Friday, April 26, 2013

Vanakunsti festival Tallinna Kunstimajas!

ja see pilt oli ja... siit sain
 Hei, tšekkige, ma olen nüüd nagu institutsioon.

See on siis Eesti Kunstnike Liidu kevadnäituseks kutsutud aastanäitus. Möödunud aastal nad jagasid aastanäituse kaheks, nii et ma jõudsin ainult poolt vaatama. Too nähtud näitusepoolik käis selleaastasest väljapanekust samaaegselt rohkem närvidele ja soojendas rohkem südant. Seekord tundus üldine tase kuidagi keskmisem, näitus homogeensem. Võib paigutuse asi olla. Seekord oli töid üritatud kuidagi grupeerida, nii et sellist kontrasti, kus hea töö jõledaga kõrvuti on, tekkis vähem. Kõige jubedamad tööd olid paigutatud näituste tagumisse soppi, „õuduste tuppa“, sa tunned selle Aapo Puki ja Jüri Arraku järgi ära. Arrak viitsis vanasti paremini maalida ega pidanud lindinimest ja mingit teistsugust inimest keppima panema, et tähelepanu saada, Pukk jälle olevat eelmine aasta midagi veel nilbemat näitusele toonud. Sedapuhku olid niisama sellised igavavõitu portreed. Tast endast ja ta vanaisast, vist. Õuduste toas avaldas mulle kõige rohkem muljet Marika Mescheni „Maarjamaa“. Sellega oli nii mõnigi asi valesti, aga religioossel rahvuslikul naivismil on oma koht maailmas ning ta on väljundi ära teeninud. Otse selle kohal ilutses suur ja värviline Nelly Drelli „Muusa“. See oli suur ja ülikooli kohmakas fotorealismis teostatud ning selle eetoseks oli maailmasõdadevahelise aja vaimus kapitalismikriitika. Kes siis niimoodi teeb. Ise veel noor inimene. Mall Nukke jooksjad aga ei oleks üldse õuduste toas pidanud olema. Vaeseke.

Näituse õnnestunuim sein oli aga graafikasein. Näitus üldiselt oli kantud mahlakast seitsmekümnendate vaimust, nagu oleks aeg juba ammu peatunud, aga graafikale seitsmekümnendad sobivad. Eriti tooksin välja Silvi Liiva kaheosalise taiese „Koidab. Udu liigub üle vee.“ Reti Saksa on ka ikka tore näha. Ülepea on tore näha asju, mida sa juba näinud oled, see on tegelikult ohtlik lõks ja seda ei tohiks unustada. See nurk, kus Maria-Kristiina Ulase mannekeen, Erki Kasemetsa tikutopsid ja Lapini pisike maakunst olid, oli ka kena. Maakunst on muide see asi, kui maamees ehitab panipaigast leitud asjadest mingi vahva konstrui ja paneb selle aiaväravasse kõigile vaatamiseks. See viitab sellele, kuidas esteetiline tung elab meist kõigis. Aga Maria-Kristiina võiks ühe siukse mannekeeni ka teha, mis on Kunstihoone kõrgune ja mille jäsemeid liigutatakse masinaga.

Veel: Peeter Lauritsa üraskivärk oli tore, taastas mu usu digitrüki võimalikkusesse, enamasti, kui ma olen näinud kunstnikke digigraafikat tegemas, kasutavad nad miskipärast mingeid õnnetuid pastelseid roosasid ja rohelisi ja see, kuidas joon välja näeb, on samuti küsitav. Hille Palm oli jällegi kaks kena mosaiigiga kaetud kalapead teinud. Näeks kellegi juures aias või kodus, oleks nagu woah, kalapead. Palju oli asju, mis sobiksid kenasti sisekujunduse elementideks. Ja ma olen igati selle poolt, et inimestel oleks kodus ja sisekujunduses rohkesti kunsti, eksju, see hingestab ruumi. A' seal... pole ta näitusesaal ega pole ta kaubamaja ja kodune ruum ka mitte.

