Wednesday, December 19, 2012

Laulev Eesti Tüdruk / Laulev Soome Tüdruk



Vittu see lumehang siin teeb? TÜRRRAAA! Mida see Ansip seal Jeruusalemmas teeb? Miks tal JANUKA peas on?! Ja nii edasi, ühesõnaga, ma saan aru küll - ei peaks igal võimalusel vinguma kõige kallal, mis kodumaal valesti on. Kodumaal on päris palju valesti ka ja harva on parandusettepanekuid varnast võtta. Selliseid töökindlaid. Eks see Eda-Inese lugu ole ju tegelikult täiesti normaalne Coldplay ripoff ka... palju parem kui see igatahes. (Mõtlesin alguses selle näiteks tuua, video-otsing andis ta ühena esimesest vastustest, aus mäng. Aga siis hakkas kuidagi liiga grotesksena tunduma, et kohe alguses karjutakse, et su pea on sitast tehtud. Enne, kui muusika on isegi alanud.)

Igatahes, see "Iseendale" on eksju Eda-Ines Etti ausõna kõige parem lugu ja me kõik võiksime rahuliku südamega magama minna, kui ei oleks järgmevat klippi. Enne on tähtis, et sa oleksid laulva Eesti tüdruku videost vähemalt poolteist minutit ära vaadanud. Ja siis, kuna sellel järgneval on ka HD resolutsioon, äkki vajutad sellele nupule. Et siis:



NO VOT SIIS. Meil on see, mis meil on ja Tasavallal on konkreetselt Arwen. Rassiteadusele tuginedes peaks ju olema mõeldav, et meie suudame sama hästi teha. See ei ole võimatu, peab lihtsalt natuke viitsima. Kui mina oleks Eda-Ines Etti või Birgit Õigemeel või Laura või Mari-Leen ja ma näeksin seda, siis ma ikka tõsiselt mõtleksin elu üle järele. Ja siis otsustaksin teha samamoodi. Vähemalt sama hästi. Päriselt prooviksin ka ja kui ei õnnestu - oma käte niimoodi heljutamiseks, nagu Jenni siin teise kertosäe ajal teeb, on ikka vaja, et midagi hinges liigutaks ka, muidu kukub väga piidrilt välja -, kui sõbrad ütlevad, et kallis Eda, näed ju ise ka, et ei küündi, no siis ma lõpetaksin selle asja tegemise.

Lubage ma teen nüüd midagi, mida ma tavaliselt ei tee - räägin ka ühe loo oma elust. Umbes poolteist aastat tagasi, kun mun sydammeni oli särkynyt, tegin ma seda, mida sel puhul ikka tehakse. Ma võtsin üheotsa pileti Mahajätust - otse Soome tööle. Oli see vast lustlik nädalake. Pori tehnopargis pastapliiatsite peale firmanimesid trükkida. Fliiside peale firmanimesid trükkida. Neid fliise kanda ja frisbide peale firmanimesid trükkida. Siis öösel teki all, fliis seljas eksju, Soome pere elumaja töönurga ülakorrusel oma neiule kaugekõnesid teha... kuni mind vallandati, kuna vaimuhaige hüääni nutt ei lasnud lastel magada.

Aga enne veel on lumine hommik, ma olen ise ka magamata, trükin jälle neid va firmanimesid perselauale. Ja kogu see aeg mängib taustaks Soome raadio. Ja saate aru, see on naeruväärselt SUPERIOR Eesti omale. Iga jumala kui loo sõnad on läbimõeldud, idee on tekstis kohustuslik. Sa langed selleta konkurentsist välja. Ja muidugi räägib iga viimane kui lugu armastusest - mitte ainult mu hetkelise subjektiivsuse tõttu, muuseas - ning iga teine räägib sellest ka hästi. Kuna see on Soome ja Soome on maa, kus inimesed üritavad teineteist armastada ja siis see ei tule neil välja, on need ühed parajasti kurvad lood. Trükid "Helsinkin taidemuseo" silti ja raadios laulab tüdruk: "Teiste pulmades / Me vaikime / Ei vasta vihjetele - meie korrast / Räägime häälekalt / Juba juhtund lahutustest / Kuni viimaks meid / Ei kutsuta / Enam".

