Wednesday, March 6, 2013

Talvel on metskitse elu raske


Jalad läbi lumekooriku, jalad verised - nii rääkis ML.juuniori kooliraamat. Ja mitte ainult metskitse elu pole talvel raske. Ka neil, kel on urud ja koopad ja katus pea kohal. Inimese moodi olemisest ei tule talvel midagi välja.  Mina olen veetnud kolm hämarolekus kuud, tatsates ainult lund rookima, puid tooma ja hädapärast poodi söögi järele.Viitsimatus kasvatab kaost, asjad vedelevad segiläbi, tolm ja nukrus vahivad nurkades. Ja siis kui otsustad oma loomust ületada, sirutad jalad kõhu alt välja, triigid kleidi ära, otsid sahtlipõhjast terved sukad, siis muidugi on arktikiline jäämaastik kontsades jalgadele surmateekond. Higist ja hirmust läbiimbunud, ootad bussi, mis jääb vahelt ära, vile tuul käib su vatist läbi. Linna jõudes oled juba nii väsinud, et see koht, kuhu sa pidid minema, tundub kohana, kuhu sa ei tahagi minna. Selle asemel lähed lähimasse söögikohta, jood kohvi ja sööd maailma kõige mõttetuma, menüüs suurejooneliselt austraalia hommikusöögiks nimetatud eine, kus on 2 riba peekonit, üks vedel praemuna, 3 poolikut kõrbenud šampinjoni ja lihamaitseainega punaseks puistatud kivikõvad ja leigevõitu friikartulid. Siis, nagu sellest oleks veel vähe, lähed esimesse  kaubatemplisse ja ostad krediitkaardiga ( just olid endale vandunud, et see kuu seda ei puutu) kolm kõige kallimat šampooni, mida müüja sulle pähe määrib. Ja siis kõrvalpoest kätekreemi. Ja kolmandast küünekäärid ja pinsetid. Ja neljandast silmakreemi ja lauvärvid. Ja apteegist vitamiinid ja silmatilgad.  Seda kõike sellepärast, et su väljanägemine on samasugune kui ärasulanud ja uuesti jäätunud pruunil lumel. Lähed murelikult oma saagiga koju, enesetunne ei ole paremaks läinud, miks on nii paha? Külmavärinad ja kuumavärinad, tuli ahjus ei võta vedu ja vanad joonistused, mida sa hakatuseks topid, hakkavad otsa saama. Lõpuks tuleb välja, et sa kakerdasid linnas ringi, endal 39 kraadi palavikku kukil. See olgu manitsuseks neile, kes tahavad ennast ületada.

Kui enesetunne pole just kiita, siis lamab inimene voodis, et oma nappe jõuvarusid säästa, lamab ja vahib filme.  Paari kuu jagu oli mul Farscape nimelist kosmoseseepi, siis vaatasin terve hunniku vesterne ja praegu olen jõudnud Jeremy Brettiga Sherlock Holmesi seriaali juurde. Nendest tahangi teile pajatada.Mul pole varem seda luksust olnud, läpakas kõhu peal filme passida aga nüüd on mul punane HP umbe täis igasugust filmindust, enamuse kustutan kohe pärast vaatamist ära, sest need ei kõlba kassi saba allagi, saati veel teist korda  vaadata.

