Saturday, December 15, 2012

Sa kasvatasid sõbra

Foto võttis üles Madli Lippur. See on klassika
Lähme siis kohe julmalt selle naiseks-olemise südame juurde. Lapsed, mis sa selle eest saad, millest sa ilma jääd, kõik need hirmud, müüdid, tabud, sundmõtted, kogu see pundar, mis sinna ümber on ehitatud. Esmane mõte sellesisulist avaldust teha tekkis mul enam kui aasta tagasi, kui juhtusin lugema mingit soomlase uurimistööd, mille linki ma muidugi ilmaski üles ei leia, kus oli pikalt-laialt kirjutatud lapseea pikkadest kombitsatest, mis mässivad kogu inimese elu enda sisse ja millest lahtimurdmiseks läheb vaja müriaadi psühholooge, terapeute ja muudsugust hingehoidu. Mäletan, et mul kihvatas - kõik mis inimesel elus viltu läheb, nuheldakse tema vanemate kaela, see on nagu äraspidi versioon sellest, et vanemate patud nuheldakse laste kaela. Ei saa üldse eitada, et vanemad ja lapsed on hirmus kõvasti seotud. Aga öelda, et kõik, mis sinuga juhtuma saab, on ära määratud mingite kogemustega mis sa said umbes kuni kahe-aastaseks saamiseni, on sedasorti fatalism millega mina leppida ei suuda. Nagu sa ei oleks enda elus osaline, muudkui mine vabastava hingamise kursustele või hüpnoosiseansile. Mu vanaemal oli kolm tütart, neist kõigist kasvasid täitsa isemoodi inimesed, kuigi nende kasvamise koht ja inimesed nende ümber olid needsamad. Samuti tean ma päris detailselt ühte perekonnalugu, kus lapsi oli neli, pluss veel kaks poolõde, ja seal peres oli nii langetõbiseid joodikuid kui sirgeselgseid intelligente.

Kunagi oli tore raamat "Minu laps", Benjamin Spockilt, see oli selline uue aja piibel, mis ütles lapsevanemale - ära karda, sa ei saa midagi liiga valesti teha, armastus on sulle antud ja selle abil liigud sa õigesti. Seda kiputakse tänapäeval jälle ära unustama. Küll ja küll olen ma kohanud noori inimesi, kes näivad arvavat, et lapse saamiseks peaksid nad kuidagi iseäranis küpseks saama, ületama oma sisemised inimeseksolemise probleemid, tõusma mingile kõrgemale vaimsele tasandile, mis lubab neil jumalatena teha õigeid ja ainuõigeid otsuseid. Unustage ära. Inimene ei saa kunagi valmis ja lapse saamine on ja peaks olema ja peaks jäämagi juhuslikuks etteplaanimata juhtumiseks. Mida rohkem seda reeglistatakse, ohjatakse, suunatakse, seda enam eugeenikasse asi sumbub. Ja mitte heasse eugeenikasse. See, et lapsi saadakse poolkogemata, mitte nendega, kes oleks selleks kõige ideaalsemad, (kes on?), see ja ainult see tagab maailma piiramatu mitmekülgsuse. Õnneks ei ole selles osas midagi kardinaalselt muutumas. Sest ärgem unustagem, kirg on meie loomuse mõistusega kõige vähem kontrollitav ala, õigupoolest üsna üldse mitte juhitav. Küll ei ole hea, kui saab lapse liiga noor, liiga vana, liiga haige, liiga vaene, liiga üksik, noh, kes siis järgi jäävad? Kaunid, rikkad ja edukad, neid meil palju ei ole ja sageli ei taha just see inimrühm üldse lapsi, sest nende väärtused asuvad mujal, iseenda ümber kootud saavutusvajadustes.

Muidugi, kas meie maailmas on enam loomulikkust alles jäänud? Katsu vaid öelda, et sind juhib instikt või kirg, midagi bioloogilist, kohe hakkavad õiguslased jalgu trampima*. Ei ole instinkte, ütlevad nad, on vaid keskkond ja selle sees olevad normid. Õigus ka neil, alati on ühiskonnas need kaks poolt, loomaühiskonnas on samuti omad reeglid ja normid, mis reguleerivad nende muidu paisumatult kasvavat paljunemisiha. Ja paigast ära ehk nihkes on midagi ka kogu aeg, praegu ehk rohkem kui muidu. Aga muuta seda tagasi enam kuidagi ei saa, seega peaks ikkagi oma jõupingutused suunama sellele, mismoodi uutes oludes kohaneda. Jah, enamasti ei saada siin maailmajaos enam hirmpalju lapsi. Mul olla olnud esivanem, kelle järgi minagi oma nime sain, tal oli kaksteist tütart, kõik nägusad, sellepärast kutsuti teda Lillekorviks. Ta olevat tõmmanud savipiipu ja selle tegevuse käigus kolm korda talu maha põletanud ja eluiga anti talle 103 aastat. Mis näitab kujukalt, et võib-olla oli ta küll erand, aga lahedaid tüdrukuid on alati olnud ja emadus ei tee neid vähem lahedamaks.

Nii, kuhu ma oma jutuga nüüd jõuda tahtsin. Ahjaa, mehed. Neid kipub mitte jaguma ja kui neid ongi, siis niisugustel ja naasugustel põhjustel ei pruugi neid jätkuda kauaks. Mitte nii kauaks, et lapsed koos üles kasvatada. Ma arvan ka nägevat ühte põhjust. Laps kui selline on igas tükis ema ihust, ta on tema ainest tehtud. Mees on andnud selle lapse idee, midagi nähtamatut, midagi tajutamatut aga vääramatult vajalikku. Oma idee panustamise eest sai ta ennevanasti vastu vähemalt oma nime edasikestmise, ehk siis mingit sorti surematuse. See mütoloogia enam väga ei tööta, sest inimesed peaaegu ei vaatagi tulevikku. Haruharva, kui keegi vaevub mõtlema oma vananemise peale, veel vähem surelikkuse peale, veel vähem mingite kestvate tõdede peale. Tuletage meelde siit lähedalt, moodsast muinasloost Game of Thronesi suurt klannijuhti, kes ütles oma pojale umbes nii – mina suren varsti, sinuga juhtub see paarkümmend aastat hiljem, aga meie nimi, meie suguvõsa, selle saatus on meie kätes, meist sõltub, kas me vajume aegade hämarusse või mäletatakse meid igavesti.

