Thursday, February 21, 2013

Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat 55: XXI sajandi (kultuuriteaduslike) artiklite tüpoloogia

See on taaspostitus revust, mis ilmus sügisel Eesti Rahva Muuseumi blogis. Kindlasti kõik lugesite innukalt, aga ei tihanud võõras kohas kommenteerima hakata. No vaat, nüüd võib jalad lahti võtta ja end vabalt tunda.

2012. aasta hilissuvel ilmus ERMi aastaraamat 55, mille põhiosa moodustavad seitse kultuuriteaduslikku artiklit. Me elame teadupärast ajal, mil teaduse klassifitseerimisest on saanud baas ja uurimistööst enesest pealisehitus – kuidas saaks siis veel paremini tähistada niisuguse kogumiku sündi, kui mitte väikese sõbraliku artiklite tüpoloogiaga!

Artikkel eeterkehadest (mitte segamini ajada metaartikliga)

Ektoplasma, eeterkeha substants.
Artikkel eeterkehadest tunneb uhkust selle üle, et on välja murdnud vanamoodsast, kopitanud paradigmast ja uurib asju, mida tegelikult olemas ei olegi. Positivism on nii XIX sajand! Näiteks paar nädalat tagasi pidas Marek Tamm Karl Ristikivi 100. sünniaastapäeva konverentsil ettekande „Karl Ristikivi kirjutamata teosed“. Leebemal juhul on käsitlusalused asjad kusagil olemas, aga autor ei ole nendega kunagi isiklikult kokku puutunud – vt ka „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud“ (Pierre Bayard, e. k Loomingu Raamatukogu 18–20/2008). Eetriuurimine võtab tuure üha üles.

Tõsi, Piret Õunapuu artikkel „Eesti Rahva Muuseumi noorepõlve teostamata unistused“ teeb seda õige kaines laadis. Peamine lõiv moele ongi pealkiri, muus osas tundub tegu olevat täiesti taheda ajaloolise ülevaatega. Sügavat muljet avaldas mulle näiteks see, et kui Villem Ernits pidas 1913. aastal visionäärliku ettekande „Vabaõhu muuseum“, leiti see olevat niivõrd mõistlik jutt, et tekst otsustati brošüüri kujul 1500 eksemplaris välja anda. Oi aegu, oi tiraaže, oi missioonitunnet! Ja muidugi võiksid uues ERMis olemas olla sõjaosakond ja kodutööstuse osakond, nagu omal ajal plaanitud. Soovitavalt kõrvuti, esimene kujundatud sinistes, teine roosades toonides.

Metaartikkel (mitte segamini ajada artikliga eeterkehadest)

Ka refleksioon uurimistöö asemel on muutumas üha populaarsemaks ja sellega metaartikkel tegelebki. See üritab mõtestada oma valdkonna minevikku, olevikku ja tulevikku, kaardistada erinevaid arenguliine, visioneerida järgmisi etappe ja näitlikustada seda kõike jooniste ja tabelitega. Huvi tunnevad selle vastu peamiselt inimesed, kes on ise mujal esinenud alternatiivsete jooniste ja tabelitega – näiteks osutavad seal nooled teises suunas või mullikeste asemel on kastikesed (mullikesed on muidugi innovatiivsemad).

Pille Runneli ja Pille Pruulmann-Vengerfeldti  „Kui muuseumist saab sõnum osalevatele auditooriumidele“ on muuseumi aastaraamatus avaldatud muuseumiteemaline artikkel, mis räägib muuseumist kui sellisest ... museoloogiliselt. Sisaldab Venni diagramme näiteks selle kohta, kuidas on omavahel seotud muuseumi kultuuriline, majanduslik ja avalik funktsioon. (Need on seotud nimelt niimoodi, nagu asjad selles kõige levinumas Venni diagrammis ikka seotud on.) Lõppsõnas rõhutatakse erinevate lähenemisviiside prisma olulisust ja seda, et postmodernne ühiskond vajab refleksiivseid kodanikke. Õnneks ütleb viimane lause inimkeeli, et muuseumi külastajaid tuleb käsitleda kui sõpru. Sellele võib küll kahe käega alla kirjutada.

Etalonartikkel

Artikkel, mis on selgesti võtnud eesmärgiks olla tubli ja korralik teadustekst. See tähendab, et enne, kui asja juurde jõutakse, tuleb läbi närida tohutust hulgast diskursust legitimeerivast mannavahust. Etalonartikkel sisaldab ilmtingimata üle igasuguse mõõdu termini ambitsioonidega sõnu ja väljendeid. Näiteks „mälutöö“, „mälupraktika“, „mälutegevus“, „mälupoliitika“, „mälukoht“ ja minu lemmik, „mälu mälu“. („Mälukat“ ei leidnud.) See on põhimõtteliselt nagu mingi liitsõnade tegemise mäng. Mulle tuleb ikka meelde, kuidas põhikoolis käskis emakeeleõpetaja pahaaimamatul klassivennal moodustada täiesti juhuslik liitsõna, ükskõik milline, ja huuletubaka lutsutamisega hõivatud noormehe esimene valik kogu meie rikka emakeele hulgast oli „linnutöö“. Nojah, ja lõpuks tuleb välja, et see, millest rääkida tahetakse, ei ole sugugi nii üle mõistuse keeruline, nagu karta võinuks.

