Saturday, March 23, 2013

Peotäis elavhõbedat / Armunud lapsed

(Kirjutatud kaheksateistaastaselt)





[šahh ja klõps] [proloog]

vihmapiisad trollibussi
plastikakendel
ridadesse jaotatud laternate tuled
mööduvate autode liikumise
peegeldus
läikima viksitud
kinganinadel
paneelrajooni siluetid
porilompides
rohe-puna-kollased vilkuvad foorid
vihmavari avaneb:
šahh ja klõps
must asfalt ja eredad toonid



[varblasekindral]

sillerdavad vihmatilgad
kastanisiilidel
varblaseparvede
rivistatud valveseisak
kõrgepingeliinidel
vihmamärjad pargipingid
kojutulek koolist
pulstunud sulgedega
varblasekindral
kõrgel traadil silma hoiab
tehasehoovil
ja kõnniteele pillatud
mustast nahast kindal

reamehed - seljad sirged
tiivad kylgedel
kindral - silmad
sysimustad
vihmapiisad sulgedel



[paneelmajade silmad]

magistrali valgusjõgi
halli taeva all
huulepulgapunased
vihmamantlid
kummist
yle õla heidetud
villane sall
majade ja korterite
soe-kollast värvi
tuhatkond inimest
naasevad koju
asfaltist teedel
mõtetes needes
ilma
säravad korrustel
yks kuni yheksa
pimedast läbi
(ja klaasidest läbi)
majade paarsada eredat silma



[betoon] [lyhike interlyyd]

sadades tonnides terasbetoon
põimub ja nõjatub
moodustab maja
majast saab kvartal
ja kvartalist kasvab
paneelidest laotud rajoon



[ripsmeotstes
vihmapiisad]


ja sina seal keskel
viisteist aastat vana
tuules lehviv sall ja kindad
kaotasid ära
päevinäinud ranits seljas
varblasearmee
kaitseb sind ja pea kohal
aupaisteks tiire teeb
ripsmeotstes vihmapiisad
pruntis väike suu
põsesarnad õhetavad
kätel hakkab kylm
vihmast läbi
vaatavad sind
lehti poetav pihlapuu ja
maja särav silm



[S]

kooli hämar keemialabor
jääb sust aina taamale
taamale ja linn tuleb
pimedusest vastu
tuul sasib juukseid ja
plastikkarbis klaasikeses
varastatud väävelhappe
surud põuetasku



[NH3] [veel yks lyhike interlyyd]

alati on sinust kaugel sulle teadmata
miski mis on osakene sinust
osakene sinust kuigi mitte sinu sees
osakene sinust aga mitte sinu oma
nimetagem seekord teda: ammoniaak
kuigi me teame ta nime
ja nii see ei kõla



[otsetee läbi laguneva linnaosa]

trolliliinilt kõrvale
paneelrajoonist välja
unnesuikund tänavatel
lagunevad majad
nyyd on nende peremeesteks
kylmavõitu ilmad
katust läbiv vihm ja kassid
keset tyhja saali
tolmumattund klaasidest
tumedatest laudadest
katusekividest
plankudest kajab
hääbumise hääli
hääbumise
hääli



[agulikassid]

kassiema priske kõht
lohisemas järel
möödub sinu jalge eest
kassiema kõhus ootab
oma järge elada
neli kurba
pimedat
ja sysimusta poega
ja sinu kõrvu kostab juba
nende nurrumist
plangult kõlab vali karje
tähendab see surma keset
puidust maja varje
või tähendab see armumist?



[Hg] [refrään]

stopptuled
suunatuled
millal sa tuled?
kui tuled siis leiad mind hoovist
mul on peotäis elavhõbedat
pudel ammoniaaki
ja sa võid liituda
kui soovid



[vaikus] [epiloog]

su tuleku sammud lõhuvad halla
esimese öökylma asfaltist teedel
pillatud kinnaste punaste põskede
hõlmade valla
ma surun need käed
vastu su kõhtu ja
kampsuni alla
muusika lakkab ja käivitub jälle
pihlakalehtede langemiskahinas
pimedus sulandub akvarelltehnikas
fooride tulle
ma surun need huuled
kanepilillede põlemissahinas
huulile sulle