Au ja vastutus, kuidas neid maailma tagasi tuua?

Ma ei taha meeste üle  kohut mõista, vaid naistele meelekindlust anda. Ärge kuulake rumalaid jutte sellest, et paras sulle, miks andusid valele mehele, ise oled süüdi ja muud sellist anakronistlikku tobedust. Ma ei mõista kustkohast selline suhtumine tuleb. Kui on juba läinud nii, et parem on elada üksi kui koos kehva kaaslasega, siis pole midagi parata, kedagi süüdistada ega ka kuskilt abi otsida. Ja see on paraku juba kurvem lugu. Sest tõepoolest,  ilma rahata elada millegipärast ei saa ja raha teenida väikeste laste kõrvalt on siin riigis ja paljudes teisteski hirmraske lugu. Need käärid, mis ühe haruga ütlevad, et saagu meid palju ja teise haruga ei võta noori emasid tööle, need on jälestusväärsed. Toetan tingimusteta mistahes algatusi, et selles osas midagi muutuks. Jah, lapsed on haiged, ka üksikute vanemate omad, ma ise oman kogemust, kus mu lapse haiglasoleku ajal võeti minu asemel tööle teine inimene. Kus tööleminekul oli ankeedis küsimus, kas ootate last või planeerite last saada., millisel juhul oli kohustuslik sellest teada anda, et sind saaks kandidaatide hulgast välja prakeerida. See laps sündis ka neil aastatel, kus oli rekordiliselt madal sündivus, aastal 1998, korterisse, kus polnud vett ega poole ajast ka elektrit, ilma emapalgata ja ometi on ta elus ja terve ja minagi olen mõistuse juures. Andke inimestele mingisugunegi majanduslik kindlus, olgu see kodanikupalk, emapalk või misnimeline asi tahes, aga andke endale aru, et see peaks kindlustama kõikide laste esmavajadused ja mitte sõltuma sünnitanu eelnevatest sissetulekutest. Olgu, rohkem poliitikat ma ei aja, lähen sellega täitsa rappa muidu. Ja hirmus vihaseks. Justnimelt selle silmakirjalikkuse pärast, kus pea pooled lapsed kasvavad üksikvanemaga või muul viisil ebakindlustatud peredes ja muud juttu ei ole kuulda, kui et see on teie enda SÜÜ. Väga, väga inetu.

Nende konservatiivsete mõtteavalduste krooniks soovin ma öelda – naised ja mehed, tühja sellest teie eneseteostusest. Sellest, mida kõik nii hirmsasti kilbile seavad. On palju maid, kus naine läheb tööle kuu peale sünnitust, mitte raha pärast, ei, sellepärast, et mitte kaotada oma ametit, kvalifikatsiooni, edu, mingit kujuteldavat kohta päikese all. Ja lastele võetakse mõni murjamirahvusest tante hoidjaks. Ega siin maailmas midagi ei muutu, kui mõni kunstnik, kirjanik või teadlane olemata jääb ja mõni karjäär liiva jookseb. Iseenese vaimuannete tähtsust maailmale ei maksa ülehinnata, see ei ole tähtsam kui ühe inimese elu. Pealegi, ei saa kogu oma eluprogrammi toppida kümne aasta sisse, mis jääb kahekümne ja kolmekümne vahele. Siin peaks nüüd natuke hoogu pidama ja aru saama, et elu ja areng ei lõppe niisama järsku naksti ära, et kõik peab olema tehtud ja saavutatud mingiks sümboolseks hetkeks. Kakskümmendkaks, viimane taks, või kui sa kolmekümneselt ei ole pildil, siis ei jõua sa sinna kunagi. Perekond, elu jätkamine on justkui lükatud väljapoole süsteemi, see on midagi, mida sa oma isiklikust jõust ja tahtest pead meeleheitlikult ühiskonna nõuetega kokku klattima, siin pole mingit harmooniat. Ometi peaks see olema iga ühiskonna põhieesmärk – ühendada oma liikmete isiklik ja ühiskondlik elu nii, et mõlemad sellest võidaksid.

Üsna ühesugused
Aga teile, kes te siiski olete lapse saanud, julgete, ei karda, siis teadke, et tegelikult on lapsega hakkamasaamine lihtsamast lihtsam. See tuleb täitsa iseenesest. Sa lihtsalt tead, mis selle pambuga teha. Ma pole eriline võõraste laste fänn, ma ei kiika igasse vankrisse, ei heldi iga lokilise peanupu peale ja parem ongi. Miks peaksid mulle ülearu meeldima võõrad kutsikad? Ega ma mingi imelik ei ole. Aga kui see on su oma, siis sa tead, mida talle on vaja ja sa armastad teda täitsa iseenesestmõistetavalt. Ta kasvab loomulikult koos sinuga, see ei ole raske, ohvreidnõudev pingutus, vaid lihtne ja meeldiv argipäev. Mõneti on väikesed lapsed sulle lähemal kui vähe suuremad, kuid nii see peabki olema. Kooliminek on küll üks paras katsumus teile mõlemale, ema jääb järsku suurest osast lapse maailmast äralõigatuks ja laps peab ise hakkama saama. Ma pigem tõstaks kooliminemise vanust, alguses ei tee nad paar aastat seal midagi mõistlikku, need oskused saaksid tulla kodust. Koolikohustust ei peaks ka olema, vähemalt seni, kuni nad koolid inimese näo järgi vormivad, selliseks, mis ei jäta elukestvaid halbu unenägusid. Aga see kõik on üleelatav. Kitsad olud tunduvad reeglina ainult sulle väga kitsad, laps ei jää sind selle pärast vihkama, et sa ei saanud talle seda või toda. Nad saavad aru, ei nõua sult võimatut, nad on su sõbrad. Mul on riiulis raamat “Sa kasvatasid sõbra”, selle peal on hall taksikoera pilt. Ma kujutan vaimusilmas samasuguse pealkirjaga raamatut, kus peal on väikese inimese pilt.Ma pole ka kunagi aru saanud sellest mõttekäigust, et vanemad ja lapsed ei tohi olla sõbrad, et nende vahel peab valitsema mingi distants, et sa pead olema hirmsasti eeskujuks, ei tohi olla nõrk ega väeti. Kui neil on mingigi kindlus, et sa oled vajadusel olemas, kogu oma nõu ja jõuga, mis sul on, siis nad teavad ja arvestavad sellega, ja pole vaja neile pidevalt oma vanemlikkust nina alla hõõruda, eriti kui sa isegi pole kindel, et sul on alati ja kõiges õigus. Usaldamine on alati mõistlikum kui keelamine, eriti veel keelamine siis, kui midagi halba pole elales tehtud, isegi plaanitud. Eks see pendel käib niimoodi edasi-tagasi, liiga karmilt kasvatatud lapsed on oma laste vastu liiga leebed ja võib-olla vastupidi, seda kolmandat tagasilööki pole mina veel näinud. Jah, nendega juhtub halbu asju, mille eest sa ei saa neid kaitsta, isegi kui näed seda ette, see on vastik aga paratamatu. Nad hakkavad elama oma elu, oma vigadega, mida nad peavad ise tegema.

