Wednesday, March 13, 2013

Von Krahli "Ori"

Kõhulihased on näha!
Von Krahl on teile tüki teinud ja tahab, et te seda vaatama läheksite. See on pisike tükk, Külgkorvi seeriast, kahe inimese loometöö sünnitis (Ivo Reinok ja Jana Solom). Seda käiakse vaatamas Von Krahli pööningul. Kui selle peale niimoodi vaatama hakata, siis see on mingi hea viissada aastat vana pööning (väide põhineb oletusel). Igal juhul, see ei ole üldse selline koht, kuhu keegi liiga palju satuks, teatrirahvas isegi on seal alles viimasel ajal kondama hakanud. Nüüd on sinna kasin kuid armastusväärne toake püsti pandud, kantud mahlakast üheksakümnendate vaimust ja valgustatud ainult küünaldest ja teleriekraanist. Toas elab ori.

Ori on kiiduväärne olevus, kes ei ole minetanud oma ekspressiivsust ja kujutlusvõimet. Ori teeb oma toas neid asju, mida inimene ikka üksi oma toas teeb (või vähemalt peaks tegema), aga noh, sina näed neid ka. See on üks antud etenduse põhilisi kandekohti. Ei saa üheselt öelda, et orjal oleks hea olla, aga vähemalt ei ole nii, et tal kuidagi olla ei oleks. Tal on kuidagi olla ja tal on midagi teha. Ori on relatiivselt pika ketiga seina küljes kinni, kett läheb mitu tiiru ümber kaela ja on tabalukuga kinni. Algul ei tekita kett mingeid küsimusi ega näi ka orja liialt häirivat, tundub, et ta on kuidagi rohkem bad-ass oma ketiga ja loomulikult eeldan ma, et see kett on nagu ühiskond. Hiljem hakkab kett orjale tõsiselt närvidele käima.

Kuna tegemist on sõnadeta lavastusega - ainsad sõnalised osad on lindilt tulev anglofooni poiss Kurt Cobainist ja David Bowiest jauramas ja orja enda esitatud kitarrirokk, kus mina ainult emotsioonist aru sain - on lavastus interpretatsiooniks nii-öelda avatud. Ehk siis, mu-meelest räägib see lavastus ekspressiivsusest ja kujutlusvõimest ja kett tähistab seda, et orjal ei ole oma toast hullult palju kaugemale minna selle rokkstaariunelmaga. Maailm, va narr, annab inimesele kirjeldamatult laialdased võimalused ennast stiliseerida, ent on tumm enamuse peale, mis sul talle öelda on. Inertne selline. See võib olla ka põhjus, miks superstaaridega viimastel aegadel niimoodi nigelalt on olnud. Neid on nähtud küll, on nähtud, kuidas nad elavad, on nähtud, kuidas nad surevad, on nähtud, kuidas vanaks saavad, see on üsna sama lugu ka enamasti,  The Beatlesil oli ehk kõige rohkem poliitilist potentsiaali, aga lõpuks sai sellest ka pelk kultuuriline artefakt. Miski, milleta on  võimatu elada, aga mis ei tee midagi paremaks. Kunnus ütleb, et teaterlikkuse elementi ühiskonnas tuleks võimalikkuse piires vähendada. Minu arvates on tuusamine juba kuningate aja lõpust ning katoliku kiriku marginaliseerumisest saati langusjärgus olnud. Homogeniseerumine, skepsis ja mõistlikkus kõiges. Ratsionaalsel poolel on emotsionaalsest poolest sootuks vastupidine häda - temaga saab kõike ta enese reeglite järgi paremaks, aga elama ta ei pane.

Sõnaga, mine teatrisse, kõhulihased on näha ja värk on ilgelt excluzivo, üle kolmekümne inimese pööningule naljalt ei mahu. "Bloody Mary" on ka kvaliteet tükk, kogu aeg irvasin. Varem ma polnud seal teatris ülepea käind. Ei olnud pedene.