Üldiselt võib öelda, et see näitus kujutas endast vähemat, kui oma osade summa. Sein oli töid nii tihedalt täis rammitud, et nad kippusid üksteist tapma, seade hajutas tähelepanu, tihtilugu oli väärt taieseid raske märgata, need olid paigutatud liiga kõrgele või liiga madalale või muidu valesse kohta. Mari-Liis Tamme „Sula“ oleks väiksemas ruumis paremini mõjule pääsenud. Otsaseina oleks saanud paigutada midagi suurt, mida on hea kaugelt vaadata. Samuti on kuidagi kurblik, et kogu kevadnäitus eksponeeris vaid ühte moodsat tööd. See oli Elo Liivi „Useful (AB)use 01“. Seal näidati, mis pesumasinast saab, kui see lahtise uksega tööle panna. Lummav ja rusuv küte, täidab seda kunstinaudingu kategooriat, kus sa näed midagi, mida sa tavaliselt ei näeks. Konse oli mumeelest veits primi, aga ette ka ei jäänud, kujund oli lihtsalt nii võimas. Video ees oli omakorda üks töötav pesumasin. Kui mõtlema hakata, oleks pidanud sinna sisse piiluma. Ma saan täiesti aru, et vanadel inimestel peaks olema näitus, kus nad saavad vaadata, kuidas nende vanad tuttavad ikka veel sedasama teevad, mida nad tegema harjunud – jumala eest, ma teeks ise parima meelega samuti, lõikaks aasta-aastalt neile ühe pisikese paberist palja tšiki ja oleks veel rõõmus pealegi -, aga kui näitus esindab kogu Kunstnike Liitu, mis omakorda peaks esindama tervet eesti kunsti, siis hakkab kuidagi kurb, hääbumise meeleolu tekib. Et mulle meeldiks, kui oleks pigem avatud konkursiga näitus, pigem eesti kunsti aastanäitus, kui Kunstnike Liidu oma. Ja see ilma kuraatorita tegemine, ega see ka tegelikult ei toimi. Demokraatiat see ei suurenda, lihtsalt selline teistsugune hegemoonia toimib. Ning kas nüüd just parem.

Kahju on ka sellest, et näitusel nii vähe paljaid tšikke nägi. Kui juba teha niimoodi klassikaliselt, siis võiks ju vähemalt neidki olla. Herkki-Erich Merila „Carceres III“ peal on üks, väga hea töö. Ja õuduste seina peal oli ka midagi sellelaadset, aga seda ma ei julgenud vaadata.

Niisiis, kevadnäitus on veel üheksa päeva lahti. Minge kõik. See maksab ainult kaks eurot vähem, kui kogu KUMU ekspositsioon kokku. Võib-olla olekski kaval aastanäitus KUMUsse ümber paigutada, kui kogu aasta produktsiooni korraga tahetakse näidata. Seal on rohkem ruumi ja nii.

29 comments:

  1. Njaa lõppeb enne palgapäeva ära kahjuks.

    ReplyDelete
  2. vahepeal on laekunud kõrgetasemeline arvamus, et üks puki eelmise aastat töödest oli üks ta parimaid töid olnud. ise ma ei mäleta ülepea, vabalt võib olla, et ma käisin näituse teises pooles.

    ReplyDelete
  3. otse ERR-ist seda lugeda on minu arust veel naljakam. "KONSE OLI MU MEELEST VEITS PRIMI, aga ette ka ei jäänud" ja õuduste tuba, õuduste tuba! ja Jüri Arrak, kes paneb lindinimesi teiste tüüpidega keppima, et tähelepanu saada.

    mul on lihtsalt kuidagi nii hea meel selle revu üle. kuidagi nii hea meel. käisin täna just Köler Prizel, kuidagi nii nukraks läks meel, tuli igasugu pimedates ruumides ronida ja üldse ei saanud aru, miks jälle mingid ÄÄREALAD kusagil teemaks on. töid ei leidnud üles ja siis lõpuks keegi ütles, et teine foto on nurga taga peidus. hiljem ei viitsinud enam videosid vaadata, üsna samamoodi nagu Arrak ei viitsi enam maalida. õuduste tuba, õuduste tuba!

    aga tegelikult ma ei mõtle üldse pahasti, tegelikult tahaks kuulda, kui väga kunstnikele kunst meeldib. kui väga neile siis meeldib? näiteks neile, kes köler prizel on. tahaks neid millestki vaimustumas näha. see oleks hea alus vastastikuseks inimlikkuseks.

    õuduste tuba!