Farscape tundub mulle mitmeti üsna erilise sarjana. Seda näitas mõni aeg tagasi mingi Eesti telekanal ka. Juba siis ma ronisin igal õhtul teleka ette kerra, veel oma vanas needusega kaetatud keldrikorteris. Farscape on suhteliselt hiljuti austraallaste tehtud suurejooneline kosmoseseep, milles pole kokku hoitud grimmi, kostüümide ja butafooria pealt. Ma hindan ning tunnustan seda suuresti, kunstnikud, grimeerijad, kostümeerijad on saanud aastatepikkuse mõnusa tuluallika ja väärt töö - igas osas pea on mõni uus tulnukarassi esindaja või uue maailma moed ja kombed. Samuti olid sõbralikud, positiivsed universumiutoopiad selleks ajaks mu meelest  mujal maailmas juba välja surnud. Ainult sellised maadvallutavad limased putukalaadsed põrgulised kes alati tigedad ja rumalad. Aga austraallased on tore heatahtlik rahvas, nad on natuke teistmoodi inimesed seal oma eraldi maailmas. Nad on valmistanud humoorika, mängulise, kui soovite, ka filosoofilise ja igas mõttes üle vindi vägeva asja. Põhiplot on peategelase John Crichtoni peas asuva salapärase ussiauguteooria jahtimine erinevate kosmoserasside poolt, peamiselt aga Scorpiuse poolt, kellega Crichtoni isiksus põhimõtteliselt kokku sulab, too teine tüüp elab tal peas ja peab seal hamletlikke monolooge, lõpuks pole enam sugugi võimalik aru saada, kes on hea ja kes halb, kellel on õigus ja kellel mitte. Maad ja inimkonda näidatakse sellena, mis nad on, kadedate ja ahnete pedekatena, kes ei salli silmaotsaski mitte midagi endast erinevat. Filmis on suurepärased, viimistletud karakterid, sellised, et hakkad vägisi mõtlema, kes su oma kambast võiks olla Ka D'Argo  või  Chiana või Pa'u Zotoh Zhaan.  Nad rõhuvad seal pereväärtustele, sõprusele, üksteise abistamisele ja lõputule optimismile. Mu perekond on mu sõbrad, mu meeskond, üheskoos tuleme välja igast jamast. Mulle meeldis, nagu killuke lapsepõlve. Soovitan soojalt krooniliste haiguste põdejatele. Edaspidi on kõhuvalu seotud meeldivate mälestustega maavälistest maailmadest.

Siis vaatasin ära Dollari triloogia Clint Eastwoodiga. Mine tea, miks ma neid varem näinud polnud. Ma olin täiesti ilma jäänud asjadest, mida inimene peaks esimese nooruse kirega enda sisse ammutama. Seal on selline atmosfäär - kivid, liiv, valgus, valged kuubikujulised majad, ja palju kurje mehi. Vuntsidega mehi. Hullumeelseid mehi. Kes on kurjad kurjuse enese pärast ja head headuse enese pärast. Ning kurjusel ja headusel ei ole muud vahet kui et üks on üks ja teine teine, sest mõlemad tapavad ühtviisi kõike, mis nende püssikuuli raadiusesse jääb. Tapavad ükskõik mille pärast, lihtsalt niisama, sest raha on ainult ettekääne. Ma ei näe, et nad oleks selle raha eest iial midagi ostnud või tahtnud osta, sest kõike, mis neil vaja, võtsid nad niisama. Nad kakerdavad mööda kiviklibu ringi ja ajavd oma inimeseksolemise asja absoluutse minimalismi tingimustes, kus nagu öeldud, kui elu ei maksa midagi, võib surmal olla hind.

Ja milline muusika! Ja milline Clint Eastwood. Ma polnud varem kauboistiili võludest aru saanud, mul oli kunagi mees, kes kandis kauboisaapaid, ja  needsinatsed saapad tundusid mulle alati halva maitse sümbolitena. Millegipärast kipuvad neid kandma lühikest kasvu paksud mehed. Aga palun, kui sa oled pikk nagu Clint, sul on sarmi ja annet, kanna ainult lambanahka vesti ja kauboisaapaid, kasvõi terve elu. Huvitav mitu miljonit triljonit klindikostüümi nad aastate jooksul on maha müünud? Sest ma tšekkisin kohe järgi, neid müüakse ikka veel.