P.S. Pööningul on külm nagu väljas, seal taidlemine on paras heroism. Ja kui selle peale nüüd niimoodi vaatama hakata, siis olid kutil stigmad ka küljes.

21 comments:

  1. mees majast, tänavaltMarch 13, 2013 at 7:11 PM

    Ratsionaalsel poolel on emotsionaalsest poolest sootuks vastupidine häda - temaga saab kõike ta enese reeglite järgi paremaks, aga elama ta ei pane.

    See on tõesti nii. Hästi öeldud.

    ReplyDelete
  2. Iga kord kui teatrisse satun ja tüübid end alasti tõmbavad tuleb ilge joonistamise isu peale. Enamasti on näitlejal šeff keha ja lavale täiuslik chiaroscuro valgus peale visatud. Kusjuures selle võrra täiuslikum, et valgusallikat on ainult üks, sest kunstniku paberit keegi valgustama ei pea. Hullult närvidele käib, et tüüp ei saa paigale jäädud vaid mingi näidendi pask peab edasi käima ja üldse joonistada ei saa.

    Ja seda ka, et kui näitleja end laval alasti võtab, siis ta on hoolikalt valgustatud ja kaunilt liikuv esteetiline objekt. Kui kunstnik perfol end alasti võtab on ta ülevalgustatud vohav liha ja naha mass, inimekeha rõve grotesk. Ükskõik kas kõhulihased on näha või mitte.

    ReplyDelete
    Replies
    1. See pole muide mingi vingumine ega midagi, niisama tähelepanek sellest kuidas teater keha idealiseerib ja vaatamisväärsuseks teeb ja kuidas kunst inimkeha armetusega vahetu ja päris olla proovib.

      Delete
    2. Siinkohal saab muidugi küsida, kuidas on siis tegelikult päris, aga see on liiga hardcore vestlusteema. Vabalt võib olla, et inimene on päriselt pimedusest ja valgusest tehtud soe moodustis, millel on mõõtmed.

      Delete
  3. Ajaa. Kostüümid on ka kõvad. Vahetamine käib kolme kostüümi vahel ja need on kõik kõvad.
    Ja Mihkli ja Hüti art show oli ikka veel suht täiuslik lava kasutamine.

    ReplyDelete
  4. Kuna ma lavastust ennast veel näinud ei ole, saan ka ainult sellele rõhuda, kui kojn Reinok välja näeb. Asjal on video-treiler ka: http://vimeo.com/61119266

    ReplyDelete
  5. Prügikastist toitu otsiv tokerdanud karvaga räpane krants tekitab harva murdosagi sellest kaastundest, mida siiras ja vahetu süda kingib neile koertele, kelle olukorda humaansuse ametnikukäsi juba märgatavalt parandanud on, siis ei haarata enam pipragaasi, kivi või mõne muu relva järele, sest näljasest, haisvast ja parasiidi- ning tõverohkest koledast krantsist on saanud puhas, kirbu- ja ussivaba, ilus toidetud kutsa ning ta äratab neid samu tundeid, mida õnnetu saatuse poolt ebaõiglaselt koheldud filmikangelanna, keda mängiv näitleja pole ju iial eemaletõukava välimusega, vaid vastupidi, on enamasti lausa üheks erootilise kütkestavuse ideaalkujuks, selleks esteetiliseks prokrusteste sängiks, kuhu iga tärkav neiu üritab end kosmeetika ja söömishäirete abil suruda, et oodata ilusa printsi pöördumatult äratavat suudlust, mis viib ta lõplikult koledate kasuõdede vahelt sinna, kus tema ilu õiglane koht.