    ReplyDelete
  4. Ma nägin Puki töid terve müriaadi Tartu mingis noorke kunstimajas kus poliitkoosolek oli. Neil olid kuldsed raamid ja pealtnäha paistis, kenad, hästi tehtud, aga kui uurisin, leidsin vigu. Muusuguse kunsti vead ei paista nii hästi kätte. Mu meelest pukid võivad olla, see pole hirmus, ega ka hale, ega ka kõneväärne. Püüan seda kesknäitust vaatama minna. Mul on see vanakooli pilt veel silme ees, misuke see oli, arrak, leis, pääsuke, keskküla, palm, kilk, allik...

    ReplyDelete
  5. Ilu on vaataja silmades, need silmad tuleb uuesti teha.

    ReplyDelete
  6. Pühapäeviti on siin üks kõva muuseum kõigile tasuta. Mul on külaline ja on asja ka ja saan minna ja kaifida. Muuseumi keskel on talveaed ja purkkaev, kus kuldkalakesed ujuvad sees. Miks nad punased on? Sest nad tegelikult pole kuldkalad? Näen oma lem. kunstnikku ka ja jälle on motti tükiks ajaks. Aitäh, tasuta sissepääsud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aga sellise revu juurde kuluks küll üks udune fotoreportaaž ka ära, ma tunnen alati sellistest puudust. Tekiks mingisugune hägune eelarvamuslik arusaam, millest juttu ja mida oodata ja pärast saab mõelda, et kas siis fotod olid paremad-halvemad kui asi ise.

      Delete
    2. kehvade näitusefotode tegemine ning jaotamine on kuritegevus ning heade jaoks on vaja igast erinevaid asju ja inimesi. also, antud formaadi juurde hullult üle ühe pildi ei mahu ka. iseenesest muidugi võiks ja peaks olema fotoreportaaž, kuskil, ja kunsti rohkem internetis.

      Delete
    3. Also kõik riigikogust läbi suruma seaduseelnõud mis kohustab kunstirepro miinimumlaiuseks internetis 1200 fucking pikslit, söö sitta 300px-lai-foto-maalist. Mis inim- ja kultuurivaenulik sitt see on?

      Delete
    4. Pane tähele kui sa right clickid sellel SIIS SEE PEIDAB PILDI ÄRA

      Delete
    5. SEE ON SÕNA OTSESES MÕTTES ÕELAM KUI HITLER

      Delete
    6. Sellega on täpselt valesti ja mul on kahju, et keegi selle eest raha sai.

      Delete
  7. Põhiline asi, millega saan nõustuda, no see, et oli liiga palju teosed ning need sõna otses mõttes ei mahtunud ära. Parim näide ehk ongi see nn. "õuduste tuba", mis pole tegelikult eriti väga palju õudsem kui ülejäänud näitus, lihtsalt tööd olid liiga lähestikku. Aga segab vaatamist päris palju.

    See pesumasina video mind väga ei köitnud, sest olen kas seda sama või mingit muud sarnast videot juba Youtubest kunagi ammu näinud (päring "washing machine self-destructs"). Aga idee on endiselt väga hea.

    Nii, hakkame nüüd teksti autori kallal järama :D . Esiteks, see Edgar Tedresaare töö, mis artiklit illustreerib, on päris hea. See on meeleolukas ja lahe. Ma ei saa aru, mida Martin kobiseb. Teiseks, suur osa Martini enda kriitikast on mingi random pask, sest ta üritab maha teha midagi, millest ta ise vist ei saa aru.

    Martini ja teiste taoliste kriitikuta viga on see, et kui töö "pointi" ei saa sõnadega kirjeldada, siis ei saa kriitik üldse enam midagi aru. Ja nagu näha, üllitatakse mingi ilkuv tekst, mille eesmärk on lihtsalt oma ilutsevat ego kaunistada. Sorry Martin, fuck you! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Edgar Tedresaare tööl on kenad värvid küll. See näeb thumbi pealt kahjuks ägedam välja kui päris elus. Või ägedam, kui ta seal nägi. Samuti tundus kulu-ebaefektiivne kirjutada midagi iga töö kohta, mis seal on. Olen maininud ka, et näituse seade tegi tööde märkamise raskemaks, kui ta peaks olema. esimesel külastusel märkasin veel vähem täid.

      Minu eesmärk ei ole oma ilutsevat ego kaunistada, minu eesmärk on kajastada näitust, teha seda enda arust õiglaselt ja et inimesed lähe4ks sinna kohale. Antud arvustuse peale on kolm inimest tahtnud kohale minna, minu teadmise järele. Kas siis vaid selleks, et minuga vaielda. Loen oma ülesande täidetuks.