Veel üks huvitav asi on vanemate ja laste puhul see, et kuigi neil on üks ajalugu, ei ole see kattuv. See, mida tema mäletab oma lapsepõlvena, oli sinu noorus ja need on kaks täitsa erinevat asja. Neid ei ole võimalik mingi ühe nimetaja alla kokku viia. Aga kui su laps hakkab sulle mingis vanuses ette heitma, et talle ta laps-olemises midagi ei meeldinud, siis ütle talle, hei, see oli minu noorus, ära seda unusta. Ka mina olen samasugune inimene, kui sina, laps. Olin siis, ja olen praegu. Laste alati tingimusteta iseendast tähtsamaks pidamine ei ole pikas plaanis kuigi mõistlik. Sa teed nende heaks nagunii kõik, mida sa oskad. Võib-olla ei olnud seda piisavalt, aga me kõik elame oma elu üks kord ja me ei saa seda veatult osata. See pole näidend, mida sa mängid sajandat korda, tekst peas ja eksimisi ei ole. Kui sul on mitu last, siis täitsa kindlasti on nad täiesti isesugused inimesed. See mis ühe puhul kõlbas ei kõlba teise puhul sugugi. Viga ei ole sinus. Üks on näiteks lihtsalt kole kinnine, või ratsionaalne või midagi kolmandat, teine lohakas, südamlik, melanhoolne. Mina arvasin oma esimese lapse puhul, et ma olen kole hea ema, hiljem olen hakanud mõtlema, et mulle sattus lihtsalt üks väga hea laps, kuigi ta kingapaelu pidi siduma veel kaua ja ta ei koristanud iialgi enda järelt, teine seevastu ei ole mind kunagi oma mõtetele ligi lasknud, aga toob koju ainult viisi, ei unusta ega kaota midagi ja kannab üldist hakkamasaamise ja tervemõistuslikkuse pitserit. Nad on mõlemad minu lapsed.

Ja kui nad on ükskord suureks kasvanud, siis võib sulle vahel tunduda, et nad on täitsa võõrad inimesed. Ikka oled sina see, kes neile helistab. Ikka oled sina see, kes unustab, et nad pole enam viisteist vaid juba kakskümmned viis või siis varsti juba nelikümmend viis. Sa näed neid harva ja ei tea sugugi, mida nad mõtlevad, kas nad on õnnelikud või õnnetud, aga aimad ometigi. Aegajalt valdab sind mure ja jõuetus, et sa ei saa neid enam palju aidata, et neid nagu polekski enam. Aga ometi, lapsed ja vanemad, need on nagu tädi Elleni nööbikarbi nööbid, kus ühesugused olid paelaga kokku aetud. Pael võib minna katki ja nööbid veereda mööda põrandat laiali, aga nad on ikka üsna ühesugused. See side on peaaegu ainus tugev side, mis meile siin ilmalikus maailmas veel jäänud on.

* Kunnuse mõjud.


50 comments:

  1. Jah
    http://ellilood.blogspot.com/2008/12/intellekti-nnetused.html

    ReplyDelete
  2. või
    http://ellilood.blogspot.com/2011/01/varskeid-ideid-poliitikasse-palun.html

    ReplyDelete
  3. Mulle hakkab ka vaikselt kohale jõudma, mis värk nende vanematega on. Ja inimlik teadmatus, oskamatus, võimetus olla keegi, kes sa pole - seda värki on võimatu kellelegi ette heita, kuigi ma olen seda palju teinud, aga mõistan, et see on olnud pigem märk mu enda piiratusest. Lapse seisukohast lähtuvalt on pigem haigetsaamine see, mis takistab vanemat kui inimest mõista. Ja kuigi see pole vabandus, sest iga inimese harimine on tema enese töö, ei saa ma siiski mainimata jätta, et mõne ema apaatsus võib söövitada nii sügava mustri sellesse konkreetsesse inimsuhtesse, milleks on lapse-vanema suhe, et see ei pruugigi tööle hakata.
    Aga ma olen idealist ka, ma ei suudagi vist kunagi reaalsusega leppida. Mõndade mitte-nii-hästi töötavate asjadega on võimalik harjuda ja nendega niimoodi rahugi teha - see on siis see tüütu täiskasvanulik interts. Vähemalt on hall neutraalne värv.

    Aga tuleviku-emad, kaasa arvatud ma ise, sest mul on vastav atribuutika, võiksid arvestada oma vaimse geneetilise pagasiga. Kuna ma tõesti tahan uskuda töötavatasse kommunikatsioonirikastesse suhetesse, siis ma tõesti siiralt, ilma sapita seekord, leian, et rohkem raskemeelsust, kui vähegi võimalik, maailma paljundada ei tohiks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kuigi sa ei või kunagi teada, mis juhtub. Aga ma olen suht šovinist ja suht vihkan naisi, siis oleks minust liiga emane praegu soovitada endasugustel lapsi saada.

      Delete
    2. Kõige lähedasemalt me vastavalt oma loomusele loodame, ootame või nõuame kõige rohkem. Ei tea, mis see nii on. sageli see lõhubki kõige rohkem, need imelikud ootused, nagu peaks see teine sulle oma hinge andma.

