Tuesday, January 15, 2013

Naised - emad?

Näib nagu oleks olnud igavest aega ikka midagi ütlemata jäänud, mis väga kaua painanud on. Olles jälle sunnitud tagasi vaatama lapsepõlveaega, meenuvad hägused pildid, millele pole eriti meeldiv mõelda. Suured inimesed olid suured nagu marmorkujud ning ma ei kahelnud neis kunagi. Kuidas saingi ma teada, et neil ei pruugi õigus olla. Mul oli ema nagu teistelgi ja oli, milline ta oligi, tundus, et nii asjad käivadki. Kuni mu mõte mingil teadvustamatul ajendil kõiges kahtlema hakkas. Ema ja lapse vahel ei pruugi olla hingelist sidusust. Nende sisemised rännakud võivad viia neid teineteisest sadade kilomeetrite kaugusele, kuigi nad ikka veel sama katuse all elavad. Vihates kogu  ühiskonda ja mässus muuta maailma olen ma karjunud tähelepanu järgi, mis kinnitaks mulle, et ma saan end kusagil vähemalt kunagi turvaliselt tunda. Aga maailm sellest muidugi ei muutu. Mina pean ise muutuma, kui ma tahan midagi paremaks läheks.
Tänu oma halvale iseloomule olen kokku puutunud väga paljude konfliktidega, mis on mind valgustanud temaatikal, kuidas naisest saab mõrd. Alustada tuleks konkreetsetest näidetest, mis ilmestaksid erinevaid tahke ja rohkem/vähem arusaadavaid taustsüsteeme. Sest päriselt mõrrana ei sünni keegi - on ilmselt neid geneetilisi eeldusi, mis käivad iseloomuga kaasas, aga nagu ka muuga, mis inimese arengut mõjutab, on sellel määrav osa ka keskkonnal. Mõnel juhul on viimane põhiline osa. Seega näiteid reaalsest elust:
  1. Küüditatud perekond Siberis. Ema jätab kolm last maha ja läheb uue mehe juurde.
  2. Häbelik ja ilus tüdruk saab põhikooli lõpus kolm kuud iga päev kooliõdedelt räigelt peksa, sest ta meeldib mitmele poisile korraga. "Noh, kas nüüd oled ära otsustanud?" - vaikus. Jalaga ribidesse. "No ikka ei tea veel?" - vaikus. Üks hoiab kinni ja teine kütab molli. KÕIK on naised. Vanemad peksavad nooremat.
  3. Ämm, kes vaevleb hüsteeria ja skisofreenia hoogudega, vihkab miniat terve elu. Surivoodil on viimane soov hädiste sõnadega vihatud miniat enda kõrvale kutsuda.
  4. Perekond - isa joob, kolm tütart, räme vaesus. Noorim tütar on 11aastane kui tuleb ühel talvepäeval koju ja leiab eest oma poodud ema. Arvab järgmised 20 aastat, et on selles süüdi.
  5. Alla kahekümnene naisterahvas jääb tahtmatult rasedaks. Sotsiaalselt ja materiaalsetelt rasketest tingimustest hoolimata, pärast nädalaid piinlikkust ja patjanutmist otsustab siiski lapse saada. Nii pääseb vähemalt rikka mehe juurde elama.
Need asjad on rasked ja painavad. See on sitt, millega sa pead leppima, kui sa seda juba tead. Kuigi mõtled veel mitu korda, et kuradi palju parem oleks lihtsalt mitte teada. Et seda kõike lihtsalt poleks. Parem inimene käitub hiljem kunagi vähemalt kellegagi selliste sündmuste kompensatsiooniks nii hästi, nagu ta oleks tahtnud, et temaga käitutaks. Ja siis on halvem variant, kus inimene käitub terve elu kõigiga halvasti, sest Temal läks halvasti. Viimane on surnud seis, sest inimene ei viitsi vaeva näha. Vaadata - ja midagi pole teha, kui see kõlab läägelt - enda sisse. Iseendaga tegelemine ei pea tingimata tähendama nartsissismi - kui sa oled omadega persses, siis pole seal ju niikuinii midagi imetleda. Ilusa näo maalimisest pole kasu, hullumeelsus paistab juba kaugelt ära.


