Friday, March 15, 2013

Mitte keegi ei või rahu saada

Ruudu Ulase foto
See siin on algne ning täiendustega versioon Eesti Ekspressis ilmunud artiklist

Kaasaegne kunst kui selline tervikuna on juba pikemat aega laiapõhjalise kriitikatule all. Kaebus võtab erinevaid vorme, ent üheks selle peamiseks korduvaks elemendiks on „see ei tee seda, mida see peaks tegema.“ Kunstimaailm vastab, et näituste külastatavus kasvab ja välismaa eksperdid kiidavad. See meenutab meie valitsuse juttu – numbrid on head, välismaal kiidetakse. Kahe maailma piiril seistes on selgesti aru saada, et mõlemal poolel on õigus – ma isegi ei tea, mispärast, aga tundub väga tõenäoline, et eesti kaasaegsel kunstil läheb täna paremini kui viis või kümme aastat tagasi, samas eemalseisjale võib kergesti tunduda, et suurt midagi pole muutunud. Kui inimesel ei ole vastutulelik tuju, ei ole „parem, kui varem“ tema jaoks mingi argument. Ja Veneetsia biennaali ja muid rahvusvahelisi kunstiüritusi ei oska „tavakodanik“ samamoodi hinnata, kui eurovisiooni või olümpiamängusid, sest sellest jauratakse vähem ja televiisorist on vähem näha. Tegelikult on tippsport muidugi umbes sama jackass asi kui kunst; trobikond noori mehi teeb narkootikume ja vaatab, kes kõige kiiremini jalgrattaga sõidab, kuni põlved purud.

Paralleele kunstimaailma kriitika ja poliitika kriitika vahel võib tuua veelgi. Inimesed viitsivad nendega tegeleda, sest nad tunnevad, et kunst ja kohalik demokraatia on osa nende identiteedist. Alaline kriitika ja kasvavad külastajanumbrid on omavahel seotud, see näitab huvi olemasolu ja see on hea asi. Isegi need hääled, mis kutsuvad üles kogu kunstivärki kinni panema, kinnitavad selle tähtsust: kunagi ei taheta hävitada midagi täiesti tähendusetut, hävitada tahetakse võimsaid asju nagu rahvad, riigid, ideoloogiad ja religioonid. Kultuuri hävitamine ja hävimine on tegelikult viirastused, kui kunstnik-olemine ära keelata, siis oldaks salaja ikkagi, sarnaselt sellele, kuidas inimesed on keelust hoolimata ärimehed või usklikud või prostituudid.

On ka räägitud, et selleks, et kaasaegset kunsti hinnata, peab seda tundma, et kui aasta aega kohusetruult näitusi külastada, süveneda, arvustusi lugeda, siis hakkab aru saama, siis hakkab meeldima. See tuletab mulle meelde ühe loo. See toimus kümme aastat tagasi. Sõber tahtis punkariks hakata, sest talle meeldis anarhia ja see, kuidas nad välja näevad, Vennaskond meeldis j.n.e., aga Sex Pistols ei meeldinud. Ilmselgelt oli tegu puudujäägiga. Pistolsit tuli kuulata ja sellest aru saada. Ma mäletan veel märkmelipakat, mis ütles konarliku käekirjaga tulbas: „Vii prügi välja, pese nõud, õpi ajalugu, kuula Sex Pistolsit.“ Ta õppis selle selgeks endale. Liialt armastama ei hakanud, aga aru sai. Ma olen üsna veendunud, et ma suudaksin pesapalli mõista ja hinnata (tundub lahe mäng ju tegelikult), kui mul selleks piisavalt hea algpõhjus oleks. Inimene on suutlik sell. A’ ilma selle algtõuketa ei ole inimene motiveeritud mõista püüdma. Ja arvata on, et suur osa rahulolematuist saab tegelikult aru, millega kaasaegne kunst tegeleb ning see jätab nad sellegipoolest puudutamata. Nad teavad, et nad tahavad midagi muud.
Sex Pistolsid

Muidugi oleks hukatuslik arvata, et rahvas teab, millist kunsti nimelt ta tahab. Selles vallas toimunud demokraatlikud rahvahääletused on andnud meile klaasristi ja Eesti euromündi taguse. Need ei meeldi kellelegi suuremat. Samuti on levinud valearvamus, et kunst oleks kuidagi parem, kui pöördutaks tagasi aega nii nelikümmend, seitsekümmend, sada aastat tagasi, siis, kui inimesed veel aru said, mis toimus. Tegelikult on vanemate traditsioonide jätkajaid võib-olla ehk rohkemgi, kui kaasaegseid kunstnikke. Neil ei lähe oluliselt palju paremini. Inimestele tuleb anda seda, mille kohta nad ei tea, et nad seda tahavad.