Või, no palun väga: "Jos sä tahdot niin, tuon sulle Tiibetin vuoteeseen tai siirrän pohjoisen luoteeseen" Ma ei hakka seda tõlkima ka.

Selline maa, selline muusika.

Ka Eesti on maa, kus inimesed üritavad teineteist armastada ja ka Eestis ei tule see neil välja. Soomes on lood muidugi veel halvemad. Seal on veel pimedam kui siin. Veel külmem ka, tasub meeles pidada. Võib-olla meil ei ole veel piisavalt külm ja pime ja meie armastused on liiga õnnestunud?

Või võib-olla fuck you, ma räägin sulle veel ühe loo?! Nagu iga hea lugu algab see Rainer Jancisega Vaiko Epliku ja Eliidi kontserdil. Täpsemalt back-stage'is siis. (Kontsert toimub mõistagi Von Krahlis.) Bänd on ümbritsetud omameestest, seljalepatsutusi laksib ja pilsner voolab plasttopsidest välja. Tead küll seda stseeni. No niin. Siis tuleb Rainer Jancis Epliku juurde ja Eplik küsib, kuidas oli? Ilmselt tegelikult ei küsinud, Rainer lihtsalt tuli ja ütles, aga legendi järgi küsis, nii et las ta siis küsib meil ka: "Rainer, noh, kuidas oli siis? Mis sa arvasid sellest muusikast?" Ja Herzog küsib vastu: "Kuule, oled sa küsinud endalt: see asi, mida ma teen - kas ma ikka PEAN seda tegema?"

Ma arvan, et paljud Eesti muusikud, eesotsas Laulva Eesti Tüdrukuga, häbiplekiga Isamaa palgel, võiksid endale selle küsimuse esitada. Ja kui vastus on ei, siis jäta see sinnapaika. Selles ei ole midagi häbiväärset, vastupidi, allaandmine võib olla ka suuremeelne ja ülendada sind inimesena. Ma olen kuulnud ühest andekast eesti pianistist, oma klassi parimast, kes jättis esimesel aastal õpingud konservatooriumis pooleli ja läks baarmaniks, sest ta leidis, et Glenn Gould on juba klaverit mänginud. Pole tal vaja oma keskpärasusega maailma tüüdata.

Ei tea, mida Hanna-Liina Uusmaa järgnevast loost arvab? (ACHTUNG: Kui mina oleksin sina, Hanna-Liina, siis ma volüümi ja resoga seekord ei koonerdaks!)

37 comments:

  1. See artikkel tugineb rassiteaduse viimasele sõnale. Tugev.

    ReplyDelete
  2. Öine rassiteaduste konsortium on siis ühel nõul ma näen. Hea teada. Ühine rinne on nüüd tähtsam kui kunagi varem.

    ReplyDelete
  3. Kindlasti on lähemas tulevikus meie ülesandeks rassi kontseptsioonile positiivse sisu andmine.

    Chisu on nii sümpaatne seal bussivideos. See teeb mu rassile hea.

    ReplyDelete
  4. Krt, minu laiskust kompenseerib väga tugevasti see, et II-d inimesed minu mõtted kirja panevad, ammu enne, kui ma ise seda teha viitsin. Aitäh.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Arni pretty much said it.

      Delete
  5. Midagi peab ju olema mis inimesi innustaks kvaliteetsemat muusikat tegema. Kui üldse pole mingit stiimulit võtta, siis jääbki üle ainult rassivahe tunnetus. Eriti siis kui kunagi pole olnud ega ole ka momendil seda innustust.