      Delete
  4. 1 põhjus, miks ma olen otsustanud lapsi mitte saada, on see, et ma tahan olla Aleksandrov-Alandite suguvõsa viimane võsu. Kohe on selline mõte, et, haa, muudkui aga töötasite sajandite jooksul Novgorodis välja vinge & auväärse kaupmehesuguvõsa, andsite põlvest põlve edasi koos traditsioonidega, eelviimane Vassili Aleksandrov suutis suguvõsa päästa, ühinedes õigel ajal õige armeega ning sattudes sel teel Eestisse. Perekonnanime küll muutis mingil hetkel, aga see pole väga oluline. Ning nüüd tuleb 1 Arni Alandi & lõpetab kogu selle pulli lihtsalt ära. Kõik. Finito!
    Ma ei kanna oma esivanemate vastu viha, mul pole nende vastu midagi, ma koguni austan neid, aga see, kuidas ma millelegi sajandeid kestnule kriipsu peale tõmban, tundub mulle endale nii krdi ahvatlev, et ma simply can't help it:) Palun, ärge mind selle pärast vihkama hakake & sõprust üles öelge.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda sama olukorda saab - ja tavaliselt tehaksegi nii - keerata hoopis vastupidiseks otsuseks. Näiteks: "1 põhjus, miks ma olen otsustanud lapsi saada, on see, et ma olen X-suguvõsa viimane haru. [...] Ma kannan küll oma esivanemate vastu viha, ma ei austa neid, aga ma ei saa millelegi sajandeid kestvale kriipsu peale tõmmata, I simply can't help it. Palun, ärge mind selle pärast vihkama hakake & sõprust üles öelge."

      Made jutt on väga lohutav. Igasugune lohutus tekitab kohe mus kahtlusi-kõhklusi. Aga ikka meeldis lugeda.

      Delete
  5. Suurepärane!
    Saatsin emalegi lugemiseks kohe.

    ReplyDelete
  6. Missuguseid "õiguslasi" siin nüüd siis silmas on peetud, kellele see postitus väidetavalt meeldima ei peaks?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Naisi, kes ei taha lapsi,vaid ennast teostada, mehi, kes on üllad, ja on muidugi ka võimalik, et Kunnus mõtles õiguslased välja:)

      Hulga inimesi arvab ka kindlasti, et lapse saamine on äärmiselt vastutusrikas, mis seab lati nii kõrgele, et parem on neid mitte saada, samuti on olemas inimesi, kes arvavad, et meid on juba maailmas nii palju, et juurde tekkima ei peaks suurt kedagi. e, se on üks pirrakas probleem ja ma pean kohe hakkama Tartusse sõitma, ma ei jõua läbimõeldult vastata.

      Delete
  7. Kui Made niiväga nõuab, eks ma siis püüa mingit teistlaadi argumenti konstrueerida... Hakatuseks mõned väärtustedeklaratsioonid, eeldused jne. (et aiaaugu juures haukumiseks ei läheks). Tuleb kahes osas, sest see kommentaar lubab ainult 4096 tähemärki.

    a) Kirg ja emotsioonid on toredad, need kuuluvad inimeseksolemise juurde niisama palju kui mõistus
    b) Eneseteostus ja perekond on mõlemad võrdselt olulised inimeseksolemise juures
    b1) Igaühel on vabadus pidada omaenda elus perekonda eneseteostuseks või eneseteostust perekonnaks.
    c) Inimkonna eksistents on väärtus ja inimkond võiks säiluda.
    d) Ühiskondlikud normid (kunas ja kellega lapsi saada on ühiskondlik norm) on seotud selle ühiskonna materiaalsete võimaluste, tootmisvahendite ja muude asjandustega. Mida väiksem tõenäosus on, et sündinud laps elama jääb ja mida rohkem füüsilist jõudu on inimkonna ellujäämiseks vaja, seda õigustatumad on "palju lapsi ja kohe" normid.
    e) Need ühiskondlikud normid võiksid võimalikult palju olla niisugused, mis kaitsevad "kõige nõrgemat".

    Tuli minu Sierra Leone assistendi Arianaga jutuks, et miks esimestes klassides on poisse-tüdrukuid võrdselt, ehk tüdrukuid tsipa enamgi, aga kooli lõpetanute hulgas ja veel enam, kolledžis, on poisse palju rohkem. "Noh," ütles Ariana, "vaata, kui tüdrukud saavad teismeliseks, siis teevad poisid/mehed kõik, et neid voodisse saada ja ega neil endalgi siis kirge vähe ole. Siis jäävad nad rasedaks, peavad lapse eest hoolt kandma ja kus see kool enam". Leidsime, et lapsed on armsad, aga perekond võiks olla planeeritud, iga asi omal ajal või natukene hiljem. Minu demograafiaõppejõud ütles selle probleemi kohta kunagi, et kui naised rasedusvastastele vahenditele näpud põhjalikult külge saavad, siis iive enam mitte kunagi tõusma ei hakka.

