Thursday, March 21, 2013

Martin Andersen Nexø - "Inimlaps Ditte"

Go, DJ
On ju olemas selline kirjandusžanr nagu taluvõll. Industrialiseerumisajastul kirjutati veel. Kirjanduse piirid laienesid eliidilt neile inimestele, keda keegi ei olnud kunagi osanud tähtsaks pidada. Ka üldine kirjaoskus ja trükiste levik kasvasid jõudsalt. Rahvus muutus tähtsaks mõisteks. Mingi maailm oli kadumas, selle talletamine osutus vajalikuks, et kultuuris ajaloolist järjepidevust hoida. Raamatud kirjutati inimestest, kes elavad maal, aga põhiliselt siiski neile, kes elavad juba linnas (vt. ka „Tõde ja õigus“ I osa: Hundipalu Tiit on ainuke mees külas, kes loeb ajalehte) ja ka nende jaoks, kes jäävad maale, on see siiski selline linnastunum maa. "Dittes" leiab aset transitsioon, liikumine maalt linna.

„Inimlaps Ditte“ on kõige parem taluvõlliraamat, mida ma lugenud olen. Lugu räägib tüdrukust, keda juba eos keegi siia maailma ei oodanud, ning ta sureb kahekümne viie aastaselt ületöötamise ja viletsate elutingimuste kätte. Premiss on sünge. Raamat ise ei ole sünge, vaid kuidagi elujaatav ja omamoodi värviline. Ebaõiglust kirjeldatakse, mööndakse, et tegemist on ebaõiglusega ning et see tuleb lõpetada, ent selle üle ei masenduta, sellel ei ole fookus. Fookus on inimestel. Raamatus on suure meisterlikkusega kirjeldatud vana inimest, Ditte vanaema, kes oli kalavõlli naine – kalavõll on tänini eksisteeriv taluvõlli alaliik, kes erinevalt harilikust taluvõllist ei saa oma varandust suurendatud, kala tuleb merest nii palju, kui teda tuleb ning ta on üsna odav, kuna võib näida lõppematu ressursina. Sa sööd teda ja sa müüd teda ja ainus viis kalast midagi enamat saada on struktuurne reform, nagu Islandil tehti. Niisiis, Ditte vanaema on kogu elu teeselnud, et ta on kergelt lihtsameelne, ehkki tegelikult on ta ehk paar tera terasemgi, kui muud ümbritsevad. Ma kahtlustan, et tänase päevani on elus tendents oma mõistusega kuidagi kohmetu olla või seda salarelvaks hoida, mis on ka mõneti mõistetav – hoiab inimest liigsest tähelepanust ning on ohutum näida ullikesena, kes on kohati õige terane, kui kõiketeadjana, kes teeb kohati suuri prohmakaid. Kaheksa last on ta saanud ja kõik on suurema tänumeeleta jalga lasknud ja ega tal sellest suuremat olegi, vähemalt saavad enestega ise toime. Kui vanamees sureb ja nad Dittega kahekesi jäävad, hakatakse teda nõiaks pidama, on justkui jutt, et tal olla seda varem suguvõsas olnud, ja ehkki ta sellest kuigi hästi ei arva, võtab ta rolli omaks, sest millestki elada oleks kuidagi mõistlik.

Raamat sisaldab ka meeleolukat kirjeldust virtuaalsest majandusest varaindustriaalses kalurikülas. Kuna Laxnessi Salka Valka (üsna sarnaste tunnustega raamat, aga mitte päris sama hea, ent siiski on mõistlik lugeda, kuna see aitab saada suuremat pilti Islandi ajaloost ja Island on tähtis) kujutas sarnast süsteemi, võib eeldada, et see oli laialt levinud. Virtuaalne majandus, eks ole, tähendab, et sina kui tööline ei näe raha. Tootmisvahendid on peremehe omad, külas on üks peremees. Pood on ka peremehe oma. Sulle antakse poest võlgu nii palju, kui peremees heaks arvab. Toimub mingisugune tasaarveldus, mida sa ei mõista. Kõik eluasemed on samuti peremehe omad, võlgade katteks ära võetud. Ning etapi lõpus tuleb peremees, kes ütleb, et nad on tuhmid tölplased ja neilt on kõik välja pigistatud, sest nad ei viitsinud oma peaga mõelda, ent nende tuimus ja laiskus on nii suured, et sellega on nad teda võitnud, sest nüüd ta on pankrotis. Ja siis läheb ta tuppa, võtab jahipüssi otsa hambusse ja vajutab suure varbaga päästikule. Peremees oli väga suur ja kole, teda kutsuti Inimesesööjaks ning ta hoolitses kalaäri ja kurnamise kõrvalt ka kohalike usu ja kõlbluse eest.