    Mea meel oli poeetiline ja maailma romantiliselt hingestav, tema vahetu kunstiline poolteadvus tundis nende koerte olukorras ära enda, sest ka tema oli ju vangistatud kitsale liikumisväljale vanemliku hoolitsuse palumata raudahelaga, ent erinevalt tänapäeva noorsoost, kelle hulka kuulus ka Mea, puudus neil koertel illusioon, et sellest ahelast vabanedes saaksid nad lendu tõusta; nad ju startisid oma kuudi eest tihti justkui sama kuraasikate hüpetega nagu inimkutsikad ellu ning vaistlikult kõike materialistlikku ja argist põlgav poeetiline taju ei näinud seal gravitatsiooni labast paratamatust, vaid kordumatu hinge ahistatuse tragöödiat, tragöödiat, mille ilu kattis kinni nördimapaneva tõsiasja keha iseomasest kalduvusest prantsatada iga hüppe järel maha, ning lasi selles süüdistada sophokleslikku ahelat, mis siinseid loomi tegelikult täiesti otsesõnu ja allegooriatult Maa külge kinnitas.

    ReplyDelete
  6. teha näidend tüübist, kellele meeldib eminem, oleks naljakam, though.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Üksik Eminemi-fänn öösel ringi hängimas, anno 2013, Tallinn. Väga jumekas mõte. Kusjuures Stani värgi võiks kummastavalt puutumata jätta.

      Yolo Swaggins

      Delete
    2. Nad teevad minust filmi.

      Delete
  7. "Ehk siis, mu-meelest räägib see lavastus ekspressiivsusest ja kujutlusvõimest ja kett tähistab seda, et orjal ei ole oma toast hullult palju kaugemale minna selle rokkstaariunelmaga. Maailm, va narr, annab inimesele kirjeldamatult laialdased võimalused ennast stiliseerida, ent on tumm enamuse peale, mis sul talle öelda on. /.../. Minu arvates on tuusamine juba kuningate aja lõpust ning katoliku kiriku marginaliseerumisest saati langusjärgus olnud"
    .. oot-oot.. et see on siis probleem, et [iga] rokkstaar ei saa saada [hoobilt ja-või piisava kujutlusevõime korral] kuningaks või Rooma paavstiks (selle hiilgeaegadel)?
    Et võiks olla rokk-staar paavst?

    "Tuleb tunnistada, et siit ei puudu teatud groteskne humoorikus, näiteks siis, kui Houellebecq „rokkstaaride” suunas üsna põlgliku alatooniga heidab: „Noored, ilusad ja kuulsad rokkstaarid, keda kõik naised ihaldasid ja kõik mehed kadestasid, moodustasid sotsiaalse hierarhia absoluutse tipu” (lk 68-69). Muide, raamatus ebaõnnestunult rokkstaariks püüdlevast Danielist saab „Elementaarosakeste” Pat Bateman"
    http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=734:v-ikeste-naudingute-aegu&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3210

    ReplyDelete
  8. Inimest tuleb armastada, Mihkel. Niisamamoodi tuleb armastada inimese tahtmisi. Tuleb aru saada, mis asjad need on, miks need on seal ja mis lugu nendega on. Kas on üldse võimalik.

    See ei ole mitte niivõrd probleem, kuivõrd olukorra kirjeldus. Inimesed tahavad midagi, nad ei saa seda, inimestel on lootused, nad pettuvad.

    Rokk-staar paavst võiks muidugi ka olla. Või oleks võinud olla vähemalt, praegu oleks võib-olla piinlik. Sa ise nõustud ka, et inimesed ei käitu tihtilugu just nii, nagu nad võib-olla võiks. Paljud asjad, mis tehakse, on lollused, paljud lollused jäävad tegemata. Progressi alus on kujutella teistsugust maailma, kus leiavad aset teistsugused lollused.

    Et, põhimõtteliselt ma ütlen siin et mumeelest sa võitled suures osas võitjal poolel. Et ma'i nori praegu. Ma mingi päev hakkan ka norima. niimoodi põhjalikumalt. Siis saab pidu olema ja kõik saavad kuulsaks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei norinud minagi. Mulle tundus seal lihtsalt vastuolu (ei saa olla enam superstaar, keda kuulatakse ja kelle poole üles vaadatakse(ja kellel on seega võim), aga kunnide ja katoliikluse aeg on möödas ja peabki möödas olema ja see on hea).