Sellistest žanritunnustest hoolimata toob Kirsti Jõesalu artikkel „Eesti nõukogudejärgne mälutöö: nõukogude minevik presidentide kõnedes“ kõigi nende „mäluga“ algavate sõnade rägastikus esile täiesti märkimist väärt suundumusi, mida ka rõõsapõsisel inimesel tänavalt võiks olla põnev teada. Veider küll, aga nii on, lugesin huviga. Muide, meie praegusest presidendist jääb kuidagi ebameeldiv mulje ...

Väitekirja põhjal kirjutatud artikkel

Etalonartikli väike vend, kes tahab suureks saades samuti hakata etalonartikliks. Ta kannatab aga veel kergete kasvuraskuste all: lihtsaid asju öeldakse kohe eriti keeruliselt, üldistavates osades (alguses ja lõpus) leidub teinekord võluvaid kombinatsioone iseenesestmõistetavusest ja absurdist; ajuti tungib läbi artikli liha teravalt esile väitekirja skelett, kusjuures tihti on võetud šnitti reaalteaduste mudelist. Kahju on loobuda mõnest üsna ebaolulisest viitest, mille leidmisega läks omal ajal oh-kui-kaua aega. Samas on väitekirja põhjal kirjutatud artikli taga enamasti tõhus töö, mitte ei korda autor seda, mida ta juba seitsmeteistkümnes kohas varemgi kirjutanud on, ning teemasse suhtub ta vähemalt väikese kirega. Selle eest võib niisugusele artiklile mõndagi andestada. Et ta ainult ikka õiges suunas kasvaks, suureks saades harjavart alla ei neelaks!

Lahtiütlus: olen selle tüübi suhtes eriti leplik, kuna minugi kontole kuulub just nimelt niisugune teadusartikkel.

Terje Toomistu käsitlus „Nõukogude sümboolika tähendustest siirdepõlvkonna hulgas Eestis ja Venemaal“ põhineb intervjuudel eesti, vene ja eestivene informantidega, järeldused kinnitavad (vähemasti minu) eelarvamusi antud teemal. Lisaks saab teada, et ka roosas särgis tibi võib osutuda teadlikuks kommunistiks ning et elu Venemaal enne ja nüüd on „nagu juua sama mahla teisest klaasist“. Vaat see metafoor tuleks küll üldkeelde juurutada.

Artikkel meie elust

Ivake eesti toidukultuuri.
Artikkel meie elust ehk Õnne-13-artikkel on kultuurilise pöörde sünnitis, mis võtab luubi alla mõne argielulise nähtuse (objekti, tegevuse) ja üritab seda vaadelda ammendavalt ja igakülgselt. Argieluline nähtus iseenesest on lugejale tõenäoliselt tuttav ja see tõmbabki publikut teksti juurde, teiselt poolt peab autor enam vaeva nägema, et kirjutatut ikkagi teadusena kehtestada. Sestap kohtab Õnne-13-artiklis tihti lõbusaid väiteid, nagu „toitumise saab jagada söömiseks ja joomiseks“ ning „toit on kood, millega võib edastada väga erinevaid sõnumeid“. Oleneb autorist, kui palju ta niisugustele üldistustele panustab. Parimal juhul võib Õnne-13-artikkel olla kõigiti hariv ja huvitav pala.

Tuija Saarise „Tuline nagu põrgu, must nagu öö. Eestlane ja kohv“ annabki kaunis põneva ülevaate kohvijoomise ajaloost Eestis; kasuks tuleb võrdlev perspektiiv Soomega. (On nad seal ikka väikekodanlased küll, ei mingit jõulist viikingimentaliteeti!) Eesti kohta saab muuhulgas teada, et külmetust on siinmail kombeks ravida denaturka ja sigurikohvi seguga ning piima asemel võib kohvis tarvitada ka munakollast. Lausa väärika tviteratuurse kirjandusteosena toimib lause: „Üks mees rääkis, kuidas ta sai paki lahustuvat kohvi, talle meeldis selle maitse ja ta jõi seda nii palju, et pulss muutus kummaliselt kiireks“ (kuus tähemärki läheb kahjuks üle).

Artikli kõrvale soovitan kindlasti lugeda eesti juhtiva kohviuurija Martin Luiga käsitlust „Saatanapiim“, mis minu meelest asetseb eesti kohvidiskursuse tulipunktis (kuivõrd see on publitseeritud alles käesoleva aastanumbri sees, ei saa Saarisele muidugi pahaks panna, et ta sellele ei viita): http://www.zaum.ee/2012/02/saatanapiim.html.

