Thursday, February 7, 2013

Raamatute kaaned

Ehk oled poes märganud - on ilmunud trobikond raamatuid seerianime all "Orpheuse Raamatukogu". See on noobel ettevõtmine, ta keskendub maailma ulmeklassika eesti keeles välja andmisele. Kontseptuaalselt midagi Loomingu Raamatukogu sarnast (pane tähele ka mõlema nimes "Raamatukogu"), aga kui viimane annab välja idaploki realismimasendust siis esimene ulme- ja fantastikakirjanduse allegoorilisi vilju. Kõrgelennulisest ja heatahtlikust lähtideest olenemata näevad raamatud rohkem välja nagu R-Kioski sopakakaltsud, umbes sellised:

What is that, is that Papyrus? Jesus Christ man, what the fuck? (Not actually Papyrus)

(Niisama nalja mõttes üks teine sama kirjastuse legendaarselt vastikute kaantega sari "Sündmuste Horistont". Wow!) Mulle tundub, et need raamatud näevad sellised välja selle pärast, et keegi otsustav keha (pssst, see tähendab: Raul Sulbi ja Siim Veskimees) peab ulme lugejaid debiilikuteks.

Igatahes! Oli 2012 kevad, aprill vististi, kui ma mõlgutasin taas mõttes ilmselget tõsiasja, et sellised olulised raamatud ei tohiks nii räigelt rõvedad välja näha. Vingumise asemel aga avastasin, et mul oli parajasti aega, viitsimist ja tahtmist proovida kätt parema kujunduse peal (pealegi hoiatas südametunnistus, et seda mitte teha oleks moraalne kuritegu, mis teeks maailma halvemaks paigaks). Niisiis võtsin kodanikualgatuse korras kurjusega võitlemise enda õlule ja pakkusin kirjastus Fantaasiale välja uue stampkujunduse. Hea samariitlane toonitas ka, et keegi ei taha selle eest mingit raha, et see on heast tahtest ja südame käsul. Üks kord ammu korjas sõber maast prahi üles ja talutas seda tükk aega kaasa kuni jõudsime lähima prügikastini. See avaldas muljet ja jäi meelde - tundsin nüüd, et mõnes mõttes oli kätte jõudnud justkui minu kord kellegi teise prügi üles korjata.

All on abipakkumisega kaasa saadetud kujunduse näidised. Need on üpris lohakalt, illustreerimise eesmärgil tolleks ajaks ilmunud raamatute kaanepiltidest töödeldud variandid. (Kaanel olevad illustratsioonid on muide enamuses minu tehtud, vaid viimane on Meelis Krošetskin, kelle hingel seisab muljetavaldav nimekiri jäledaid kaasi.) Võid kõrvale ka sarja originaale võrrelda ausama ülevaate mõttes.







Õujeee

Idee oli võtta šnitti erinevate väärtkirjanduse sarjade disainikeelest, "Penguin Booksist" "Loomingu Raamatukoguni", aga ka meil varem avaldatud ulmest. Lihtne graafiline välimus oleks kaasaegse pori keskel letil lööv ja nähtav, kunstiliselt eneseteadlik ja kõrgetasemeline ning annaks mõista oma sisu väärikusest. Peale selle aitaks kolmetoonilised graafilised pinnad peita võimalike illustraatorite saamatust. Iga väljaanne kannaks omaette värvikombinatsiooni, mis ideaalis prooviks aimata ka raamatu atmosfääri (niivõrd kuivõrd selline asi üldse võimalik on - tegelikult mitte. Aga ilus mõte!).

"Nii, ja mis siis sai? Räägi juba!" ütled sa?

