Saturday, January 12, 2013

See ila, mida ma HAH konvekal rääkisin

See, mis on liiga vilets, et seda avaldada peale seda, kui ta valmis on, on õige paras, kui sa suudad parasjagu vaid veelgi viletsamat lauset ning mõtet üllitada, ning kogu muu maailm on oma pliiatsid ära kaotanud või hoiab neid paremas kohas. Samuti on kesistel tekstidel see hea omadus, et nad ei ole head, mistõttu nad ei jäta sust head muljet, mida sa ei vääri, mis tähendab, et nad peegeldavad tõde, mis meeldib Immanuel Kantile. 

Hei-hoo.

Sõbrad soovitasid mul antud konverentsi teemaks olevat filmi mitte vaadata (üks ütles, et see on nagu USA B-kategooria filmi ripoff, kuid too inimene on alati kõige suhtes liiga kriitiline, nii et mingi huvi mul tekkis, ja eile üritati mulle toda filmi isegi varastada, ent too tuli liiga aeglaselt alla, ning nõnda ta jäi), ning raamat, millel see põhineb kuulub minu arvates Strugatskite loomingu vähemasse osasse. Ehkki on kahtlemata armastusväärne. „Miljard aastat enne maailmalõppu“, vaata, on väga tugev ja selge ja suurejooneline. Ja „Tigu nõlvakul“ on üks paremaid jutustusi ökoloogilisest katastroofist üldse, ja kõige parem kafkalik jutustus, mida ma tean. Mets on tõusnud üles oma hävitajate vastu ja muutunud kirjeldamatuks orgaaniliseks põrguks. Peategelane pidi baasi vaid korraks külastama, ent ei saa lahkuda, inimesed ümberringi on robustsed, direktor on seniilne, süsteem arusaamatu, baas armetu, ning on üsna ilmne, et peategelane ei suuda midagi muuta ka siis, kui ta ise baasi direktoriks ülendatakse. See on ülepea üks Strugatskite läbiv teema: saatus või ajalooline paratamatus ja see, et indiviid ei suuda masside jaoks midagi muuta, isegi, kui ta on äärmiselt võimas. Mis tuleneb ilmsesti oma aja globaalpoliitilise olukorra äärmiselt selgest mõistmisest. Ma ei tahaks hästi uskuda, et vennad Strugatskid kujutasid enestest ainult veriste hammastega salajasi dissidente, kes igatsesid liberaalkapitalismi ja Ameerika teksapükste järgi. Pigemini said nad aru, et mõlemad süsteemid ja nende vastasseiski on kuidagi närused ja armetud ega ole ilmselt suutelised neid helgesse tulevikku viima, ning et see on kurb. Vaat nendest juttudest saaks kenad filmid. Ja veel ühest, kus KGB agent ajas pehkivas Läänes mingi supernarko jälgi. See oli mõnusalt kaheksakümnendatelik psühhedeeliline jant ja lõppes agendi ohkava tõdemusega, et KGB agent oleks palju kergem olla, kui KGB oleks vähem paranoiline ja omaenese töötajatele kogu aeg jalga taha panna ei üritaks.

Seesamane, eelpoolmainitu, seadis mind küsimuse ette: millest siin rääkida? Mida ma teen siin? Mitte, et konverentsidel muidugi alatasa asjalikku või teemakohast juttu puhutaks. Viimane konverents, kus ma käisin, algas sellega, et kaks tüdrukut rääkisid pool tundi mitte millestki ja eelmisel ennem seda rääkis üks härra, mida uut ta Platoni kohta välja on mõtelnud, mis oli vist täitsa mõistlik jutt, aga konverentsiga polnud sellel mingit pistmist. Konverents oli maailma lõppudest. Et, ärge pahandage, kenad inimesed, kui mul teile midagi mõistlikku öelda ei ole.