Artikkel teiste elust

Niisuguse artikli suur pluss on see, et erinevalt Õnne-13-artiklist võib autor rahulikult eeldada: publik ei tea sellest, millest kirjutatakse, mitte halligi. Seetõttu saab seda kirjeldada rahulikult, selgelt, punnitamata ja inimkeelsetes lausetes. Sekka võib visata ka mõne tabeli või joonise, aga üldiselt tasub panna lihtsalt pilte, mis ütlevad võõra tegelikkuse kohta rohkem kui tuhat sõna. Selline artikkel on natuke nagu reisikiri Gulliveri juhtumustest ja loomulikult tulevad illustratsioonid ainult kasuks.

Mare Kõiva ja Andres Kuperjanovi artikli pealkiri on „Survakarid, kukerid ja teised“ – eks kõla see ju natukenagu „Jutte tulihännast, puugist ja vedajast“ või „Näkid, kratid, luupainajad“? Sisu klapib sellega hästi, juttu tuleb loomamaskidest, puust ja punaseks (!) värvitud loomanahka mähitud fallosest ning kroonilisest kanade defitsiidist Bulgaarias Perniku piirkonnas. Lõbutsetakse, möllatakse, kõlab bahtinlik karnevalinaer. Mulle isiklikult meeldib väga foto, mis kujutab kaht intiimsesse vestlusse hõlmatud noort inimest ja kannab allkirja „Esinejate ja publiku piirid ähmastuvad“.
 ö
Näe! Artikkel! Täiesti kasutu ja äärmiselt huvitav!
Vana kooli artikkel

Vana kooli artikkel räägib asjast. Sissejuhatus on napp ja kiire, autor ei suuda kauem kannatada ja tormab ummisjalu huvitavate arhiivileidude juurde.  Ta on neid paberilehti oma silmaga näinud, oma käega katsunud! The world must know! Ja kui nüüd uue aja inimene põlastavalt mühates arvab, et see on mingi kuiv ja igav värk, siis arvaku uuesti. Mis oleks põnevam kui näiteks teiste inimeste erakirjades sorimine, nende kohtuhagide ja testamentide lugemine? – Ent mitte niisama, mitte labasest uudishimust; vaid õilsast teadmisjanust, varustatuna selge pilgu ja kaine mõistusega, mille on meile andnud vahepeal möödunud aastakümned või koguni aastasajad. Vana kooli artikkel ei vaja enese tõestamiseks hüpoteese, metoodikat ega järeldusi. Vana kooli artikkel ei ole vahetult kasulik ei Eesti ega Euroopa Liidu infrastruktuurile. Selle tulemusi (mis tulemusi?!) ei anna rakendada ärisektoris.  See on midagi võimast ja ilusat. See on puhas teadus.

Piret Jõgisuu artikkel „Kirjad Viljandimaa kirikuõpetajatele 1880–1915“ piirdub soojenduseks kahe lausega teemal „kirjad inimese elus“ ja künnab siis kohe otse edasi arhiivimaterjali, mis peaks küll kõnetama meid kõiki. Vahest juhtub sinulgi, hea lugeja, mõnikord niisamuti nagu Jaanil Kõpu kihelkonnast: teinekord on süda mõne naise või lapse või looma peale nii kuri, et kõik ususeadus jääb puha tegemata? Muresid on teisigi: küll on kiriku kantsel räpane, siperinid elavad literiga elu või on kirjasaatja tulevane minia lasknud ennast linnas kalaks muuta ja endal teise rinna ära lõigata. Ei olnud inimestel ka saja aasta eest kerge, on kõige selle moraal. Ja väga hea moraal.


Sest mis kasu on teadustekstist, mis ei paku midagi hingele?

Pildid võetud siit, siit ja siit; viimase kunstiteose autor on Gerard Wigmana.

5 comments:

  1. Kas ERMi blogis tehakse muidu ka nii teravmeelset nalja?
    See on väärt revu. Julgustab olema eneseväljenduses lihtne ja inimlik.

    ReplyDelete
  2. Põgusal ülevaatel tundus, et nii palju pulli ei saa, aga et muidu on pädev blogg. Artikkel ilmub iga kahe päeva tagant nagu kellavärk ja tundub, et kvaliteet on suht ühtlane. Normaalne näeb välja pealegi. Go, state.

    ReplyDelete
  3. Ka teistkordsel lugemisel igati lõbustav ja valgustav artikkel. It's funny 'cause it's true! Hea meel, et see lõpuks ERMi blogist välja murdis (ja eriti hea meel, et nimelt siia).

    ReplyDelete
  4. discussion of cholinergic urticaria cover a terrible instance of this precondition.
    In January 2011 the "Due west Virginia Medical Diary" promulgated a retrospective suit series of
    patients with idiopathic urticaria any damaging
    effects that you mightiness live.

    Here is my web page; cause and treatment of hives

    ReplyDelete
  5. Have you ever watched someone in a motion-picture show who smoothened
    out, and these Marriage Counseling questions cater a
    Outstanding shoes to get down. mansion 6: value and notion
    Arrangement, and it is nigh out of the question for two the
    great unwashed to receive indistinguishable pic to the domain.


    Here is my web site marriage family therapist

    ReplyDelete