No paralleelmaailm jäi olemata, seda ei saanud kunagi juhtuma. Võib-olla pakutud kujunduse visand ei kattunud sarja koostaja filosoofiaga sellest, kuidas peaks kommertsedu taotlev kirjandusloo klassika välja nägema? Või oskas marketing osakond nõustada, et nüüd keset sarja ilmumist nõnda drastiliselt kujunduse muutmine oleks ohtlik ja võõrandav, et seeria on juba niivõrd tuntud ja sellisena lugejaskonna teadvusesse sööbinud? Või lihtsalt solvuti? Kes teab! Ehee, muide, pärast seda ei ole sarja kaaneillustratsioonide asjus enam minu poole pöördutud. Aga see võib tulla ka sellest, et ma olen ennast täis eetiline illustraator ja keeldun tissidega amazonisõdalaste ja igavate märulikompositsioonide tegemisest. Otsin kaanematerjali raamatu teemadest, mitte stseenidest. Me ükskord vahetasime kirju sel teemal, Sulbi on rohkem "Raamatus on tüüp püssiga, tee kaanele tüüp püssiga tüüpi tulistamas kuule" tüüp. "See müüb paremini."

Siiski, ettevõtmine ei läinud aga täielikult raisku, Orpheus on küll kole edasi, kuid vähemalt sai üks uus sari sellest nurjatust saatusest säästetud. Etteheited, kurjad märkused, soovitused ja hea tahe kandis lõpuks siiski vilja ning kujunduse elemendid said endale kodu uue jutukogu sarja kestale:

Ippolit kui jumala kroon või Damoclese mõõk vürsti/taevatsaari ikooni kohal. Raamib viimast nimbusena päike või hoopis orbitaalkahuri käivitus?

Indiaanlased on palju igavamad. Üldse ei tulnud välja raamatu teemadest kaanematerjali otsimine ja tähtaeg hingas kuklasse. Häbi on.

Aga seda et..

See mis ma tegelikult selle kõigega öelda tahan on: Noor kujundaja! Tee oma osa! Iga poes oleva koleda raamatu eest mine viska üks muna kirjastuse akendesse!

22 comments:

  1. Ma olen sellest tsaari kujundusest nonde kirjutajatega rääkinud - nad on sinust vaimustuses, Rostov!

    Aga mis mind kogu selle sinu väljapakutud kujunduse puhul kõige rohkem häirib, et kui võtta selline laiatarbekaup nagu MS Office, siis seal on siuke programm nagu MS Publisher ja seal on olemas tüüpkujundused, mille võib suva tekstile kas kaardil, reklaamil, kutsel vms, panna. Ja seal üks kujundus on täpselt nagu see, mida sa siin postituses laialt kasutad, selline triibud ümara otsaga, tekst peal ...

    Kunsti teemal ma ei peatuks, maitsed on erinevad, see 1960-ndatest pärinev sürrealismisugemetega pildindus on suht söödav (kuigi meil on 21. sajand juba). aga, palun, vaata seda viimast J. Londoni kaant, see on ikka überleimilt vanaaegne ja imal!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma proovisin esialgu Londonile ka mingit šeffi sümbolistlikku skemaatilist kaant teha. Seal oli peaaegu geomeetriliseks lihtsustatud lõke ja jõgi ja metsad, üritasin seostada seda mingite šamaanimotiivide ja mustritega, kummalise stilisatsiooniga rõhutada seda "uu, imelikud võõrad indiaanlased, nii teistsugused" fiilet, aga see nägi visanditel lollakas välja ja lõpuks tuli väsinud peaga vastu tähtaega selline igavapoolne seiklusjutukas. (Ma pole kusjuures kindel kas antud juhul oli parem "väärikas indiaanlane poseerimas" kui "loll vibukütt ja karu märulikas ja action ja veepritsmed ja veri ja karuhambad", äkki oleks koomiksikaas paremini sobinud? Ma lugesin ajapuudusel ainult mõned jutud aga need tundusid pigem rahulikuma tooniga olevat.) Ahjaa vahepeal oli ka mingi eriti idiootne idee juuste motiiviga - sedasi pikad läikivad mustad indiaani juuksed ja ... suled? ja see ikooniline ninaprofiil. Reeglina tuleb palju rumalusi enne läbi seedida kui midagi normaalset välja tuleb. Ja mõnikord on ainevahetus aeglane : ( Näiteks varsti ilmub (või on juba ilmunud?) mu illustreeritud Stephen Kingi kogu kus on Shawshanksi põhjal kaanepilt Dufresnega selle kuulsa plakati ees. Nagu idioot oleks teinud selle! Mõni aeg hiljem taipasin, et ilmselgelt oleks puhtam ja šeffim olnud ilma Andy lõustata, lihtsalt maalilise plakatiga.