Kui mulle nii aasta tagasi tehti ettepanek kirjutada artikkel „„Hukkunud Alpinisti“ hotelli“ mälestusraamatu tarbeks, siis ma mõtlesin kirjutada niisama nõukogude ulmest, sellest, kuidas see erines lääne ulmest, kuidas sellel oli erinev ühiskondlik staatus ning nõnda edasi. Kuidas tegelikult kogu sotsialistlik realism oli ulmelähedane, kuna ta pidi pidevalt kujutama reaalsust, mis oli tegelikkusele eeskujuks, reaalsust, kus inimesed teavad, mis väärtused on ja kus nii partei kui reakodanik näitavad oma paremat palet. Kuidas riigiaparaat hindas kultuuri ja selle mõju ühiskonnale, tegeles sellega palju, millest annavad märku nii tsensuur kui ka kunstnikele majade ehitamine. Aga ma ei viitsi sellest rääkida. Külma sõja vastandused on tüütud. Selliste juttude rääkimiseks võiks teha Nõukogude Liidu konverentsi, tule kohale, ole parteilane või dissident või mõlemad või ei kumbki. Kuigi see võib olla mingi liiga kuum konverents, et seda tegelikult teha. Imelikuks võib ära minna.

Siis võiksin rääkida sellest, kuidas Eestil oli lääne kultuuri vahendajana Nõukogude Liidus tegelikult üpris kena positsioon. Liiduvabariik oli väike, kuid suhteliselt tähtis, arukas ning jõukas. Sellest, kuidas Lennart Meri „Hõbevalge“ kandvaks mõtteks oli konstrueerida uus rahvuslik identiteet, selline, kus eestlane väärtustab ennast kohaliku kõvamehena, kes kerkib igasugustes olukordades pinnale, aga mitte kuserotina, kes saab igalt poolt lutti, linnaliku identiteedi, seoses sellega, et me oleme muutunud linnalikuks rahvaks, ning kuidas selle raamatu lisamine kohustusliku kirjanduse nimistusse ning üldine riiklik promokampaania oleks ilmselt olnud kasulikum, kui kogu Meri presidendiaeg kokku, ning sellest,. Kuidas ma olen ehk lihtsalt kärsitu, kuidas see kõik võib veel juhtuda ja kuidas kirjandus toimibki aeglaselt. Ja sellest, kuidas see positsioon on endisel kujul kadunud, kuna suurem jagu idablokki on viimased paarkümmend aastat aktiivselt oma ühist minevikku ja kultuurilist seotust eitanud, ent läänes meid kultuurilises mõttes just „avasüli“ vastu võetud ei ole, kuid kuidas idablokil on ikka veel võimalus olla maailma jaoks eriline, kuna nad on kogenud kahekümnenda sajandi suure poliitilise vastanduse mõlemat poolt. Et tuleks üle saada sotsialismiaja eitamisest ja vaenamisest, ning nimelt sellepärast, et see on oma tuumalt stalinistlik praktika – just nagu kodanluseaja eitamine ja vihkamine, ainult et ümberpöördult. Minevikku ei saa ära kustutada ega minema visata, sellest saab õppida ja järeldusi teha. Ning ajaloo kordumistki ei maksa karta. Aastanumbriks ei kirjutata enam ammu 1917 ning Liidu laadse majanduse ning poliitikaga riigid oleksid mõeldavad, ehkki mitte liiga tõenäolised, ehk India või Lõuna-Ameerika kandis.

Mõni kindlasti mõtleb: mida ma räägin Nõukogude Liidust, kui mind ei olnud seal? Ja siinkohal ma ei tea, kas Napoleoni kohta andsid õiglase hinnangu tema kaasaegsed, või need, kes elasid kakskümmend aastat peale teda, või nood, kes sada aastat hiljem. Aga on vältimatu, et iga põlvkond kujundab mingid oma hinnangud, ning et need ei pruugi olla teineteisega täpselt kattuvad. Isegi, kui sa tahaks, sa ei saa olla täpselt nagu su isa, kuid sa ei saa temast ka kõiges erineda.

Aga see ei ole ka see jutt, mida ma tegelikult rääkida tahan. Tegelikult ma tahtsin rääkida „“Hukkunud Alpinisti“ hotellist“, mida ma näinud ei ole. Selle tähtsamateks iseloomustavateks karakteristikuteks on:

me peame seda tähtsaks filmiks

tegu on ulmefilmiga
tegu on raamatu põhjal vändatud filmiga ning
sellel on ikooniline saundträkk.

