Sunday, January 20, 2013

Teater ja vastutus

Viiding ja Peterson, foto Theatrumi kodulehelt
Tegin sisseastumiskatsed Humanitaarinstituuti, kui olin 24 aastat vana, teisel selle kooli eksisteerimisaastal. See oli mulle ainus kõrgkoolivõimalus, mu keskkooli lõputunnistus ei kannatanud ülikooliminekut. EHI-sse minekuks oli vaja ainult esseed, vestlust ja pappi. Essee kirjutasin Marcus Aureliusest ja juba vestlusel ma mäletan, hakkas see pull pihta - kas te ikka arvate nii palju aastaid peale keskkooli lõpetamist suutvat veel ennast õppimise lainele seada?

See kool oli alguses muljetavaldavalt vaba, seal polnud teaduskondi, võisid valida kõikide ainete hulgast endale mida sa iganes tahtsid ja  ise õppekava kokku seada. Mul oli seal igasugu filosoofiat ja semiootikat ja uut ja vana testamenti ja ajalugusid nii ja naasuguseid. Kui ma hoolega tuhniks kuskil vanade paberite kastides, siis ma ilmselt leiaksin üles ka need ained aga see ei ole selle jutu teema. Ega siis see haridus mul enam pea sees ei ole. Iraani kirjandusest, mis sai cum laudele sooritatud, ei oska ma nimetada enam ühtegi nime, ega ammugi aastaarvu. Stadnikovi loengutest mäletan ainult vuntse, Rein Raua maailmakirjandus oli aga sihuke aine, et selle lõpetasid vist ainult vähesed äravalitud, see oli igav ja läbi pidi lugema kõik maailma raamatud. Lotmani semiootikaloengute konspekte hoidsin aastaid alles, see oli hirmus huvitav aga ma ei uskunud sugugi kõike , mida seal räägiti.

Ma arvan, see oli teisel aastal, kui lisandus aine nimega Teatriõpe,  seal olid alguses vist koos pooled humakad, istusid kukupaide nägudega, õppejõududeks olid Juhan Viiding ja Lembit Peterson, rääkimas käisid ka teised. Need olid alguses ainult loengud, siis pidi ka mingeid juppe kuskilt raamatutest ette lugema ja neid analüüsima, mingit näitlejaõpet ei olnud. Aga sellest järgmisel aastal juba võeti suund rohkem nagu konkreetsemaks, katseid mingeid ei olnud, kes tahtsid võisid tulla ja jääda ja pikapeale jäi neid aiva vähemaks, siiski arvan et me alustasime vast 20+ inimesega. Suve lõpus, enne kooli algust, sain vanalinnas Viidinguga kokku, jõime kohvi seal kohas kus oli endine Ararati viinapood ja kus praegu on see korstnapühkija kuju aga vahepeal olid seal toolid-lauad õues. Ma küsisin, kas mul on mõtet jätkata, arvestades kõrget iga ja muudsugust ebakindlust, et kas see valitud tee võib õige olla. Ma olin näitlejaks tahtnud saada juba kunagi varem, nii kaheksandas klassis, tegin oma sõbrannadele koomuskit ja unistasin suurest saatusest. Mulle tundus see nagu mingi märk, et mulle hiljem selline võimalus ennast ise kätte mängis aga ma ei julgenud seda märki uskuda.  Viiding arvas, et minu elukogemus (sic!) annab mulle eelise ja soovitas mitte muretseda ja kindlasti jätkata.

Mudlum Tšehhovi novellis, erakogu
Tunnid toimusid enamasti ja suurelt jaolt Vanalinna kooli võimlemispinkidega saalis, (või oli see Muusikamaja?) lisaks etüüdidele ja analüüsidele olid ained nagu teatriajalugu ja kunstitunnid olid, täitsa tavalise joonistamise tunnid, Mae Kivilo ja ühe lokkispäise  suure lõbusa kunstniku vedamisel, kelle nimi mul enam meelde ei tule. Kostüümiajalugu oli ja pinu vägevaid võimlemistunde, hommikuti kell 8 Draamateatris Majevskajaga rassisime ilma halastuseta, pärast kui tund läbi oli, panime kõik koos suitsud ette, õpetajaga koos. Ma olin oma elu kõige paremas vormis, Olga ütles, et mul on ehtne baleriini keha aga nüüd on muidugi hilja, hilja, hilja. Siis olid Maret Mursaga tunnid, sellised poolšamanistlikud, keha ja vaimu vabastamised ja Aleksander Eelmaaga mingid pantomiimlikud võimlemised. Ma polnud elus varem oma kehaga midagi teinud, ja selle võimaluste tundmaõppimne oli superluks kogemus.