      Kahtlemata jääb mingi hunnik arusaamu kinni mu isiklike eelistuste taha ning ma ei saa väita, et minu kriitilisse haardesse mahuks adekvaatne hinnang iga kunstniku sisemaailmale ning ajaloolisele arengule. Mõnda asja ei mõista ma tõepoolest, mõnda arvan, et mõistan, kuid ei kiida heaks.

      Delete
    2. Väga hea, et viimaks selline kommentaar ka tuli, väga hea. Mõtlesin isegi sellele. Ma saan vastata muidugi ainult enda nime alt, kuid kuna Martin Luiga on mu hea sõber ja sõpradele teatavasti me omistame sarnaseid omadusi, siis ehk laieneb mu vastus siit ka talle. Asju, mille üle mõelda, annab kindlasti.

      Kuidas kirjutada kunstikriitikat? Artishok istub juba neljandat aastat koos, toolid ringis, ja arutab, mis asi see ometi on, mida nad teevad. Tänavavahe võrra paremal istuvad ühe vanalinna söögikoha ettekandjad suletud uste taga, baaripukid ringis, ja arutavad, mis asi see ometi on, mida nad teevad. Viivad toitu lauale, nojah, aga mida see ometi tähendab? Mida täpselt nad lauale viivad? Ja kuidas? Milline on nende suhe köögi ja külalistega, milline nende roll vahendamaks toitu? Mis on õige, mis on vale? Need on igavikulised küsimused.

      On tähtis märkida, et need võrdlused ei tule mitte pahatahtlikkusest. Need ei tule isegi mitte sellest, et ma arvaks, et see oleks minust kohutavalt vaimukas, või püüdest enda ego upitada. Kuigi ka mulle endale meeldib pärast mõnda kunstinäitust või halba raamatut käia ringi ja öelda, et tegemist on "kurjade inimestega", kellel "ei ole südant" ja kes "ei armasta seda, mida nad teevad", siis tegelikult ma seda ei arva. See poleks jätkusuutlik.

      Tegelikult tulevad need revüüd, need armetud naljad, rusikad õhus ja kohmetud laused püüdest ometi aru saada, mis toimub teise inimese peas. We, we just really fucking want to know and understand. See on omamoodi armastusavaldus, avaldus võõrale, kellelegi teisele. Palun tule ja räägi mulle, mis sulle meeldib, mis sulle tõesti "meeldib"-meeldib, nagu algklassides "meeldis"-meeldis sulle mõni klassivend või tüdruk. Mille sisse sa panustad enda aega ja eeldad, et ka teised on valmis tegema sama, kuulamaks, mis sul on öelda. Mis see on? Esmalt on see muidugi kohutav, imetlusväärne julgus. Aga mis edasi?

      Mulle näib, et kaasaegne kunst on liiga tugevalt sõnaga seotud. See tungib kirjasõna koju - ja saab seal siis haledalt peksa. See jätab mulje, nagu istuks autor ateljeepõrandale maha, teeks mahvi gandžji ja mediteeriks siis paar tundi teemal "Maali ja ruumi omavaheline suhe". Ja siis voila! Teosed ja konseptsioon. Aga milleks veel visuaalsus, just selline väljendusviis? Miks mitte juba kohe sõnad, mõni artikkel või raamat? Või sobib siis visuaalsus tõesti vaid tõlkeks ja ei millekski muuks?

      Na, I don't think so. Juba selle lähtepunkt on vale. Teose kontseptsioon on teos ise, mitte sõnad selle ümber. Hilisem tõlge, revüüd tulgu teistelt - ka kirjanik ei illustreeri ega arvusta end ise. Milleks? - tema kord laval olla on juba möödunud, ta on juba öelnud, illustreerinud kõik. Rohkem pole tal midagi anda, ammugi veel mõnel võõral maal.

      Aga mitte seda segamini ajada projektiga "Küsimused, mida keegi mult kunagi ei küsinud, aga peaks," mis on šeff. Alati on näituse kokku pakkimise päeval seal veel üks viimane juveel, mis jäi kõigil märkamata, kuid vääriks tähelepanu. Keegi ei küsinud, aga vastus oli olemas, peegli ees ilmega siledaks timmitud. Põhimõtteliselt intervjuu iseendaga, ise küsid, ise vastad.