Samas ei tasu terve kultuurilise suundumuse kriitikat ka kergekäeliselt võtta, ei tasu selles näha ainult pimedust. On igati aus arutleda selle üle, kas 3D tehnoloogia ei ole filmikunsti jaoks pigem kahjulik, või et see aeg, mis arvutimängutööstus on kulutanud visuaali lihvimisele, on põhimõtteliselt maha visatud, et „virtuaalne reaalsus“ on küündimatu eesmärk. Neid võib näha kui etappe, mida on ilmselt vaja läbida, sest inimkond tahab ikka teha seda, mida ta ennem pole teinud, ent loota, et need mööduvad kiiresti. sarnaselt oli paarkümmend aastat tagasi vajalik kirjutada raamatuid piiratud ning väiklase mehe vaatenurgast, kellel mädaneb püksis korralikult, kuna see oli kirjanduse laiendamine nendesse reaalsuse aladesse, kus teda varem ei olnud. Ning seejärel sellest tüdineti, nagu internet tüdines viis aastat tagasi jaapani animatsioonist ja šokipiltidest. Tähtis on mõista, et kriitika ei ole niisama vingumine, tekstimassiivil on gravitatsioon, see paneb asjad enese järgi painduma. Tulemusi ette ennustada ei saa ja kindlasti ei toimi tekst kiiresti, aga see ei jää ka niisama. Ma olen oma silmaga näinud, kuidas grupp internetientusiaste on püstitanud standardid mängužanrile, mille tõus ja langus jäid 90ndate lõpu kanti ning selle eest kümme aastat arutult ning lootusetult võidelnud – ja võitnud. Nüüd on mingi neli vana kooli RPG-d korraga töös ning tundub, et sihitakse endisaegseid standardeid ületama.

Kunstikriitika pärast ei tasu niisiis mures olla. See läheb õigesse kohta ja kõik õpivad, isegi, kui keegi midagi väga lolli ütleb, tuleb kasuks – sageli tähendab see, et mõõdukamad kriitikud on sunnitud ütlema „Ei, no päris nii ikka ka ei ole, pea nüüd hoogu, peremees.“ Aga kunsti kritiseerimine, tuleb tunnistada, nagu ka valitsuse oma, need on sissetallatud rajad. On ju veelgi asju, millega justkui võiks ennast identifitseerida ning seejärel leida, et need ei tee oma tööd, ei vasta ootustele, on küsitavad.

Religiooni mäletate? Ikka ütleb kohati keegi siin või seal, et Euroopa või Eesti ühiskond tugineb kristlikele väärtustele. Väide vastab ka tõele; meil on kristlusega palju pistmist ja pikk ajalugu. Võiks ju eeldada, et kirikud ja usklikud inimesed hoiavad antud väärtustekomplektil silma peal ja peavad oma kohuseks head sõna ühiskonnale meelde tuletada. Aga ei ole nii. Religioon on ühiskonnas vait nagu sukk. Võiks arvata, et meil on rohkem vasakuid radikaale kui kristlasi. Kui kirik noka lahti teeb, siis tuleb välja, et tegu on konservatiivse mõtte ripatsiga, või arvavad nad heaks kõneleda oma olmeraskustest. Tüüpidel puudub sõnum ja ühiskondlik kaalukus ja nad tegelevad pigem oma identiteediga kui eesmärkidega.