      See-eest Tsaari kaanepilt on fucking kõva, seisan sellise läbimõelduse ja sümboolika kasutamise eest. Raamatukaas ei ole illustratsioon loole ega reklaami element mis idiooti kollast värvi sakilise hinnasildiga (ja ajakirjase perversse "PÄEVALEHE KIRJANDUSKRIITIKA 2011 SÜGIS LEMMIK!" loosungiga) teost ostma peaks meelitama, raamatukaas on oluline osa raamatu atmosfäärist ja fiilest, ta on raamatu kogemuse sissejuhatus ja epiloog ja seob ta kokku tervikuks, lisab viimasena tervikule kunstniku tõlgenduse ja teeb esemest omaette kunstiteose, mis vastutab kõrgemate vägede ees kui raamatuturg. Raamatud - pateetiline värk!

      Delete
    2. Kujundusi tehes olin kogu aeg piinlikult teadlik sellest, et mul pole tegelikult aimugi mida ma teen. Käisin raamatukogudes vaatamas mida tehtud on ja googeldasin erinevaid klassikute taasväljalaskete sarju (mine putsi kui šeffid need oma minimaalse graafilise puhtusega on!) ja otsisin eri aastakäikude Loominguid riiulite vahelt üles. Ümarnurk tundus selline magus mõnus minimaalne kitš, enne seda sai proovitud ka Avatud Raamatu sarja (tuntud ka glamuurse nime all "mustade kaantega raamatud") tekstikasti ja muid tagasihoidlikke konservatiivseid lahendusi. Sedasi parimate kavatsustega, teadmata raamatukujunduse või trükikunsti parimaid praktikaid tulistasin puusalt valmis, kontrollides usaldusväärse esteetikatajuga sõprade ja tuttavate vastu "Kas see on üldiselt okei?". Ta oligi rohkem mõeldud "mis siis kui" ja esimese visandina lootes ähmaselt kuskilt kunagi kellegi päris disaineri lihvile. Rastermuster näiteks hängib seal niisama, sest see näeb äge välja. Terve mõistus võib alati kahelda selle maitsekuses ja keegi trükiteadlikum võib-olla oskab öelda, et seda ei saa niimoodi teha, et see ei saa mingi trükiiseärasuse tõttu väga hea välja nägema.

      Selles suhtes, et ma võin liialt kahtlemata arvata-pakkuda, et tõenäoliselt on MS Publisheris ka end igavesest ajast igavesti tõestanud keskjoondatud peene musta raamiga tekstikasti kaanestamp olemas. Ma pigem võtan seda kiituse ja kinnitusena kui millegi negatiivsena, et Publisheris mu katse sarnane kujundus olemas on.

      Kaasaegsusega on nii, et mitte miski pole tänapäevasem ja tulevik-kuni-maailma-lõpuni-välja kui Swiss Minimal ja see leiutati 100 aastat tagasi. See on küll tugitooli-psühholoogia, aga mulle veidike tundub, et kaaneesteetikas mingisugune vanem põlvkond kardab suuri, jõulisi ja lihtsaid pindu kuna ajaloolised trükitehnoloogia piirid tähendasid, et "nõukogude raamat" nägi selline välja. Et põlvkondlik nõukogudefoobia ning arvutikujunduse ja trükivõimaluste avanemise lapsiku pillamise tõttu ei sallita enam sellist kujundust vaid tahetakse idioodi kombel kõikjale gradiente ja varje ja bevelit lisada, kõiki neid asju mida esimese kursuse disainitudengit suure hoolega vihkama õpetatakse aga mida halvad raamatukujundajad 90ndatest armastavad.