    Igasugune pereplaneerimine, eneseteostuse võimalus, see, et lapse kõrvalt üldse on mingi õigus koolis käia, ei ole ka Euroopa ühiskondades ka niisama sülle kukkunud, need on samm-sammult kätte võideldud tollest samast positsioonist, kus Sierra Leone praegu. Muide, mitte veel päris kätte võideldud, sest kuigi naisel on "õigus" tööl käia, ei vabasta see teda kuidagi kohustusest olla "allakolmese lapse peamine hooldaja", sest isa, see on justkui idee, aga mitte füüsiline, lihast ja luust lapsevanem. See, et "perekond" on justkui "igaühe enda mure" ja ise vaata kuidas "töö ja pere ühitatakse" tuleneb asjaolust, et naised võivad küll sisenenda "single male breadwinner" tööturule, aga peavad siis ka käituma nagu "single male breadwinner". Siin vajab ühiskondlik norm muutust, sest praegune tüüpiline perekond on seesugune, kus kõik täiskasvanud käivad tööl (mis on tore, sest see annab kõigile eneseteostuse valiku). Üks lahendus võiks olla, et kõik teevad natukene vähem tööd, aga see on üks teine lugu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ühiskondlik norm "ainult planeeritud lapsed" kaitseb eelkõige neid, kes tulevad keerukast keskkonnast, kus juba iseenda elu ei ole "lihtne, meeldiv argipäev", vaid suur pingutus ja kus iga väärsammu juures on kuristik (ma ei hakka siin õõvastavaid lugusid Eesti argipäevast tsiteerima). Rääkimata neist subkultuuridest, kus kehtiv väärtusnorm kohustab kohustab naist lapsi saama või vaatab "töötavale väikelapse emale" viltu. Siis vähemalt saab naine valida hetke koju jäämiseks. Isegi, kui see toob kaasa (pseudo)probleemi "kas ma olen piisavalt rikas, ilus, kindlustatud ja ennast teostanud, et last saada". Ma tegelikult arvan, et viimased võivad oma probleeme ka ise lahendada, ilma ühiskonna abita. Noh, nad teevad seda nagunii (ja kui see küsimus on nii akuutne, siis äkki ikka ei peagi tingimata seda last hankima). Muidugi, kõik saavad hakkama, igasuguseid asju juhtub, aga mõnevõrra kalkuleerimist ei tee paha. Ühiskond võiks kalkuleerimist soosida, siis on rohkem lootust, et selleni jõuavad ka need, keda perekond kalkuleerima ei õpeta.

      Rasedusvastased vahendid võimaldavadki kõigile naistele valiku, selle, et nad saaksid elada natukene ainult kirele ja mitte ainult mõistusele. Võimaldavad naudinguid meestega võrdse riskiga. Annavad meestele võrdsema positsiooni otsustamaks, kas hakata lapsevanemaks või mitte. Kuid teevad samal ajal küsimuse "ainult planeeritud lapsed" paratamatuks. Kuidagi peab otsustama, millegi alusel ja sellest kogu see tekst, et "ei tea kunas peaks" ja "kas ma suudan oma lastele pakkuda niisama toredat lapsepõlve ja niisama palju armastust kui mu enda elus oli" (ja vaat neile viimastele ma teeks küll Made teksti lugemise kohustuslikuks :) ).

      Seega, kuhu ma välja jõudsin?
      - arenenud tootmisühiskond võimaldab valikut, kunas ja kas lapsi saada
      - selle valiku olemasolu on väärtus, keegi ei peaks saama kohustuslikus korras lapsevanemaks
      - see valik toob mõnikord kaasa põhjendamatuid hirme
      - nendest hirmudest ülesaamine on oluline ja Made tekst aitab siin kõvasti kaasa
      - kuid nende hirmude olemasolu ongi hind, mida me maksame selle eest, et b) saaks olla ühiskondlikuks normiks
      - seega, planeerimine ja Spock käivad käsikäes
      - tööturg vajab kah ümberkorraldamist :)

      Delete
    2. "Like" kui fb-d tsiteerida:)

      Delete
    3. Oudekki jutt on keeruline, ent õige. Spontaanne sünnitamine on vastutustundlik teatud majandusliku ja sotsiaalse kindlustatuse piirides, Maslow´ püramiidi teatud astmetest alates.

      Delete
    4. Absoluutselt aplaus Oudekkile, rõõm, et me mõlemad oleme seotud sama kõrgharidusasutusega.

      Blogiartikli emotsionaalne lähenemisele on väga rahustav lugeda vastukaaluks ka ratsionaalsemat sotsiaalteaduslikkumat argumentatsiooni. "Küll kuidagi ikka saab, lapsed tulevad iseenesest ja Jumalast" suhtumine on vaimse tervisega kooskõlas juhul, kui leibkonda ei ähvarda absoluutne vaesus või ka sellest tiba kõrgemal olemine.

      Lisaks kiidaks ka selle väite eest: "Igaühel on vabadus pidada omaenda elus perekonda eneseteostuseks või eneseteostust perekonnaks.".

      Delete
    5. Noh, ma vaidleks omakorda: ühiskondlik norm "ainult planeeritud lapsed" toob kaasa selle, et enamik vanemaid tunneb end sitasti, sest planeerimata lapsed on ikka veel enamuses ja nende vanemad on niisiis pilgult sattunud ühiskonnast väljaspoole. Eriti just need üsna süngelt vaese sotsmajandusliku taustaga isikud, keda siin nö "kaitstakse" on inimesed, kes ilmselt siiski saavad oma kirelapsed kätte + ja siis on pärast seda kohe ERITI pikalt ja sügavalt ühiskonnast välja jõudnud.
      Kuna kuni sul pappi on ja oskad kokku-lahku kirjutada, loetakse sind ka reegleid rikkununa siiski ühiskonnale armsaks tarbivaks isikuks, aga kui sul ei ole ei raha ega grammatikat ja lisaks rikud reegleid, jõuad hospti! sinna punkti, kus sul ei olegi selle ühsikonnaga enam mingit sidet ja saadate üksteist vastastikku kuradile.

      Ja siis on vanglad jms.

      Delete
    6. Millest paistab, et ma kaitsen eriti süngelt vaeseid inimesi? Ma leian, et emadus on üheltpoolt ülemütologiseeritud ja teisalt, need, kes reaalselt igapäev oma ja lähedaste elu edasi veavad, on ühiskonna silmis nagu hallis varjus, nad ja nende hakkamasaamine ei huvita kedagi.

      Delete
    7. (ma tegelt Oudekkile rääkisin oma jutu =P Sinuga ma olen väga rahul.)

      Delete
    8. Kui norm on planeerimata lapsed, siis rikkad, edukad ja kirjaoskajad ikka planeerivad ühel või teisel moel, teistele on see lihtsalt kättesaamatu. Muide, teine näide, Bangladesh, kus kolkakülades naised ei oska lugeda ja kirjutada, aga küll oskavad rasedusvastaseid vahendeid kasutada. Ütlesid mulle "me tahaks ka nii kaugele jõuda, et esimese lapse saame kolmekümneselt, aga noh, noored on nii ignorantsed..." Sellele vaatamata õnnestus neil kahekümne aastaga sündivust poole võrra vähendada (sest Bangladeshis ei ole enam füüsiliselt ruumi). Seega, pereplaneerimine ei ole midagi raketiteadus. Kolkakülades muidugi kasvatas lapsi jätkuvalt küla.