Ma ei tea, võib-olla ma olen nõid

Olen viimasel ajal alles hakanud tähele panema, et ma näen inimeste vahel selliseid asju, mida kõik ei näe. Mul oli lapsestsaati mingi veider arusaam, et kõigil inimestel on samasugune valulävi, sest ma kujutasin ette, et ma pole maailmas üksi. Mis siis, et mul eriti kaaslasi polnud. Kui sa oleks mulle aasta aega tagasi öelnud, et inimeste tundlikkus on seosetult erinev, siis oleksin ma sind uskunud, aga ma poleks seda üldse hoomanud. Tundlikkuse määr peaks ju ligilähedanegi olema?! Tuleb välja, et ei pruugi üldse. Osad inimesed ongi lihtsalt ahvid. Ja ahve on igal pool - nad paljunevad nagu hullud. Lihtsad "no mis see siis ära ei ole"-tüüpi tegelased. Üldse glamuuri ei ole. Ja glamuuri ei peagi olema. See poleks lihtsalt reaalne, kui kõik oleks lahe - see oleks antilahe. Glitter on ka äge ainult seetõttu, et sellel on valgustpeegeldav võime - erinevad värvid panevad selle elama. Ja üks osa spektrist on emad. Mitte vähem ega rohkem tähtsad kui teised inimesed, aga kui neid pole, siis on see kohe tunda. Mina näen selles elu esimese suhte kogemust, mis mõjutab kõigi järgnevate suhete kulgu. See on süütuse kaotamine elule ja kui see on hea,  oled ka sa ise vastavalt häälestatud. 
Ma ei tea.. ma üritan seda siin sõnastada nii lihtsalt ja võimalikult vähe pateetiliselt, kui ma suudan, aga see puudutab mind sügavalt, seega ei saa ma garanteerida midagi ajakirjanduslikku. Viga eneseväljendamisel on selles, et kui see liiga esteetiliseks läheb muutub see justkui haletsuseks ilu ihalemises, et meeleheites lunastada oma õudsad ja valusad tunded. Sa saad ju tegelikult aru, et see on haiglane, eks? Selles on mingi misantroopne egotripp, mis jälgistab kirjandusliku esteetilisuse kontseptsiooni üleüldiselt. Sellepärast mulle vist see kirjandusevärk ei istu ka. Nad hakkavad sind kohe kellekski pidama, kui sa raamatu kirjutad. Kellele sellist võltsi muljet on vaja? Sa oled luuletaja niikuinii ainult siis, kui sa luuletad. See on asi mida ma mõistan. Aga kui sa oled ema, siis kas see peabki olema kõik, mis sa oled? Kuidas sellist elu saab elada ilma, et see muutuks skisofreeniliseks? Kõik need rollid ja nendega kohanemine ei saa ju olla tingitud ainult sellest, et inimene pole veel täiskasvanud - ta lihtsalt ei saa nende inimeseks olemise kriteeriumitele alati pihta ning need ei pruugigi olla kõigile samad. Inimene peab oskama endale seda tunnistada.
Kasvada teadmatusega, et inimene, kellest sa pärined on labiilse närvikavaga ja see ei ole sinu viga, et ta sinuga halvasti käitub, on võrdlemisi raske. Ma ei tahaks mitte kunagi mitte kellegagi niimoodi suhelda. Aga ometi teen seda ka mina. See ahel kordub sedavõrd, et ma ei jõua isegi teadvustada, kui ma juba vääratan. Ma ei kontrolli ennast ja see on probleem. Kas ma sain selle kaasa? Geneetiliselt? Keskkondlikust käitumismustrist? Kuidas ma seda peatada saan? Kas ma mõtlen seda kõike välja? Jne. Ma ei tea vastuseid, ma ainult põrkan vastu paradokside seinu ega näi mitte kunagi saavutavat oskust olla õnnelik. Taustsüsteem tundub olevat niivõrd tugev, et mu jõust jääb väheseks, et sellest välja hüpata. Isegi kui südames on see jõhkrus pöörata kõigele selg, siis iseenda seest end välja ei pööra. Nõrk oleks olla järjekordne allaandja ainult seetõttu, et mõistusest jääb puudu. Siit võibki minna väga kergelt üks otsustav samm mööda, kui inimene jõuab punktini, kus ta kas teadvustab oma hüsteeria alget või laseb sel endas võimust võtta. Ma loodan, et sellistsorti peahaigust on võimalik ravida, sest ma olen ise vähemalt selle punkti saavutanud, et vahetult pärast rööbastelt maha käimist saan ma mõistusega aru, millega ma hakkama olen saanud. Suurema laviini saab niimoodi ära hoida ning peab olema ka võimalus seda mõttetööga vältida.
Aga miks olen ma kuri nende asjade pärast just naiste peale? Loogiliselt tuletades: naised on emotsionaalsemad, nende bioloogiline eesmärk on aju teistmoodi kujundanud, neil hakkab kergemini kammima ja olen tähendanud ka, et täiesti lambiolme suudab neist teha haigelt iniseva hunniku inimest, kellega on parem mitte tegemist teha kartuses, et jumal teab, mis talle jälle ei meeldi. Ja kohutav rääkimise vajadus, tühise info jagamine, mis tänaseks on kujunenud omaette žanriks nimega klatš ning mille levitamisel ei mõtle (lollid) naised kunagi kahjule, mida nad teistele oma teadvustamatu sitase rääkimise vajaduse pärast tekitada võivad.