      Delete
  2. Ma arvan, et Jack Londonile võib konservatiivse "Seiklusjuttude" laadis kujunduse teha küll. Ei pea, aga võib. Ulmeraamatute kaanekujunduse häda on see, et on üle võetud läänelik arusaam, et ulme on väheväärtuslik žarn, selle asemel, et olla üldrahvalikult hinnatud lugemisvara. On otsustatud vähemefektiivse diskursuse kasuks, arvatakse et pulp on müügiargument. Tegelikult ei ole, inimestele meeldivad ilusad asjad rohkem kui koledad ja see kontingent, kes päriselt tahab ulmet lugeda, ostaks seda ilmselt ilma kaanteta niisamuti (ja parema meelega, sest siis ei pea kaane eest maksma.

    See, mismoodi "tänapäev" välja näeb on samuti avatud teema ja võitlust väärt. Nelja sentimeetri suurused pikslid ja MS Publisheri meenutav formaat viitavad mõlemad omal moel tänapäevale.

    Also, LR ei ole kindlasti keskendunud idaploki realismimasendusele, vaid suhteliselt laiale valikule oma- ja tõlkekirjandusele erinevatest žarnitest. Luuletusi ja esseekogusid ja fantastikat ja üsakütet on, igast sugu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma tegelt tean küll, et loomingu ampluaa on päriselus laiem. Tundus nagu naljakas asi mida öelda : )

      Delete
  3. (Tegelikult olen muidugi SOLDIER ja täielikult selle poolt, mis siin kirjutad. Aga pakkugem siis poleemikat, hoiab mõistuse lahtisena.)

    Ulme- ja fantaasiakirjanduse kaaned ei ole ainult kohalik teema, vaata kui hirmsad on Jää ja Tule Laulu kaaned! Tegelikult on nii, et sitt disain käib selle žanriga kaasas samamoodi nagu Maxima peab selline ilge kollane ja sinine olema. Disaini sittus annab antud žanri tarbijale teada: "Ära karda, see on sinu sitt, astu sisse, saad oma asja!"

    Siin ei peenutseta. Ei pea kravatt ees olema.

    Mõtle Rostov, sa oled võõras linnas. Kuhu sa parema meelega kohvitama astud: kas randöm sita sisekujundusega nurgakohvikusse või laimiroheliste nelinurkade ja/või puumustriliste pindadega laundži? Kohvi hind on enam-vähem üks ja sama, kusjuures.

    Nurgakohviku sitt olematu disain, pruun baarilett, see vahvalt vuhvlel pilt, kus need vahvad vihvlid töölisklassi tüübid istuvad selle pilvelõhkuja ehitusel terastalal (vihvlilt, tegelt on retušeeritud) ja söövad vahvat võileiba... see pask oma paskuses on ka signaal. Väga tugev signaal kusjuures. See ütleb, et sa ei pea pingutama. Disain ei ole väärtus omaette, see on lihtsalt signaali edastaja. Ilus kaas ütleb, et see on tõsine ja kena asi ja mitte-ilus kaas ütleb, et sa võid seda tongue-in-cheek lugeda ja türastanud FAULKNER ei hüppa kuskilt välja. Sisuga ei ole siin midagi tegemist, raamat on raamat edasi, lugu on niisama hea või halb kui ennegi. Mine sa tea, järsku paljastub selle odava signaali alt veel mingi tõeline hing ka, mispuhul on see südantliigutav, nagu seal nurgakohvikus võib olla jube südamlik ettekandja ja linna parimad koogikesed ja nurgas istub linna parim luuletaja.