      Inimest ei saa armastada sellisena nagu ta on, ütles Dostojevski. Õigusega. Sest õigupoolest tähendaks see ju lihtsalt, et kõik jääks samaks. Inimene tahab ju ka kurnata, röövida, ekspluateerida jne

      Aga armastada õilsaid püüdlusi inimeses või "headuse ja tarkuse sädet" (Th. Mann), see on juba hoopis teine teema.

      Delete
  9. Oo, öelge mulle, kes kinnitas esimesena, kes kuulutas esimesena välja, et inimene teeb jõledusi ainuüksi sellepärast, et ta ei tea, mis on tema tõeline kasu, aga et kui teda valgustataks ja näidataks talle kätte tema tõeline, normaalne kasu, siis lakkaks ta otsekohe jõledusi tegemast, muutuks otsekohe heaks ja üllaks inimeseks, sest olles valgustatud ja mõistes oma tõelist hüvangut, hakkaks ta just headuses nägema omaenda kasu8, ja on ju teada, et ükski inimene ei toimi tahtlikult omaenda hüvangu vastu, järelikult hakkaks ta nii-öelda paratamatult häid tegusid tegema? Oo imevat last, oo puhast, ilmsüütut lapsukest – kunas on see esiteks nii olnud, kõigi nende aastatuhandete jooksul, et inimene toimib ainuüksi oma kasu ajel?! Mida teha nende miljonite faktidega, mis näitavad selgesti, kuidas inimesed tahtlikult, see on – täiesti teades oma tõelist kasu, jätavad selle tagaplaanile ja sööstavad teisele teele, riski peale, hea õnne peale, ilma et keegi või miski neid selleks otseselt sunniks – peale selle, et nad justkui nimme ei soovi minna neile kättejuhatatud teed mööda, vaid rühivad jonnakalt, isepäiselt käia teist teed, rasket ja mõistusevastast, otsides seda peaaegu pilkases pimedas? Eks tähenda see ju tegelikult, et
    jonnakus ja isepäisus meeldib neile rohkem kui mis tahes kasu? Kasu! Mis on see kasu? Ja kust te võtate selle kindluse täpselt ära määrata, milles inimlik kasu üldse seisneb? Mis siis, kui asi on hoopis nõnda, et inimlik kasu mõningal juhul võib seisneda ja koguni peab seisnema selles, et inimene teinekord endale hea asemel pigem halba soovib? Ja kui asi nõnda on, kui niisugune juhtum on võimalik, siis on kogu see põhimõte tühjaks tunnistatud. Mis teie arvate, kas on niisuguseid juhtumeid? Te naerate; naerge pealegi, härrased, aga vastake siiski: kas meil on inimlikkudest kasudest päris õiget ülevaadet? Kas pole seesuguseidki, mida pole paigutatud ja mida ei saagi paigutada mingisse kategooriasse? Sest teie, härrased, niipalju kui mina tean, võtate kogu oma inimlike kasude registri aritmeetilise keskmisena statistilistest arvudest ja majandusteaduse valemitest. Sest teie kasud on: heaolu, jõukus, vabadus, rahulik elu ja nõnda edasi, ja nõnda edasi; nii et inimene, kes astuks näiteks avalikult ja täie teadmisega kogu selle registri vastu, oleks teie arvates, noh, ja muidugi ka minu arvates obskurant või püstihull, eks ole? Aga siiski on see imelik: millest see tuleb, et kõik need statistikud, tarkpead ja inimsoo armastajad unustavad inimlike kasude loetlemisel ühe kasu alati ära? Isegi arvesse ei võeta teda sel kujul, nagu peaks võtma, ja ometi sõltub sellest kogu arvestus. See poleks ju suur õnnetus – eks võtame ta siis, selle kasu, ja kanname nimekirja. Aga see’p see häda on, et see isevärki kasu mingisse kategooriasse ei passi, ühtegi nimekirja ei sobi. Mul on näiteks üks semu... Ah jaa, härrased, teilegi on ta ju semu; kellele, kellega ta siis semu ei oleks!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui sel härral midagi teoksil on, kannab ta teile otsemaid ilukõneliselt ja selgesõnaliselt ette, kuidas seda asja tõe ja mõistuse seaduste järgi teha tuleb. Veelgi enam: innustunult ja hingestatult räägib ta teile tõelistest, normaalsetest inimlikest kasudest, sarkastiliselt sõitleb ta lühinägelikke lollpäid, kes ei taipa omaenda kasu ega mõista vooruse tõelist väärtust; ja – täpipealt veerand tunni pärast, ilma igasuguse ootamatu, kõrvalise ajendita, vaid just nimelt mingi seesmise impulsi tõttu, mis on kõigist tema kasudest tugevam, viskab ta hoopis teist sorti viguri, see on: toimib avalikult selle vastu, mida ta ise äsja kõneles – nii mõistuse seaduste kui ka omaenda kasu vastu, noh, ühe sõnaga, kõige vastu... Hoiatan ette, et minu semu on koondkuju, ja sellepärast on siiski raske teda isiklikult süüdistada. See’p see ongi, härrased, kas ei eksisteeri päris tõeliselt midagi seesugust, mis on peaaegu igale inimesele kallim kui tema kõige suurem kasu, või siis (et mitte loogikat ignoreerida) on olemas üks selline kõige kasulikum kasu (just see, mis ikka ära unustatakse, see, millest oli praegu juttu), mis on kõigist muudest kasudest olulisem ja kasulikum ja mille pärast inimene on vajaduse korral valmis astuma kõigi seaduste vastu, niisiis mõistuse, au, rahu ja heaolu vastu – ühe sõnaga, kõigi kaunite ja kasulike asjade vastu, et saavutada ainult seda põhilist, kõige kasulikumat kasu, mida ta kõigest kallimaks peab.