Palun ettevaatust emadusega

Kõige põhilisem selle üldise viha kasvu taustal on asjaolu, et minu elu esimene suhe oli puudulik. Viha ei ole juhuslik emotsioon, sest selle algimpulss on kusagile ära peidetud ja me ei pruugi seda isegi teada, sest selle alge üles otsimine/meenutamine on kaitsemehanismide poolt alateadvusesse peidetud. Viha taga on alati valu ning sõim on relv oma haava kaitsmiseks. Elu ei luba sul olla haavatud, sest siis pole sa elujõuline ja konkurents, ükskõik kas kapitalismiga või ilma, on aegade algusest alati olemas olnud. Tugevam, nii vaimselt kui füüsiliselt, jääb ellu. Haavatud inimesel pole suuremat lootustki, kui ta vähemalt ei teeskle tugevat. Kuid kui kaua jõuab keegi teeselda tugevat, kui ta pidevalt murdub?

Halvemal juhul lõppeb see psüühikahäiretega, mis takistavad elamast normaalselt funktsioneeriva inimese elu. Ma ei taha, ausõna, üldse ei taha selles kedagi süüdistada, aga avastades, kui paljud tegurid mu teadvuses on seotud sundmõtlemisega, mis mu teadvusesse aastate jooksul kinnistunud on, siis ei saa ma parata asjaolu, et need on väga otseselt seotud mu lapsepõlve autoriteetidega. Ja lapsel ei ole teadlikku valikut, keda austada või kellele alluda. Ta esimene ja kõige tähtsam autoriteet on ema. Ja kui lapsel pole emaga sidet, siis ei olegi midagi imestada, et ta kahtleb terve elu põhilistes väärtustes. Mida saab üks inmene enda meelest üldse väärt olla, kui ta pole tundnud olevat väärt oma ema armastust ja tähelepanu? Üks variant on õigustamatult madala enesehinnanguga katkine inimene, kellest pole kellelegi mingit kasu. Niimoodi inimene kas sureb oma haavadesse, käib elus põhjalikult alla, või üritab end taastöödelda. Mental recycling - lähedki enda sisse ja koristad sealt selle okse ja sita ära. See ei ole kindlasti meeldiv, aga pirtsutamisega ei ole keegi veel kaugele jõudnud.

Minu suhtumist võib võtta kui katset seista inimeste eest, kes on otsustanud mitte lapsi saada või meeleheitlikku appikarjet sündimata laste nimel, kellest ükski ei tohikski valel ajendil maailma sündida.  Ma ei usu küll, et iga laps peaks tulema, siis kui ta on "määratud". See kõlab rohkem nagu "ah jäin rasedaks, muidu oligi igav, ma siis sain selle lapse" või sõbrannade soovitus "sa pärast niiii kahetsed". Ma pole veel kedagi kuulnud ütlemas "vaata, milline haige mõrd su enda ema oli, oled sa kindel, et sa oled sellest ahelast väljas?" sest üsna tavaline jutt käib selle ümber: "Mina küll oma lapsele kunagi nii ei teeks!" Ilus mõte muidugi, aga mõni kaunitar võiks ikka rohkem oma prepregnent psüühele mõelda ja vahelduseks abordi teha. See võib kõlada jõhkralt, aga elu muide ongi jõhker. Vaata džunglisse, nad fucking söövad oma lapsi seal (ja me ei hakka praegu vaidlema teemal, kas inimene on loom või mitte, sest ta on küll loom - mõtlemise areng on teda intelleketuaalitsemisega ainult liiga upsakaks teinud). Inimsel on steriilne võimalus mikrotasandil šahh-matt teha. Kuigi jah - mul on sellest kõigest lihtne rääkida, sest ma pole kunagi rase olnud.

Kujutan vaimusilmas nii hästi ette hordide viisi tuttavaid emasid/naisi minu poole karjumas: "SA EI KUJUTA ETTE, MIS TUNNE SEE ON, SA EI TEA!!!" nagu ma oleks mingi empaatiavõimetu kutsikatapja. Võib-olla olengi. Aga vähemalt ei ole mul nii destruktiivseid soove, et sünnitada sellisesse elajatemaailma laps, kes on 1000 korda õrnem ja väärtuslikum kui ma ise, sest ma ei tahaks, et ta peaks kunagi mõtlema/tundma, kui ebaõiglane, seosetu ja karm elu tegelikult on. Ja kuradi pereplaneerimine siin väga midagi ei muuda ka. Buddhat peideti ka mingis iluonnis, aga mida jäigema raami sa mõtlevale inimesele lood, seda rohkem kahtlust see temas tekitab. Aga õige jah, ma unustan pidevalt ära, et kõik inimesed ei oska ju mõelda. Sealt need planeetihooravad miljardid tulevad.