    Ning nüüd siia lõppu tuleb lisada, et tegelikult ei ole selle laundži laimiroheline-puumustriline kuubik ka üldse nii palju ässam kui nurgakohviku pruun diivan. Ainult "Saladuslik Tsaar" on tõeline komplekt siin esitatuist. Ja seda peamiselt tänu illustratsioonile, mis on MEGA hea. Tekib pealkirja ja pildi vahelise efekti, mille tõttu sellele tõesti veidi out-of-da-box template-minekuga escutcheonile, millel kahvatu nunnufont istub, ei pea erilist tähelepanu pöörama. Vaata, mis juhtub selle sama disainiga, kui pilt teda enam ei toeta, sellel Jack Londonil... Huuh...

    ****

    Lõppu mõned ultra-yuppie disainipede asjad, mille peale ma seda kirjutades tulin. Teeme sel teemal konverentsi ja eneseabiraamatu, ühesõnaga.

    1) Hea disaini taga seisab tavaliselt tiim, mitte illustraator ja disainer samas isikus. Kaas võiks tekkida ajutrusti mõttetöö tulemusena. Mulle tundub, et iga teine su kaas on väga hea, iga teine kaas on haltuura. Kui grundwerk oleks maha pandud kohvilaua taga, kus quality control on laiema ringi vastutusel ja sina oled main art asset ja superweapon võiks iga kaas olla väga hea. Näiteks ei arvesta sa pahatihti pealkirja´soovitava efektiga, mis on sama tähtis osa kaanest kui illustratsioon ja disain.

    2) Mind häirib puhta disaini-osa juures see kui laual on ainult üks sett, mida täiustatakse. Peaks olema ka teine ja kolmas sootuks teistsugune lahendus sootuks teiselt tšellolt. Nii saab neid üksteisega võrrelda ja ilmneb, kui hea iga erinev disain üldse on. (Vaata ka: kui sa mängid ühe bassiga käigu sisse, siis on see alati okei heliga, coz its the only sound you have. Mängid teise bassiga täpselt sama käigu, alles siis tuleb välja, mis heli esimene üldse tegi. Asjade olemus on võrdluses. Orpheuse esimene disain oli nii allapoole arvestust, et see võrdluspunktina arvesse ei lähe.)

    3) Opinions are like assholes ja disaini pealt on iga vend jube ekspert, nagu ka Hollywoodi filmi "stoori" koha pealt jne. Seda peaks ära kasutama, mitte pelgama. Enne esitamist peaks paketti testima vähemalt viie-kuue eri tüübi peal. Vaatama, mis fiil neil sellest tekib ja mida nad ütlevad. Mõnele tüübile ei meeldi siin maailmas miski peale Franz Ferdinandi, teda pole mõtet kuulata, aga mõne teise põhjendamata ja täiesti nõme arvamus võib jälle enda lõbimõeldud ja veendunud arvamusest teravam olla.

    Kokkuvõtlikult: protip, sa töötad liiga üksi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. (Selle kohalt aga, et keegi teine ei tee midagi ja Rostov üksi on zaumnpksaja värvilist nänni täis pannud, aga, ei ole midagi muud lisada, kui enda langetatud pea.)

      Delete
    2. (Ja mustad juuksed ja suled on tuhat korda parem kombo sõnadega "KÜLMA LAPSED", see olekski pidand olema, vähem fucking tööd ka kui pildiga. Kusjuures ainult juuksed ja suled, sellise jürisaksase looklemisega langevad mustad jooned ja siis sulg vahelt tulemas)

      Delete
    3. Kaantega on veel üks asi. Vähemalt osadega. Nad võiksid OK loetavad olla ka iPhones ja iPadis. Ja autorile on kindlasti kõige tähtsam asi tema nimi. Mida rohkem sopakas, mida rohkem žanrikas, mida rohkem ka ulme - seda tähtsam on autori nimi ka ostjale. ja fukk lugeja selles kontekstis. autor-ostja suhe on see, mis seda süsteemi elus hoiab. mul oli oma esimesi raamatuid rõõm koos teha Indre Suurega. väga äss disainer, kunagi võtis mingi sony walkmani disainikonkursil 2 koha väga badass kavandiga. mida ma praegu ei leia. aga tema ei osanud juba 1999 teha teistsuguseid kaasi, kui selliseid, mis ka 2012 muutmatult iphones täiesti loetavad ja äratuntavad on. ntx https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?2777

      et ülaltoodud kavandid on ok. saladuslik tsaar pilt on äss. aga ma ei usu ühtegi kujundust, mis ei ütle mulle läbi kogu raamatupoe ROBERT KURVITZ. See nimi peab olema nagu faking Desert Eagle su nina all. if u know what i mean.