Armunud lapsed



[kahvatu ja kõhn]

nii kahvatu et öösel justkui
helendanuks sa
nii kõhn et langeks kokku ymbert
kinni hoidmata
koiliblikaid võis olla kyll
su silmadele seatud
või olid lihtsalt ruugeks toonind
neile oma laud
puude sõrmed plankaial
liigutavad hämaras
tuttavmustad lehekujud
valvavad mu tänavas
kombinee väel tydruk ootab
paljajalu kavalere
vastasmaja varjukylje
valget värvi väravas

iga õhtu käis sul keegi
väravast või akendest
väike nagu olid nägin
siiski päris mitut meest
tikripõõsakobarate
vahelt iga nädal sinu
tänavale lahkumas su
hapra keha seest

kui sul tuli kustus hoidsin
klaasides koiliblikaid
sinu silma ruuget tooni
tiivamustritega koid
tõmblesid ja mulle meelde
tõid su suured sametpehmed
nahkjalt yles alla käivad
kummalised laud

aega möödus sinu silmis
mustaks muutus vikerkest
puude varje silme alla
jäi sul kylaskäijatest
suvi suve haaval lahkus
haagistega autodesse
lapsi nende tänavate
räämas majadest

tagasi ei tuldud enam
ega lubatudki vist
kõik nad lihtsalt läksid oma
haagistega minemist
ja ma ei tea kas märkasid
et siis kui läksin mina
jäi maha sinu aknale
liblikatest rist

on hetki mida tahaks aga
neid ei saagi tagasi
lõhnu mida tundsin siis kui
tuhat piiska sadasid
täpselt nagu tuhat korda
hiljem aga siis ma ise
olen keegi teine keset
aastasadasid



[galerii]

mul on seinal klaasist karbid
neis on sametpadjad sees
seal on minu putukad padjakeste peal
mul on miljard väikest hetke
mälestuse lõhnavate
helinatest hingavate pildikeste näol
ja neile galleriiks on minu
kustumatu mälu
need mälestused imedest mis kombineede väel
kallistavad mind on mulle
kallimad kui elu



[tänavapuhastusautod]

siis kui tänavapuhastusautod
ärkavad hommikuks ellu
pyhkima klaasi
ja armunud laste
pimedast maha jäänd kilde

on unustada kõike head
lihtsam veel kui pesta peost
su juuste lõhn
keset unist ärkvel linna
veidi kahvatu
ja lihsalt liiga kõhn

tuttav tunne
tuttav öö ja hommik aga
miski muutus just

koduuksel trepikoja
pimedus on pärit sust
ja sa ei ole yldse kõhn
ega kahvatu
vaid hoopis must

ja tänavapuhastusautod
ärkavad hommikuks ellu
pyhkima klaasi
ja armunud laste
pimedast maha jäänd kilde



[armunud lapsed]

miljard piiska langeb-põrkab asfaltteede pinnalt
milleks kõik need majad, märjad kastanid ja teed?
armund lapsed ostivad seal yksteise rinnalt
synnimärke
põsepadjalt nina yle tedretähnikeed

madal-halli taeva viirud peegelduvad mullalt
vihmast rasked maadligi kummarduvad puud
uudishimu õrnad käed riisuvad seal hellalt
alussärki
värisevad huuled väikse väreleval suul
ei siin
ega seal
ega sealgi mitte miski
julgeks kyll neid segada
- armunud lapsi

ei nyyd
ega eal
ei tohiks mitte keski
suureks lasta kasvada
armunud lapsi




16 comments:

  1. Käesolevaga keelan selle postituse facebookis linkimise, kuna postitus tuleb koos automaatse gorillapildi ja tuntud leitmotiivi "robert Kurvitz is a normal guy'ga"

    Pluss, see ei ole oldse facebooki teema ka tegelikult, jätame ta sealt välja.

    ReplyDelete
  2. Inimesed ei ütleluuletuse kohta midagi, sest neil ei ole luuletuse jaoks sõnu. Ei ole harjumust. Räägitakse, et kunagi olla olnud.
    Mul ka ei ole. Ei ole kuradi luuleharjumust. Ma tean enamjaolt ainult väga häid luuletusi, mille on minuni edastanud kontrollitud autoriteedid. Mul ei ole nende kohta ka midagi öelda. Võib möönda: see on kõva. Või: see on ilus. Või: see on see, nagu see on, ma saan aru küll. PLAIN TO SEE kirjeldavaid sõnu võib ka ütelda. Ja saab tuusata oma arusaamisega teatavatest asjadest nagu: ma saan aru, et rütmiga on korras, on hästi, see töötab, või et tegu on mingi traditsiooni õnnestunud ning stiilipuhta jätkamisega mingil ajal, kus antud traditsioon suuresti unarule oli jäetud (ropenduse ja sotsiaalporno kasuks). Või kas oli? Kultuuri ilmingud on peidus, nad ei ole kõigi silma all, palju muudki toimub, kui see, mis näha on. Iga nurga peal võiks midagi toredat toimuda, aga meil puudub toru, kust seda usaldusväärse häälega inimestele teada saaks anda. Terve hulk inimesi, nagu ka noor Robert ise, on ilmselt ka loobunud maisest elust, sellepärast et fakk juu, päris lähengi koos Meie Mehega Õllesummeril esinema, sitt on kõik liiga piider, ise loen ja ise naeran.

