Wednesday, April 17, 2013

Kuidas ma rätsepaks õpin

Grace Jones mothafucka
See kolumn  siin on  ülikoolis pettunud  ja nüüd kutsekas õppiva inimese elustiilipäevik.

Hinded on jälle sitaks läinud, kuigi esimesel perioodil olid kõik peaaegu viied. Ülikoolis sain ka esimese hinde viie, pärast ei saanud enam ühtegi sellist, mis oleks kõvasti üle keskmise. Olin stressist nii segi, et ei saanud alguses magadagi. Hästi rõve. Ükskord läksin Euroopa ajaloo või millegi sellise eksamile nii, et unustasin eksami ajal kõik asjad ära. Kuradi Antoniused ja kes iganes. Mul oli lemmikkampsun seljas ja nüüd ma ei julge enam seda pärast seda situatsiooni kanda. Kuradi kool - sa panid mu oma lemmikkampsunit kartma! Nii see küll olla ei tohiks.

Aga kui nüüd aus olla, siis ma oleks rätsepakursuselt natuke rohkem julgust oodanud. Nagu - stiili mõttes või nii. Keegi ei pane üldse hullu. Ma ei julgenud sinise kasukaga kooli minna tükk aega, sest ma kartsin, et reedan ennast. Nailon-polüester elektrisinine kasukas. Voodriga! 1.50 € mothafuckas!!!
Ja  nüüd ma siis olen "retromustrite esindaja". For real - "Visake see kangas Triinule. Peida see ära, muidu Triin varastab selle!" - Jep, muide, ma olengi kleptomaan. Inimesed ise soodustavad seda. Nagu.. nahui sul on nii palju igasugust kaltsu õlipastele, ma võtan siit oma lemmikvärvi ära ja sa ei märkakski. Siin nagu polekski ju kaotajaid. Ma veel teen sulle kaardi selle sama pastelliga.

Aga üks asi, mis ma elust praegu välja üritan lõigata on igasugune vingumine selle üle, kui raske on. Munni ma tean, et olen vaene, aga ma ei tahaks, et see hakkab mul elamist segama. Ma ei taha, et see, kuidas  ühiskond minusse suhtub, hakkaks minu elamist ja mõtlemist kujundama. See on minu otsus, kuidas ma lasen end asjadest mõjutada, kui ma just armunud pole. Mõnikord ma soovin, et ma saaksin kangemaid rohtusid süüa, et fantaasiakraanid vahepeal sulgeda.
Siin on muidugi omaette pingutus end tagasi hoida. Ma teen neid lollakaid tööproove ainult sellepärast innuga, et ma saaksin valida materjale, millest ma neid teen. Ma juba upun igasugustesse taskuõmbluste proovilappidesse. Ja käin koolis ringi nagu niidihunnik. "Sul on siit üks millimeeter kitsam. TEE UUESTI!" Aga okei. Ma ei vingu, nagu inimesed lehtedes. Ma võtsin õmblusmasina, mis on metallist, mitte mingi viimane Brotheri mark, mis on üleni plastmassist ja läheb õmblemise ajal ümber, kui teda liiga kõvasti lüüa, ja hakkan oma Veritas Rubinaga hoopis õmblema siis. Ma muudan seda, mis mulle ei meeldi.
Kui mul oleks ainult kannatust. Mõnes mõttes on ikka megaigav, kui sa oled päev otsa istunud ja pead siis ka edasi istuma ja tegema... kõike veel ja pealekaubagi. Ma vahel patustan ja tegelen kollaažide kleepimisega. Täiskaifunn on pinge all pilte kleepida - patustada magusa mõttetusega. Täpselt nagu mõni armurituaal. 

Hm, sinnamaale jõudes tuleks ära mainida, et ma pole enne kui nüüd, 23aastasena keset megaigavat Tartu linna, avastanud sellist vabastavat mõju, mis on kevadel. Ma ei jõua ära oodata, millal enda jalad kuskil pargis makaroniks trippida. Aga - KELLEGA? Halloo?? Kas keegi üldse mäletab veel, mis tunne see on? "Ei, aga milleks meile äge tripp, parem saame lapsed." Ja see me-räägime-sellest-kui-suhteinimesed-me-oleme. Pläägutamine. Vein. Tropid Zavoodis, kes mõtlevad, et pärast seda, kui nad sulle pokaalitäie peeti on toonud, ise täis nagu kännuämblikud, võivad nad sul käest kinni võtta ja suudelda? See on pühaduse rüvetamine! Täielik turn off.
 Ürita ise ohakate vahel ilusaks, terveks ja arukaks jääda. Ürita noh! Tee uuesti!
See viib iga nädalaga mõtted ainult sellele, kuidas kiirendada Tartus elamise loetud aastate möödumist. See koht paneb ikka kaane nii peale, mingi äng hakkab närima, tunned, et närvikõdi on puudu. Mingi esteetiline defitsiit. Aga siis avastad jälle, et ohhoo, tulin juhuslikult ma-ei-tea-mis-ajenditel välja ja hästi palju jooksmist ja tegemist ja jõudmist ja see muserdav sügavus ja kahtlused on päevaplaanist eemal - vähemalt nendega ei ole aega enam tegelda.