      Delete
    2. /.../
      Ma ei imestaks näiteks teps, kui keset seda tulevast üleüldist mõistlikkust seisaks ühel heal päeval äkki üks džentelmen, ebaõilis, või öelgem parem, progressivaenulik ja irvitav nägu ees, paneks käed puusa ja ütleks meile kõigile: härrased, kui lükkaks õige kogu selle mõistliku kupatuse jalahoobiga ümber, lööks ta uppi – ainuüksi selleks, et kõiki neid logaritme kuradile saata ja jälle oma tobeda tahtmise järgi elada! Sellest poleks veel häda, aga paha lugu on see, et ta tingimata kohe endale jüngreid leiab, selline on inimese loomus. Ja see kõik sünnib tühisel põhjusel, mis muidu ei tasuks nagu mainimistki: nimelt sellepärast, et inimene on alati ja igal pool, ükskõik kes ta ka poleks, armastanud tegutseda nii, nagu ta on tahtnud, ja mitte sugugi nii, nagu mõistus ja kasu talle ette kirjutavad; tahta võib iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta (see on juba minu idee). Omaenda isikupärane vaba tahe, omaenda ükskõik kui pöörase tuju järgimine, oma fantaasia, olgu see teinekord kas või hulluseni üles piitsutatud, – see on see üks ja ainus, see äraunustatud kõige kasulikum kasu, mis ei sobi mingisse kategooriasse ja mille tõttu kõik süsteemid ja teooriad kokku varisevad. Kust need tarkpead selle siis võtavad, et inimese tahtmised peavad olema just normaalsed ja mingil moel vooruslikud? Mille põhjal nad nii kindlalt kujutlevad, et inimese tahtmised peavad tingimata olema mõistlikult kasulikud? Inimene tahab ainult oma tahtmistes suveräänne olla, ükskõik mida see suveräänsus ka maksma läheks ja mis tagajärjed sel oleksid. Noh, ja see tahe on kurat teab mis...

