Tuesday, April 30, 2013

Fragmente Teemu Mäki luulekogust "Surelik"

Teemu Mäki Veneetsias
Tõlkinud Taavi Eelmaa. Käesoleva postiga ta mitte vaid ei jaga meiega heakskiitu väärivat, vaid paneb enda jaoks ka märgi maha, et see luulekogu tuleks lõpuni tõlkida. Vaadake Teemu kodulehte ka, Taavi ei väsi kordamast, kui kõva mees ta on.



KAOTAJAKS SÜNDINUD (Õpetusnäidend mitmele deklamaatorile, põhikoolikasutusse)

Surematus on nende liikide pärisosa, kes paljunevad pooldumise teel, erutuseta. Kirg on mõeldud surelikele ja suremine privileegiks neile, kes on sündinud. Inimene on ebapidev, singulaarne ja partikulaarne. Flipperikuulike ei taha kuidagi sattuda emamasina pimedasse neelu, aga just sellesama neelu ja kaldus mängupinna tõttu on ta elus. On õnn sündida kaotajaks.

Kõik meis on allajäämine ja kõige karmimalt saab vastu hambaid usk hüvede vähenematusesse. Laup kipras, kaevame tunneli mäetipust Kuuni. Turismibüroo Edu pakub hinna sees taljes eskalaatori ja meevituga serveerimiskäru. Kaks reisi Kuule tunnis! Järgmisel kuul pakub see meile sama vähe huvi kui kodupoe müsliriiul.

Loetleme tsivilisatsioonisaavutusi, kiimleme isutult faktidega, kuulutame uhkelt oma päevade pärlikee kaks korda pikemaks kui nigeerlase oma. No ja siis? Nagunii lutsutame neid halvasti sulavaid kuulikesi ühekaupa. Neist, mis neelatud, jääb ainult pakitsev mälestus soolestikku ja need mis ees on vaid õhus keerlevad täringud. Ainult nigeerlase surm neljakümnenda juures teeb meie kaheksakümneviskest kauni odakaare. Juba Markiis de Sade sai sellest aru. Lasi end litsides piitsutada, nõudes, et peale igat hoopi tõmmataks seinale kriidiga kriips. Sajanda kriipsu nägemine ja sellele mõtlemine – sellest kirjutamine – oli kõditavam, kui piitsa tuimestav laksatus.

Tõsielusarjas räägib inimene kuidas ta pääses tulekahjust, mootorsaaniõnnetusest, saapasse pugenud mao hammustusest. Näitlejad kordavad juba räägitu üle ning hetke jooksul tundub elu sulle kingitusena, telekapult valitsuskepina, vorstileib oblaadina. Õnn pääseda tuhvlisse tukkuma jäänud mürgihammaste käest on tõde, kuid haihtub sama kiirelt kui jahtub saapasse surnukslastud ussiraibe. Ellujäämine pole olemasolemise sisu, vaid piirjoon.

Surm virutab inimese jalaga ärkvele, väravat kaitsva Jeesuse suunas. Jalgevahelt läbi, väravajoonel sündiv oma mina kustub võrgus. Kristus hüüab: ”Suluseis!”. Kohtunik ei vasta.

Ilma Jee-Jeeta käib asi nii. Sünnitusarm rebeneb otse kümnesse, stuudiopublik naerab ja plaksutab, tseremooniameister annab märgi, kukutab lavaleastuja nabanööriga pikali, uus isend räntsatab maailma ja tunneb end mõnusalt. Alguses soovib, et jääks jäädavalt, siis taipab, et vooluta jõgi hakkaks haisema, taipab surelikkust tänada motivatsiooni eest. Jõuab natuke ringi siiberdada, paberlennukeid loopida, jalgrattaga sõita käed lahti, vahel isegi pea lahti. Siis kardin sulgub, on aeg minna, lõõg tõmbub pingule, nabanöör rebib tagasi pimedusse. Välgatasin siin korraks. Olin must šokolaad, nähtav pimedus, milles komistasin oma jalgade otsa, lõbutsesin enda imelike aukude ja väljasopistustega, andsin ninakalt terekätt ninale ja hellalt munnile. Naer lõikas mu näo kaheks. Kaotasin ilme, vabanesin näo vangistusest. Haavast ilmus laps, mõned maalid ja see luuletus. Surm on õrn veiderdaja, arglikult murrab ta teed läbi elavate, hoides neid ärkvel.

