Saturday, March 30, 2013

Kiri - mis see on?

Mirjam Proos. R. Ulase foto
Taskus vedeleva näritud pliiatsijupi on nii mõnegi jaoks asendanud näiteks puuteekraani klaviatuur, aga jäädvustamise komme kui selline pigem süveneb kui taandub. Üles märkimise süsteem on neil puhkudel kiri, kuigi ilmselt saab ka muudmoodi. (Miskipärast ei ole pea et kunagi näha tänaval jalutavat inimest, kes oma märkmeid lindistamise otstarbel mõnele seadmele dikteeriks.)

Kõigepealt, kirju.

Mida on vaja, et oleks kiri? Esiteks on vaja pinda ja värvi. Mitte värvi kui värvainet, vaid pinna toonist eristuvat värvitooni pinna peal, analoogiliselt heraldika mõistepaariga kilp (shield) ja kujund (charge). Kui need kaks juba olemas on, saab kokku ühe vana mõiste ja ainsa koha, kus kiri põhimõtteliselt ei saa kanda keelelist tähendust. Metsalill võib olla kirju ehk kirjatud, kui tema õie kroonleht on mitmevärviline, aga juba siin on eesti keeles näha seesama sõnajuur. Inimesed aga on imelikud ja kui selline juhuslik kiri sarnaneb mingil põhjusel mõne tuntud märgiga, jätab see vaatajale ilmselt veidi kummalise tunde. Maailm on sulle just midagi sosistanud. See, kes on näinud, kuidas näevad välja jaapani hiragana ja katakana, ei peaks sugugi imestama, et jaapanlased igas looduse liigutuses salamärke otsivad. Kenas vanas jaapani filmis olid selle tarbeks isegi loodusesse suunatud vahekaadrid - tuules hõljuv kaera- või muu viljapea, üksik puu taeva taustal, ükskõik kas lehtedega või ilma ja mida iganes kõike veel. Kiri, mis üles märkides sisaldab vähem pikki seotud jooni tundub sellist teguviisi soodustavat. Räägitakse ka, et ida kultuuride inimestel on keerulisem jälgida, mida teine kõrval räägib, kui rohutirtsud kuuldavalt siristavad. Vt. ka Jeesuke hommikusel röstsaial.

Siis kirjatud.

Kui lisada järgmine element - nüüd on olemas pind, värv ja sihilikult loodud
mustristik, mis moodustub värvist pinnal - ilmneb, et kiri kõigis edasistes tähendustes on loodud ja tahtlik. Need kolm kategooriat kokku hõlmavad ühtviisi nii vanakõlalist sõna nagu vöökiri kui ka kõiki erinevaid tähenduse ülesmärkimise süsteeme. Võõras märgisüsteem mõjub enam või vähem kauni mustrina, kuid ka selle kohta saab öelda kiri. Vanaema kindakiri, mis ühes möödunud ajastus võis midagi tähistada, ei tee seda enam, kuid ta on jääb siiski kindakirjaks. Ida hieroglüüfisüsteemid on enamasti lääne vaatleja jaoks arusaamatud, aga vähemalt mustri tähenduses kiri on nad ka lääne vaataja jaoks ikkagi. Vanad ruunikivid oma pikkade looklevate ridadega on juba palju tajutavamalt kiri - neis on lihtsam tajuda mõtet, tähenduse olemasolu, mis siis, et sõnum on üles märgitud võõras keeles ja tundmatus tähestikus. Neid kõiki ühendab ainult see, et neid vaadates on näha tahtlust. Keegi on need teinud, kivi peale, paberile, puukepile,  kuhu iganes, need ei ole ise tekkinud.

Siis juba kirjutatud.

Järgmiseks tuleb arusaadavuse kategooria. Nüüd on asjad juba palju kodusemad - kiri on see, mille abil keelt üles märgitakse. Selle tasandi mõttes on kiri kokkuleppeline märgisüsteem, mida kõik selle kasutajad pruugivad enam-vähem ühtsete reeglite kohaselt ja millest kõrvalekalded torkavad silma nagu hüüumärk. Kõrvalekalded õigekirjutuses on reeglina kõrvalekalded süsteemi kasutamise reeglitest, mitte keele mõistmisest. Siia mõistepatta peaks veel lisama noodikirja, mida on hea kasutada näitena. Noodikirja tunneb ülesmärkimise süsteemina ära ka see, kes seda lugeda ei oska, kuid see, kes oskab, saab tähendusest kirjutaja jaoks piisava täpsusega aru. (Kadusid esineb muidugi paratamatult, muidu ei oleks põhjust "interpreedist" rääkida, samuti olid skandinaavia laulikud esimeste kirjapandud müütide suhtes kaunis kriitiliselt meelestatud olnud - ebatäpsed olevat. - ML)

Või joonistatud?

