutsu” vaatamas), teen siia mõned ülestähendused hajumõtetest ja mälestustest, mis mind tegelikult juba aastaid on saatnud, alates hetkest, mil Uku loominguga esmakordselt kohtusin.
Uku ehitab paljaste kätega sildasid inimestest inimesteni. Tema töödes kerkivad esile teemad nagu ligimesearmastus, vahetu inimliku kontakti võimalikkus ja võimatus, (vale)häbi erinevad vormid, inimese teekond, abitus, inimese loomulik positsioon siin maailmas ning allumine paratamatusele. Jutt kisub juba segaseks, kuhjan siia märksõnu avamata nende tausta ja seoseid. Katsun siis juba koondada märksõnad üheainsa ühisnimetaja alla. Olgu selleks Inimene. Tahaks kirjutada õilistamata lihtsalt “inimene” väikese “i-ga”, kui Uku looming just nimelt inimest õilistav poleks.

Uku tegeleb Inimesega. Selles pole iseenesest midagi revolutsioonilist ega üllatavat, kuivõrd inimesega (olgu need “i-d” suured või väiksed) tegelevad tahes tahtmata kõik … inimesed. Aga kuidas kirjeldada seda iseäralikku ja omapärast Uusbergi Inimest, keda me näidendist näidendisse ja lavastusest lavastusse oma rõõmuks või nördimuseks kohata võime?

Üks eredamaid ja laetumaid mälupilte, mis mind Uku lavastustest kummitama on jäänud, pärineb niiöelda “algusest”, tema Lavakunstikooli diplomitööst “Head ööd, vend” (2008), kus ta miksis erinevatest Shakespeare’i tegelastest ja nende elusaatustest kokku mingi imeliku loo. See lugu polegi siinkohal tähtis, tähtis on see pildike. Me näeme siin ühte inimest oma magamistoas, mis meenutab rohkem kambrit kui tuba ja kus polegi õieti muud midagi peale kitsukese voodi. See inimene, kentsakalt selga istuvas pidžaamas* noormees, istub rahutult voodil ja teda valdab õudne teadmine, et öö on tulekul. Saali kõlarites valjeneb see lugu. Erinevad inimesed tulevad üksteise järel magamistuppa, et soovida talle head ööd. Mõni embab teda, mõni teeb põsemusi ja sasib pead, mõni kükitab voodi kõrvale, et talle leebete head ööd soovivate silmadega otsa vaadata ja siis lahkuda. Tuleb järgmine inimene, noormees raputab pead, ei, palun ärge tulge lähemale. Lugu kulmineerub, noormees vähkreb, otsekui põletaksid puudutused ta nahka või ajaksid naeratavad pilgud teda hulluks. Selles pildis võib näha imelikku kooslust, ränka vastuolu, kus inimlik soojus on korraga põletavalt külm, õrnus vägivaldne ja kus armsa inimese lähedus, mis on viimse piirini täidetud igatsusest ja vajadusest sellesama inimese järele, muutub väljakannatamatuks.

Gröönimaal pidavat vahel nii palju lund sadama, et inimesed kaevavad tööle, kooli või poodi saamiseks tunneleid. Kõik Uku tegelaskujud elaksid justkui lumme mattunud Gröönimaal. Gröönimaa võib välja vahetada mis tahes tegevuspaigaga ja lumi võib olla metafoor.

Üks määrava tähtsusega tegelaskuju kordub Ukul näidendist näidendisse. Ta on kooslus eesti keele sõnast ja kõlast: Sõnakõla või Kõlasõna. Kui Uku näidendid algavad inimsideme probleemist, siis sündmuste käik kulgeb ja edeneb rõhutatult mööda keelelisi radu, vahel lausa otseselt keeleloogikast või selle painutamisest sõltudes. Keeles peitub ühtviisi võimalus ja võimatus kusagile välja jõuda - enamasti ikka võimalus. Ja seal, kus keel enam ei aita, seal, kus Inimene jääb piiritule külmale lagendikule jõuetult seisma, seal, kus jalad enam ei kanna ja Maa on valmis nõrkenud ekslejat nagu elavat põrmu enda rüppe võtma, sekkuvad inglid.