    ReplyDelete
  6. glock, kapital, sittuvkoer, onginii. Ines on jube. ja paljud teised ka. aga hea muusika on eestis olemas. seda kuulevad vähesed. inese ja kõigi nende teiste hapucore asi on nii hale, et sellest ei peakski rääkima. tuleb lihtsalt toota. vormistada muusikalised molotovkokteilid. to burn this bitch down to give us peace.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures, see ei ole paratamatu seaduspära, et seda vähest head paljud ei kuula. Inimestele ei meeldi tegelikult näiteks sitta süüa ka, nad söövad parema meelega maitsvaid asju. Nii ei ole üldse ime, et Eda-Inese edukamatel lugudel on uutuubas haletsusväärsed sada tuhat view-d. Keegi ei taha seda, ei pea olema torulukksepp, et aru saada - see tüüp sittus mu WC ära, üle ajab ja ei tööta. Temale ma rohkem ei helista. Samamoodi saab inimene tegelikult ka muusikast aru: sorry man, I didn't feel one goddamn thing.

      Tuleb leida see üks universaalne "tuhat korda parem kui tavaliselt ju!" moment ühes loos ja siis ühendada see valjuhääldi külge. Produtseerida nagu kuradi skulptor, veatult, andmata korrakski maksimumist järgi. Ja esitada nagu The Second Coming oleks alanud. Fucking Jeeriko pasun peab enne lugu puhuma. Lugu peab mängima ja mängima ja mängima... igal pool ja kogu aeg.

      Kahjuks ma kardan, et siinmail on koos muusikaga viimase 15 aasta jooksul amortiseerunud ka selle kohaletoimetamise mehhanismid. Ja ma ei räägi mitte aegade muutumisest, internet versus raadiost, need töötavad tegelikult väga hästi koos. Ma räägin "otsustajatest", kes ei saa tegelikult aru (ja see on endeemiline eksimus kogu Eesti kultuurikorralduses) mida tähendab peavool, kuidas see kõlab ja mis sinna kuulub.

      Esiteks: mingid täiesti obskuursed nišitooted on alaliselt peavoolu pähe esitatud, poolvägivaldselt rahvale pähe määritud, sest keegi tunneb kuskil kedagi. Selle töö tulemus on, et sõna otseses mõttes "populaarset" muusikat Eestis tegelikult nüüdseks ei eksisteerigi. Playlisti koostamisel ei saada aru, mida tähendab kaubanduslik atraktiivsus, levivõime jne. Arvatakse endiselt, et sädelev kaubandusobjekt on mingi olemuselt vääritu saast asi, naha üle kõrvade tõmbamine. Haa-haa, müüsin mehele vuhvli orika pähe.

      Ja siis seal kõrval on kaubanduslikult vähematraktiivne, mille levitamine on justkui maitsekujundaja vastend heategevusele. Okei, indulgentsi mõttes lasen "päris värki" ka vahele. Ei ole päris värk, kulla mees, see on lihtsalt su sõbra muss.

      Et see nüüd liiga uduseks ei jääks, nimetagem nimesid ka. (Aimates, et ma võin mõndasid su sõpru ja töökaaslasi solvata :D, rääkimata sellest, et tegemist on endale kottidesse tulistamisega, mida ma saan endale lubada ainult sellepärast, et mul on muusikale lisaks minu ilukirjanduslikud horisondid ja MA EI KARDA SURMA). Et siis, see ei ole mitte Uuno onude, Terevisiooni kanade ja Sky + täielikult ajusurma vajunud jopparide õlgadel. Need tüübid on niikuinii lootusetud, keegi ei oota neilt ammu midagi. Ebapüha kolmainsus on tegelikult selline:

      Raadio 2
      Tallinn Music Week
      Kumu öö

      Delete
    2. (Lisaks, mulle tundub, et ma suure tõenäosusega olen kasutanud valesti sõna "endeemiline". Too late now, what's written in the comments section stays in the comments section)

      Delete
    3. Annan lihtsalt vahemärkusena kõigi rahustamiseks teada, et jõudsime kell 23.47 kohaliku aja järgi RK-ga igati mõistlikule kokkuleppele, mille kohaselt mina ei plõksi siin Anders Härmide ja Oudekki Loonedega ja tema ei plõksi Hanna-Liisade ja Vaikodega. Lisaks jääb mulle Türkmenistan ja Fergana org, RK-le Pärsia lahe äärsed maardlad. Kokkuleppe nimeks panime mõlemale poolele märkimisväärses mahus huumorit valmistanud Basel 12 "Tag Heuer" ja usume, et selle vaimus õnnestub säästa inimeksistents kohutavast, kõike välistavast morbidness bias-ist.