Sinna juurde käis hääleseade, ja jälle, kui enne suutsin kraaksuda mõned noodid, siis õpetaja käe all sai sellest mõne kuuga lauluhääle moodi asi. Lapsena olin ikka vahel kodus laulnud, natuke, omaette, aga siis enamasti pistis ema pea ukse vahelt sisse ja ütles, et laula vabalt, ära pinguta häält ja siis ma ei tahtnud enam sugugi laulda. Aga oli küll nii, et mul hakkas laulmisest pea valutama, ju ma siis ikka pingutasin. Aga hääleseade tundides õpetati häält maski tooma ja õigesti hingama ja täishäälikuid pea sees helisema panema. See oli täiesti imeline tunne, kuidas hääl liikus su sees vabalt ülalt-alla, kergelt, puhtalt ja selgelt. On tähendab asju, mida saab ja on mõtet õpetada, mis tõepoolest võivad sind täitsa teisele tasandile viia. Selle kõige eest olen ma neile aastatele väga tänulik.

Aga on ka asju, mille eest ma nii tänulik ei ole. Ma ei oska tagantjärgi ise hinnata, kas mu näitlejavõimed olid kesised või mitte, mulle aga tundus tollal, et need on selles seltskonnas täitsa tasemel. Endalegi üllatuseks märkasin, et minus on pigem kõva annus koomilist talenti, kui draamat või traagikat. Ma ei oleks võib-olla seda vana asja hakanud iial üles kaevama, kui ma poleks hiljuti taaskohtunud ühe tollase kursusekaaslasega, kelle mälestused ja tunded olid minu omadega väga sarnased. Ta ütles, et ta mäletab väga hästi üht minu ettekantud Ain Kaalepi luuletust ja mina ei mäletanud seda sugugi. Aga kui ma hoolega mõtlesin, siis mulle meenus küll, mulle meenus, et lugesin seda kuskil Rannamõisa mererannikul vastu päikesetõusu, endal silm sinine. Me olime läinud väikse seltskonnaga Kloostri Aida avamispeolt loodusesse edasi pidutsema, ja silma sain ma siniseks rahvalikus mööda vanalinna jooksmises, kus ühel poisil kukkusid prillid maha ja me hakkasime mõlemad neid üles korjama ja põrutasime pead kokku nagu kaks sikku.

Suitsupaus saali korrastamisel, Theatrumi kodulehelt
Meid löödi trupist välja. Ma ei tea, kuidas põhjendati teisele neiule, aga mulle ütles Peterson, et tal ei ole mulle enam midagi õpetada. Ma sain sellest pikkamööda ja ähmaselt aru nii, et talle ei sobinud minu eetilisus, ehk täpsemalt, ta pidas mind ebaeetiliseks inimeseks. Ma ei osanud kahtlustada, et selle taga on liigselt koolipidudel pruugitud alkohol või see, et ma olin oma mehest lahku läinud, või see, et ma olin terava keelega. Ja läks aega veel ligi paarkümmend aastat, enne kui ma taipasin, et tegelikult oli asi pigem selles, et mul ei olnud katoliiklikke voorusi. Temal oli oma nägemus inimestest, kellega ta saab edasi töötada ja luua oma teatri, Theatrumi. Vahel ma ikka imestasin, kui vaatasin mängukavast, et nad teevad ikka neid samu asju, mida me omal ajal tunnis lugesime, ikka needsamad Tšehhovid, keskaegsed miraaklid, Moliere ja Maeterlinck. Justkui neil aeg seisaks. Ma polnud ka Theatrumi kodulehele vaadanud, nüüd seda artiklit kirjutades vaatasin. Kas meelega või kogemata aga arhiivipiltide hulgas ei ole selliseid, kus meid näha oleks. Ometi me olime, ma ei puudunud ühestki tunnist, me rassisime koos saali kordategemisel. Ma tean, et kusagil kunagi olid videolindid mõnede arvestustega, me vaatasime neid Maret Mursa juures kodus. Seal oli päris kindlasti peal mu ettekantud ladinakeelne personet hodie laul ja vist ka mingi pikem etüüd ja natuke võimlemistunde.

