Saturday, February 2, 2013

Veste

Eduardo Mata Icaza
Ma juhatan auväärse lugeja tähelepanu ühele sõnale. Ma olen kindel, et lugupeetu on oma elu jooksul kuulnud, näinud ja kirjutanud seda sõna nii mõnigi kord ning võõraks osutub ta vaid keelepuudulikule. Kõlalt on too sõna üpris kaunis, ei loksu liialt, ei lotenda, ei logise. Võiks isegi öelda, et see kahesilbiline kõlakomplekt voolab üle huulte küllaltki "magusalt", nagu shokolaad ilma š-ta. Muuseas on ta meie keele mõistes võõrsõna ja kannab kohe kõige esimesel kohal eksootilist tähte.

Kui sa oled kirjanik või näidendimees või stsenarist, siis on tõenäoline, et sa arvad sellest sõnast hästi, ehk isegi armastad teda ja seda, millele ta viitab. Tundub, nagu teda võiks olla põnevam kirjutada kui igavat ruumigeomeetriat või raskesti edastatavat sündmustikku. Kildu saab sisse rebida, vaimukusega esineda, inimest päriselust ägedamaks teha. Või hoopis tagasihoidlikuse ja tasakaalukusega särada? Võib-olla sa pole sulemees, aga lihtsalt jutukas tšello ja sellepärast ta meeldib sulle?

Kui sa aga juhtud olema kunstnik ja see sõna sulle meeldib, siis on sinu näol tegemist viimase värdjukk- emanikkujaga maamunal.

Ladies & gentlemen! I give you... dialoog.

4 comments:

  1. Väga sünge. Mulle ei meeldi see sõna mitte üks teps.

    ReplyDelete
  2. mulle ei meeldi sõna kalambuur ka

    ReplyDelete
  3. Ma olen näinud väga head pilti seoses selle sõnaga. Ma ei leia seda aga kuskilt, pilti mõtlen, riputaks kohe üles, reprona. Pildi autorit ei tea ja kunstiteose nime ka mitte

    ReplyDelete