      The morbidness bias
      A cognitive bias in which the rational decision-maker seeks differences rather than intersections between himself and similar decision-makers in a non-complex closed system.

      Delete
    4. Sinu probleem on see, et sul ei ole piisavalt usaldust, mees. Ma küll usaldaks sind komparteid kritiseerima. Ja kui mingi enam-vähem deformeerumata kodanik mulle kriitikat teeks, siis ma üritaks pärast seda seline veidi viisakam olla. Kriitika on oma olemuselt progressiivne küte. Ma kujutan ette, et vabariigis on terve persetäis inimesi, kellele pole kunagi öeldud, et nad on mingisugused munajoodikud, ning et kõigi elu on selle võrra vaesem.

      Delete
    5. Mis? :) Kõik on super kunnossa. Mina olen üks suur usaldav süda ja mingit kühvlit polegi olnud. Lihtsalt kuna minu tutvusringkonda kuulub artiklis ja kommentaarides mainitud inimesi, siis ma ei saa suu kinni istuda kui tuli avatakse.

      - "Kuule, sina kirjutad sinna Zaumasse, mis värk seal sellega oli?"
      - "Öööäääööö mõmm-mõmm ma ei tea, muidu on küll normaalsed tüübid, ei tea mis neile sisse läks, mõmin-mõmin-pomin"

      Oleks see vast munane või mis?

      Delete
    6. Assa lits täna peab käibemaksu maksma! Vaatasin miks krt see 20 seal kommentaari kuupäevas nii halvaendeline tundus.

      Delete
    7. Aga kui sõber SITTA LOOMINGUT teeb siis miks ta su sõber on?

      Delete
    8. Vähe närvidele käib kuidas Robi Stratskasega semutseb näiteks. Õiglustunne, moraal ja eetika hakkavad südames kohe puperdama ja kõvasti tuleb vaeva näha, et halvad ütlemised kinniste hammaste taha vaid susisema jääksid.

      Delete
    9. see on jõhker küll, kuid tutvusringkond sinnani jõuab. "emmõmmnõmm.. et mis ma su asjast arvan või? eee nooo... kuule, ole hea, ärme räägi sellest, lihtsalt ärme räägi sellest, eksju, lihtsalt.. vaata, sa oled äge tüüp, aga.."

      kui ma sinna jõuan, siis ma tahan, et sõbrad mulle üle õla kõrva sosistaksid: "do it, do it, helen, just fucking do it! ütle talle välja, et see asi, mis ta teeb, ei ole piisavalt kõva, ei ole piisavalt päris ja suurejooneline, ega liiguta mägesid inimhinge südames."

      - "Kuule, sina kirjutad sinna Zaumasse, mis värk seal sellega oli?"
      - "Nad arvavad, et su värk ei liiguta piisavalt mägesid inimhinge südames. That's all. A hängiks reedel?"

      Delete
    10. see ei ole suvaline lahmimine või mingi ärapanemispüüd. "oi, kus nüüd tüüp pani ZA/UMis!" - ei ole nii. see on piisavalt oluline ja tähtis ja tõsine, et seda mitte õukondade vaheliste suhete alla matta. sellest tuleb rääkida, ükskõik kui ebamugav ka ei oleks. "Me peame rääkima, Hanna-Liisa Uusmaa. ME PEAME RÄÄKIMA."

      Delete
    11. What is this? Rada7 kultuuriminutid? :) Räägime selle Eesti kultuuriasja nüüd lõplikult selgeks? Let's stir things up a bit? Kuidas ikka saab nii, et luuletaja kirjutab Ekspressis oma vanale tuhara-kaverile ülistava arvustuse? Miks see ja see võitis jälle Postimehe aasta plaadi aga näe seda ja seda ei mainitudki? Minu demo ei saanudki Eesti Laulus edasi, jälle Raadio 2 maffia ja Heidy Purga sõbrad sahkerdasid oma maitse järgi lugusid finaali? Tüübid, seda sitta on kõik kohad täis, iga aasta ja see on ainult 13.7 kraadi vähem mega-nõmpar kui Taavi Rõivase ja Evelyn Ilvese bashimine fesaris. Yawn.