Taavi Eelmaa kuseb tuld
Kõik käib ringi, aga sama ei kordu kunagi. Kõik kõduneb: porgandid soolikates,
jõkkevisatud läpaka metall ja plastmass. Indiviid näib automaadina, kes ringluskarusellis kogub vanust, järglasi ja mugavust palju jaksab. Unistab salmiaagimaitselistest ordenitest ja alukaid postitavatest fännidest. Sellest siiski ei piisa. Adorno vaim muudkui korrutab kehalisusest, ajab sõnade lihakäntsakaid üksteise järel vardasse. Kägisev raamatuselgadest sillake üle animaalse ratsionaalsuse. Poole kohaga relativist ja täiskohaga lobamokk liitub lauluga, tipib lausete laudadel üle iseenesestmõistetavuste soo, kannad luuni paljad. Kui säär sügeleb, rehmab sõnade kärbsepiitsaga olematuse putukat. Peseb end puhtaks jumalausust ja arvepõhiste eesmärkide diktatuurist, jõuab välja tüdimuse tühermaale. Räägib tühjuse minema, õitseb lobisedes puudele, pesumasinatele, ruutjuurele, habemeajamisvahu eri markidele, trummipulkadele ja inimesele. Astub minaduse peldikust välja.

Võrdväärsed oleme kootuna kommunikatsiooni ja olmetarvete võrku. Lõpuks lõng katkeb, enamjaolt ei torka üks katkestus tervikus silma. Plastmass kärssab, masin on tühi, siuglen suitsuna üles. Mõni pahvakas näeb välja kui lind, viipekeeles kõnelev. Tuules viskleva linnu vari laskub su taeva poole pööratud näole. Mu vari põrkab su näol edasi tagasi. Üritan sinus iseennast ära tunda. Lähemale ma enesetunnetusele ei pääse ja ega lühemgi vahemaa ei aitaks seda vähest kuidagi rohkem nautida.

Võimutahe minus tahab, mitte mina. Liiklus käib läbi minu, ma ei astu kõrvale, vahetan lapsel mähkmed ja viskan kotletid praepannile kurku. Liiklus käib meist läbi, saab meist tõuke, oleme ellu sündinud, tõrkuma hakanud vektorid suures plaanimajandusdiagrammis. Füüsika ja meemide tõusiklus seletavad vaid osa. Sõidame evolutsiooni rongiga, kuid rööbastelt maas. Liikumapanevad jõud võivad küll olla lihtsad, kuid võimalikke tagajärgi on lõputu hulk. Olemine ei labastu mänguks, sest reeglite ja eesmärkide püha raamat on alati pooleli, esilehed juba kõdunenud, kui kirjapanija värskemate lehtede tinti alles küünarnukiga kogemata laiali ajab. Kõige rikastavam on see tüütu ja kontrollimatu, mis mängu juurde ei kuulu: piinlikud vahejuhtumid, saatuse iroonia, indiviidi ettearvamatud imelikkused – kõik see, mis takistab võitlusel mandumast võidujahiks või robotite sooritusvõimevõrdluseks ning hoiab ülal paljusust.Võitjaks on alati surm, inimeste võistkonnas on finišeerimist harva või üldse mitte ning tõsisele tööle ja suurepärasele koosmängule pole tingimata auhinda ette nähtud. Mängutulemuse otsustab pisiviga, kasu – ja tõenäosusprognoosid ei kehti ning halvem võidab parema. Rikas elu seljatab vaesevõitu teooria. Kui Nietzsche kirjutas igavesest taastulekust, ei mõelnud ta, et ajalugu kordaks end aastaaegade kombel, vaid kui maailm algaks taas algusest, või mina, korduks kõik täpselt samamoodi. Või siis poleks tegu selle maailmaga ega minuga. Minu arusaamist mööda kritiseeris Nietzsche eelkõige hierarhia püramiidmudelit, kaitstes olemasolu mitmekesisust ja vähimagi üksikasja olemuslikku ainuvõimalikkust. Ükski lüli ahelas pole keti jaoks teisest olulisem.