    Also, see on hea asi Ultramelanhooli esimese albumi fännidele, millega ennast kokku määrida. Sama diil, aint et parem.

    Vaata ka, kuidas need järgnevuses on.

    See ei ole üldine lugu ega üldistatav lugu, ent see on kaasaelatav. Ma mäletan omaenese tolleaegseid emotsioone ja hoiakuid; need olid oluliselt erinevad. Kõdunemist ei olnud, ega tunnet, et üheksakümnendad on libude kümnend; tütarlapsed eksisteerisid täis ideaalpiltidena või ei omanud antud kujul märkimisväärset emotsionaalset laengut. Väga WILL TO POWER ja FOREVER YOUNG oli. Ja eneseküllane. Aga maailm tuleb küll meelde, maailm, millest on selline lihtsam ja ausam mudel ja kõik asjad on rohkem nagu kristallmõõk...

    Kujundus on samuti originaalitruu. Selle Wordist Htmlisse ümbernussimine oli Odini vägitöö. Robi on alati viitsind hullu moodi nikerdada. Ma arvan, et see kogu siin on oluline ehituskivi autori arenguteel ja et selles on leitmotiive ja asju ja et me peaks rõõmsad olema, et see on siin, yo.

    ML.

    IKKA PAREM KUI VAIT OLLA.

    ReplyDelete
  3. Mulle tundub, et nii isikliku teema all võib ikka natuke isiklikku juttu rääkida.

    Kummaline on vaadata, kuidas ma jaksasin pühenduda nii suure ambitsiooniga vormile, millel puudub igasugune sotsiaalne tagajärg. Lihtsalt sellepärast, et Arvi Siig ja Andres Aule näitasid, et sellel võib olla raskesti võidetud seesmine saavutus. (Ma tunnistan, et juba siis valmistas mulle hämmingut ja meelehärmi, kuidas see seesmine saavutus ÜLDSE sotsiaalseks tagajärjeks ei tõlgendu) Teisalt jälle, kui Andres Aule ja Arvi Siig ei oleks mulle näidanud, kui hullult skifi ja concept art beautiful võib eesti keele pildiosa olla - ja kui ma poleks ennast läbi selliste ülesannete veennud, et ka mina oskan mingil määral nii teha - poleks mul kunagi olnud piisavat motivatsiooni antud imeliku ent GOD-POWERFUL kasutajaliidesega tegeleda.

    Mulle tundub, et kui parim aeg KEELTE õppimiseks on lapsena, siis parim aega ÜHE KEELE õppimiseks on teismelisena. Ja selleks ei ole paremat kooli, kui KOOLIST VÄLJA KUKKUDA, kuna tegemist on rakendusliku keskharidusega, mida ükski kool ei paku. Siiamaani ei ole mus vaibunud raev vanaõela yhiskonna vastu, mis ei lase inimesel rahulikult oma kutsumusega tegeleda.

    reamehed - seljad sirged
    tiivad kylgedel
    kindral - silmad
    sysimustad
    vihmapiisad sulgedel

    Minu meelest on suhteliselt selga, et kiltpinnavormides ja kahepaiksete paljunemistsüklites mu kutsumus ei seisnenud. Riim ja meetrum jälle on põhimõtteliselt nagu üks keelise väljenduse töövihik, kus iga silbi kohta on kastikesed ette joonistatud. Ma mäletan, et kui ma 14-aastasena alustasin selle jamaga, siis ma lugesin sõrmedel silpe, et igas reas oleks võrdselt. (Ei ole töötav meetod, btw.)

    Kui ma nüüd peaksin selle ülalseisva narratiivluuletuse kohta midagi ütlema - kaitsma, miks ma arvasin, et see on tänini avaldamisväärne - ütleksin ma, et selles on emotsionaalset täpsust. (Enamuses mu toona kirjutatud asjades seda polnud, tunne oli suunamata ja lehvis suvaliselt ringi, tulistas endale jalga ja tatistas lugejale näkku). Teiseks, siin on nii rütm kui riim j aneed üritavad osade lõppudes voila! efekti saavutada - tähendab, et asja võiks olla meelelahutuslik lugeda.