      Edasi, kas vaeseid tingimata demoniseeritakse ühiskondlikust normist üleastumisel? Mõnikord, aga see ei ole paratamatu. Ühiskondlik norm "võimalikult vähe aborte" ei pruugi tingimata tähendada seda, et abort on keelatud või näiteks ülemütologiseeritud. Võib tähendada seda, et kui naine on läbi mõelnud ja tahab, siis on tal see õigus. Ühiskondlik norm tähendab lihtsalt seda, et naine saab a) eelnevalt vabalt igasuguseid teadmisi kuidas rasedust vältida b) asjakohast nõustamist ka siis, kui ta pöördub kliinikusse c) kindlakstegemist, kas on ikka tema soov.

      "Ainult planeeritud lapsed" ei pea tähendama, et planeerimata lapsi loobitakse kividega ja on "enda süü", et vale inimesega valel ajal. Kui laps juba on, siis ta on inimene ja siis igasugune pereplaneerimise faas lõppeb ära, siis tuleb ujuma hakata - ja ühiskonna poolt ka jälgida, et keegi päris ära ei upuks. Seesama, mis Made ütleb, et "need, kes reaalselt igapäev oma ja lähedaste elu edasi veavad, on ühiskonna silmis nagu hallis varjus"... Pereplaneerimine ja olemasolevate laste kasvatamine ongi tegelikult kaks erinevat teemat (aga pereplaneerimine ilmselgelt sütitab rohkem kirgi, sest siin ei ole karta, et keegi lajatab "endal sul lapsi ei ole, seega, ole vait").

      Delete
  8. oi, vanemad ja lapsed on sajaga ägedad!

    ReplyDelete
  9. "Aga kui see on su oma, siis sa tead, mida talle on vaja ja sa armastad teda täitsa iseenesestmõistetavalt." loota ju võib, aga igaühel see niisama enesestmõistetavalt ei tule. aeg-ajalt selgub pärast lapse sündi, et mõnel tuleb imiku peksmine sama enesestmõistetavalt kui teisel tema armastamine. komistasin praegu just selle horrorvideo otsa (iseküsimus, et wtf see filmija seal mõtles).

    ja siis ma vaatan enda sisse ja mõtlen hirmuga, et kust ma tean, äkki tuleb just minust imikupeksja või see, kes oma lapse suure vihaga ära lämmatab? Ma ju tean, kui vihaseks ma vahel saan, siiani olen piirdunud põranda, toolide, patjade ja uste peksmisega, aga mis siis, kui mul on järsku käes elus laps pluss sünnitusjärgne depressioon?

    ReplyDelete
    Replies
    1. nt raputatud lapse sündroom on ju reaalne füüsiline kahjustus, mida saab oma lapsele teha ja see ei ole midagi haruldast. KUi mul praegugi suhtkoht puhanuna alati enesekontrolli ei jätku, et tsiviliseeritult käituda, mis veel siis, kui ma olen pidevalt magamata, nagu titeemad reeglina on?

      Delete
    2. Mitte et ma tahaks seda raputatud lapse sündroomi kuidagi väiksemaks teha, aga see on alles, noh... See on alles algus ju.

      Mina küll ei julge nii mõelda, et "küll ma tean, mis talle vaja on".

      Sünnitusjärgse depressiooni suhtes on üks "nipp" ka pakkuda. Kui sul on keegi sõber või lähedane äsja emaks saanud, siis lase tal vahepeal enda peale karjuda. Siis ta karjub/vihastab lapse peale vähem või üldse mitte. <-- olen proovinud ja töötas

      Delete
    3. mnjah, karjumisjutu peale meenus ühe tuttava ema, kes karjus oma laste peale eluaeg. Ka siis, kui need olid juba täiskasvanud, ka teiste inimeste kuuldes-nähes. Tal nagu teist tämbrit nendega suhtlemiseks ei olnudki.

      Delete
  10. ma arvan, et sa võid enda peale suht kindel olla nii kaua, kuni sa inimestele kallale pole läinud. kui sul kunagi titt ööd ja päevad läbi röögib ja sul mõõt täis saab, siis ehk piirdub asi ka sel puhul vaid põranda, toolide, patjade ja uste peksmisega.

    paljud naised ei raatsi või ei julge lapsi sünnitada. elu üksinda või elukaaslasega on hea ja mugav või vähemalt on näha, et sellise elukorraldusega tuleb toime, miks peaks seda muutma? ega ei peagi, aga kui kuskil südamesopis on soov emaks saada, siis ei maksa nii palju kuseda kõikide probleemina näivate asjade pärast, küll hakkama saab.


    ReplyDelete
    Replies
    1. Lapsena ja isegi teismelisena läksin vahel ikka küll. Praegugi niipalju, et võin kellelgi rinnust võtta ja sakutada, pärast endal piinlik. Väga harva, aga ütleme kord kolme-nelja aasta jooksul juhtub. Löömisele saan piduri peale, kuuldava krigina saatel.

      Ma ei taju endas kuskil erilist soovi emaks saada (kuigi pole enam ka paanilist lapsesaamishirmu nagu nooremates kahekümnendates). Eks juttu oligi rohkem sellest, kas üldse on vaja sellist soovi tajuda või võib ka niisama lapsi saada. Kui juba on soov, siis ongi tegemist planeeritud lapsega, hoopis teine ooper.

      Tõsi ta on, et bioloogiline kell on kohe sealmaal, et kui paari aasta jooksul ära ei otsusta, siis on tegelikult juba otsustatud - ja mis siis, kui viiekümneselt tuleb erinevalt praegusest hullem titevajadus? aga mingit ausat lapsesaamisvarianti mul nagunii ei ole. selles mõttes, et kui mees parajasti selgelt EI taha lapsi, siis oleks alatu rasedus kuidagi "kogemata" ära korraldada, olgu tema või kellegi teisega, või mees sellepärast maha jätta ja teise mudeli vastu vahetada. Eriti kui mul endal üldse kindlat titesoovi ei ole, pigem ainult teoreetiline huvi "kuidas oleks kui...?". Oma teoreetilise huvi pärast teisega halvasti käituda oleks nõme; iseasi kui tõesti oleks tungiv vajadus... siis tuleks juba vaadata, kumb on olulisem, kas minu tung lapsi saada või teise tahtmine neid vältida.

      a tungiva vajaduse ja seesmise sunni puhul loodaks ma rohkem ka selle peale, et õnnehormoonid mähivad mu pärast sünnitust õndsasse pilve. noh, et küllap selline vajadus juba näitakski, et vajalik kehakeemia on olemas.