VÄSISIN SINUSSE

Eile väsisin
sinus, sinusse.
Vajusin pinna alla, tahtsid minuga olla
mina sinuga, kuid sa kasvasid kalapüüniseks.
Vilets elupaik limalatikalegi.
Sellegipoolest ära arva, et igatsesin vabadust,
vaid isetehtud käeraudu.
Kui sa rääkisid elu piiramatutest võimalustest,
mõtlesin naerdes, hammaste vibrafonil
dissonantsipolkat klimberdades,
et eks ta ole,
me ei mõtle üksteisest, vaid võimalustest,
mida pole näha kui teine ees seisab.
Miks pole näha?
Ei tea kas need võimalused on teise inimese sees
või taga, pimedas punktis, horisondile hajuma heidetud.
Kui võimalusi oleks piiramatult,
miks oleksime pidanud valima just need,
mis kortsuvad meie higiste käppade vahel?

Eile väsisin sinust.
Ei osanud sind maha jätta,
sest ihaldan sind.
Oled peegel.
Kui tüdinen peegelpildist või lausa vihkan seda, siis
ma ei lõika puruks oma nägu,
ei leiuta uusi mõtteid, huvihüppeid, entusiasmiluksatusi,
mis künnaksid mu näkku uued jooned.
Kuna olen nõrk, lõhun pigem sinu.

Täna olen siis ühe puudumise võrra rikkam, vabam.
Ilma elava peeglita jääb muidugi palju peitu.
Jääb nägemata, kes ma ei tahaks olla,
jääb aimamata, kes oleksin, kui saaksin.
Nagu näljane koer volksatab suust haigutus.
Kirglik tegevusetus, sihituse õndsus
mudib mu lõdvaks.
Kui sina ei hinga,
ma puhkan.

Eile väsisin sinust, keda mu iha õgis
kuni jäid põiki kurku kinni.
Tapsin su,
matsin aeda,
õigemini
lähima kaubanduskeskuse parkimisplatsi serva,
torkasin
asfaldilagritsa voltide vahele.
Su korjus oli raske kui hiiglase kantoss,
konnakulleselöga täis lastud,
lõbu pärast.
Nüüd istun köögis,
küpsetan saiataati ja -eite.
Tütar kaunistab need rosinatega,
närtsinud kuulidega
naelutame kinni
kuuma kerkiva elu.

Nüüd kui sind enam ei ole, oleme lähedasemad, sina ja mina,
kui varem. Su asupaik on meie ühine saladus.
Seevastu meie kaugenemise laps on kasvanud,
me ei istu enam kolmekesi ringis,
või sinuta vastakuti silmast silma,
vaid üksteise taga, peal, tütar ilusti süles.
See on õrnus, kuid samastumine pole koos olemine.
Parkimisplatsilt langeb pikk lumine nõlv,
all paistab kosutav jääauk,
kelk perse alla ja minema.
Pea alaspidi augu põhjas
on arveaeg. Mida sain, kas sain,
või pean uuele ringile minema?
See pole kujund enesetapust,
see on taskute tühjendamine, niipalju kui sente on
nii kaugele saab
ja trompeti
et aega veeta.

Üks minus küsib,
kas ma olen nüüd vähem inimene?
Üks minus küsib,
kas ma võin veel kedagi armastada,
ehk isegi ennast,
tütart,
või olen nüüdsest tundetu?
Teine minus, sisimas, vastab,
olen nüüd rohkem, terviklikum,
õnneks on veel järel seda, mida purustada,
õhk keerleb,
leevendav kuuvalgus lookleb hinge õiekellukasse.
Teine minus, sisimas, vastab,
Ma pole tundetu vaid lahti, mitte kõigest, vaid sinust.
Olen
nüüd
ühe haruldase kogemuse võrra rikkam.
Miks see kogemus mind väiksemaks tegema peaks?
Kas ei peakski proovima kõike, väljaarvatud heroiin?

Võib olla on isegi nii,
et nüüd kui olen tapnud
muudki kui seahakkliha,
näen elu ulatust paremini?
Kui rammimisnui vuhiseb olen löögikaugusest väljas,
kui tulekuristik avaneb pistan ahjusuu ette prundi.
Ka siis
kui inimestevaheline tühjus
ajab heasoovlikkusest üle,
mäletan
kui lähedal alati ollakse hävinguleegile,
kui kergesti paitav käsi võpatab maona,
pettub, väsib ja hakkab kägistajaks.
Ja see, kes mõistab
selle meelemuutuse kergust,
ehk oskab seda paremini vältida,
olla teist näljutamata, olla teist mädasse kastmata.
Ei muutu puritaanaednikuks, väljajuurijaks,
vaid võtab kobrutava elu oma hoole alla
nagu hoovuse
kanaleid rajades, peenraid tehes.

