Monday, March 4, 2013

Kuulsusest

Täna, mu õed ja vennad, ma räägin teile paar sõna mehest, kelle küünemustagi me väärt ei ole. Ma räägin teile Jean-Paul Marat'st. Jean-Paul Marat tegi ka lehte, aga tema kirjutas kõik sealsed artiklid ise. Ajalehe nimi oli "Rahva Sõber", ning rahva sõbraks teda hüütigi. Samal ajal, kui Marat seda tegi, vedas ta trükipressi hambus läbi kanalisatsiooni rooja. Selle eest tasusid rõõsapõsised tüdrukud talle suudlustega, niipea kui ta päevavalgele ilmus, ehkki ta nahk oli lööbest paistes ja silmale jälk. Pärast seda, kui mingi tšikk (kes tahtis kuulus olla, toona, kuulsus toona oli moes) Marat'le nuga andis, paigutati Marat' süda Panteoni. Ja pärast seda visati Marat' süda jälle Panteonist välja. Selle igavese au teenis ta ära sellega, et ta ei kahelnud endas kordagi* (isegi siis, kui oleks põhjust olnud, nagu siis, kui ta Britimaal arsti õppides vastandas oma valet teadust parajasti üldtõeks olnud valele teadusele, sealjuures siiski akadeemilise süsteemi kohta paikapidavat kriitikat tehes) ja sellepärast, et peale mitmeid eksirännakuid oli ta leidnud oma aja ja paiga tähtsa tõe, milleks oli: nad on kõik kuradi korruptandid ning juhivad riiki pigem isiklikust, kui ühishüvest lähtuvalt. Kas ta tahtis kuulus olla? Jaa. Kas sina, kõhklustes vaevlev ning laisavõitu ussike, kas sina arvad, et sa tahad kuulus olla? Kuulsus saabub ainult JÄÄGITU PÜHENDUMISE TULEMUSENA! Ja sellest hoolimata ma arvan, et ca kuuskümmend viis protsenti austet lugejatest ei tea, kes see tüüp on. Või vähemalt mitte eriti.

Või et sa ei tahagi siis kuulus olla? Las ma ütlen sulle, mis see kuulsus on. Kuulsus, see on: ajalugu, sõnaks saanud liha. Kõik muu on üksteise vastu hõõrumine, naer, söömaajad - tühi praht. Keegi ei mäleta.

Ja kui sa über-fucking-world-famous ei jaksa olla, ole siis vähemalt natuke, ole õige pisut, nii, et sa isegi teaks. Nõnda, et keegi ütleks vast kakskend aastat pealt su surma, et "kõva lööma vend oli, siinkandis on ikka kõvasid löömavendi olnud" või "tööd mõistis teha, käed olid ikka mitme koha pealt kuldsed" või "säherdust lakkekrantsi ei ole kolme kihelkonna peale nähtud". Mida iganes. Äkki mõni hull raiub raamatusse!

*Born with an impressionable nature, a fiery imagination, a hot, frank, and tenacious temperament, an upright mind, a heart open to every lofty passion, and above all to the love of fame, I have never done anything to pervert or destroy these gifts of nature, but have done everything to cultivate them.

By an exceptional good fortune I have had the advantage of receiving a careful education in my father’s house, of escaping all the vicious habits of childhood that enervate and degrade a man, of avoiding all the excesses of youth, and of arriving at manhood without having abandoned myself to the whirlwind of the passions. I was pure at the age of twenty-one, and had already for a long time past been given to the meditation of the study. 

The only passion that devoured my mind was the love of fame; but as yet it was only a fire smouldering under the ashes. 

The stamp of my mind has been impressed upon me by nature, but it is to my mother that I owe the development of my character. This good woman, whose loss I still deplore, trained my early years; she alone caused benevolence to expand in my heart. It was through my hands that she caused the succour that she gave to the indigent to pass, and the tone of interest she displayed in speaking with them inspired me with her own feelings.

Upon the love of humanity is based the love of justice, for the notion of what is just comes from sentiment as much as from reason. My moral sense was already developed at the age of eight. Even then, I could not bear to behold ill-treatment practised upon another; the sight of cruelty filled me with indignation, and an injustice always made my blood boil with a feeling as of a personal outrage.

During my early years, my constitution was very delicate; moreover, I never knew either petulance or obstinacy or the games of childhood. Docile and diligent, my masters obtained everything from me by gentleness. I was only chastised once, and the resentment at an unjust humiliation made such an impression upon me that it was found impossible to bring me again under my instructor’s authority. I remained two whole days without taking nourishment. I was then eleven years old, and the strength of my character may be estimated from this single trait. My parents not having been able to bend me, and the paternal authority believing itself compromised, I was locked up in a room; unable to resist the indignation that choked me, I opened the casement and flung myself into the street; happily the casement was not high, but I did not fail to hurt myself seriously in the fall, and I bear the mark on my forehead to this day. 

The shallow men who reproach me with being a tête (obstinate fellow) will see from this that I was such at an early age; but they will refuse perhaps to believe that at this time of life I was devoured by the love of fame; a passion that has often changed its object at different periods of my life, but which has never quitted me for a moment. At five years of age, I wanted to be a schoolmaster; at fifteen a professor; at eighteen an author; and at twenty a creative genius.

This is what nature and the lessons of my childhood have made me. Circumstances and reflection have done the rest. 

I was reflective at fifteen, an observer at eighteen, a thinker at twenty-one. At the age of ten I contracted the habit of a studious life; mental work has become a veritable necessity for me, even in illness, and my greatest pleasures I have found in meditation.

(http://www.marxists.org/archive/bax/1900/marat/ch01.htm)

Tänapäeva mõõdupuude järgi paigutub Marat poliitilisel skaalal tsentri vasakossa. Keskerakond põhimõtteliselt.

Sae pekki, kui sumeelest naljakas või tõsine ei ole.

3 comments:

  1. Ma tahan ainult sellist väikest kuulsust, mis ütleb et kaanis küll kõvasti aga üldse ei kandnud. Ma saan aru, see artikkel koputab autorite kollektiivi südametunnistusele? Ma pakun et sisu saamiseks tuleks mingi kohustuslik voor teha. Näiteks kirjutage oma lemmik revolutsionäärist. Või mis teie meelest hea söök on. Või kuidas te kõik kevadet ootate. Ja elus olemise tunne sinna otsa.

    ReplyDelete
  2. Jube hea kinda musalaks on ka kõrval.
    Mu lemmik on "All the peasants say - Gorky park is 20 years away"
    Kui publikule ei meeldi su suprematistlikes kostüümides näidendid, zaumis kirjutaud luuletused ja maalid, kus peal on AINULT kuubikud, siis on aeg teha uus publik ja möödaminnes ka uus maailm.

    RK

    ReplyDelete