Nendest algandmetest võime me tuletada, et Eesti peaks rohkem žanrikino tegema (Ikoonilise soundtracki üritamist kohalike parimate tegijatega ja raamatust filmi väntamist me juba teeme ning ei peaks ka lõpetama). Meie inimesed armastavad väljamõeldud maailmasid, nagu ka inimesed üle kogu maailma – kahekümnest maailma suurimast kassahitist vist vaid ühe puhul ei ole tegemist ulme või fantasyga – see on Titanic. Samuti on head ulmet ja õudust üsna võimalik ka kasinate vahenditega teha, lihtsalt näitlejameisterlikkuse ja hea premissi varalt – siin on heaks näiteks „The Moon“ või kanadalaste „Pontypool“, ning samuti on kena, et üldiselt ei peeta ulmet maailmas enam nii põlastusväärseks meelelahutuseks kui varem, see on ennast kultuuriliselt tõestanud. Veelgi meeldivam on see, et sellega tehakse juba algust - mingi hiljutine Ekspress andis teada, et Ken Saan väntab Hargla stsenaariumi põhjal kuskil Aabja kandis mingit ruraalset horror-sarja. See on just täpselt selline asi, nagu minu meelest peaks tegema. Õigupoolest, ma ei näe mingit head põhjust, miks Eesti ei peaks endast ulmemaad tegema. Kõik, mida selleks vaja läheb, on otsus – nagu me Pätsu ajal endast maadlusmaa tegime. See tähendaks ulme getost välja tõmbamist, ehk mingit ühte ulmefilmi iga paari aasta peale, seni produtseeritud ulme esiletõstmist ning kriitilist hindamist ning ka seda, et ulmet kirjutaksid needki, kes seda tavaliselt ei tee. Nii rahvusliku projekti raames ja üldkvaliteedi parandamiseks. See ei ole väga piirav nõue, inimene leiab võimaluse mistahes raamides kirjutada sellest, mis tal tegelikult südame peal on. Ja ma arvan, et Twilight on olemuslikult parem, kui Barbara Cartland, sest sellel, kui poiss-sõber on rikas ja idiootlike võluvõimetega, on rohkem tasandeid, kui sellel, et poiss-sõber on lihtsalt rikas. Modernism eeldab, et kultuur laieneb oma äärealadele, see juhtub varem ehk hiljem, ei ole mingit head põhjust, miks see ei peaks juhtuma siin.

Teoreetilist baasi kujutlusvõime mõjust ja tähtsusest on juba loodud ning luuakse. Kui ulme tegemiseks läheb, tuleb teoreetilist , suunavat teksti kirjutada muidugi veel kõvasti rohkem, et määratleda, millega peaks tegelema ulme tänapäeval ning mis on lihtsalt jäljendamise halb harjumus. Millised on need teistsugused maailmad, mida on tänapäeval mõtet kujutada. Vaevalt, et see tehnoloogiline ulme peaks olema, eks ole, see ei ole teistsugune maailm, see on meie oma tänapäev. Kui eksperimentaalkirjandus võib tihtilugu olla nii originaalne, et seda on raske lugeda, võib žanrikirjandus olla nii ebaoriginaalne, et seda on raske lugeda. Kordused on inimese jaoks armsad ja olulised, aga kirjanduses vist siiski lähtutakse tänapäeval printsiibist, et seda, mis on juba kirjutatud, ei tasu uuesti ja halvemini kirjutama hakata. Tihtilugu laob ulmekirjanik oma lapsikud fantaasiad niisama paberile, ilma vähemagi aimuta, kuidas neid paberile seada, nii et normaalne välja näeks. Kolonelleitnant Leo Kunnasel oleks näiteks täis kenad kosmosesõjafantaasiad, kui keegi oleks rääkinud talle, mitte isegi hästi kirjutamisest, vaid levinumatest vigadest, mis muudavad raamatu lugemise mittepühendunute jaoks äärmiselt piinavaks. Ehk siis, ma julgen arvata, et ulme saavutaks oma täispotentsiaali, kui talle võrdse mõõduga mõõta. Samuti võiks hea seista selle eest, et ulmeromaanide kaaned näeksid vähem häbiväärsed välja. Seda, et plaanimajandussotsialism suutis toota kenamaid raamatukaasi, kui aus turumajandus, võiks võtta ning peaks võtma solvanguna.