      Esiteks to make things very clear, mul ei ole ei Vaiko Eplikule, Hannaliisa Uusmale ega Helen Sildnale mingisuguseid etteheiteid ei loomingulises ega üheski muus plaanis. Teiseks to make things the clearest - nagu paljud teist teavad, ei ole ma munapea, kellel on tavaks sattuda oma tutvusringkonnaga igapäevaselt munapea sotsiaalsetesse situatsioonidesse. Oli äge artikkel ja igati lõbus lugemine, kinnitasin seda ka Robile.

      Aga ärme eskaleeri seda nüüd esimeses lõigus kirjeldatud eier-festiks. See eier-fest ei ole äge. Meil ei ole tore ja teravmeelne filmiblogi ega vahva melomaani muusikakolumn, kus saab enda aasta albumid ritta seada ja öelda et palju kõvemad kui Ekspressis. Meil on reaalsustnihestavalt tugevaid resutlaate produtseeriv organisatsioon, mida ei peaks üldse kottima nii väiklased teemad nagu mida keegi tegi ja kellegi kohta ütles:)

      Delete
    12. no täpselt seda ma mõtlesingi. :) pliis teeme nii, et selliseid artikleid on tulevikus veel.

      Delete
    13. Ma kaldun selles (väga vajalikus, ma arvan) arutelus pigem Jüri poolele. Aga oma sõnavõttudele siin kommentaariumis kirjutan endiselt alla, kuna võitlus vaimse korruptsiooni vastu on minu arvates natuke teine tera ja I WON'T STAND FOR THAT, NO. Kui Rostov kirjutaks suva kunstniku laimamise asemel kui munni täis on galleriide süsteem ja kuidas ta kavatseb neile tellise aknasse loopida, oleks see minu arust cool as a cucumber.

      Absoluutselt kindlasti ei tohi aga ZA/UM olla Juku-Kalle, Kivisildniku jms stiilis kolleegidele pähesittumise teema (lõpetad alguses maalid ära, siis räägime sellest Martast eksju). Lähiruum ainult sellest ininast koosnebki, selles puudub TÄIELIKULT see bad ass 19 sajandi KINNAS NÄKKU SULLE! žest, mida seda viljeledes arvate (olen ka ise arvanud) end esitavat.

      Samas mulle tundub, et mu artikkel ei olnud selline. Ühesõnaga, keeruline teema ja järjest keerulisem on ennast puhtaks pesta ja õigustada, eristada jne, aga mulle tundub, et:

      Võrdlev kriitika ("NAK-i luulekogu revu", see siin ja mõned veel)
      Kriitiline kriitika ("Avalik kiri Kaur Kenderile", Joanna kunagine luulekokkuvõte, Hando Runneli "Ütles mu naine" revu ja näiteks see, kus Muudlum Tarkmeele näituse peale pahane oli)
      Võitlus vaimse korruptsiooni vastu ("Vaimsest korruptsioonist")

      lähevad veel vaimurüütelluse egiidi alla küll. Kuigi selliste asjadega sõpru ei võida, ei tunne ma neil ka munahaisu. Aga lihtsalt niisama ansiplikku "teie ei oska midagi ja meie oleme härjad!" teemat ajada on kindlasti kuserottlik. Õu jee, mul on nii palju andekaid sõpru, ma teiega ei pea üldse enam sõber olema, jmee kust! Ma olen ise nii kibe käsi, et ma võin sulle vuntsid ette joonistada ja kürva suhu! See ei ole mitte REBEL ATTITUDE vaid justnimelt hegemoonia ja libe tee vaimse korruptsioonini. Hea stiilitunnetusega saab seda ka ebamunaselt esitada ("Nad arvavad, et su värk ei liiguta piisavalt mägesid inimhinge südames. That's all. A hängiks reedel?") aga terava sulega saab igasugust saasta ägedana esitada. Kui asi on sule teritamises, siis võiks juba päris loominguline olla leida sellele üleolekule ilukirjanduslik väljund. Mingi tegelane näiteks, kes niimoodi arvab, sest tegelasi vastupidiselt endale ei pea kogu aeg ainult positiivses valguses esitama. Ja niimoodi võib ka ühtteist õppida. Ja kindlasti on naljakam ja inimlikum.