Põhimõtteliselt ma ei ole inimelu vihkaja, eksole. Aga ma ei usu, et eostatud munarakk on kohe inimene, kes peaks igal juhul sündima. Eostatud saab olla igaüks, ka õde ja vend, vanaema ja pojapoeg saavad põhimõtteliselt seda värki teha, aga suurema tõenäosusega kasvavad sellisest liidust mingi keemilise nihke tõttu värdjad. Keemiline nihe võib aga ka normaalsest liidust loodud lapsele geneetiliselt edasi kanduda. Ja kuigi see nihe ei pruugi avalduda, kui keskkond seda ei soosi, siis tasub enne ikka mitu korda läbi mõelda, kui üldse seksivärgiga tegelema hakatakse. On kaks asja, millest on  alati normaalne mõelda: enesetapp ja laste saamine. Kas mina üldse tahan (piisavalt palju) elada? Kui ma paljuneksin, siis kas see oleks hea mulle või mu järeltulijale? Ja loom, nagu ma olen, siis kas ma tegelikult ilmtingimata pean oma loomakohustusi loodusseaduste alateadvuse pärast täitma? Kas mu karjainstinkt kõigil-teistel-ju-on on suurem kui mu isiklik analüüsivõime?

Pole välistatud, et mu mõtlemine toimub lihtsalt tagurpidi. Selle asemel, et arvata, nagu mu "haruldaselt väärtuslik" kimp geene peaks kindlasti liigisäilimise eesmärgil edasi elama, arvan ma, et mu haruldaselt väärtuslik kimp geene on liiga hinnalised, et seda mingite debiilide universumile jagada. Siin ei ole kellegagi isegi paarituda eriti. Õnneks.

Ja muide, ma peaksin seda ilmselt meelde tuletama, et ma näen mehi nagu erinevatest mängudest (vastavalt oma arengutasemele muidugi) huvitatud süütuid lapsukesi, kellest mul on südamest kahju, kui naine neile panniga vastu pead taob. Ühtki lindu ei saa puuris hoidmisega armastada, sest puurist rohkem vihkavad nad inimest, kes neid puuri on pannud. Aga ma ei arva, et inimesena oleks ühel rohkem väärtust kui teisel. Kõigil on oma probleemid ja ilma pole kedagi jäetud. See käib selle elamisevärgi juurde. Samamoodi nagu asjaolu, et kellelgi pole tegelikult õigus teise hinge omada. Maailma sündimine on ilmselt mingi paratamatu iseseisvusakt üldsegi. Kui võtta seda dimensioonilise fantastikana, siis eelmises galaktikas hingena ringi hõljudes on soov elada Maal sama suure kaalukusega, kui siin, Maal, lapse tekitamise kutse ehk vahekord ise. Seda ei tasuks alahinnata. Või olen ma siis ise liiga upsakas, et loomategudega enam hakkama ei saa..

27 comments:

  1. Tegelikult muidugi ei ole niimoodi, et inimene sünnib oma täisväärtuses, kust hakkab muudkui alla tiksuma, mida enam ta maailmaga kokku saab. Tegelt me oleme kõik keskelt läbi sama väärt pihkurid.

    Martin Luiga.

    ReplyDelete
  2. väga lihtne on puhkeda nutma oma sündimata laste pärast. hoopis keerulisem on järjekindlalt hoolida juba sündinud lastest. suurim kink, elu on esimestele andmata. teistele tuleb anda armastust, süüa ja lego. rutiin. pole kaugeldki nii dramaatiline. nutt ja hala. ulun nagu orel.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hea on öelda, et tuleb anda. Peaks nagu jah. Aga tuleb ette juhtumeid ei anta süüagi, armastusest rääkimata. Sellepärast on sündimata lastel kergem - neil puudub risk, et nende elukvaliteet situtakse nendest olenematutest asjaoludest ära. Ja ma ei nuta nende pärast, ma rõõmustan, sest parem olla olemata, kui olla ja kannatada.

      NB! Ma jutustan mustast stsenaariumist, kui keegi pole veel aru saanud. Ma räägin üldisest tõenäousest ja loodan avada inimese silmi, kes elab oma väljakujunenud turvatsoonis ega oska enam hoomata probleemide paratamatuid algimpulsse, sest tema maailmas on kõik juba "piisavalt" loogiline.

      Delete
    2. see läheb muidugi inimese eluraskuse sentimeetriga mõõtmiseks ära. öelda: ma ei taha laste saamisega tegeleda ja sellega on ülepea okei ka mitte tegeleda on okei viis see teema riiulile panna, et sellega ei peaks kohe tegelema, mõtlema viisaastaku plaanile, leidmaks jätkuleiba, elu armastust ja vajalikke isikuomadusi, et projekti läbi viia. see, et miski on põhimõtteliselt õige, ei tähenda, et mingid muud lahendused ei võiks selle kõrvalt samamoodi õiged olla ja et nende vahel ei võiks vaheldada. mingis eas on inimesel tugev vajadus omada kontrolli ja terviklikku pilti maailmast ja tulevikust ja niimoodi on seda mõistlik ehitada. aga laste saamine on üsna kontrollimatu nähtus, võimatu on ette teada, kas tast tuleb elu kõige kõvem tüüp üldse, kaabakas või saab ta sõjas, õnnetuses või haiguse läbi varakult surma. mis on muidugi üsna sarnane muudegi inimsuhetega. tuleb lihtsalt loota, et tähtsal inimesel läheb enam-vähem hästi ja et ta ei ole salaja mingi ebanormaalne.