A' filme ei pea muidugi ainult kohalike stsenaariumite ja kirjanduse põhjal tootma. On täitsa palju kena ulmekirjandust, millel on veel filmiks saamata või mis ei ole saanud väga õnnestunud filmiks. Paar Clifford D. Simaki juttu tuleb meelde. „Libainimesed“ ja „Nagu õieke väljal“. Mõlemi tegevus toimub väikelinnas, action on kasin, võõrolendid on lihtsa põhiplaaniga (ühes siuksed mustad põrklevad kerad , teises, well, teises on Maa paralleeldimensioonis orgaaniline tervet planeeti kattev superarvuti, mille maapealne osa näeb välja, nagu lilled. Nagu punased lilled.) kuidagi ähvardav ja rusutud atmosfäär ja kena vana kooli humanistlik moraal. Kindlasti oleks tervel hulgal inimestel hea meel, kui midagi sellist ära tehtaks. Ulmetüübid, need on ühed ühendatud ja informeeritud inimesed. Võimekas rahvas. Maa sool. Sellised kirjutasid Wikipedia. Arusaamatu, miks nad ei käsi oma proosal parem olla. Ma arvan, et ma hakkan lõpetama. Ma ei usu, et mul midagi kokkuvõtvat selle kohta öelda on. Ehk, et me peaksime andma inimestele midagi, mille kohta nad arvavad, et see neile meeldib, ja panema sinna sisse midagi, mida nad peaksid nägema.

Tänan teid, kutsumast, kuulamast.

9 comments:

  1. MIljard aastat enne maailmalõppu. Mul järjest ebaõnnestub siia kommentaari kirjutamine.

    ReplyDelete
    Replies
    1. kogu see raamat ja eriti 2 ptk Galois: Death of a genius on täiesti MIljard aastat enne maailmalõppu. http://www.amazon.com/Symmetry-Monster-greatest-mathematics-ebook/dp/B000SEJ3YC

      Delete
    2. Järjekordne etümoloogiline mõistatus on lahendatud! Sõna "Monster" tuleb hoiatusest. (Peaks olema selline üli-nohkar telesari, kus mingid MASSIIVSED keelenohkarid - kahekümnendates poiss ja tüdruk - kannavad kõige armetumaid Sherlock Holmsesi get-upe, võib-olla isegi mullitava piibuga, televaatajad esitavad neile sõnu ja siis nad nuputavad nende etümoloogia kallal! Eksju-eksju Helen Haav! Eksju me teeme sellise saate!)

      Delete
    3. tunnusmuusika sarjal on ace of base sign

      Delete
    4. See pole üldse sitt lugu. Absoluutselt mažoorne ja lootustandev - tuleviku suhtes just. :)

      Delete
    5. monster tuleb läbi kesk-prantsuse 'monstre', mis tuleb ladina vormist 'monstrum', mis tuleb ladina tüvest 'moneo' "nõustama, hoiatama / meenutama". sellest tüvest tuleb tagasi näiteks 'monitor'

      Delete
  2. Täiesti suvaline nämmutamine aga ikka on mõnus lugeda. Paljudest mõtetest saaks eraldi häid artikleid, kui keegi viitsiks lõpuni mõelda (keegi ei viitsi). See on vist ikka nii, et kui sulle knetsiti meeldib, siis sulle meeldivad knetsiti b-pooled ja knetsiti soomekeelde "papin jahti" kaver ka, kus laulab hoopis trummar mitte joakim knetsiti.

    ReplyDelete
  3. See tekst on hea näide suurepärasest koolikirjandite kirjutajast. Kui mulle anti nt koolis teema "Hukkunud alpinisti hotell" (tegelikult muidugi unistasin sellest) siis ma üritasin veri ninast selle antud teemal ka lõpetada. Olid aga mõned kes suutsid ajada nii mõnusalt ümarat mull teisest, kolmandast ja viiendast nii, et põhiteema jäigi puudutamata.

    Siin tekstis samamoodi. Hakkasin õhinal lugema, et noh saab lugeda mingeid huvitavaid mõtteid HAH kohta aga pool teksti on "ma ei taha, ma ei või, ma ei saa". Eh miks, oh miks mina õnnetu pean rääkima teistele õnnetutele raamatust mis vilets. Teinepool jutust on aga mingi umbmäärane kriitika ulme hetkeseisu kohta in estõunets.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sa saad õigesti aru. Selline tekst ongi.

      Samas ei saa antud metoodikat ka täielikult hukka mõista. See võib anda suhteliselt huvitavaid ja asjakohaseid tulemusi. Sõltub, kuidas täringud veerevad.

      Kui sa tahad tõepoolest lugeda mingeid huvitavaid mõtteid HAH-i kohta, siis sellest peaks varsti miskine raamat välja tulema, esseekogu laadne. Kellegi mõte on ikka huvitav.

      Delete