Foto Riiin
See kõlab muidugi õudselt, kui seda niiviisi öelda. Uku Uusberg ongi õudne kunstnik. Tema probleemiasetus ja teemakäsitlus võivad väga lihtsalt minna piinlikuks, vastuvõetamatuks, väljakannatamatuks. Kord peetakse teda naiivseks ja lihtsameelseks, sest tema Inimene on liiga süütuke, liiga hea - see tähendab, ta on veel liiga noor, tal pole veel aega olnud kurja teha (see tähendab, Uku on autorina veel liiga noor, tal pole veel aega olnud kurja teha). Tema headus on liiga üheplaaniline, selles puudub sügavus, mis saab tulla ainult kogemusega, “tõeliste” moraalsete dilemmade ja vältimatute eksimustega, millest noor inimene ei saa ometi midagi päriselt teada ega rääkida. Kord jääb ta liiga pikalt jutustama, halvemal juhul kukub koguni jutlustama, olles keelde üleliia armunud, sellest liiga huvitunud, et suuta vastu panna kiusatusele ka lihtsamates aruteludes kõiki keele keerdkäike publikut kaasa tirides läbi käia, vaigistamatult nagu laps, kes alles eile õppis rääkima ja täna juba kuulutab evangeeliumit. Uku pihta on juba üskjagu loobitud neid lollakaid stiilinimetusi “uussiirus” ja “uuslihtsus”, iga kord aina lõdvema randmega. Uku probleemiasetus ja teemakäsitlus, kõik need tema Inimesed, kes end laval keelemängudesse ära kaotavad, kaotamata ometi usku suurde sügavasse tõesse, mis tunneli lõpus nui neljaks paistma peab hakkama, võivad vaatajas allergilist reaktsiooni esile kutsuda.

Ka siinse arutelu kirjutamine kulgeb mul lööbepuhangu ja hingamisteede üles paistetamisega võidu ning seda juba pelgalt sõnade tõttu, mis end paberil ilmutada tahavad. Need oleks justnagu suured sõnad, mida pole suureks kasvatatud, vaid suureks upitatud; nagu noorde mulda ümber istutatud iidsed puud. Kriitiline hääleke mu peas ütleb: ”Räägi pungast, mitte puust.” Pärast läheb veel keel sõlme ja suur tükk ajab suu lõhki.

Midagi pole teha, keelest rääkimine on Uku tööde puhul möödapääsmatu, sest tema tegelaskujude kude on tekstiline. Nad on lõngakerad, kes tuleb laval ilmtingimata lahti harutada, kelle mõttelõng nõuab lahti harutamist. See võib olla tüütu ja liiga pikk protsess, aga see võib olla ka vaimukas, leidlik ja paeluv mõtterännak või keeleline pingpong mitme erineva tegelase vahel. See paneb parematel hetkedel keele energia ringlema. Uku keelemäng on küsimus: miks on meil nii raske omavahel suhelda? Ja tegelikult on see ikka ja alati ühe inimese liikumine teise või iseenda tuuma poole.

Uku usub, et eesti keelel on olemas selline asi nagu vägi - tarvitseb see vaid üles leida ja see annab väge ka sinule. Keeles peitub Uku nõrgukeste tegelaste jaoks jõud. Jõud uskuda, jõud leppida, jõud edasi minna. Ja kohalejõud. Keel on neile nagu raskesti loetav, aga ainsana kaasa antud kaart tundmatul territooriumil orienteerumiseks, millesse süvenemine võib viia suurte avastusteni, otse elu alustalade juurde.

Kui Gröönimaa lumi oli metafoor, siis lõnga võib siinkohal lumega sünonüümseks pidada. Me näeme Uku näitemängudes, kuidas lõngast Inimene sumpab peakõrguses lumes. Ja kui ta enam ei suuda, oska ega jaksa, ulatavad inglid kuskilt ülalt abikäe.

Jah, lõpetuseks tuleb ikka need inglid ka lahti seletada, või kui mitte lahti seletada, siis vähemalt tõlgendada.

Uku inglid on musikaalsed. Nende laulul on imetabane vägi, see sulatab külmunud inimese lume alt välja ja aitab ta uuesti püsti. Tõstab teda korraks kõrgemalegi, et ta saaks heita pilgu sellele määratule polaarväljale, kus ta oma tillukest rada püüab lahti lükata, sellele hoomamatule lumeväljale, kuhu ta on määratud. Aga siis aitab ka, enam kõrgemale teda (veel?) ei lasta. Ta pannakse lumme tagasi, pisike inimene, kellele tuleks või vähemasti võiks tema väiksusele vaatamata läheneda lugupidavalt kui Inimesele isegi kui see tuleb ülepingutamise hinnaga. Sest mis see sulle maksab? Ja mis võib maksma minna see kui sa enam inimesest lugu ei pea? See hinnakiri on õige pikk ja vaheldusrikas, pakkudes võimalusi apokalüptilisteks väljaminekuteks.