Ja ilmselt on see nüüd see koht, kus ma mõistan, et pole lootust oma sisemist tempot panna kiiremini käima ja sobituma mingi muu vooluga, kui see iseenesest ei toimu. Eriti tugevaks teeb see teadmine sel juhul, kui lähedusse on tekkinud inimesed, kes sind soosivad. See on väga üllatav, et ma olen saanud endale paar väga head õpetajat - see tähendab - head inimest, kes mind aitavad ja toetavad nii palju kui nad vähegi suudavad. Ja sa näed seda nende silmist, nende vastutulelikkusest ja tõesti - armastusväärsest ümbruskonnast, mida nad loovad. No sellist asja pole mu elus kuigi palju olnud, et ma saaksin oma õpetajaga uhukustada. Nad üldiselt.. okei, ma olen MEGAHALB õpilane, sest üldiselt mulle ei meeldi üldse kedagi kuulata ja ma kahtlustan, et nemad ja nende allikad pole piisavalt usaldusväärsed - aga mille põhjal? No muidugi selle, mida ma näen. Aga mida ma siis näen, eks? Mida mina üldse õpetamisest ja millegagi kursis olemisest tean, et ma siin nii palju mölisen? Kõige lihtsam vastus sellele oleks, et ma ei tea tühjagi - aga see on liiga üldine. Sest üldiselt ei pruugi õpetaja teadmine ka mingi eriti tuus teadmine olla. Mulle meeldib, ja see ei pruugi üldse olla sellepärat, et ma olen nii kuradi eriliselt kõvatuus inimene, vaid nagu üldse olen tähele pannud, et inimestele meeldib KONKREETSUS. Nagu davai, jupid on siin, nendest siukse asja õmbleme niimoodi jne. Igaüks teeb omas tempos ja vahepeal ei tule mingi mutt ütlema, et õu, sul siin kaks millimeetrit valesti juba, haruta üles. Selline jummala chill töökeskkond võib ka olla, kus me istume kõik laua taga, konstrueerime koos seelikut ja kui keegi midagi ei tea, siis me küsime järjest ja kõigil on jumala huvitav teada saada. Siis õmbleme jälle veits omaette ja siis jälle see oldstyle õpetaja tahan sind nii väga praegu et ma seisan järjekorras, et oodata, millal sa puistad mulle oma kuldseid tarkuseseemneid otse suhu. Nii on päris lahe. Ja veel selline puterdis nagu mina - ma nagu leiutan sajaga mingeid oma asju seal välja ja kui mingi etapini valmis saan, siis küsin et nii võib ka või - ja siis ta mõtleb ja vaatab ja katsub.. mõnikord ei ütlegi päris kohe ära. Mõtleb kodus õhtul ka ja siis järgmine päev ütleb. Nii nunnu!!! Muide kõik õpetajad ei tee nii. Ma ei hakka kirjeldama neid, kes nii ei tee, sest ma olen seda juba teind ja nad ei vääri tähelepanu.

 Õmblemisel pole tunnetega väga palju pistmist, see on kindel. Materjal on emotsionaalne ja värv ja moejoonis on emotsionaalsed, aga mitte õppimise protsess. See on rahulik kulgemine, mis on tihedas seoses oskusega oma jalga õigel ajal õiges kohas pedaalil hoida. Kui aeg on küps, võib kõige kiiremal masinal pedaali põhja lükates saavutada meisterlikkuse. Aga kuna õppimise teekond nõuab tarkuseni jõudmiseks rahu ja stabiilsust, ajab see mu vabadel hetkedel peast segi. Selles mõttes ei saagi vist midagi kunagi muutuma ja võib-olla tuleks lihtsalt leppidagi sellega, milline ma olen ja miks mitte - jagada seda. Vahetada seda. Müüa seda. Mida iganes. Tuleb ennast vähem kottida.