      inimese elu on läbinisti dramaatiline ja õudne. teine inimene on peaaegu täpselt nagu mina aga ometi mitte ja ma ei näe, mis ta pea sees toimub, vaid võin ainult aimata. keha küljes on kohad, kust tuleb narkootikumi verre, kui neid hõõruda. kultuur on laetud mingi ilmselgelt ebavajaliku ballastiga, millest ometi ei saa kuidagi kiirelt üle ega mööda, aga ometi ma elan, mitte ei tapa end ära ja naeran veel pealegi.

      Delete
    3. http://uudised.err.ee/index.php?06270554

      Delete
    4. Täiesti omaette teema on veel karjäär ja laps. Tekib küsimus kumb on olulisem, kas karjäär või laps, sest ühega tegeldes kannatab teine. Ja alati kannatab miski millegi arvelt, aga laps, erinevalt karjäärist, pole miski, mille saaks maha jätta, kui isu otsas.

      Delete
  3. Päris mitu tuttavat mõtet selles laialivalguvas pisut isikliku kibedusega soolatud tekstis. Ei ole eriti vahva kui mingi pask, mida sa ei ole tellinud, lapsepõlvest ennast kaasa poogib ja lahti ei lase. Siiski siiski, lootust ju on - mis ei tapa teeb tugevamaks, sinu haavas peitub su geenius, etc etc. Kes on ühe korra ennast juba rahuldavalt taasloonud, seda ei heiduta ka enam nii kergelt. See on juba vaat et täiskasvanu. Sedasorti inimene võiks juba lapsi ka kasvatada, kui on huvi.

    ReplyDelete
  4. Olla ja kannatada on siiski parem kui olla olemata. Olematus võiks ju ka olemata olla, klassiku sõnadega.Ma ei saa hästi aru, mis probleem inimestel nende kannatustega ülepea on.Pealegi käsitletakse sageli kannatustena asju, mis on parimal juhul vaid ebameeldivused või ebamugavused. Samuti ei saa ma aru terminist elukvaliteet.Mitte alati. Minu ema üttleb ikka et neid ei kasvatanud keegi, nad lihtsalt kasvasid, kellelgi polnud aega neid spetsiaalselt kasvatada. kasvas kolm täitsa erinevat isiksust,m igaühel oma peas sees omamoodi imelik olla. Üks oli arg,teine ahne, kolmas ülbe ullikene. Ja see ei olnud neil emast, minu veendumust mööda. Pealegi, isegi kui kõik maailma hädad saavad alguse emast, mismoodi aitab see teadmine mul paremam olla?

    ReplyDelete
  5. "Mida saab üks inmene enda meelest üldse väärt olla, kui ta pole tundnud olevat väärt oma ema armastust ja tähelepanu?"

    Tuleneb see lapse enesekesksusest, et ta kõigis jamades iseennast süüdistab? Ma pole sellest kunagi aru saanud. Kõik need koguperefilmid, kus ema ja isa tülitsevad ja lõpuks lahutavad, näitavad alati süükoorma all kannatavat last. Mingitmoodi paneb laps oma peas kõik enda ümber tiirlema ja seab end mingi kummalise mõttekäiguga kõikide probleemide algpõhjuseks. Ma pidasin seda idiootlikuks hollywoodilikuks lähenemiseks, aga praeguseks olen ma aru saanud, et paljud lapsed päriselt tunnevadki nii.

    Nüüd ma lähen jutuga dr Ozi juurde (kanal 11, "me hoolime üksteisest" - sulle kindlasti meeldib). Seal keegi psühhoterapeut või kes iganes üritas ülesööjatele selgeks teha, et nende liigne söömine on põhjustatud väärtusetusetundest, mis on nendega juba alates varasest lapsepõlvest. Tuligi välja, et peaaegu kõigi nende naiste isad olid nad varases lapsepõlves maha jätnud. Oli palju pisaraid, kõik olid sellest seosest väga liigutatud, kõik peale ühe. See tädi jäi väga rahulikuks, et mitte öelda jonnakaks, ja väitis järjekindlalt, et tema pole end seetõttu kunagi vähem väärtuslikuna tundnud, et ta isa ta maha jättis. Psühhoterapeut ei suutnud sellist juttu uskuda, see läks ta teooriaga täielikult vastuollu, ja jättis endale viimase sõna.
    Mulle see tädi meeldis. Kõigile neile ulguvatele naistele, kes pihtisid, et nad tunnevad siiamaani end vähem väärt olevat seetõttu, et isad nad 20 aastat tagasi maha jätsid, neile ma ütleks, et aeg on minekikusündmused enda jaoks ümber tõlgendada. Mingeid mõttemustreid on võimalik muuta, kui ise tahta.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No sellest mustrite muutmisest ma räägingi! Ma ei väida raudkindlalt, et asi on selles, milline mu ema oli, see on lihtsalt ainuke kahtlus, mis mul on. Ja mu eesmärk pole süüdistada, seda ütlesin ka, aga ma olen lihtsalt väga segaduses. Tõsiasi, et ma emaduseasja jälestan ja see mulle arusaamatu on, viitaks justkui asjaolule, nagu mul oleks ikkagi probleem ema kui sellisega, aga kust mina tean täpselt. Ma võin olla selle oma enesekeskse maalmapildiga omale ette kujutanud, aga kes mulle ütleb, kuidas selle peahaigusega hakkama saada..