Või teine kena asi, millega ennast samastada, teadus. Tema, kes ta kunagi lubas lahendada kõik meie probleemid, ja kellele paljud meist endiselt automaatselt tõeväärtust omistavad. Vabalt võiks ka öelda, et teadus on meid alt vedanud, et teda ei ole piisavalt näha ega kuulda ning et ta ei pinguta piisavalt, või et fookused on vales kohas. Saaks ka küsida, miks ma ei tea, milline meie arvukatest ametnikest on minu ametnik, kelle eesmärk on mul aidata siin riigis paremini ja sujuvamalt elada, nii, nagu ma tean, milline arst on minu arst. Või kohalik popmuusika, mille peavoolu arengut juhib käputäis hakkajaid mehi ja mis järgib ustavalt nõukogude estraadi traditsiooni. Tegelikult ei pea sellega rahul olema. Saaks ka öelda – selle kõrvalt, et öeldakse, et äri on ülepea saatanast ja isegi kana riisi vastu ei tohiks vahetada, vaid et äri ideena on okei, aga et meid on õnnistatud kurjavaimu nigelate ärimeestega, kes ei suudaks oma elu hinna eest pakkuda mitte ainumat mõistlikku kaupa ega teenust, mida inimene võiks tahta. Eesti ühe juhtiva kapitalismikriitiku ja Second Life'i mauistliku partei esimehe Ivar Pikkeri parimad kriitikad keskenduvad sellele, et isegi raha eest ei ole midagi osta.

Niisama
Ühiskondliku solvamise ja hirmutamise ajajärgul, kus spetsialistidelt oodatakse hinge ja maailma päästmist, võiks seda va viharessurssi võrdsemalt jagada, huvitavamaid asju juhtuks ja maailmapilt laieneks võrdsemalt. Sõnavabadus – igaüks võib öelda, et sa oled kasutu ja et ta võtab su raha käest, isegi, kui tal ei ole mingit võimalust su raha käest võtta. Ja siis tõstab inimene automaatselt käed üles ja hakkab ennast kaitsma ja üritab oma töö tähtsust selgitada, eks ole, võib-olla isegi mõtleb järele. On olnud ka ettepanekuid olla üksteise vastu kuidagi kenamad. Aga see ei huvita inimesi, ja suu ees kena olemine ja selja taga sarjamine on ka üks üsna läbitud etapp, vaevalt, et selle tendentsi suurendamine midagi heaks teeb. Parem oleks kõik lõpuni ära tüüdata. Kõigile liiga paks nahk kasvatada. Võib-olla isegi tekitada umbusaldus sõna kui sellise vastu. Vahest ta ei taha midagi öelda, äkki ta tahab lihtsalt tähelepanu? Äkki see ei olegi tõde ega vale ega kellegi arvamus, vaid lihtsalt mingisugune mõte? On see tegelikult üldse mõte? Miks see on seal? Kas ajakirjandus on tegelikult normaalne nähtus? Miks ma usaldan ajakirjanikku? Miks ma usaldan kunstieksperti? Mitte ainult kunst ei ole tühja ila vedamine, milleta saaks läbi, meie kireva maamuna peal leiab säärast igal nurgal, kui avara pilguga vaadata.

P.S. Ärge öelge „nüüdiskunst“, nagu Ekspress ütleb, öelge ikka „kaasaegne kunst“ nagu Anders. Kaasaegne, see tähendab ju „kellegi kaasaegne“, see on siis, meie kaasaegne, meie ju räägime sellest, see on – tänapäevane. Anders on ülikoolis käinud. Ja tegelt nad tahavad lihtsalt sama palju pappi, kui klassikaline muusika, mis on suht aus, kui sellise nurga pealt vaadata. Või selle nurga pealt, et vana Kurvitza näitus oli hardcore ja ta ei oleks seda elu sees ilma riigistruktuuri ja Kumu ruumi ja kahekümne tööliseta püsti saand (või noh, see oleks palju rohkem aega võtt) ja mõnes mõttes oleks kõva, kui siukest kütet kogu aeg tuleks.

Yo.

7 comments:

  1. Mõnikord mulle tundub, et ainult Anders Härm, Jaak Tomberg ja Helen Haav ongi ülikoolis käinud. Kõik ülejäänud visati viiendal aastal keppimise pärast välja. Nagu Magister Maximillian Gim.