Klassiruumides olen viimastel nädalatel tajunud atmosfääri, kus ma täiesti süüdimatult teen suu lahti ja ütlen, mis pähe tuleb. Paari inimesega on lausa tekkinud siseringiline ma-olen-Triin-Tasuja naljade kogum. Mis kokkuvõtteks, eriti pärast psühholoogiliste testide tulemusi, mille kohta öeldakse esimese asjana, et "ah keskmine depressioon, aga väga keeruline isiksus", tundub see mu isiksuse ümber tiirlemine juba üpris kahtlane. Ja mitte kahtlane sellepärast, et "ma pole harjunud nii palju tähelepanu saama", vaid üks uus ja läbiv muster ilmutab end  - tahetakse avada inimese sisemise potensiaali tähenduslikkust. Ja see on väga kõva värk. Bingo on käes ja ilgelt loodan kohe Jackpoti saada!! Kingikott on majas, aga keegi ei ole seda veel avanud!!! No täiega öelge mulle midagi ennekuulmatut, I'm so dying to hear it. Let us find out the way of cleaning the mess that is myself. JNE kõik need naljad mille tegemisest mul süda pahaks läheb.

NOH, ONGI MINGI FENOMEN VÄ? AH, ÄGE VÄ? DAVAI PANEME TÄIEGA PÕHJA!!! LASEME PEENEKS, UURIME VÄLJA, PANEME KIRJA. KIRJUTADA ON NII KURADI KÕVA, LAHENEB KOGU MAAILMA MÕTTETUSE MÕISTATUS. TÜRA JA, TÄIEGA LASEME RAAMATUKS VÄLJA NAGU.

Jah, sõbrad ja inimesed, ma ei saa teist kellestki aru, aga üritaks nüüd ikka niimoodi läbi ajada, et iga päev oleks seiklus ja huvitav ja nagu õpetaja Siiri ütleb: "Nautige elu, käige, jooge kohvi, sirutage end ja tundke rõõmu!"

Also ma pean kõvasid monolooge ja te olete need kõik maha maganud. Hüsteeria - salarelv kulturnikutele. Selstkonnadaami teenus on veel jõus, aga te niikuinii ei viitsi.

11 comments:

  1. Kirjad Muhvile :)

    ReplyDelete
  2. eilne kuldne dok film "Päev Maratis " jooksis sisse...
    Metall on kift! õmblemise juures see mingi taidlus- ja moemoment jääbki eemale, lihtsalt kerge kaif, kuidas niit jookseb. Samas millimeetrid on okse s`pärast me keegi keskkoolis käsitööd ei teinudki.

    ReplyDelete
  3. Õmblemine on tore. Olen seda isegi päris väiksest peale teinud (nüüd enam eriti mitte, ainult mõned augukude kinnitraageldused), õmblesin küll põhiliselt kapronnööriga presenti (paar poksikotti nt) ja terastraadiga (nt noatuped). Oli helge.

    Kaubamärki "Tasuja" kannaks küll. Isegi kui sääred vabavärsis, millimeetrid on hüsteerikutele

    ReplyDelete
    Replies
    1. Häh, sa ei kujuta ettegi, kuidas mõni puuduolev millimeeter sul jalgevahet võib hõõruma hakata. Parem saada ikkagi selgeks. Ja lõpuks ei lähegi närvi enam, kui kolm tundi järjest taskudetaile üles harutad nende nihkes millimeetrite pärast.

      Lähed reedel koju, jood viina ja karjud, et lased kõik millimeetriteks. Aga lõpuks oskad õmmelda. Elu on korraks päris hea.

      Delete
  4. Kui Chris Kala ka nüüd müüri hakkaks laduma saaks öelda, et eesti kirjandus on lõplikult reformitud

    ReplyDelete
  5. Ma olen juba päris vana. Olles enne päris vanaks saamist üsna pikalt niisama vahtinud ja ennast igas asendis ette kujutanud, võin nüüd öelda, et olen saanud ühe teadmise võrra targemaks. Vabandan ette - ma ei ole eriline sõnaseadja..