Niimoodi sa tunned ta ära.
Kasutatud asjade poes.
Kas see on see? Vahepeal ma mõtlesin, et see ei ole see, et need on lihtsalt kuradi ümberjutustused. Aga tegelikult on hunnikutäis meeleolukaid ja illustratiivseid lugusid kahtlemata üheks antud teose oluliseks tugevuseks. Ma pakuks, et neid on ümbes kümme. Lugu sünnitusmajast, mis toimib salaja abordikliinikuna ja kus tapetakse elavaid imikuid. Lugu varase aja whistleblowerist, endisest telegraafimagnaadist, kes mõtles õigluse nimel enda käest läbi käivat informatsiooni avalikkusele lekitada – nüüd on parmatj ja joob denaturat. Väga kena lugu igati mõistvast ja mõistlikust armukolmnurgast, kui Ditte satub pärast mitmete suvakodanlaste juures teenimist kenade progressiivsete kodanlaste juurde. Kõik on mõistetav, arusaadav ja kena ja kõigil on ainult positiivsed emotsioonid, kuni ühel hetkel ei kannata professori naine enam välja ja ütleb, et kahjuks nüüd peab minema. Ja veel „Vaesekesed, niimoodi pimedas...“ Ja muidugi ka tänavarahutused.

Tänavarahutuste juht on endine usuringi aktivist Karl, kelle joodikust ja liiderdajast ema juures Ditte talutüdrukuks oli (Nexø ei mõista sinast liiderdamist eriti teravalt hukka ja annab antud arengule igati arusaadava põhjenduse, mingil määral võib öelda, et Karli ema näol on tegu moraalinihilistiga, sest moraal on niikuinii omadega persses). Üks igavesti õnnetu ja vesine vennike oli ta, soimariga mampsi talla all. Mingi hetk, kui ta eriti õnnetu oli ja Ditte teda lohutada üritas, siis nad olid sellises mitte just mõlemapoolselt selgeks mõeldud vahekorras. Selle tulemusena sai Ditte lapsega ja koha pealt lahti. Poisile jäi aga Ditte elu otsani meeldima, vahest oleks neist ka õnnelik paar saand, a poiss leidis, et nüüd ta ei tee enam midagi vägisi ja laseb puha kõigil ise otsustada ja Ditte jälle leidis, et mees peab päris mees olema ja ise oma tahet peale suruma ja nii ei saand sest muud, kui et poiss ehitas Dittest endale sellise pühakulaadse karakteri, kogu aeg selge ja terava pilguga, jalad tihedalt vastu maad ja kõigi suhtes alati abivalmis. Lõpuks kasvatas Ditte mingi nelja last, kaks olid omad, kas olid kusagil ilma pealt niisama leitud. Niisiis, poiss leidis, et Ditte ei peagi osalema tööliste võitluses, vaid olema selline, nagu ta on, et siis poleks ilmal häda kedagi, kui kõik oleks, nagu Ditte on. Usuvendade juurest tuli poiss sellepärast ära, et ta avastas, et see on silmakirjalik värk. Teine tähelepanuvöörne tänavarahutu on hull Ancher, proletariaadi vabastaja KES ON OLNUD TUHAT AASTAT PROLETAARLANE ning kes teab, et kõigi kannatajate hinged võitlevad maailmaruumis nende ürituse eest.