      Okei, öelge ka midagi. Ärme lase sellel vinduda, minu arust on - nagu sai öeldud - vajalik keskustelu ja mingile tulemusele VÕIKS jõuda.

      Delete
    14. Robi kommentaariga otsast lõpuni nõus. Minu pointi kokkuvõte on lihtne. Kui otsida vastandumispunkte mitte ühisosa, ei saaks ma Eestis absoluutselt kellegagi suhelda. Reaalselt mitte kellegagi ei saaks. "Sa pooldad astmelist tulumaksu, nüüd ma ütlen sulle edaspidi ainult tere", "Miks sa selle selle ja sellega sõber oled? Ta ju puhta punane!", "Miks sa Meelis Atonenile õnne soovisid? Äkki oled isegi väikestviisi moraalne värdjas?" jne jne. On ju kole. Nii ei saa elada. Ja mitte ainult sellepärast, et on üksik, munane, paranoiline ja ebakonstruktiivne vaid see on lisaks ka kiirtee Kivisildniku maailmapildini ("Öööäääöö kesse Arvo Pärt selline omaarust on?"), mis tõmbab omal (loomingulise) mõtlemise kinni. "Te kõik olete lollid, pange ennast põlema".
      Okei on vastanduda jõuliselt igast kultuurinähtustele ja -ringkondadele, kui sa oled 20. Kui sa oled peaaegu 30 on minu arvates oluliselt vähem okei. See ei tähenda, et teravat kriitikat ei tohiks teha. Aga terava kriitiku ülesanne numero uno ongi tajuda ära see piir, kust lõpeb kindaheitmine ja algab munaloopimine.

      Delete
    15. Vend, me oleme nii ühel meelel praegu, et silmanurgast paneb kipitama! :D

      See on mõnes mõttes ka see vana küsimus, et kust jookseb joon Tulistaja / Karistaja / Dashing Rogue Insaneman Tegelase ja Täieliku Munalõua vahel. See piir on vaevuaimatav. Mida vanemaks saad, seda ohtlikumaks trampliinilkõnd läheb. Ühelt poolt ei ole Kristuse Tee filisterlus tähelapanuta jätta ja kaubitsejad võiksid ka templist eemal hoida. Seda enam kui mingid saavutuseraasud hakkavad vaikselt sõnade taha kogunema, one does not want to become an old boring shithead. Teisalt jälle ei ole Kristuse Tee vaimuhaige koera kombel ringi klähvida kõige suunas, mis enda hoolikalt nopitud arvamuste-buketiga (pealtnäha) kokku ei sobi. Nii võivad head ajad ja head sõbrad olemata jääda, head mõtted ka.

      Selle väljakutse kõrgusel seismine või selles ebaõnnestumine näitab ju lõppude lõpuks, kes oli tõepoolest vapšjee klassnõi paren ja inimkonna sõber, ning kes oli lihtsalt Juku-Kalle Raid in his latter years.

      FURTHER READING: http://etv.err.ee/index.php?05593527&video=51

      Delete
    16. Mul tekitab see diskussioon küsimuse, kas tulla oma asjaga välja või ei. Ja minu oma oli enne plaanis, kui see sõnavahetus ja artikkel algatati. Kas tulla sellega välja kaunil rahuajal, või millagi hiljem? ( pagana rahuaeg, selline stuupor on peal, et kui koristada katsun, siis parim, mis ma jaksan, on POOL põrandat ära pesta).