    Ma ei tea, kas see on tingitud vanusest - rohkest ajast, mis ma elus lihtsalt mööda saatnud olen, või mitmetest valusatest/õpetlikest kogemustest, mis selle aja jooksul olen saanud. Ilmselt mõlemast. Igatahes olen targemaks saanud ühe teadmise võrra. Selleks on - TÖÖD TULEB TEHA! Väga paljude selliste eneseotsinguliste aelemiste vastuseks on lihtsalt "tee tööd". Töö korrastab sind, aitab eristada olulist ebaolulisest, distsiplineerib. Ükskõik, mis tegevusele piisavalt palju aega pühendades, saavutad sa varem või hiljem sellel alal eksperdi taseme. Selleks kulub umbes kümme aastat. Kui nende kümne aasta jooksul tegeleda pidevalt eneseotsingu erinevate vormidega, muuta tuulelipuna pidevalt suunda, mekkides siit ja sealt, alustades asju, mis jäävadki lõpuni viimata ning vahetades neid üha uute alustamiste vastu, on tulemuseks see, et sa oled lihtsalt mingi suvaline jobu. Võta üks asi ja pühendu sellele, ole valmis, et alguses see ei tööta, sind saadab pidev kahtlemine, tagasilöögid, esimesed asjad ei õnnestu jne. Alusta sellega võimalikult vara. Üldiselt on nii, et esimene asi, mida sa teha tahad ongi SEE asi. Minul läks kaheksa aastat aega, et sellest aru saada. Jõudsin ringiga tagasi sinna, kust olin kunagi alustada tahtnud, aga milleks mul toona julgust ei olnud. Läksin selle asemel hoopis ülikooli humanitaarharidust omandama. Kujutasin end ette kõrgelt haritud hästi tasustatud tööl ennast teostava noore ja eduka inimesena. Ärge valesti aru saage - ma ei ole ülikoolis pettunud väljalangeja - mul on kõrgharidus omandatud. Magistrikraadi oli mulle vaja selleks, et aru saada kui sitt ma reaalses elus töötamiseks olen. Olin raisanud väga suure osa oma senisest elust lihtsalt selleks, et aru saada, et kõige loogilisem oleks olnud kohe ametikooli minna, amet selgeks õppida, tööd teha, aastate jooksul oma eriala spetsialistiks saada, naine võtta, perekond luua ja normaalset elu elada. Mitte onaneerida ülikoolis, tõlketöödest saadud naeruväärselt väikeste summadega oma Zavoodist elu mõtte otsimisi finantseerida, kujutada ette, et olen kirjanik, luuletaja või midagi veel hullemat. Ainult selleks, et avastada ennast mõne aja pärast kolmekümneaastase lohistajana, kes ei suuda püsisuhtes kauem kui neli kuud olla, sest ta ego on ikka sama suur kui Mardo munn. Lihtsatelt inimestelt tuleb õppida. Lihtsatelt inimestelt ja traditsioonist. Me ei oska minevikust midagi õppida. Kõik sealne räägib selle kasuks, et tööd tuleb teha ja perekond tuleb luua. Lasta oma egol enda lastes lahustuda. Laste saamine ja töö tegemine, kaks asja - pühendu oma perekonnale, tee tööd ja jäta see pidev pihkutagumine ära..see ei vii kuhugi.

    Lõpp läks käest ära, hakkasin väga rapsima. Oleksin võib-olla isegi rohkem ropendada tahtnud..

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nonoh, enam-vähem sellest ma just kirjutasingi. Ja kirjutan ilmselt mingi taustsüsteemiga kindasti edasi ka, aga noh, selle laste saamise koha pealt.. on mul üks hoopis teine jutt. Põgusalt olen maininud, kui viitsid otsida, aga see nüüd mingi absoluutne elu mõte küll ei ole, et ego saab lahustada ainult läbi laste. Ego lahustamine on samamoodi kätte võtmise küsimus ja iseenda vaimne ületamine on samamoodi, nagu laste kasvataminegi, igapäevane töö. Laps lihtsalt distsiplineerib sind rohkem seda tegema, aga tõeline trenn on seda teha iseenda tahtejõust ILMA kõrvalise sekkumiseta. Master yourself not be forced by others to make it.

      Delete
    2. Also ma julgen seda praegu öelda, sest ma olen ikka veel purjus - mis värk nende kuradi anonüümsete vanemate meestega on? Saad aru, ma tulin eile peolt, käisin üksi OMA LEMMIKTÄNAVAL, kus tavaliselt väga palju rahvast ei ole ja JÄLLE mingi lambiahv tuleb ja hakkab suudlema mind. Türa mis inimestel viga on? Kas keegi ei võiks end vähemalt tutvustada?!

      Delete
  6. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  7. Eks igaüks saab omamoodi õndsaks.

    ReplyDelete
  8. Rainis Kurzemest teeb ka tööd, aga mitte nii nagu sina ja su sõbrad seda teete.

    ReplyDelete