    Lisaks tundub mulle mõningaselt tähelepanuväärne see jutustaja-tegelane ja ta INSANE ROMANTIC OVERDRIVE. They don't make them like they used to, tüdrukud. Jääb arusaamatuks, miks ma teile siis ei meeldinud? I would TOTALLY fuck that dude, kasvõi lihtsalt selleks, et vaadata, mis tal sellest pea sees juhtub. Ta oleks kahe sekundiga sellest teksti kirjutanud ja laulnud seda kitarrirock saatel, Saku Originaali logoga vihmavarjude alla püstitatud laval, enne kui Vennaskonna vare peale läheb.

    Aga okei siis. Bask to the contemporary.

    ReplyDelete
  4. Puudub igasugune sotsiaalne tagajärg... Misasi on üldse sotsiaalne tagajärg? See, kui tüdrukud tahavad? Et inimesed räägivad? Et keegi võtab kuulda, mis sul öelda on? Kõigi nende asjadega on niikuinii lollakalt, isegi Käšš ei aita. Ma olen leidnud, et ainult sotsiaalsusel on mingisugune reaalne sotsiaalne tagajärg.

    Samal ajal on või on olnud selline sotsiaalne nimetaja nagu "luuletaja" ning ka "suur luuletaja". For all the good it does. Sa iseenesest tead ka, mis see teeb. See tähendab et sinust jauratakse legende ja su sõnad on teiste inimeste suul ja sa hingestad mingeid sittasid perioode või maailma üleüldse. Kui mina luuletaksin, siis ma ilmselt mõtestaksin seda niimoodi: luuletamine on norm, seda tuleb oodata igaühelt, ideaalreaalsuses, kus sa oled otsustanud elada, teevad seda kõik ja see on kõrges hinnas.

    Ülalseisvat ei pea kaitsma, kõvasti annab, mul ei tule praegu ette, et sellest kvaliteetsemat ajaloopostitust oleks olnud.

    Sinu viimase küsimuse vastuseks, nagu ikka, jääb: nad on kommunikatsioonivõimetud ja homod ja kardavad bad ass asju mis on kanged nagu piiritus. Ja veits lollakas tundub ka kogu teismeiga otsa tüdrukutega hästi saada. Mis sellest ehituks? (Antud küsimuse asetus on muidugi reaktsiooniline ja näitab kujutlusvõime puudumist.)

    Üks asi, mis sellest võrsuda võib, ma mäletan, on maailma reaktsioonide ebapiisavuse tunnetamine. Vähene eepika selles, *kuidas* täpselt tüdrukud sind tahavad, kui nad seda parasjagu tegema juhtuvad. Väikeste panustega mängimine. Y'know.

    ReplyDelete
  5. Nii nii nii, väga intrigeeriv. Ma nägin täna öösel unes, et Robert sureb varsti ära. Ma ei tea, kust ma seda teada sain oma unes, aga see pidavat juhtuma, ja ma polnud siis ka temaga ikkagi kunagi kohtunud. Mind valdas traagika, päris südamest kohe. Ja nüüd on see siin. Ma lugesin ahmivalt ainult paar luuletust, aga ma tean juba, et see värk meeldib mulle. Ma veel rääkisin kellelegi sellest, miks see nii oluline on, aga ma ei avalda seda praegu, sest olen õppinud, et mõni teadmine on erilisem kui seda salajas hoida.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma olen näinud kaks korda unes, et Robert sureb varsti ära. Kas ma võin rääkida sellest, kuidas ma olen kaks korda näinud, et Robert sureb ära? Aga ma räägin ikka. See annab sellise sünge mineku sellele kommentaariumile. Tüdrukud (ja ehk ka poisid?) unes nägemas, et Robert sureb ära.

      Esimene kord nägin ma, et ta tappis end ära. Tal oli siis muide päris hästi minemas. Me polnud siis ammu suhelnud. Kui ma üles ärkasin, siis ma ei saanud aru, kas see oli päriselt juhtunud. Keegi polnud seda oodanud. Istusin paar hetke. Hullult kurb oli. Täiesti tagasipöördumatult kurb. Mõtlesin, et olgu milline ta on, ikka on hea, et ta kusagil oma Roberti asju teeb. Teeb kohvi, teeb suitsu, joob liiga palju, magab palju, magab vähe. Tasub vist ka ära mainida, et ma ei saanud temaga sel perioodil kõige paremini läbi. Uskumatult nukker oli. Oleks helistanud ka, aga mul polnud enam ta numbrit.

