Saturday, May 4, 2013

Köler Prize võidab!

Jaanus Samma "Loož". J. Lepindi foto.
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis toimub tähelepanuväärne sündmus. Sellel on harukordne võime muuta inimese arvamust kaasaegsest kunstist tervikuna. Seda ei ole võimalik saavutada ühe ega paari hea tööga; keerukatele süsteemidele nagu inimese ning inimhulkade mõistus on omane teatav inerts. Seda on võimalik saavutada ainult kontsentreeritud kvaliteedimassiiviga.

Enne võis olla veel teisiti, aga nüüd on nii:

1) Kaasaegne kunst on  arenguvõimeline.
2) Sellel on inimesele midagi pakkuda.
3) Hästi on siin riigis kaasaegse kunstiga. Oleks ilmselt hea aeg hakata selle üle uhke olema. Asju, mille üle uhke olla, ei ole kunagi liiga palju, lisaks oleks tegu stiilse uhkusega. Stiil aga, kallid sõbrad, on igavene.

Põhimõtteliselt, Anders Härm on võitnud.

Esimene töö, mida inimene näeb on sissejuhatav töö, pildirida pealkirjaga Ooper "Esimees". See valmistab ette teaterlikku meeleolu. Töö jaoks, mille nimi on „Loož“. See on ehe ooperiloož, punase sameti ja riidest tapeedi ja üles viiva trepiga, looži nurkades on väikesed kuldsed inglikesed ja küünlakujulised lambid põlevad, toolidel on mugav. Sa tahad olla seal. Ja looži sametise serva taga avaneb pimedus. Lambikesed pimestavad su parasjagu ära, et silmad ei harjuks. Ja pimeduse sees mängib klassikaline muusika. Mulle meeldiks arvata, et see on nimelt selle olukorra jaoks komponeeritud. Seda on seal ütlemata mõnus kuulata, harva on klassikaline muusika mu elus nii elamuslik olnud. Luksus kahele, selline. Mu kaaslane ütles, et ta tahaks seda endale koju. See teos kooskõlas sellega, mida kodumaine viiulivirtuoos mulle rääkis, sellest, kuidas läänesaksa kohtunikud eelistavad klounaadi tegevaid ning silma pilgutavaid viiulimängijaid, kelle muusika lõpetab laulmise, siis kui sa silmad suled, viis mind mõttele, et kogu see ooperimajade värviline butafooria, pasunate läige ja diiva õhtukleit, need tegelikult hajutavad tähelepanu, viivad selle muusikalt kõrvale. Pimedus on parem, ja lasta muusikal ruumi täita.

Kui eriti bad ass olla, võib looži äärele istuda, nii et su pea on otse pimeduse sees. Ka käe võib pimedusse sirutada.
See töö saab kunstilise saavutuse auhinna ja selle autor on Jaanus Samma. 

Välja ronides märkas, et „Esimehe“ töö juurde kuulub paar kõrvaklappe. Mu kaaslane proovis neid ja ütles, et see ei ole väga huvitav. Uskusin. Kunstnikud peaksid õppima ilma kõrvaklappideta läbi saama. Need on sellised ebaseksikad tilinad, ole ja passi nendega seina küljes kinni nagu pihkupeksja. Pealegi hakkas Kristina Normani dokk peale. Juba tükk aega tagasi on otsustatud: dokumentalistika on kunsti teema. Ilmselt sellepärast, et on otsustatud, et sotsiaalsus on kunsti teema. Olen nõus, et kunst võib minna ja võtta kõik, mis võtta on. Aga internetist võiks ikka kättesaadav olla. Valgus liigub kõige kiiremini mööda fiiberoptilisi kaableid. Mõtle, kui kurb oleks, kui Laurie Andersoni plaate oleks maailmas ainult kolm koopiat olemas, sellepärast, et see on „kunstniku muusika“.

Dokk ise oli kõrgetasemeline. See näitas midagi, mida muidu ei näeks, midagi, mis pole laialt teada, see näitas kusagil Eesti sügavuses metsade keskel asuvat maja. Seal elavad pagulased, sõjapõgenikud, nad ootavad Eesti riigi otsust – kas saab varjupaika, kas ei saa? Neile antakse kuu peale 80 eurot elatusraha, eesti keelt ja kultuuri neile keegi ei õpeta, neil on psühholoogilised probleemid, millega keegi ei tegele ja kohati käib vesi nädalaks ajaks ära (lund sulatada nad ei oska või ei julge, ennem saaksid nad kivist vett). Ja siis näidatakse meie oma pagulasi, neid, kes okupatsioonide eest Rootsi põgenesid. Loo idee on ilmne – nii, nagu meie, nii ka nemad. Võiks ju sellist empaatiat olla. Nunnud pagulased ja nunnud paralleelid. Ka eestlased olid Rootsis „rätipead“ - kandsid rätikuid peas, erinevalt rootsi naistest polnud eestlastel raha kübarat osta. Ja siinkohal juhtub see, mida tihti ei juhtu, nimelt see, et kuigi põhimõtteliselt ma arvasin ennem samamoodi, siis nüüd arvan ma niimoodi veel rohkem, sest seda on mulle paremini näidatud. Lõpp on ka väga ilus. Seal on kiirluup, kuu sõidab üle taeva ja valgeks läheb, ja siis me näeme lähisida meest mööda maanteed küla poole minemas, ta ütleb, et talle meeldib küla ja et inimesed elavad ja tuled on ja hakkab araabiakeelset laulukest laulma, sellist venivat, nagu nad on. Kuuskümmend kraadi külmemas kliimas, kui ta kodumaal.