      Delete
  11. tglt tekkis mul küsimus, kuidas tänapäeval üldse päris plaanimata lapsi saada. Selles mõttes, et maailmas, kus ma elan, on otsus rasedusvastased vahendid kasutamata jätta juba väikest viisi plaan. Plaan lasta lapsel tulla, kui tahab.

    ReplyDelete
    Replies
    1. no mina ei salli vahendeid =)
      Mitte et hullult tahaks last, aga nad tõesti ei meeldi mulle.

      Hormonaalsed eemaldavad seksisoovi - lapsi ei saaks, ja teha ka ei viitsi.
      Kui teha, siis orgasme ikka ei kipu saama eriti. Siuke niisama võimlemine.
      Kondoomiga on igavest jahmerdamist, eriti kui mees ei tea oma suurust ega ole õiget marki kaasa haaranud, ja siis üritad banaani sõrmkindasse või sõrme banaanikoorde haakida, nii et katki ei läheks, ära ei tuleks ja kirg lateksi venitamise lõpetamiseks alles oleks.
      Kui kohtuda kord nädalas, on kodoom veel ok, aga sagedasema suhte puhul hakkab ikka väga tüütu lõpuks.

      Naiste kondoome meil ei müüda, pessaari meil ei müüda, kreemid on lögased ja mitte väga kindlad ja siis jääbki ainult termomeeter.
      Mis on ainult samm eemal tsüklimeetdist, mis omakorda on üsna kindel meetod kahe aasta jooksul rasestuda.

      Üldiselt võiks lahenduseks olla muidugi näpukad ja suuseks, aastate kaupa näpukaid ja suuseksi - aga
      /kehitab õlgu

      Kui mul on valida, kas riskin lapsesaamisega või eemaldan elust hormonaalsete vahendite abil igasuguse kire, siis parem riskin uue titega.

      Delete
    2. huvitav, ma ei ole selliseid mehi näinudki, kes ise kondoomi eest ei hoolitseks ja kondoomindusega kursis ei oleks. v.a päris noorena, aga see oli ka mituteist aastat tagasi, mitte "tänapäeval". ja siis harrastasin ma vatikani ruletti ja juhtumisi toimis.

      mitte et kõik mehed, keda ma teaks, oleks hullult vastutustundelised, aga noh, vastutustundetud olid kõvad seiklejad ja siis oli neil kondoomiharjumus juba omaenda tervise huvides.

      a mis näpukatel ja suuseksil kire mõttes häda on?

      Delete
    3. aa, noh, kuidas ma ei taibanud. mul on endal olnud 2 varianti: kas seesama "kohtuda kord nädalas" või püsisuhe, kus tuleb varem või hiljem jutuks, mis plaanid lastega on. ma arvasin, et püsisuhtes käibki nii, et kaalutakse seda laste asja: tahame või ei taha; ja kui vahendeid ei taha kasutada, siis tlgt ongi kogu aeg lasteplaan vähemalt plaan B kujul olemas.

      Delete
    4. aa, ja väga väga naine, äkki sul ongi kogu aeg väike lapsesaamisplaan olemas olnud? pmst sulle ju meeldivad lapsed ja pmst sa ju tahtsid lapsi. Sul ei ole kunagi olnud midagi aktiivselt lastesaamise vastu. ja ka meespartnerid ei ole vast olnud aktiivselt lastesaamise vastu, isegi kui nõusolek seisneb ainult nõusolekus oma geene jagada.

      kui mul korra noorena oli endal kahtlus, et järsku olen nüüd titeootel, siis oli puhas paanika, mure, õud ja masendus.

      Delete
    5. aa, ja muidugi: miski ei eemalda kirge paremini kui paaniline mure "äkki ma jään rasedaks". Sest sellega koos tulevad ju igasugused praktilised ja ebaseksikad mõtted: tuleb endale kodu leida (ajal, mil mul päris oma kodu ei olnud). Tuleb töö leida. ja vähem praktiline, aga mitte vähem ebaseksikas: ma jään täiesti üksi (või vähemalt ajani, mil lapsest võrdne suhtluspartner kasvab).

      Delete
  12. "...kui juhtusin lugema mingit soomlase uurimistööd, mille linki ma muidugi ilmaski üles ei leia..."

    Kas see jäsrsku?

    http://vabameelne.wordpress.com/2011/02/25/kas-psuhhiaatria-valetab/


    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei olnud see, aga eks ma loen nüüd selle ka läbi.

      Delete
  13. Tere kõigile! Olen nüüd Tartust tagasi (minu jaoks oli see suur reis, sest reisimine ruumis on peaaegu sama imelik kui reisimine ajas) ja vaatan, mis siin toimunud on. Oudekkile - mina ei ole küll midagi nii väga nõudnud ja kindlasti ei pretendeeri see kirjuts kogu maailma naiste eest kõnelemisele, selline asi pole vist üldse võimalik. See on ikka lihtsalt ühe inimese isiklik arvamus, mitte kõige paremini ja selgemalt sõnastatud, aga see, et see on saanud nii suure vastukaja, näitab, et mingitsorti tühjus on selle teema koha peal olnud. Planeeritud või planeerimata lastest ei olegi ma üldse rääkinud selles tähenduses, nagu siin on mõistetud, vaid ikka pigem selles, et ideaalseid olukordi, partnereid pole olemas, ega võimalik oodata.

    Tahaksin lihtsalt tunnustada kõiki neid inimesi, kelle juures kasvavad uued head inimesed.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Küll käisid mööda internetti ringi ja nõudsid kriitikat :)

      Delete
  14. See on üks lõpmata hea lugu. Aitäh, Made.