      1/2

      Delete
    3. Sama mõttejärgnevust pidi liikudes jõuab ka viimaks sinna, miks ma vanakooli ideed meisterlikkusest nii väga hindan. Hea Joonistaja, Uskumatute Värvide Tüüp, Klassi Parim Karikaturist. See on midagi sõna valitsusalast väljas, selle kohta ei saa midagi öelda. No mis sa ikka ütled teose kohta, mis näitas sulle maailmast midagi, mida sa varem ei näinud - ja ehk ei võinudki üksinda avastada? Ainult noogutad. Mõmised "Oi-fuck-kui-kõva".

      Seetõttu meeldivad mulle ka Martin Luiga revüüd. Need kirjeldavad mulle tuttaval moel näitusel käimise protsessi. Seda, mis mõtted tekivad. Need pole alati erudeeritud ega teemantnoaga siledaks lihvitud. Pigem käib see umbes nii:

      "Oh, see sinisega on lahe. Türa, siin on nii pime, ma ei näe, kuhu astuda. Nii, see ongi see? Oota, ma vaatan seda minuti veel, äkki läheb lahedamaks. Ei lähe? Kuule ei läinud vist jah. Issand, siin on 100 tööd veel. Lähme edasi, mu jalad on väsinud juba, natsa palav on ka. Oot-oot.. Kuule, misasi SEE veel on? See on mingi hullus. Tule siia, vaatame lähedalt. See on ju tõde, see joon siin, kuidas ma varem ei näinud, et inimene niimoodi naerab? See on ju tõde, päriselt nii."

      Aga ainult, et sellist täpsust maailma edasiandmisel kohtab vähe. Ja ärge tulge mulle fotorealismist rääkima, see pole see. Ma ei taha fotot, ma võin fotot ise ka vaadata, ma ei pea isegi fotot vaatama, get this, ma võin päris maailma ka vaadata. Mul on silmad. Aga üksinda ma alati kõike ei märka. Otsides lähedalt näidet, siis Mait Vaik tegi selgeks, kui avar on ruum. Ja juhul, kui sa seda märganud ei olnud - või ei, pigem oma jaoks selgitanud, ära tõlkinud ei olnud, siis leidsid sa selle üles Joanna ja Roberti revüüst, Vaigu luuletuste tõlgitud loost.

      Ja see on see, kuidas kultuur mu meelest käib, ütlen lõppu.
      2/2

      Delete
  8. hei, Reti piltidest paremale jäi ka üks saal, vihje. Seal olid kenad abstr. värvilised maalid ühes seinas ja vastasseinas Mudist. Mudist! Ja oli ka sein Künnapu noorema pildiga vibulaskjast chickist, mis oli täitsa elus pilt.

    ReplyDelete
    Replies
    1. mulle meeldis kõige rohkem see abstraktne maal, mis istus teistest abstraktsetest maaildest edasi, umbes sealkandis, kus oli põlenud aiavärav peegeldaval pinnal (millega ei olnud ka midagi valesti). seal oli palju valget ja mereteema käimas ja selle oli teinud keegi õige vana inimene. it had an air of modernity about it.

      Delete
    2. Vaata kui palju normaalsem oleks rääkida tähtsast kultuurisündmusest kui sellega käiks kaasas korralik netigalerii kus tööd on asjalikult üles pildistatud ja kõigile näha mitte "mulle meeldis see seal paremale poole jääva toa tagamises otsas, seal vasemal pool mingi sinise asja kõrval, mäletad?"

      Delete
    3. Aga kui nad digigalerii teevad, siis ei tule ju keegi kohale, sest see on tasuta ja kergesti kättesaadav ja seega degradeerib kunsti vähest allesjäänud väärtust veelgi. Samal põhjusel ei tohi kunstivideot uutuuba laadida ega üldse midagi efektiivset teha tegelt.

      See kõik kehtib mõistagi mingis teises, imelikus ja väiksemas maailmas ja tundub meile siinpool ebapäris ja jabur, aga kuna see teine, imelik ja väiksem maailm ONGI kunstimaailm...

      Siis ühesõnaga: sorry everyone, but fuck you and fuck us too :)

      Delete
  9. Martin Luiga = värdtekstide närune entroopia!

    ReplyDelete
  10. Ohoo. Diskussioon.

    1. Timoga nõustun vaid pesumasinavideote koha pealt. Minu isiklik lemmik on see, nt.

    Mulle jäi kole segaseks too "pesumasina video mind väga ei köitnud... aga idee on endiselt väga hea". Say whaaaat?