      Delete
    3. Kui tehakse lastega telešõud, siis üks varjatad kaamera teema lemmikvõte on selline, et paneme lapse/d diivanile tühja tuppa ja asetame ette koogi/kommi/banaani, mida iganes mis lapsele meeldima peaks, ja ütleme talle/neile : Ma pean nüüd mõneks ajaks ära minema, siin on üks kook/... - sa võid selle ära süüa, kuid kui sa ei söö, siis saad pärast kaks samasugust. Kui sa aga selle ära sööd, mida sa vabalt võid teha, siis pärast juurde ei saa.
      Siis toast välja põnevil monitori ette jälgima, et mis saab.
      Kindlasti on ka sotsioloogid sarnaseid katseid teinud, kuid pole spetsiaalselt huvi tundma juhtunud.
      Kasulik oleks ju kindlasti ära oodata ka teise maiustuse saabumine, sest siis oleks maiust kaks korda rohkem. Olen ehedaid reaktsioone otsides selliseid saateid vaadanud ja põhilised käitumisjoonised on sellised, et mõned söövad maiuse pikema jututa ära ja jäävad diivanile igavlema ehk ootama, mis nüüd juhtub. Mõned nihelevad - pilk küll veetakse mööda tuba ringi käima, kuid satub kahtlaselt tihti maiusele. Siis juba uurib lähemalt- kui koogiga tegu, siis vaatab kiirelt ringi et õhk puhas ja mekib tillukese tükikese kust näha pole ja istub kiirelt korralikult selganõjatudes diivanile tagasi hajameelne pilk mööda tuba ekslemas. Kui nüüd veel oodata, hakkab kogu mäng varsti uuesti.
      Kolmandad ei puutu maiust ja ootavad kes kannatlikult kes tegevust-leides aja täis. Need kolmandad jagunevad veel omakorda nendeks, kel on lihtsalt teistsugune maitse ning peibutus polnud neile absoluutselt peibutav ja ülejäänud võtavad tänulikult vastu ka teise lubatud maiuse ning asuvad enestmõstetava isukusega asja kallale.
      Esimesed võivad olla ju õnnelikud kulgejad kes naudivad oma maiust, sest, isegi kui teist enam ei anta, juhtub midagi muud põnevat ehk ikkagi.
      Teised on mängurid. Laste hulgas tundub neid kõige rohkem. Nemad otsivad rolle.
      Kolmandad on huvitav grupp - kelledel on teistsugune maitse, need on intellektuaalid ja kunstnikud, nad otsivad midagi muud või midagi veel rohkemat. Auhinda nautivatest aga saavad bankurid või presidendid või kindralid jne.
      Noohh, nüüd läksin juba vaatlejast kirjeldajaks, aga eks see olegi minu kirjeldus vaadeldavast.
      Inimene ei taha tegelikult muidugi mingit kasu, ta tahab mõnu.
      Ja siin toimub esimene lahknemine - mõnede jaoks on mõnu nautimiseks ja mõnede jaoks mõnu juurdetekitamiseks ükskõik missuguses ajalises perspektiivis.
      Kui inimene räägib kasust, siis räägib ta ju tegelikult mõnu investeerimisest- mingist vahepealsest ärakannatamisest eesmärgiga suurendada mõnu kordades mingis pikemas ajalises perspektiivis, mis võib ulatuda isegi tajutavast reaalsusest väljapoole (paradiis).
      Kõik edaspidised lahknemised hakkavad viisidest mõnu kirjelda ehk mis kellegi jaoks mõnus on.

      Mu tekst oli liiga pikk, pean jupitama.