Nii kaugel on juba mu soovmõtlemine.

Mis on mõrvamine?
Tütar istub mu süles,
televiisoris seikleb muumitroll,
minu peas viskleb NWA³ rütmis maailmaparandaja,
breikari puuritud auk väärtushierarhia parketis.
Pärast seda näen uudiseid, näljast neegrit.
Olen kommunist,
näen, et sealpool ekraani sureb keegi nälga.

______________
³ Niggers With Attitude, gängsterräppgrupp Comptonist, Los Angeles´est, 1980-aastate lõpust.


Mina ei sure,
nälga.
Kui peaksin selle näljase hinge sama-
väärsena, sõna otseses mõttes, kui iseenda,
tütre, või cd-kogu hinge,
ei oleks ma siin. Oleksin andnud kõik, mida mul pole
enese füüsiliseks ellujäämiseks tarvis,
tema hinge päästmiseks. Ei andnud.
Punase Risti teadaanne ütleb,
et eluks vajalik toiduabikogus Aafrikas
maksab kaks marka päevas.
See liiter šokolaadijäätist,
mis on mu tütre süles, kes on minu süles,
maksis 17 korda rohkem.
See jäätis on järelikult mulle 17 korda väärtuslikum
kui üks päev neegri elu. Ja ma ei räägi praegu musta naha värvist.
Ma räägin nähtavast pimedusest,
kes me ise oleme,
kaasaarvatud kommunistid.

Pooldan arenguabi suurendamist,
innukalt Tobini maksu,
ettevõtluse maksumäära hüppelist tõusu
ja ütlen,
et isiku tervisekaitse, õigusabi
ja koolituse kvaliteet ning hulk
ei tohi
vähimalgi määral sõltuda isiku varalisest seisust,
perekondlikust taustast
ega ühiskondlikust positsioonist.
Aga ma pooldan neid kui
ühiskonnas elava indiviidi elu
tõenäoliselt meeldivamaks tegevaid põhimõtteid,
mitte kui ligimesearmastuse väljendust.
Sest kus armastus on?
Mida ta teeb?
Lagundab sind asfaltteki all osakesteks.
Armastuses on head asjad kirg,
televiktoriinist pinevam pinge ja paatos.
Nad ütlevad, et see pole mitte armastus
vaid väärastunud iha.
Väärastusest ei oska öelda,
tunnistan lootusetust.
Mis perutava jänesena
peksab segi lillepeenra.
See on armastus,
see
ei ole
suur sõna.
Jääb vahel hambaauku.
Mädanema
või
kudema.



PRAGU
(G.Bataille järele)

Sõtkun rattaga Lapuast Seinajoele meele müra eest peitu.
Jalgratta vari võbeleb teepeenral, pöörised üksteise taga
lahutamatud, teineteist iialgi puudutamata.
Leitsakupäeva taevas on hõõguv pliit,
mis valmistab minust keedusinki.
Maa on kuumusest pirisev pajakaas.
Pilved on kaotamas, lagunevad, sebivad ringi,
kõhklevad, valgusest piinatud. Päikese särisev võipall
sulab kullana mu pähe. Kolp sööbib puruks,
sisse valgub lõhnu ja valgusega lõigatud vorme.
Need põletatud figuurid on kiiremad,
möödasööstmises tõelisemad,
olemasolemise välgatusele truumad,
kui bioloogia ja füüsika faktid.

Räägin enda ette
sinule
vastutuult.
Mõtted pagevad pisikeste sisalikkudena suunurkadest,
silmanurkadest. Kui oleksid siin, saaksid need
pagana salamandrid kätte. Rebiksid nad valutult lahti,
räägiksid küpseks, maitsestaksid mõistmisega, serveeriksid
huumorisalatiga vürtsitatult.
Matsutaksime saadust teepervel koos
pead ja keha sirutades. Varsti tuleks vihm,
nopiks meid põllult üksmeelseks sulanuna, suhkrutükkideks
vanaema põske enne kohvi.

Nii siiski ei juhtu,
sest sa oled surnud.
Sellest on kaua möödas, aastaaegki oli teine.
Üritasin hoida su silmade luuke lahti, aga sangad jäid pihku.
Tuleksid tagasi, lükkaksid mind käekõrval.
Sa ei saa. Sa ei ole.