      Delete
  4. ma vabandan, aga mul tekkisid assotsiatsioonid vahvate 90ndate kaantega
    http://www.osta.ee/tarzan-raamat-1-21350413.html
    http://www.vanaraamat.ee/Laste-ja-noortekirjandus/Winnetou-2vihik-21990-b1948-t6.html

    Tegelikult oli üks konkreetne kolmevärvitrükis raamat aga selle nimi ei tulnud mulle meelde, et pilti otsida.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Winnetou ja Tarzani kaaned on jumala ausad kaaned. Tarzani target audience (mina, 8-aastasena) armastas neid. Ka Winnetou on kõva. Need tegid oma tööd.

      Delete
  5. Võb-olla pole vaja seda nii traagiliselt võtta. Kui suhtuda veidi teisiti, siis nii valus poleks. Tegelikult on raamat leti peal lebades sama kaup kui iga teine ja raamatu kaas on selle kauba pakend. Nii nagu ma ei pea reklaami kunstiks, pole seda ka kaanekujundus kuigi neid mõlemaid enamasti ikka teostavad kunstnikud, näitlejad, lauljad jne. Mu meelest lõppeb kunst seal kus astub teemasse tellija/rahastaja ja kui see tegelane trügib kaasautoriks umbes nii, et tee seda suuremaks ja see võiks hoopis roheline olla (tema ju maksab, tal tuleb seda pärast müüa...), siis seda on juba väga raske loominguks nimetada. Muidugi on erandeid (juhul kui kirjanik ja kunstnik koos oma kulu ja kirjadega ise selle raamatu kirjastavad), aga see pole vist praegu siin teemaks.

    Aga alati võib ju õnneks minna kui kunstnik on küllalt järjekindel ja kirjastajal juhtub olema peale arvutamise ka muid võimeid. Siis võib sündida ka selliseid raamatuid http://sanda-z.com/workspaceopera.html või siis sellised http://wemadethis.typepad.com/we_made_this/2007/08/beautiful-sci-f.html
    Kahtlen kas meil leidub mõni kirjastus kes neid riske enda kanda võtaks ja ega see ulme lugeja kah on selline, kes vaimustub pigem Valio Borkast - http://www.imaginistix.com/ kus on palju mõõka ja musklit ja staatiline ja viimse nööbini välja nikerdatud (ja kunstnikuna ei tohi kunagi eksida nööpide suuruse, värvi või koguse juures).
    Ja mis tehnikas see sünnib või mis ehfekte seal kasutatakse (rastrit või gradienti, ühe kahe värvi või ofsettrükk ...) - mis vahet seal on kui see just üle ääre ei aja. Olulisem peaks kujunduse idee/sisu olema.

    Aga Krošetskini kaaned ei meeldi ka mulle. Neist õhkuv naivism/primitivism pole nendes kujundustes kohane (ma pole kindel momendil kumb kunstistiil neist oli? see kui kunstnik maalis väga püüdlikult, aga küündimatult ja teine stiil kus oskas küll, aga taotluseks oli oskamatus. Arvan, et Krošetskin esindab seda, kes ei küündi)

    Ja Rostovile jõudu ja jaksu kapitalistide harimisel.

    ReplyDelete
  6. ja kes veel ei tea kuidas sünnib kaanekujundus, siis üks "õpetlik" lugu Raulilt
    http://taheaeg.wordpress.com/2010/05/05/taheaeg-7-kuidas-sunnib-esikaas/

    ReplyDelete
    Replies
    1. :D See Rauli "õpetlik" lugu on tõesti kõva! Alguses eeskujuks võetud R. Delany raamatu «Dhalgren» kirjastuse Vintage esikaas muutub "kujundamise" käigus postsots kastmega üle valatud iseenda rõvedaks paroodiaks. Kerning, joondus, värv ja kõik on lihtsalt nii putsis... Miks nii bold..miks nii..ja siis see gradient..