    ReplyDelete
  15. planeerimise ja planeerimatuse jutu sekka mõtlesin nüüd vahepeal hoopis teistega arvestamisest. Mul juhtus just umbes nädal tagasi, et üritati väga sügavat auku pähe rääkida, et ma ikka kohe lapsi hakkaks tegema - ja see argument, et mehel võiks kah selles asjas nagu sõnaõigus olla, heideti käeviipega eemale: ah, need mehed pole nagunii kunagi valmis, küll ta tahtma hakkab, kui laps käes. See, et ma olen ise kahevahel, OLI argument, see, mida mees tahab, ei olnud kõneväärtki.

    Mind tabas kultuurišokk: et nagu ongi nii, et ma võin mehe vastu tema tahtmist spermadoonoriks teha või? Et ongi meil nii tõsine "lapsed on naise asi" kultuur, mis teeb eri otsast liiga nii naistele kui meestele, nii et naistel on kõik kohustused ja kogu vastutus, aga teisest küljest ei ole meestel mitte mingit otsustus- ja sekkumisõigust?

    ReplyDelete
  16. Mõnevõrra tundub mulle veider, et vanemate ja laste teemalise artikli all on seksuaalkäitumise analüüs. kuigi ei saa eitada et mingi seos on kahtlemata olemas...

    ReplyDelete
    Replies
    1. No küsimus on selles, et inimestel, kel mõni laps käes, üldiselt ei ole enam eriti paanikat "appi, mis ma nendega teen nüüd".
      Enamasti avastatakse üsna varsti ära umbes samad asjad, mis ülaltoodud artiklis kirjas, lihtsalt igaüks ei sõnasta nii kaunilt ja kokkuvõtlikult.
      Küll aga kütab "aqppi, mis ma lapsega teeks"-teema kirgi inimeste hulgas, kel pole veel last. Kes "ei ole veel valmis" või "pole piisavalt raha ja ruumi" vms. Ja nende puhul on õige - ei teagi, kas lisada siia jutumärke või mitte - (seksuaal)käitumine see, millest lapse saamine või mittesaamine ju algab =)

      Delete
    2. jah... ja "õige" definitsioon oleneb juba sellest, kas eesmärk on lapsi saada, lastesaamist vältida või vaadata, mis juhtub.

      Mis puutub sellessse, kas lapse tulles paanikat tuleb, siis mõnel inimesel, kellel laps on käes, olen ma teatavat kasvatuspaanikat küll näinud ja kui see peataolek ja ebakindlus väga palju kohub, läheb see hirmsaks hüsteeriliseks karjumiseks kätte ära. ja siis on lastest kahju, ega nemad ei ole süüdi, et lapsevanem on peata ja tunneb ennast ebakindlalt - a laps ei oska seda olukorda veel niiviisi hinnata ja mõtleb ikka, et tema on halb, muidu ju vanem ei oleks kuri.

      mitte et igasugune laste peale karjumine oleks tingimata peataoleku märk, ma olen näinud ka peresid, kus üsna rõõmsalt ja elutervelt üksteise peale karjutakse, temperament on lihtsalt selline.

      no ja siis on veel kõige hullem variant, see, kus paanikat ei ole, aga mingit hoolimist kah mitte, sinnamaale välja, et laps jookseb talvel t-särgiga ringi ja kerjab võõrastelt süüa. eks me ole kõik neid lapsi näinud.

      Delete
    3. ... või visatakse laps lihtsalt räntsti lastekodusse või jäetakse lihtsalt omapead ripakile, elagu või surgu. Sellistel puhkudel ma propageeriks küll pereplaneerimist. Üks asi on see, kui laps sünnib ja oi, ei olegi sajaprotsendilise täpsusega teostatavat plaani - sest seda ei ole kunagi. Teine asi on see, kui sünnib laps, keda absoluutselt ei taheta ja kelle puhul emal ei ole sooja ega külma, kas laps ellugi jääb. või siis ühiskonna survel hoiab kuidagi hinges, aga hõõrub eluaeg nina alla "miks ma sinuga küll aborti ei teinud".

      Delete
    4. mul just üks kursaõde agiteeris, et mis mõttes tehakse aborti, nii palju on ju inimesi, kes tahaks beebit adopteerida! Vähemalt sünnitada ju ikka tuleks, kui sust ka lapsekasvatajat pole, kingi lapsele elu.

      Ma mõtsin, et ah, tal pole veel lapsi, ta ei saa aru, et oma last naljalt ära ei anta ja selleks peab ikka väga ...omapärane... inimene olema.

      Delete
    5. Oleks, et sündinud laps antaks kohe väljavalitud perele adopteerida, aga enamasti nii kenasti ei lähe. Lastekodudesse ju praegugi lapsi jagub. Pluss siis need lapsed, kelle eest ei hoolitseta, aga keda ei viitsita ka ära anda (või ei raatsita, sest muidu emapalk ei jookse). Pluss vahepealne variant, kus last peetakse kolmeseks saamise ehk emapalga lõppemiseni enda juures ja antakse siis lastekodusse - aga üle kolmeseid ei taheta enam hästi lapsendada.

      Delete
  17. Mul on tunne, et võiks kirjutada hüsteerilise ema lapseks olemisest. Tuleks üks õudselt raske artikkel sellest, kuidas emaga leppida. Sest ta on kõigest inimene, mitte Ema.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Mhmh, ma ikkagi osutaks sellele, et ema-lapse suhtel on kaks osapoolt, mis juhtub lapsega, kui tal on hüsteeriline ema ja mis juhtub emaga, kui tal on hüsteeriline laps. See kõigest inimene, mitte ema, viib lõpuks välja selleni, et lõpuks on süüdi meie kõigi Ema, kes ta oli kuskil neegrimaal, ja muudkui andis kõigile oma naissoost järglasile aastatuhandeid edasi halba emaksolemise eeskuju.

      Delete
  18. ♠♠♠♠♠♠♠♠♠♠♠♠♠♠♠


    hang up the chick habit
    hang it up, daddy,
    or you'll be alone in a quick

    ♫ ♫ ♫

    hang up the chick habit
    hang it up, daddy,
    or you'll never get another fix

    ♫ ♫ ♫

    ♥♥♥♥♥♥♥♥♥♥♥♥♥♥♥

    ReplyDelete
    Replies
    1. Siuke huumor ikka vapustab mind. Uskumatu.

      Delete