Sinu surm, kui selline, ei masenda ega hirmuta mind.
Olen korraliku relativistina surelikkuse poolel,
ma ei austa elu, ma kasutan seda.
Tunnistan, et olen tapnud, isegi ühe keda armastasin,
aga sind mitte. Miks sa läksid?
Andmata luba siia jääda,
jätmata mulle kaarti, mille järgi leiaksin tee ära.
Olin sinusse mõtteid sisse teinud,
isuäratav lõhn ja nägemused, mida ma enam kätte ei saa.
Sinu kujutluspilte oli valmimas ja idanemas minus,
kuidas nad nüüd, sinuta, leiavad tee välja?
Sinu veidraid jubinaid vedeleb siiani mu meelekohal riiulis,
varastatud relakas, piparkoogivorme
ja kuuvalguselihvimismasin.
Kompan neid aegajalt,
kuni sõrmed jäätuvad.
Pea on su sokke täis,
kuhu torkan käe, vahel ka teisi elundeid,
kui kosmos on külm.
Riidekapis on ühed su aluspüksid, neid läheb vaja.
Sind ei maetud; tuhk puistati merre.
Ma poleks haual tahtnud käiagi,
aga aluspüksid tõmban pähe, üle silmade,
kui juunikuu päike öösel ründab,
kisub praokile öö kirstu,
topib vahetpidamata kolisevaid kiiri
siia kasti sisse.

Hommikupoole ööd näen
püksisäärest,
et horisondi ja taevakaare vahel
on kitsas värisev pragu, külm punane,
kust homne libiseb sisse ja lõikab mind
laast laastult teiseks.
Iga pind põletatakse lõpuni ja ülestõusmine saab
ainult suitsu pärisosaks. See tähendab on kiire, et jõuaks sündida
veel eluajal.
Äkki olen juba emakakapist välja astumas, ratas vuriseb,
käigud raksuvad, reied rappuvad ja kokkupuude asfaltiga on
kadumas. Püsin teel, kuid mõte ronib
perse ees võssa ja röögib.
Vastsündinu röökimist ei mõista keegi
kuid igaüks tunneb selle ära.
Mu peas on augud, need on kõik neelud.
Osadest aukudest voolavad mu aparaadile vajalikud
materjalid sisse.
Osadest aukudest pürgin ma välja, sinu poole
ning teiste olnute ja olevate poole.
Kompav röga proovib teieni jõuda.
Meie vahel oli ja on väsimatu pragu,
kuristik, mille üle ma sülitan
igatsuse klimpi
vastutuult.

Vändates Nurmoni välja tunnistan üles oma võlga Bataille´le,
laulan näpatud laulukest:
Kõikide surelike olendite vahel on surma kuristik,
mille saab ületada vaid surres. Sina oled ületanud,
ma ei tea, keda sa kuristiku teisel serval kohtasid.
Kui sügavik paigalt sööstes jugadeks hargneb,
meie soontesse voolab, oleme üks aga mitte enam elus.
Kui sina sured, ei ole see minu surm,
kui mina köhin, ei löö sinu kõhtu valuhoog, kui näed und,
ei tunne mina su rahutust, kui näen nägemust,
ei peegeldu see sinu näol.
See ei ole siiski kõik,
sest isegi kui me ei saa sirutada end üle kuristiku,
saame jalutada nende vastasservadele,
vaadata alla selle põhja, mille jaoks silmadest ei piisa,
siis piiluda teineteist, arglikult tervituseks viibata,
tunda ühist peapööritust kuristiku serval.
Sa oled surnud, aga ma näen su nägu teiselpool kuristikku.
See pole nõidus, taevasse vaadates näeb paljusi kes on lahkunud.
Nõiduslik on aga see, et su siluett kiirab valgust.
Tühjuse neel me vahel ootab mind.
Aeg naeratab ja paljastab oma lagunevad hambad,
ja sinu,
hambakivist puhtana,
sirgena neelu serval,
toetud rahulikult
iivelduse huultele.


4 comments:

  1. taavi aitäh! kõik väga kõva.

    väga.

    ainus asi: NWA sõnaseletus. nigggggas. please!

    nagu: Elvis Presley*

    *ameerika estraadilaulja jne

    kk

    ReplyDelete
    Replies
    1. dissing dre, snoop jt http://www.youtube.com/watch?v=VsdLn46UXnA

      Delete
  2. Hehe. See sõnaseletus käib Teemu Mäkil asja juurde.

    ReplyDelete
    Replies
    1. haha. ok. sorry :D

      Delete