„Astu aga sisse, Ancher,“ ütles Karl. „See on üks mu seltsimehi – ta usub, et ta peab proletariaadi vabastama. Need neetud olud on ta murdnud,“ jätkas ta Morteni poole pöördudes kurvalt.
  „Jah, ja sellepärast arvatakse, et ma hull olen,“ kostis Ancher tuppa astudes. „Aga las arvavad pealegi!“ Tema silmad käisid vahetpidamata ühe otsast teise otsa, ikka edasi ja tagasi, korrapäraselt nagu pendel.
  „Muidugi oled sa hull,“ ütles Morten, vaadates tema otsa pilguga, mis oli täis headust. „Kas see pole siis hullumeelsus, et mõned tillukesed sipelgad tahavad ühiskonnahoonet alt õõnsaks uuristada? Ja ometi olid sipelgad need, kes panid esimese osa hiina müürist ümber kukkuma. See on ju suurushullustus, et kõigist kõige viletsam ja armetum, köidetud kätega Peer-Näljarott virutab jalaga kõigi riigipiiride pihta ja tahab inimkonda ühendada. Me o l e m e hullud – ja seepärast kuulub tulevik meile! Anna käsi, seltsimees!“
  „On see tõesti tõsi?“ ütles hull säravi silmi ja raputas Morteni kätt. „Võin ma sulle siis midagi ütelda? Ma tahan siis õnne soovida, et sulle on antud niimoodi selle peale vaadata. Teised naeravad mu üle ja segavad mind. Aga nüüd oled sina minuga – ja seega on meid kolm. Ditte läheb maailmaruumi ja räägib meist hingedele, sina aga hakkad siin mu asja ajama. Sellepärast on sulle antudki võime kirjutada.“
  „Ära sellest hooli, mis teised sinust räägivad,“ soovitas Morten. „Küll on ilus mõte, et hinged seal ülal meie ürituse kasuks töötavad. Siin maa peal me räägime kahjuks kurtidele kõrvadele ja külmadele südametele.“
  „Enam mitte, sest nüüd läheb Ditte sinna, ja siis muutub kõik teiseks.“ Selginenud näoga vaatas Ancher Mortenile otsa, siis hakkas ta oma ilusa häälega laulma:


„Läbi surmariigi kajab
võimas hüüe: „Hephata!“
Surnuhaudadest siis kõlab
vastuseks halleluuja.“

Tlk Henrik Sepamaa

See on üsna tõetruu pilt sellest, kuidas rahutustega üldiselt on. Kikku võib tõmmata selle peale, et hullumeelsed on kohal. Superbisnis-laua ääres on samuti hullumeelsed kohal, miski veab neid, mis teisi inimesi ei vea ja risk ei kohuta neid. Need, kes sinna vahele jäävad ei tee midagi huvitavat, tõmblevad oma igapäevaseid tõmblusi ja virisevad vaikselt. Ja muidugi ütlevad kummagi leeri hullumeelsed, et kõik peaksid olema nagu nemad, sest niimoodi töötaks ja liiguks ja läheks kuhugi suunas. Tuleb tõdeda, et ma olen hullumeelsete poolt.

Taani kino 1946! Peaks kunagi kirjutama neist skandinaavidest ja sellest, miks nad ei ole nagu
ülejäänud pihkurid. N. ö. "uurima" seda. 
Samuti moodustab Ancheri idee hingedest, mis sarnaneb mõneti ühele W. Benjamini konsele ning ühes teises kohas leidunud jumalaehituslik kuulutus „Praegune jumal on isandate käpa all. Me peame endale uue jumala tegema, inimeste kätest ja südametest!“ moodustavad antud raamatu ideelise selgroo. Sellega on võimalik asju teha. Ja see on tunduvalt parem lahendus, kui öelda rahvale „mis jumal, unustage ära, tegelikult on ainult Marx ja majandusteadus.“ Liiduke tegi nii ja sai endale jumala asemel vaarao, siis suri vaarao ära ja Liit sai endale kosmoseraketi ja kui see susisedes hääbus, siis ei olnud enam õieti midagi järel. Pehastund Lääs säras kuldsena ja kui Liidul ka midagi oli sinna vastu panna, siis elas ta sellest õndsas teadmatuses. Ma arvan, et selle vea alge võis olla Marxiga kaasa tulnud. Filosoof ikkagi mingil määral. Need armastavad ju tõde. Kas oleks kommunistid nii koledal kombel valetama pidanud, kui tõde nende ilmavaates nii tähtsal kohal poleks olnud? Marx oli muidugi terav mees ja sai aru, et ateismivõitlus iseenesest on ähmane metafüüsiline küte ja võib põhivõitlusele pigem jalga jääda, aga või kõike niimoodi tähele jõuab panna. Samuti tuleb arvestada toonaseid olusid. Kujuta’nd ette, et kirik on umbes sama nõme, kui praegugi, aga sinna kõrvale veel ääreta jõhkralt võimas? Raske oleks olnud eeldada, et selle asja vedru enamuses paigus ise maha käib. Ajalugu ise tingib oma liialdused.