    Päriselt! Kas keegi teab veel kedagi, kes on ülikoolis käinud? Mõistagi ei pea ma siin silmas mingit lamecore "haridus-haritus" jahu, küsimus on peent tunnetuslikku laadi. Mulle meeldivad mu ülikoolis käinud tüübid. Nad käisid seal minu eest ja ühiskonna läkitusel, nad kannatasid, olid Hardo Cora; ja kui nad välja tulid, olid neil kõigil parukad peas ja Willhelm von Humboldt noogutas, kui nad rääkisid. Ülikoolis käinud tüübid käisid seal selleks, et saada aru, mis värk on. Nüüd sa võid seda neilt küsida. Ja nemad suudavad rahuldavalt vastata. Vastates eristavad nad oma arvamust ja üldist arvamust - on võimelised mõlema edasi andma - nende kahe pingeväljas tekib tunne, et see, mis ülikoolitšello suust just välja tuli, oli sellist laadi informatsioon, milleni ise ei oleks jõudnud. Some kind of wizardry.

    Ka on ülikoolis käinutel selgelt väljakununenud area of expertise.

    Kui ma tahan teada, mis värk on kantiaanlusega, küsin ma Helen Haavalt; kui kirjandusteooria ja moodsa marksismiga, siis Tombergilt; kui küss on seksikates seitsmekümnendate tšellodes, saab Härmsilt kindlasti tõese vastuse. Ah jaa, ja Andres Kurismaa jagab teadusfilosoofia matsu lahti, (kuigi teda pole kunagi kuskil näha.) Mul ei ole nendega nende ekspertiisist rääkides KUNAGI sellist tunnet, et peaks oma autodidaktlusega vastu tõmblema. Tõmblema hakkan ma siis, kui ma fucking ei saa aru, mida väidetavalt ülikoolis käinud mees mulle räägib, jutt on hinnanguline, ebapedagoogiline, ma oskan ise ka sellist genereerida - las ma näitan sulle.

    Et siis - ülikoolis käinud tüüp on nagu kunsti tegev tüüp, jah? Tuleb kümme tuhat tšellot asja peale panna ja neli-viis Real Deali astub inimkonna teenistusse. Nemad on siis Casper, Melchior ja Balthazar. Full on intellectual regalia. Nad ei läinud sinna keppima, jogurtit uurima või enesetappu proovima.

    Ja laiendus - kas võib olla, et lihtlabane eksimine neelab paljud potentsiaalsed magid alla? Et info, pingutus ja kõik muu on piisavad, aga kogemata sai valitud vale uurimissuund. Misjärel sai selles valedele järeldustele jõutud. Valede järelduste eest anti valel erialal A plus Premium 100% Fulbright scholarship ja nüüd käib elu lõpuni ringi, selline asjalik nägu peas, paradigma ja isiklik panus on kenasti selged, BUT THE WHOLE THING IS FUCKING UNINTERESTINGLY WRONG.

    Or insignificant.

    Igatahes. Sellised mõtted. Aitäh kena lahtise artikli eest, surely the printed version was an abomination.

    Oli siis või?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei ole printversiooni näinud. Mulle endale jäi lõplikku redaktsiooni lugedes veits mulje, nagu ma oleks idioot. Rohkem kui siin.

      Delete
    2. Lugesin printversiooni, ei olnud idioot, aga Mar Luiga ka ei olnud - some esseistic bollocks oli. Suvv. Näita euroraha!

      Delete
  2. Luiks on sellest uuest kunstist juba niipalju kirjutanud ja kedagi ei huvita, peaks ka õieti proovima. Ja intelligendivihast, mis ilmutab ennast ka parimate hulgas. Näituseks Muti tänane kolumn oli intelligendinässaka kirjutis, kes arvab et vaimueliit on maha käinud ja ei seisa oma ülesannete kõrgusel.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma mõtlesin ise ka, et äkki on retro ja poleks pidanud kirjutama, aga well, siis ta oli juba valmis ja euroraha terendas silme ees ja plaan tahtis ka täitmist ja nõnda edasi.

      Muti kolumni lugesin ka. Ei olnud nii julm pime virisemine, kui ma kartsin. Ega ikka on kohati kombeks öelda, et inimesed võiks kõvemini teha. Iseasi, kas Mutt ise on kõik, mis ta saaks olla.

      ML.

      Delete
    2. Oleks muidugi äge, kui suudaks ühegi asja kirjutada nii, et kirendaks korüfeede tsitaatidest, et kuidas juba vanas kreekas ei sallitud kunstnikke ja muidu tarku ja nii ikka edasi läbi aegade ja riikide.

      Delete
    3. Aga see uus pilt mulle meeldib, vana oligi liiga kunstvärk.

      Delete