Just siin paigas selles kirja tähendustespektris peaks puutuma ka mõistet käekiri. Üks asi on käekiri kui ülejäänust veidi erinev viis, kuidas just konkreetne inimene oma märkmeid märgib, selgelt seotud kirjutamise akti kui sellisega. Öeldakse, et oma käekirja on raske muuta, sellel ideel põhineb mingil määral ka oma isiku kinnitamine allkirjaga lepingute puhul. Niisiis on käekiri midagi inimesele iseloomulikku, aga mingil kummalisel viisil on käekirja mõiste läinud palju laiemasse kasutusse. Kunstnikul on käekiri, tema viis asju teha. Teleseriaalis on sarimõrvaril käekiri, kõigil, kes oma asju omade kätega teevad, on käekirjad. Kas võiks otsida käekirja tähendust ka sellise mõttelookega, et käekiri on "kirjutus, mis ütleb, kes kirjutas", muutes siin tinglikuks kirjutamise mõiste? Seda pikemalt taga ajada takistab esialgne piirang - vajadus pinna ja värvi järele, sest kodukujundaja iseloomulik kunstiline käekiri ei kasuta selles mõttes kumbagi. (Mingis mõttes muidugi tõlgendub kõik, mis inimene näeb, kahemõõtmeliseks pinnaks ja kõik, mis teda aitab, käepikenduseks - ML.)

Enamasti siiski ette antud.

Viimase, kõige täpsema ja mõnes mõttes kõige lihtsama tähenduse saab kiri kui kirja kandev (esemeline) ühik. See on kiri, mis ootab sind postkastis. Isegi e-kiri on selline kiri, mis siis, et tal otsest käegakatsutavat esemelist kuju ei ole. Kiri on kiri just selle pärast, et kiri kui ese kannab endal kirja kui süsteemi, paberitükk on kirjatud ja mittemõistja arvates lihtsalt kirju. Kiri on ka lubatäht - tekstiga paber, mis annab selle valdajale kellegi võimukama toe, kinnituse tema tegude lubatavusest. Mõte saaks joosta veel edasi - isikutunnistus kui võimu kiri ütlemas, et see inimene on iseendaga identne, rahapaber kui panga kiri vahetusväärtuste kohta...

Üles märkida oli vaja ka see mõttelõng siin. Kui ma esimest korda neid tähendusi ette lugesin, alustasin viimasest ja lõpetasin esimesega. Jääb mulje,  nagu just selline omavaheline järgnevus oleks kõige loogilisem. Ühes mõistestiku otsas on midagi väga igapäevast, konkreetset ja samas väga kultuuriliselt konstrueeritut, teises aga on kirja tähendus raskestihaaratavalt üldine, kuid tundub peaaegu nagu maailma enda koest välja kasvanud. Kõik konkreetsed sisalduvad igas üldisemas. Üles kirjutamine annab korraga toimuvatele mõtetele lineaarse järjestuse ja tähemärgid takistavad liiga uitama minemast. Süsteem saab iseendaga kokku ja muutub elegantseks rõngakeseks maailmast endast. Metsülane oleks ka siis kirju, kui keegi teda kunagi ei näeks.

2 comments:

  1. Heh. - (Miskipärast ei ole pea et kunagi näha tänaval jalutavat inimest, kes oma märkmeid lindistamise otstarbel mõnele seadmele dikteeriks.) - Alles eile just tegin seda. Olen varemgi teinud. Kuidas sa oleksid sellest pidanud aru saama? - Kõigile paistab see ju nii, nagu ma räägiksin oma telefoniga. - Aga muidu, jah. - Mõne jaoks on olulisem kohe kirja panna. Mõnele sobib rohkem kõnelemine. Ning võibolla hiljem selle maha kirjutamine. Ja mõnele sobib mõnikord üks, mõnikord teine. - Igatahes, hea mõtisklus.

    ReplyDelete
  2. "Räägitakse ka, et ida kultuuride inimestel on keerulisem jälgida, mida teine kõrval räägib, kui rohutirtsud kuuldavalt siristavad."

    Tulge, lapsukesed, minu juurde ja ma räägin teile ida kultuuridest kõik. Rohutirtsud on tühiasi, isegi põskhabeme malbe jorin muudab kogu verbaalse info minu jaoks täiesti mustaks maagiaks. Järelikult tean kogu zeni ja kes nad seal kõik on.

    Ka mina salvestan mõtteid diktofoniga. Selles küsimuses tuleb arvestada harjumuse võimsa jõuga. Ka see loeb, et suusõnal edasiantavat võivad kuulda möödujadki, aga mõttemustandis on alati palju piinlikku. Kalendrimärkmeid, kui me taolisist räägime, on tekstina lihtsam hallata.

    Ülejäänus - tänan teksti eest. Oli [] (lisa ise sobiv kiitev-tänulik adjektiiv). Vabandan selle eest, et esitlen pisimärkusi olemusliku kriitikana. Loen hommikul, puhanud peaga, teksti üle.

    ReplyDelete