    2. Kahjuks ma näitust ennast näinud ei ole ning ei saa seda konkreetset ka kunagi nägema, seetõttu ei kavatse ma Martini kriitikat/kommentaare pikemalt lahata. Ütlen aga ära, et mulle hirmsasti meeldib, et autor on väljendanud oma arvamust. Siin LOL@ Heleni viidatud artishoki seminarid. Sellist poolkõva - või, kurat, isegi täiskõva - keeruliste sõnade ja vaid poolvajalike ajalooviidetega teksti, mis näitusest endast vaid minimaalselt räägib, ajalehe veergutelt ikka lugema ei kutsu; selleks on spets esseekogud, kunstiteooria raamatud jmt (mis võiksid sellegipoolest kõigile huvilistele soovi korral kättesaadavad olla: kuni Youtube'i ja Vikipeediani välja). Tähistaevale tänu, et Scribd.com katkine on ja lõputult raamatuid alla laadida laseb.

    Kindlasti oli veidi harjumatu sellises vormis näituserevüüd lugeda (ehk oleksin rohkem nautinud, kui autorit paremini tunneksin; H. illustreeritet näitusekülastus annab sest hästi aimu), kuid siiski eelistan Martini kirjutist seda eelmainitud tüüpi tekstidele.

    3. Nupuke tööde tihedasti eksponeerimisest: Vene (Nõukogude?) Kunstiakadeemia mõtles välja ideaalse meetodi, kuidas hindamiseks eksponeerida õpilaste töid just nii, et ükski individuaalina silma ei torkaks. Sein kaeti töödega tihedasti-tihedasti niimoodi, et need kataksid kogu pinna põrandast laeni ja ühest otsast teiseni, nagu siin pildil näha on. Kevadnäituste ja aastanäituste puhul oleks tõesti KUMU ruume tarvis, et kõike ausalt näidata saaks.

    4. Fotoreportaaži puhul käravad küll mu meelest ka telefoniga klõpsatud 300 piksli laiused fotod. Saab ju häguselt aimu, millest revus jutt. Online kunstikogude ja galeriide puhul on aga küll nii, et pilte, mis on alla Google Art Project'i taset, võiks ikka olla häbi näidata...

    Sellega ma ei nõustu, et "kui nad digigalerii teevad, siis ei tule ju keegi kohale". Selline stsenaarium saab ette tulla küll vaid väga sita kunsti puhul. Või olen ma kunstnikuna juba niivõrd elukauge? Ise avastan küll, et kui näen pildil head kraami, siis tahaks hirmsasti oma silmaga kaeda.

    5. Kudos, Sulle, Helen "kaasagse kunsti liiga tugeva sõnaga seotuse" eest. Ma ise usun vormide puhtusesse - mida on parim viis esitada romaanina, ei saa samal kujul teha filmiks, mis on hea skulptuuris, ei tõlgendu sujuvalt koomiksiks, sõna≠pilt. Sain vist õigesti Sust aru?

    Kuigi-kuigi, olen ka kokku puutunud kaasaegse kunstiga, mis sünteesib eri vormidest (tekst k.a) kokku midagi väga võimast, mis paneb põlve värisema isegi sel puhul, kui teemat üldse mitte mõista.

    ReplyDelete
    Replies
    1. http://martinluiga.wordpress.com/2011/09/05/machine-is-a-nihilist/ Ega see on ka mumeelest täiesti pädev kunstiobjekt.

      Coming soon: reportaaž Köler Prize 2013st!

      K, kas keegi meist teab sind või ei tea mitte?

      Delete
    2. üks rohkem, teine vähem. ikka. jaa

      Delete
    3. ahjaa, täpsustamise tarbeks, pesumasinatöö konse oli koduvägivallaga seotud, see kuvas vahele mingit vägivallastatistikat, kus naised olid kodumasinatega asendatud ja niimodi. see on see konse, mis minu meelest oli veits primi ja timo meelest suht äss.

      Delete
    4. see ei olnud helen hindpere, see oli luiks tegelt.

      Delete
  11. Väga äge* arvustus** ja mõnusalt sisukad*** kommentsid****!

    *kontseptuaalne
    ** interpetatsioon
    ***institutsionaalne
    **** :Ddiskkurz:us

    ReplyDelete