      Teine kord nägin ma, et ta suri ootamatult ära. Üks neist kordadest, kus une pealt ja ilma ühegi haiguseta on inimene läinud. Eile veel oli, istus meiega kusagil murul, suvi, suitsetas ja rääkis Marcus Aureliusest, ja siis järgmine hommik astub Lepp saabastega Mudlumi poole sisse ja ütleb, et Robert on surnud. Siis oli seal veel Roberti suur pea, mis oli nüüd laip. Kirstus linade vahel. Kõige hullem oli see, et mitte ükski tegu, sõna, tunne või kahetsus ei teinud enam midagi. Miski oli meie käeulatusest välja võetud, teise maailma viidud. Seda ei olnud enam. Oli, ei ole. Eile veel oli, täna enam pole.

      Selle loo kokkuvõte on, et Robert Kurvitz, ära sure veel ära. See oleks kohutavalt nõme, kui sa end ära tapaksid või kõrgvererõhutõve kätte sureksid. See on õudne mõte. Mul on hea meel, et me kõik oleme veel alles.

      Delete
    2. Luuletused olid ka head, aga luuletuste kommentaariumis näib kuidagi parem idee rääkida millestki muust, mis mingite paralleelsete sidemetega küll haakub, aga mitte väga hästi. Samas ei tea ka. Tehniline analüüs on ka šeff. Head luuletused olid.

      Delete
    3. Ma arvan, et ma ei ole kunagi unes näind, et keegi ära sureb. Ennemini on surnd inimesed suuremal või vähemal määral elus. Teiste inimeste surm on haige perse, seda on mõttetu unes näha.

      Delete
    4. Robert, kinnitan sulle, et ma pole kordagi unes näinud, et sa sured ära. Olgu see sulle lohutuseks, muidu võib õudne hakata. Ma näen enamasti unes pigem juba surnud inimesi elusatena. Seega, Robert, kui sa kunagi surnud oled, siis minu unenäos oled sa elus.

      Delete
    5. lolli luiksi kommentaar jõudis enne, me kirjutasime neid täpselt ühel ajal!!!!

      Delete
  6. "muusika lakkab ja käivitub jälle
    pihlakalehtede langemiskahinas
    pimedus sulandub akvarelltehnikas
    fooride tulle
    ma surun need huuled
    kanepilillede põlemissahinas
    huulile sulle"

    KUI mitu korda ma pidin järjest sisse-välja hingama, et rahulikuks jääda.. Üldse ma ei hakka salgama, et nii Ultramelanhooli esimene plaat kui need luuletused siin on ikka räigelt põhiteema mu jaoks mingil ajal olnud. Vahepeal ma avastasn end uuesti sellistesse tüüpidesse ära armunud olevat, aga no.. keegi neist pole never ever olnud luuletaja! Selle töö olen ma pidanud ikka enda kaela võtma ja nüüd nad ütlevad mulle, et ma olen liiga tundeliseks muutunud..
    Mu romantikanäljas hinge äratas see asi üles. Elu see küll kergemaks ei tee, aga.. ikka nii.. armuda tahaks nüüd.

    ReplyDelete
  7. Mõnikord juhtub luuletustega nii, et sul ei jää isegi mahti rütmi tajuda või ridade kujunduse üle mõelda, vaid sa ahmid, ahmid kõik iga viimasegi kui sõna ühe hingetõmbega enda sisse ja need tähed ja laused ja hurmavad ammoniaagilõhnalised sõnad sulgevad su mõneks minutiks täitsa enda sisse - uks pannakse kinni ja palutakse mitte segada. Täpselt sellised luuletused olidki. Aitäh.

    R.

    ReplyDelete
  8. Aitäh kõigile kommenteerinutele ja nendelegi, kes kommentaarid elektronpostiga saatsid. Mul ei jää muud üle kui kinnitada, et meil on kõigil veel aega kohtuda huinjaa kui palju; et ma saan elama üheksakümneaastaseks ja kirjutama kakskümmend raamatut, BECAUSE FUCK DEATH! FUCK DEATH IN THE FACE!

    ReplyDelete
  9. ma loodan,
    et siia rohkem luuletust
    ei tule

    seda paska on
    kõik
    kohad täis

    ReplyDelete
    Replies
    1. paneme, mida tahame. teist raiskadest suuremat kasu niikuinii ei ole.
      also, kui su elus liiga palju luuletusi on, siis sa teed ise midagi valesti. tänapäeval saab normaalne inimene vähese vaevaga täiesti luulevaba elu elada.

      Delete