      Delete
    2. Mul tekib natuke see küsimus praegu, et kas on mingi variant, kus laps, eriti maimikueas, ei oleks enesekeskne? Kui tekib kahtlus, siis soovitan mõnd suvalist last kõrvalt jälgida kasvõi mõne tunni. Põhiline salvestusperiood käib just sellel ajal ja kui vanematel on sellel ajal rohkem tähelepanu oma probleemidel, siis jah, ta hakkab suure tõenäosusega alateadvusesse säilitama neid reaktsioone, mis tema isekale isiksusele suunati/ei suunatud. Suuremal või väiksemal määral, olenevalt isikueeldustest, hakkavad need kas tema kasuks või tema vastu töötama, kui midagi on kolossaalselt tajumismõõtmetega vastuolus. Asjad, mis on suuremad kui tajumisvõime, salvestuvad kõige sügavamale, et just paarikümne aasta pärast pärast sügavaid hingearheoloogilisi kaevamisi välja tulla ning alles sinna punkti jõudnuna on võimalik heal juhul väärastunud mõtlemismustrit muuta.
      On veel stsenaariume, kus paariaastane näeb pealt kuidas isa ema vaeseomaks peksab kuni ema, ellujäämise nimel, isa lihtsalt lapse nähes noaga ära tapab. Siinkohal on täiesti kohatu hakata rääkima lapse enesekesksusest, eksole. Paariaastane ei händli kõige lihtsamaidki asju ära, mis teeb tema väljakujunemata teadvus siis mõrva pealtnägemisel?
      Muidugi on laps samamoodi karakter nagu iga teinegi inimene, lihtsalt laps on mõõtudelt väiksem ning on ka kindlasti intelligentsemaid lapsi/inimesi/lapsinimesi kui mina, selles pole ma kunagi kahelnud.

      Delete
  6. "Viga eneseväljendamisel on selles, et kui see liiga esteetiliseks läheb muutub see justkui haletsuseks ilu ihalemises, et meeleheites lunastada oma õudsad ja valusad tunded."

    Vot seda oli küll väga lahe ja liigutav ja uhke tunne lugeda. Mulle ka vahel tundub nõnda, et täiesti eksisteerib mingi kreedo, mille järgi inimene muutub paremaks, kui ta suudab oma halbuse või vead kuidagi ilusasti pakendada.

    See: "Siiski siiski, lootust ju on - mis ei tapa teeb tugevamaks, sinu haavas peitub su geenius, etc etc" on ka justkui selle edasiarendus või siis vähemalt kuidagi sellega suguluses, nõbu näiteks.

    Aga Tasuja häda ongi selles, et temal pole mitte lootus, vaid hirm. Üks moondab enda peas (tuleviku) määramatuse halbadeks, teine headeks asjadeks. Hirm ja lootus - mõlemad täpselt ühtmoodi tobedad ja vältimatud.

    Ega mind ennast ka häirivad optimistlikud hüüdlaused nagu "Mõtle positiivselt!". Miks, kurat, peaks? See võib väga vabalt olla ju valetamine endale (või teistele ka), aga teadus on üleni ära seletanud, et positiivne mõtlemine (lootus siis) on täitsa tervislik - immuunsüsteem on tugevam ja... Ent see kõik muidugi põhineb eeldusel, et hea tervis on oluline, seda tuleb väärtustada. Aga miks siis? Sest siis on endal parem elada. Aga milleks see vajalik on? Lisaks on hea tervis kohe igatpidi seoses ideega sellest, et (enda) jätkumine on väärtuslik - ja kas ei ole emadus ka seesama? Jätkumine siis.

    Abort on väga karm asi. Väga karm. Palju riske - nii füüsilise kui psüühilise tervise seisukohast. Ja samas, kui tervis pole oluline, kui enda (füüsiline) kestmine pole oluline, noh, siis...