      Delete
  10. Väga suur osa inimesi näeb, et võimus on mingi teema ja see on segunenud raskelt raha-tripiga, sest paljude jaoks väljenduvad nad ühes ja samas.
    Osadel on teistsugune maitse. Nad leiavad mõnu ilus näiteks, kuid siitki edasi kaskaad võimalusi kirjeldamaks ilu.
    Mõtlemises võib olla mõnu. Väärtushinnangute küsimus.
    Kasu aga tõmbab väärtushinnangud liimile - millessegi investeerides sa oled sunnitud üle võtma objekti väärtushinnanguid, saa ei saa neid eirata. Üks kõik, kas investeerida oma mõnulootus ühiskonda, religiooni, võimu ...
    Need kõik on lood, millesse süvenedes saavad need osaks subjektist ja subjekti väärtushinnangud kohanevad, vahel isegi traumaatiliselt.
    Sest need lood annavad teadvusele kirjelduse ehk teatava võimaluse korrastada oma repseptoritest kokkuvoolavat informatsioonitulva - et programm saaks kuidagi pildi ekraanile ehk et inimesel oleks üldse teadvus.
    Kultuur on lugu. Kirjeldatav tegelikkus on lugu.
    Kui sa ei taha oma väärtushinnangutest loobuda, või ei saa (?), siis pead sa leppima mõningase, suurema või vähema sobitumatusega paljude teiste väärtushinnangutesse, kuid sul on oma lugu ja kui lugu on hea, siis võib see aja jooksul isegi suuremat pähelepanu pälvida. Tähelepanu teeb loo suuremaks ja sinu lugu hakkab laienema suuremaks looks kui sa isegi arvasid. See on loomine. Loo täiendamine uute võimaluste ja valikute tekitamise ning disainimise läbi.
    Ehk veel rohkem viise tunda mõnu.
    Inimene teeb jõledusi selle pärast, et on kasu ja mõnu mõisted segamini ajanud näiteks nagu raha puhul mõisted vahend ja eesmärk.
    Enamasti ju inimene ei tea- ta arvab ja arvab igasuguseid asju.
    Ta arvab, et pilt tema teadvuses ongi kogu kirjeldatav reaalsus kuid ta ei pruugi mõista, kui palju erroreid on tegelikult selles protsessis, kui kõigi tajuretseptorite poolt edasi antud ärritustest teadvuse jaoks pilti kokku pannakse ja palju toimub ajus tegelikult noid sünaptilisi summatsioone. Reaalsus on subjektiivne.
    Reaalsus läheb suuremaks, kui subjekt läheb suuremaks.
    Suur mõnu on subjektistumine - üheks saamine - armastamine.
    Sobiks kõigile, kuid enamusel egotripid pildi veits ähmaseks ajanud ja kiputakse jõledusi tegema selle asemel. Aetakse jälle näiteks armastamine omandikirega sassi.
    Kasulik? Mis siis on kasulik ja mis on mõnus - mõnus on kindlasti kasulik, kuid kasulik alati mõnus vist mitte?
    Kui inimene teaks, mis ta teeb, siis ta valiks mõnusa. Ta aga ei tea- ta usub, et nii- või naasugusel moel käitudes saab pärast olema tõeliselt mõnus.
    Temal, egol. Sellel, kes arvab, et kusagil mujal on parem.

    Ma ei hakka praegu mingit accounti tegema ja panen nime lihtsalt alla:
    Ain Talalaev

    ReplyDelete
  11. Eks ori olemine olemine ole ka üks viis ennast kirjeldada. Kui kirjeldad ennast orjana, siis oledki.
    Vabadus on tunnetatud paratamatus, kuid tunnetuse piirid võivad olla vägagi erinevad ehk tinglikud.
    A.T.

    ReplyDelete
  12. Öösel väsinud peaga ei märganud, et võimalik ka lihtsalt nime sisse lüüa- nägin et URL, mida pole ja...kirjutasin anonüümse alt.

    ReplyDelete