      Delete
    17. .. aga mingi selline attitude ongi ju ammu maha visatud juba? või teile tundub, et kinnas käib linna peal ja räägib ikka veel, kuidas ta kõvem on? mulle tundub, et talle ei näi eriti, et ta oluliselt kõvem on. asi on pigem selles, et ei saa teha teistele (kuigi palju) rohkem allahindlust kui endale. ja no vastupidi ka muidugi mitte - iseenda vastu oled kõige kriitilisem. see ja tahe kuulata ka teiste kriitikat hoiabki hegemooniast. ausust enda ja teiste vastu kaotada ei tohi - ja see pole lihtsalt sõnakõlks.

      noh ja sõprusega on iselaadi lugu. sõpradele tuleb öelda, mida sa nende asjadest arvad - vähemalt korra ikka. tahaks sellist eestit, et võib kirjutada kriitikat ka sõbrast nõnda, et teie vahel midagi ei juhtu.

      muus osas ma teiega nõustun - ei tasu otsida ainult vastandusmispunkte. aga neist mööda vaadata ei tasu ka. eks iga inimesega ole need olemas.

      natuke ka tunne, et me räägime kõik tegelikult sama juttu.

      Delete
    18. on küll. üldse leiab minu sisemine väike Stalin (looked so cute there, in his tank-top) et erinevused inimeste vahel on tihtipeale illusoorsed.

      aga mida ma tegelikult tahtsin küsida oli, et kas te ikka kõik vaatasite kenasti seda hommikutelevisiooni? trube on seal täielik äss.

      Delete
    19. mis hegemoonial täpsemalt viga oligi?

      Delete
    20. See on juba artikli materjal, aga niimoodi pudel käes suitsunurgas hängides ma vastaks, et see jätab ajaloolises perspektiivis pettumusttekitava mulje. Sinu Self-Proclaimed Inimkonna Kangelaste suur eesmärk ostus selliseks: hõivata positsioonid mingitelt (väidetavalt) munamatelt tüüpidelt ja siis ise seal munama hakata, eeldatavasti kuni surmani, eeldatavasti vähem munalt. Yaaawn!

      Mõistagi ei tähenda see, et tegutsema ei peaks võimujanust joobnult ja hammas verel. Ei ole mõtet singlit salvestada kui sa hitti ei taha, ennast kastreerida on tobe. Aga võimujanu võiks suunata mingis... no lihtsalt huvitavamas suunas, eksju. Nagu nooruke Friedrich Wilhelm ütles: "USE YOUR WILL TO POWER CREATIVELY"

      Pealegi, võim nõuab aega ja jaksu, mille eest saab alati ka kõvemaid asju teha kui administreerida. Arvi Siig ei oleks kunagi pidanud vastu võtma ei kohta "Nooruse" toimetuses ega juhtima Kirjanike Liitu. Nii kui see värk pihta hakkas, läksid tekstid nõrgemaks.

      Mõistagi jätab see veel võimaluse mingile vaimsele hegemooniale, mis administreerib ajaloolises plaanis ja ei ole nii kabinetilõhnaline, aga ühe kunstniku mõju teisele on minu meelest ülehinnatud nähtus. Nagu kunstnik esineks kunstikriitikutele.

      Vot populaarsus, sellele kirjutan alla (kuigi see minu meelest hegemoonia alla ei lähe). Kui asi on kõva, siis see peaks jõudma kõikide inimesteni maailmas ja olema hiiglaslik. Ei PEA jõudma - raamatule endale ei ole seda vaja; kui raamat on olemuslikult kõva, on ta nii räige metafüüsiline fuck-off, et teda ei koti ei menu, kriitik ega kolleeg - aga maailmale teeks see lihtsalt head kui ta naljast aru saaks.

      Delete
    21. ei. mina arvasin, et tuleb toota. loomingut. selle läbi võtta võim. munajad las munavad oma kohtadel edasi.

      Delete
    22. töövõit on muidugi hoopis teine asi.

      Delete
  7. Replies
    1. Näe vaata kinnas, ma võitlen täiesti asjatult mõjukate asutuste vastu, pritsin isiklikku vihkamist ja evin meeleolu, nagu ma omast arust teeksin ise palju paremini. Sa peaksid mu üle uhke olema!