Praegu olen jõudnud oma vaatamistega Sherlock Holmesi neljanda hooaja juurde. Mäletate, ma kiitsin ühes nupukeses uut Sherlockit? Aga nüüd ma kiidan seda vana, Jeremy Bretti mängitut. Sest ei ole peenemat karakterit loodud, ta on minu nähtutest kõige intelligentsem, kõige meelehaigem, kõige paremate maneeridega, kõige mitmepalgelisem. Huvitav on vaadata osast osasse, kuidas mingite mõttetute lugude taustal on loodud inimene, päris inimene, mitte tüüp, mitte arhetüüp, mitte sümbol, vaid igas osas lisandub mingi uus nüanss, mingi peen varjund, mis teeb selle sarja vaatamise nii köitvaks. Veel meeldib mulle lugude üldine tonaalsus. Aastad olid siis 1890. Kõik on kuidagi raskepärane, hämar, kuigi iga maja on lossisuurune ja neil on pirakad aknad, tunduvad nad pimedad ja rusuvad, kõrged uksed on värvitud mustaks või tumepruuniks, seintel on haiglapalati värvi rohelised või pruunid varjundid, ka lilledega tapeedid on kuidagi sünged ja ähvardavad. Igal pool on asjad, kõik sellised asjad mida ma tean ja tunnen, iga viimane kui ehtelaegas, pianiinosall, kohviserviisi muster, ma tean nende nimesid ja firmasid, mis on seda portselani teinud. Baker Street 221b korteri mööbli ma võiks juba kinnisilmi üles joonistada, seal on ümmargune laud toolidega, korvseljatoega diivan ja tugitool, kaks kirjutuslauda, kartoteegikapp ja mustad kardinad india roosi mustriga. Kuna see Sherlock näeb kõike nii ilmselgelt läbi, siis on ta üle seisustest ja sugudest, ta kohtleb naisi võrdselt meestega ja printse võrdselt kerjustega. Ei paista eriti, et ta sherloklikud meetodid oleks jaburalt naeruväärsed, ei, kõik on täiesti mõistlik. Kõik mis tolles detektiivis on  aegade jooksul stamplikku ja kulunut on siin värske, tasakaalus, isegi kuidagi rahulik. Jack the Ripper ei kuulu siia maailma, olgugi et ta tegutses samal ajal. Ei mingeid seksuaalkuritegusid, ainult raha, armastus, kättemaks ja võim, lihtsad, arusaadavad asjad, hea vana ilm.

Ma loodan et varsti tuleb kevad, ma lähen välja riisuma ja mingeid asju istutama,  olen nüüd esimest aastat suur seemneidandaja, kõiksugu kõrred ja varred ja lehekesed on iga aknalaua peal ja need sildid mis ma sinna juurde kirjutasin, läksid esimese vihmutamisega laiali, niiet jumal teab mis seal kasvab. Koer sööb turbapotte ka kui kätte saab.Aga midagi kindlasti läheb kasvama ka ja kannab vilja.  Siis ma enam ei lama õhtuti arvutiga aega surnuks lüües vaid olen rõõmus, terve ja õnnelik. Seda soovin ka teile, armsad sõbrad.

4 comments:

  1. ma tahan endale kaboisaapaid juba aastaid. siukseid lihtsaid, musti, rõngaga. need on kepsakad saapad. kaboikaboikaboi.

    ja vana sherlockit võin ka soovitada. see on väga eneseküllane. ja sherlockit on selge rõõm vaadata. palju parem kui see hercule poirot sari. siuke sinakas. ja väga täpne meeleolu.

    ReplyDelete
  2. Mina arvan, et hakka harjutama sellist aeglast, muretut ja nagu natuke hiilivat kõnnakut, nagu sellel eastwoodil on. Ta tegi esimese triloogia filmi vist 36selt, ma arvan selleks ajaks on ka sinu kvaliteedid kõvasti paranenud.

    ReplyDelete
  3. Kui palju peab inimene üldse päeva jooksul jõudma ära teha? Mida üks inimese päev ärkamisest uinumiseni sisaldab? Tahaks teada. Samast uudishimust kantult mõjub ka võõrastesse akendesse vaatamine meelierutavalt ja kummastavalt.

    time she stopped
    going to and fro
    time she went and sat
    at her window
    quiet at her window
    facing other windows
    so in the end
    close of a long day
    in the end went and sat
    went back in and sat
    at her window
    let up the blind and sat
    quiet at her window
    only window
    facing other windows
    other only windows
    all eyes
    all sides
    high and low
    for another
    at her window
    another like herself
    a little like
    another living soul

    - Samuel Beckett "Rockaby"

    ReplyDelete
  4. Tuco Benedicto Pacifico Juan Maria Ramirez aka as The Rat on olnud mulle moraalietaloniks nii kaua, kui end mäletan. Muutumatu.

    kk

    ReplyDelete