    Samas, kuidagi nõmedad on need, kes saavad emaks sellepärast, et nemad tahavad. "Ma tahan last!". Ahah. Aga laps? Ta on teine inimene - ja sina tahad teda, sina isekalt tahad teise inimese luua selleks, et endal oleks parem. Brrrr.

    Ja ometi, ja ometi, ma olen täitsa kindel ka selles, et lapsevanemaks olemine on potentsiaalselt üks arendavamaid kogemusi üldse inimese elus.

    Ja kahju on sellest, et kõige kergemini sigivad just need ma-tahan-last või suva-teeme-kummita või muudpidi lollid inimesed. Idiokraatia võidukäik. Peaks kutsuma üles vastutustundlikumaid inimesi lapsi saama! - kuigi nad oma vastutustundlikkuses pigem just ei saa. Heh.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kõik inimesed on isekad. Kõik suhted on isekad.
      See on paratamatus ja tegelikult päris tore, kui mõtlema hakata - kõik need sõbrad, kellele tunned end jõhkralt võlgu olevat, et nad nii ägedad on, on tegelikult sult umbes sama palju vastu saanud, muidu nad ei viitsiks suga enam õiendada.

      Minus äratab õudust hoopis mõte altruistlikust lapsevanemast. Kes saab lapse, sest vbla ta suudaks pakkuda mingile lapsele parimat elu, kuigi ise üldse ei tahagi lapsi:
      Vat see, mismoodi selle lapse elu viltu võib minna, tundub palju hullem, kui tavalised ja harjumuspärased viltuminekud rõõmsatest pohhuistidest vanemate laste puhul.

      Delete
  7. Ma võiksin vaielda mingite 1ikasjade, nüansside & toonidega, aga milleks, sest olen kirjutise üldiste vaimuga nii nõus, kui veel üldse annab millegagi nõus olla. 1 meeldivaimaid & rahustavaimaid kirjutisi viimasel ajal. Eriti rahustav seetõttu, et mulle hakkas tunduma, nagu oleks mu mõttekaaslased maailmast, või vähemalt Eestist, sootuks otsa saanud. Selgub, et ei ole.

    No ega ma saagi muud arvata, sest olen Mudlumile täpselt risti vastupidisel seisukohal - minu arust on olematus olemisest alati parem ning enesetappu pole ma varem sooritanud ainult oma loomalikust elutahtest - mist tglt. ju on arguse tunnus - tingituna. Praegu tuleb juurde see, et ma ei taha valmistada kannatusi neile paarile inimesele, kellele ma midagi tähendan, oluline olen. On juhtunud, et olen suutnud veenda mõnda noort inimest mitte suitsiidi sooritama, olen neile ausalt tunnistanud, et minu soov on äärmiselt isekas, ma tahan, et nad minu jaoks olemas oleks. Ning miskipärast see isekuse tunnistamine on olnud neile edasielamiseks parim argument. Aga mul on oma tegevuse pärast mõneti piinlik & üldse imelik olla - ei anna mulle rahu see hääl, mis ütleb, et ma meelitasin nad kõrvale parema tee pealt, takistasin neid tegemast midagi, mis olnuks neile parem.

    Sest küsimusele "milleks elada?" puudub vastus. Nii kelle tahes üksikisiku kui ka kogu inimkonna eksistents on suvaline juhus selles absurdses mängus, mille nimeks "Aeg & Ruum (Universum)". Aga küsimusele "milleks elada?" puudub vastus ka sel põhjusel, et kui inimene tahab surivoodil aus olla, siis tegelikult ei saa ta tunnistada, et tema elu oli elamist väärt, et väärtuslik seal väärtusetu üle kaalus. On sõnastet, et "elada tasub üksikute helgete hetkede nimel olemise üldises tühisuses" ent selline elu on mu meelest siiski halvem võimalus olematusega võrreldes.

    ReplyDelete
  8. Igale oma, Arni, minust ei ole sinuga vaidlejat. Vaidlemine on üldse rumal tegevus ja kuulub viinapudeli lõppemise faasi.Samas, mõte viinapudelile on nii meeldiv, et oleksin nõus isegi kellegagi vaidlema...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Liiga vähe armastust on näha üleval paremal, liiga vähe.

      G-Fr Londonist

      Delete
  9. Ma olen 100% Mudlumiga nõus, täiesti nagu mõtted oleksid. :D

    ReplyDelete
  10. Võidab see kellel on surres rohkem lapsi!!!

    ReplyDelete
  11. Ma ei viitsinud neid kommentaare eriti lugeda, tundusid üldiselt teemast mööda olevat. Laseme kohe monoloogi:

    Enesetapp ja laste saamine on tõepoolest võrreldavad kategooriad, sama küsimuse kaks otsa. Tundub et analoogsed Hamleti kolme valikuga, ma ei viitsi praegu välja arvutada. Igatahes, kui enesetapp on kindel otsus, et elu on olemuslikult mõttetu ja/või piin, siis laste saamine peaks olema kindel otsus, et kokkuvõttes olen ma elu eest tänulik ja tahaks elamise kogemust seetõttu veel kellegile jagada. Sinna tuleb siis juurde võimalus/kohustus lapsele edasi anda enda isiklikku maailma üle rõõmustamist.