      Delete
  8. peale selle, et Eesti popmuusika ongi lihtsalt ühe inimese looming ja miks sa peaksid pingutama kui sina oledki kogu riigi popmuusika, siis olen ma seni arvanud, et kogu jama on selles, et popmuusikud muudkui laulavad omaenda armastusest, aga nii, et sobiks naisteajakirja veergudele.

    Mitte sellest, mis tegelikult korda läheb. Sest äkki ei lähegi tegelikult midagi korda. Ja siis ei lähe ka see, et saaks paremini.

    Mh, ma pean ühe Guccini loo veel vahelduseks ära tõlkima.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui inimene SELLE oma hingest leiab, eksju - selle, mis paneb need heljuvad käeliigutused usutavana tunduma, või hääle selle esimese noodi peale niimoodi vajutama, silmad hägusalt keskkaugusele fokusseeritud - siis ei saa olla kahtlust, et sellel liigahtusel on universaalne kõlapind. Olenemata, kellele see adresseeritud on - endale, teisele või kõigile - hingel ei ole adressaati. Aga no kui ei ole seda saatjat enda sees, siis ei ole midagi kuhugi ühendada ka, kõige vähem siis ühiskonda. Sorri muusik, sinu hing ei osutunud piisavalt suureks. Viskasid sinna kaevupõhje kive ja ainus, mis kostis oli *sulps sulps*.

      Kindlasti on Hanna-Liina Uusmaa üks tosikova mimmi ja mahtava ihminen, aga mitte miski tema loomingus ei ole mind veennud, et ta sudaks tabada inimhinge suurt ja võimsat peavoolu. Peavool ei ole see, mis raadiost mängib, see ei ole mingi naljaasi, peavool on maailmavaim. Need Soome tšikid saavad sellele intuitiivselt pihta ja miljon uutuuba view'd on selle paratamatu kõrvalsaadus, mitte eesmärk.

      Suva need sõnadki, kuula lihtsalt, kuidas selles viimases loos see tšikk tuleb esimese noodiga koos rütmi sisse: "Luvatuu on paljon". Seda allaminekut hääles. Su hobune ütleb ka, et see on PÄRIS VÄRK JA SAAB VÄGA VÄGA KUULSAKS.

      Delete
    2. Vaata, see mõte oli pigem mul see, et millegipärast otsivad inimesed oma hingest armastust, aga igasugune armastus lihtsalt.... ei ole nii suur, et teistele ka kõlbaks kuulata, vähestel on. Või siis nuditakse see armastus meelega ära, sest tagasiside ei ole inimestelt vaid klantsajakirjalt.

      Aga äkki kui nad midagi muud otsiks, siis äkki osutuks ka, et kõnelevadki kuidagi sellest, mis kõigil teistel ka südamel. Sest väga tihti tegelevad inimesed samasuguste probleemidega. No see on see Vasco Rossi fenomen, et ta lihtsalt laulab kõike seda, mida iga itaallane mingil hetkel tundnud-mõelnud on. Kusjuures, Vasco oskab sellest ainult laulda, kui ta intervjuusid annab, siis tundub, et ta ei saa oma lugudest ise ka aru. Noh, analüütiliselt ei saagi, aga intuitsioon on mäesuurune.

      Delete
  9. Ooo Chisu video lahendas täielikult mõistatuse, miks esitasid kaksikud hipitüdrukud suvalise wokiputka küljel festaril haldjatantsu. Kusagil seljataga pidi laval olema Chisu kontsert ja nad tegid kahekesi rohkem kui Chisu üksi seal videos. Kujuta ette -tillukestes heegeldatud värvilistes kleitides, seljakotid seljas ja kõhnad jalad festariporist tolmused, nägudega teineteise suunas, käed pea kohale sirutatud, aegluubis haldjatants kella kuueses päikeses soome festaril. Kaksikud punapead, umbes 17või nii, rastapatsidest põimitud krunnid pealael.

    ReplyDelete