Me märkame äratoodud lõigus ka Mortenit. See on üks oskuslikumaid iseenese kaante vahele kirjutamisi, mida ma näinud olen (Lutsu oma oli okeika ja Vonneguti oma kohutav). Raamat, mille ta ainult endast kirjutas, on nendes ringkondades tuntuks saanud kui miski, mis seletab inimesele ära ja näitab kätte: miks üldse kommunist, kuidas see äge on. Ta räägib sinuga läbi lehtede, ja kui ta ise kohale ilmub, siis on see täiesti särav objekt, iseenda kontsentraat. Samuti, kuna seda on olnud võimalik kirjutada, on see ka väga harukordne näide tõeliselt häbitust ning sundimatust enesearmastusest, vähem palavikulisest, kui Marat’ oma, ent kuidagi küpsemast. Seal hinges ei ole kidinaid. Ükski emotsioon ei ületa maitsekuse piire. Täiuslik hing, tunneb tõde ja iseennast, kõik muu on ajalugu. See saab olla ainult väga tervislik. Ka tema isiklikud vanamoodsad eelistused  („naine peaks täiega julmalt palju lapsi saama, sest muidu on kodanlik“ ja „neljateistaastane tüdruk, seal pole midagi vaadata, luu ja nahk“) tunduvad täiesti armastusväärsed ja mõistetavad. Teab kui palju kasu ei ole tast liikumisele kunagi - ta näeb, kuidas see end maha müüb ja hääbub ning ebapiisavaks jääb - kuid tema kohalviibimisest lööb kõik särama. ja lõppeks, seda, mis ta teeb (kirjutab), teeb ta eeskujulikult.

Ma tahaks, et te ütleks peale minu surma: "Ta ei kannatanud hetkegi."

3 comments:

  1. Hull emotsiooni-laks oli just. Peksis emotsioonid majja se revu. Indrek Ojari "Kodus keset linna": "Kuule, lähen peksan emotsioonid majja, Hannes, oota hetk, veidi kuivaks läheb muidu."

    Ancheri ja Maailmaruumis edasi võitleva Ditte hinge koht oli THE SHIT, just nii tuleb tegelaste süsteemikesi liigutada. Et mingi tendents maailmas, sedakorda marksistide hullus ja vaimne messiaanlus, koos ajaloolise võitluse ja jumalaehituse ideega, on tolle Ancheri tegelases, vaata, ikoniseeritud niimoodi. Ja siis sündmustik pakub võimaluse sellele niimoodi nunnult välja paista ja ideestikku sobituda. Ja veel, in linght of the protagonist's death... Vaata mulle silma ja nii edasi, kui ma ütlen, et see ei ole madala kaliibriga lüke.

    Türa, tahaks hullult pisarat kiskuda järsku, mingi räigelt pisarat kiskuva raamatu teha, kus kõik muudkui surevad ebaõiglusse ja ilusad tüdrukud nutavad kogu aeg lugedes. (Poisid joonistavad tagakaanele skeemikesi ja ei saa midagi aru)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lisaks mulle hakkab tunduma, et jumalaehitamine on The Next Big Thing For Man Kind, aga see on sellepärast, et ma olen tulevikuinimene ja nii räigelt outside the box, et the box has disappeared altogether.

      Delete
  2. See on väga ilus revu, mu meelest su parim seni. Ma ei ole endiselt veendunud, kas ma seda raamatut tingimata lugeda tahan, aga õnneks on keegi selle minu eest juba ära lugenud. Revu loen küll veel teist korda läbi.

    ReplyDelete