Muusika on Uku näitemängudes Inimese ja Sõnakõla/Kõlasõna kõrval kolmas läbiv peategelane. See, millise austusega Uku muusikasse suhtub, kuidas ta muusikat usaldab ja seda doseerida oskab, on Eesti teatris harukordne.

Mulle meenub kadunud Jüri Sillarti loeng filmikoolis. Lubatagu mulle viimane kõrvalekalle enne kui teema otsad kokku tõmban. Käis ettevalmistav töö lühifilmi tegemiseks ja me pidime professor Jüri Sillartile oma filmide kavandeid esitlema. Parasjagu oli järg kursavenna käes, kes professorile paberile visandatud kaadrite järjestust selgitas ning pahaaimamatult ühte kaadrit “katteplaaniks” nimetas. “Mis asja?” küsis Sillart talle otsa vaadates. “See on kattelplaan,” kordas kursavend kärsitult. Professor tegi veel ühe dramaatilise pausi nõnda, et kõiki klassis viibijaid jõuaks haarata arusaamatus: kas professor tõepoolest ei tea, mis asi on katteplaan ja mispärast ta sellest praegu nii suure numbri teeb? Sillart küsiski: “Mis asi on katteplaan?” Kursavend hakkas seepeale üllatunult seletama, kuidas katteplaan on telepraktikas niiöelda vahepealne kaader, mille abil montaažis järske üleminekuid sujuvaks lapitakse, teisisõnu asenduspildike, mida näidatakse vajaduse korral selleks, et varjata näiteks inimese jutu sisse tehtud lõiget või halba üleminekut ühelt plaanilt teisele. (Selle tüüpilisim näide on plaan noogutavast saatejuhist, mida intervjueeritava inimese jutu vahele näidatakse.) Sillart krimpsutas nägu ja ütles, et selline asi nagu “katteplaan” tuleb ära unustada, filmis pole sellist asja olemas. Kõik kaadrid filmi pildireas peavad olema põhjendatult omal kohal ning seisma kaadrite partituuris ainuvõimalikena omal tähenduslikul kohal. Mitte midagi ei lapita, mitte midagi ei näidata häda pärast.

Uku lavastuste juurde tagasi tulles tahan tunnustada teda selle eest, et ta ei kasuta muusikat kunagi katteplaanina. Muusika on tema jaoks iseseisev ja pühalik komponent, eraldi tegelane. Jätkates seda suurte ja väikeste tähtede mängu: Muusika suure “M-iga”. Olen lugematuid kordi vaadanud lavastusi, kus muusika on ainult käepärane vahend märguannete tegemiseks, et “etendus algas” või et “stseen vahetus”. Kui Uku Muusika lavale laseb, mõjubki see piirsituatsioonides nagu soe, klaar ja kindel valgussammas, mis külmunud inimese lume alt välja sulatab.

Ja loomulikult on lõpuks ka igasugune muusika sellesama inimese kirjutatud. Muusikat mängib ja laulab ikkagi inimene, mitte inglid. Aga mina olen paaril korral olnud tunnistajaks, kuidas Uku etendusel on saalis hakanud jää sulama, ja lahti on sulanud ka valud, tükkis millega oleksin eelistanud lume alla jääda, valud, mida ei annagi vaidlustada, kuid mille suhtes on mulle neil haruldasil hetkil näidatud teed; paratamatuse morbe koorma alt tõstab pead meelde tuletamist vajav valikuvõimalus minna edasi lahti harutamatu sõlm küll südames, aga siiski südames, mis on soojas ja kindlas valguses üles sulatatud. See on üsna imelik ja ime-lik kui selline asi juhtub. Samavõrd imede valda kuuluv kui inglidki.

*Tegelikult ma ei mäleta, kas tal oli pidžaama seljas.

1 comment:

  1. Uku sai täna 28-aastaseks. Palju õnne sünnipäevaks!

    ReplyDelete