    Kuid enamasti tundub tõesti, et lapsi saadakse igavusest, lootusest et see abielu korda teeb või muust karjuvast! idiootsusest. Millega on üks veel sündimata inimene ära teeninud, et sinu isiklik düsfunktsionaalsus ja maailmaga/maailmas mitte hakkama saamine tema kaela nuheldakse, lihtsalt tühjalt kohalt siia maailma kannatusi tekitatakse? Taolise "lapsevanema" fundamentaalne maailmatunnetuslik ebakompetents on minu jaoks sõnades väljendamatu, täielikult asemiootiline.

    Eksistentsiaalse dimensiooni mõistmine, tunnetamine ja lahendatus peaks sellisena olema lapsesaamise kohustuslik ja paratamatu eeltingimus, mille vastu eksimine on minu hinnangul hullem kuritegu kui tapmine. Ma ei suuda ette kujutada karistust, millega taolist "inimest" nuhelda, et see oma pattu mõistaks ja selle lunastada suudaks. Abordil on sellistes tingimustes sünnitusega võrreldes kahtlemata budaloomus.

    Antud probleemile vastandub kusjuures kaks olulist võimalust. Esiteks lapse tegemine puhtast armastusest, puuduva düsfunktsionaalsuse tingimustes. Nende haruldaste õnnistatud inimeste poolt, kellele antud temaatika kui täiesti triviaalne kunagi pähegi ei tule. Maa sool.
    Teiseks, me siin räägime siiski esimese, ja natuke ka teise maailma probleemidest. Kolmanda maailma inimestel on targematki teha kui siin mingi intelligendi ajupeeru nuusutada, elu vajab elamist ja lapsed tegemist. On ka teaduslik fakt, et sealsed inimesed on kordades õnnelikumad kui meie siin kunagi olla võiksime.

    Tulles nüüd algusse tagasi, siis on õige, et ei hakata lapsi tegema, kui ise liialt putsis ollakse. Ent ei tasu ka varjutada fakti, et sa putsis oled. Küsimus on siis hoopis selles, et wtf is you gonna do about it? http://xkcd.com/1154/

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nüüd, kus kellelelgi lõpuks jõudis kohale, mida ma öelda tahtsin, saab hakata edasi mõtlema. Järgmine episood sarjast "My life is so extraordinary that I have to write a column about it" sisaldab endas nõuandeid, kuidas lasta end mitte kottida asjaolul, et vanematel on oma lapsest pohhui.

      Delete
    2. Taoline "lapsevanem" ja taoline "inimene". Ma ei viitsiks enam midagi öelda, aga sinusugused ajavad mul harja punaseks.
      "Taolise "lapsevanema" fundamentaalne maailmatunnetuslik ebakompetents on minu jaoks sõnades väljendamatu, täielikult asemiootiline.
      Eksistentsiaalse dimensiooni mõistmine, tunnetamine ja lahendatus peaks sellisena olema lapsesaamise kohustuslik ja paratamatu eeltingimus, mille vastu eksimine on minu hinnangul hullem kuritegu kui tapmine." Lausa hullem kuritegu kui tapmine. Ah nii. Ma millegipärast ei võta sind siinkohal väga tõsiselt.

      Delete
    3. Mitte keegi pole mu meelest senini eksistensiaalset dimensiooni päris ära mõistnud ja lahendanud, ehk vaid veidi tunnetanud. Olemise mõõde? Sõltub inimese suurusest. Ma püüan alati arusaamatud laused enda jaoks emakeelde tõlkida, saab enamasti huvitavam ja arusaadavam.

      Delete
  12. Krt neist lastest teha, kui umbes 10 a. pärast me kõik siinsed kommijad kohutaval kombel surma oleme saanud. Lugege Vipi "Globaalpohmelust" - we're doomed! Ainult mõned a-d on meil veel elada jäänudki. No Future!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ükskõik, kuidas nad ka tekkinud on, tuleks võtta omale siiski eesmärgiks neist inimesed kasvatada ja vähemalt üritada neid mõista ja armastada. Isegi kui tuleb doom, siis võib meid 10 ka alles olla, aga suht lahe oleks ikkagi sellel ajal teineteisest lugupidada.

      Delete
    2. Seda mdgi, mu mõte oli rohkem see, et inimkonna tulevikku peatset paratamatut & möödapäästmatut lõppu arvestades pole praegu küll enam mingit mõtet lapsi vorpima hakata.

      Delete
    3. Arni, kas väljend "lapsi vorpima" ei ole mitte inetu? sa oled ju esteet, väljendu kaunilt ka end ebameeldivalt kõnetavate teemade puhul.

      Delete