Mitte ühtegi asja maailmas ei enne ega pärast ei ole ma teinud sellise usu, pühendumuse ja lootusega. Mitte ükski kaotus ei ole olnud kibedam. Nii kibe, et ma ei ole peale seda tegelikult enam  üldse teatris käinud. Minu jaoks viimane kursusepidu oli Lasnamäel lokkispäise kunstniku juures, vägev, korralik,  tantsu ja pollariga ukse taga ja hommikune trammiga kojusõit ja palju pisaraid. Pääle seda pole ma enam kellegagi neist isegi juhuslikult kohtunud, ükskord Muhu praamil, kui nad sõitsid kuskile etendust andma.

Ma ei suuda andeks anda, ka mitte kakskümmend aastat hiljem. See on raske hind inimesele, kes teeb eetilist teatrit, valikud, mida ta teeb, et olla kindel iseendale ja oma ideedele on kellegi teise lootuste hinnaga. Ma ei tea, kas seda oleks andnud mahendada, kui oleks oldud ausam. Või kui palju on tema õpilaste seas veel selliseid, kes on kinga saanud ja ennast kultuurist isoleerinud.

Et asi selgem oleks. Ei saa kellelgi olla midagi ütlemist selle vastu, et looja paneb ise oma trupi kokku. Küll aga saab olla ütlemist, kui tasulise ülikooli aine muutub hoomamatult ühe inimese eluprojektiks.

Järgmisel aastal, kui mind enam Theatrumis polnud, juhtus see lugu Viidinguga. Oli umbteede aeg.


7 comments:

  1. Mulle väga meeldib, kuidas tag'idest tuleb kokku usk, lootus, vastutus. Nii on huvitavam.

    ReplyDelete
  2. Väga kaunilt, huvitavalt ja ausalt.
    Jälle.

    ReplyDelete
  3. "Küll aga saab olla ütlemist, kui tasulise ülikooli aine muutub hoomamatult ühe inimese eluprojektiks." Saab küll olla, ütlemist, jah, aga kas on mõtet? Ma ei ütle, et pole, ma lihtsalt kahtlen. Ilmselt oleneb see sellest, mis laadi mõttekust silmas pidada.

    Ja natuke kõhe on see, kui "arhiivipiltide hulgas ei ole selliseid, kus meid näha oleks." Haiseb kangesti väga sihipärase konstrueerimise järele.

    Ent üldiselt - lugeda oli huvitav. Sellest on küll kahju, et ilusad ja huvitavad asjad (nagu see kirjatükk) pigem kannatustest ja jamadest sünnivad. Siit edasi võiks mõelda selle peale ka, mis hind oleks olnud tähelepanuväärne (mitmes mõttes ilus ja huvitav, eks) näitlejanna olla ja mis mida üles kaalub. Just a thought.

    Mudlum võiks veel asju kirjutada - just selliseid mälestusi ja heietusi ja... Paistab, et salves võib olla veel üht-teist ja seetõttu on mul inimesena kahju teisest inimesest, aga uudishimul ja kaastundel ongi sellised naljakad suhted.

    ReplyDelete
  4. Mulle meeldib see pilt, kus on Mudlum Tšehhovi rollis:)

    ReplyDelete
  5. see on nüüd üks väga huvitav postitus.

    ReplyDelete
  6. Hea lugu yo! Väärikas kurtmine, mõnusalt järsku kukub kõik kokku ka selles meenutuse osas. Ja hea lakooniline lõpp, see juurdekirjutis paneb punkti ja... ühesõnaga i like your picture Jüri, very nice picture.

    ReplyDelete
  7. Suur post webmaster, Sa tegid mu päeva.

    ReplyDelete