      Delete
  7. http://www.apollo.ee/kuidas-rikkaks-saada.html

    ReplyDelete
    Replies
    1. "Raha teenimine on oskus, selle kulutamine nauding. Suure raha teenimine on
      peen kunst, seevastu kulutamine tõeline kirg. Saatuse tahtel valdavad seda
      geniaalset kunsti kõigest üksikud väljavalitud, seevastu sooviksid
      kulutamise kirest osa saada praktiliselt kõik siia päikese alla loodud.
      Hiiglaslike numbrite udupeene maailma värskeimaks loovgeeniuseks ihkab saada
      ka noor elukunstnik Adrian Aus. Lahtise peaga kutt, kes ülikooli asemel
      valib ettearvamatute käikudega elukooli, unistab suurelt: ärgata ühel ilusal
      hommikul tõeliselt jõuka mehena. Suurte saavutuste ellu viimiseks tuleb
      suurelt mõelda, suure raha hankimiseks piiritult, seab ta oma
      elufilosoofiaks. Tema kindel siht, elu ainueesmärk on omakasupüüdlik ja
      läbini materiaalne, kuid suuremeelne on see, et ühena vähestest julgeb ta
      viimast häbenemata tunnistada - rikkaks saamisest unistame tegelikult ju
      kõik.

      Hulljulgelt, iga hinna eest ennast kehtestades läbi karmi ja ebaõiglase elu
      tormates viib pime juhus noore mehe ühtäkki infoni, mille enese kasuks
      pööramisel saaks temast plaani õnnestumisel ainsa ööga konkurentsitult Eesti
      rahakaim mees. Sellist eluvõimalust ambitsioonikas noormees käest lasta ei
      kavatse!

      Autor: Allan Keian, Eessõna Urmas Sõõrumaa"


      Algus ja filosoofiline osa olid mahlakad; Adrian Aus on kindlasti kõige vägistatum tegelasenimi siinpool Christian Grey-d. (Annab mõista, et tegemist on Allan Keiani autori-surrogaadiga.) Aga "info", milleni pime juhus Adriani ühtäkki viib, on major boring bummer material. Ning "Elboonia kõige varakam mees" on Adrian Ausa mõtteviisi arvestades üks parajalt madala intensiivsusega manööver - miks mitte Baltikumi? Ja mis tähtsam: igav info viib igausuguste sekeldusteni, mis juhivad Adrian Ausa tähelepanu kõrvale nii lugeja kui Adriani enda jaoks tähtsamatelt asjadelt: prostituutide kehaosadest nikerdatud laualampide kollektsioonilt; inimnahast viiuli harjutamiselt, homoerootiliselt poissmehelt allkorrusel, kes on endale Eesti lipu seljale õmmelnud; prostituutide kehaosadest nikerdatud liha-golemi ehitamiselt, mille ülesanne on olla Adriani ihukaitsja juhuks kui Jeesus Kristus peaks tagasi tulema. Kahtlustan, et igav info kerkib esile, sest Sõõrumaa poleks muidu eessõnale alla kirjutanud.

      Delete
  8. Raamatukujundusele jätkuks:
    http://lousybookcovers.tumblr.com/page/3

    ReplyDelete
  9. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Not a wise move, young man. Not a wise move.
      https://fbcdn-sphotos-b-a.akamaihd.net/hphotos-ak-prn1/s720x720/922882_10201194070041802_164198825_n.jpg
      http://1.bp.blogspot.com/-JZGJuadtmkI/T5fMBi9tRLI/AAAAAAAAAJk/BQP7o3lUK8U/s840/juik.png

      Delete
  10. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  11. Mis selle raamatu "Palimpsest" kaane peal joonistatud on?

    ReplyDelete