Kristina Norman võidab eetilise paleuse auhinna. Oleks minu teha, ma annaks kõik riiklikud sotsiaalkampaaniad ta valitseda ning maailm oleks sellest parem koht. Piinlikult ta ei teeks.

J. Lepindi foto
Siis läheb välja, läheb üles, teisele korrusele. Karel Koplimetsa töö. „Suburbs of Fear“. Ma vaatan
projektsiooni, kaadrid vahelduvad, äärelinn. Ta teeb must turvamehe, sellise turvakaameraid passiva. Ja siis ma lähen nurga taha ja avastan, et mind on petetud. Minu meelest on see mustkunstiteemaline töö ja ma pean seda armsaks. Kogu näituse läbivaks teemaks on mu-meelest sellised peidetud asjad ja pimedus. Ja kergelt karnevaline, vaatemängulik minek, tore, aga natuke hirmus ka. Ja mitte ainsat konseteksti kuskil! Ma armastan teid palavalt ja suudlen hellalt, et te konsetekstid ära kaotasite. Nii on täpselt õige. Inimene suhestub maailmasse peamiselt läbi primitiivse antagonismi, kui sa seletad talle, et miski on tähtis ja keeruline, siis ta tahab sulle öelda, et see on vähem tähtis ja lihtne, kui sa ta oma vahenditega jätad, siis võib ta tõesõna mõtlema hakata ja kuhugi jõuda. See vaikimise ja peidetud elementide asi, see ütleb ka maailma kohta. See ütleb maailma kohta õigesti. (Ma julgen pakkuda, et kataloogi vahel, mille inimene endale osta saab, on siiski mingit tekstilist materjali, neile, kes seda hindavad.)

Koplimets saab nikerdamise auhinna. Seevastu Koplimetsa teine töö oli ainus antud näitusel, mida ma nimetaksin „läbuseks tööks“. See peegeldab mingis mõttes meediaspektaakli fenomeni ja moodsate ühiskondade elevust müütiliste asjade suhtes, see on veits nagu ajaleheväljalõikeid koguva, ühest loost seestunud tüübi tuba, ent peamiselt on see siiski narratiivjutustus, mida antakse edasi keerulisemalt, kui peaks. Mis tuletab mulle meelde ühe teise korra, kus informatsiooniga ülekülvamisega on paremini saadud. See oli Reginleif Trubetsky väljapanek ajast paar aastat tagasi, kus ta kajastas seda, kuidas demokraatliku ühiskonna meediaruum käitub, kui üks mees, tema isa, poliitilisse erakonda astub. Kui selle loo peale nüüd tagasi mõelda, oleks ka Tõnuga samasse erakonda pidanud astuma. Solidaarsusest. Ja teisi tüüpe ka kaasa võtma. Kujutlusvõime riigis oleks kümme tuhat Vennaskonna-fänni Keskerakonda astunud, sellepärast, et fuck it, Vennaskond. Selline asi oleks muide Tõnule mingi reaalse poliitilise võimu andnud. Anna andeks, Tõnu.

Ja siis läheb teisele poole selsamal korrusel ja seal on üles rivistatud hulk fotosid äärelinna majadega, ja neid näitab lähedalt ja kaugelt ja elatuna ja elamatuna ja nii, et nad tunduvad õdusad ja nii, et nad tunduvad läbused, ja nii, et on pooleli ja nii, et on valmis, ja need on väga profid arhitektuurifotod ja see on asjalik asi, mida pildistada ka. Põhimõtteliselt terve pisike näitus. Aga ma liiga julmalt ei viitsinud süveneda, sellepärast et mind oli hea asjaga juba ära hellitatud. Üks mu kaaslane arvas, et pildireas on narratiiv peidus ja kurtis, et ei saa aru, kumba pidi see läheb. Üks teine kaaslane ütles jälle, et need on kõik keskformaadile pildistatud ja et see oli pikaajaline nikerdamine olnud ja et palju lahedamat fotograafi väga ei leia. Ma olen kuradi kolm korda juba käinud seal näitusel.

A' selle mehe – ta nimi on Paul Kuimet -  põhitöö, see, ma ütlen, on laks. See saab fotoauhinna. Fotoauhind kõlab suvalisemana, kui on, see on tegelikult väga tähtis auhind ja seda on raske saada. Need on väga väärt pildid ja väga väärt viisil eksponeeritud ja ma tahaks, et mu sõbrad seda eksponeerimise viisi laenaksid ehk varastaksid. See toob foto fookusesse, sa suhestud sellega. Eriti 'ullud on need leinapuu oksad, mis ülaltpoolt vaate kohale ripuvad, selline tunne tekib, nagu sa oleks kusagil koopas, aga see on tänav ja seal on veidra kujuga loik, pisike lind ääre peal. Kui sa hooletu oled ja ei viitsi seina pealt lugeda, et fotosid on kaks tükki ega märka pisikest teibist noolt pimeda toa seinal, siis sa leiad ainult ühe üles ja paras sulle.

päris elus on valgus palju soojem ja aparaat kõriseb armsalt.
ennem slaidi vahetamist tekib selle ümber selline hõõguvatest
äärtest nelinurk. lepindi foto jälle.
Triin Tamm oli karusellitemaatikat teinud. See sidus näituse kenasti kokku. Teater, mustkunst, lõbustuspark. On see seesama maailm, kus sõjad ja pagulased on? Muidugi on, mitte ainult otseses, igavas mõttes, vaid ka ajalooliste ja kirjanduslike paralleelide omas, see on alati olnud seesama maailm, vaata näiteks „Sadat aastat üksildust“ või vaata mustlasi. Tamm eksponeerib oma väljapanekul kuulsaid karussell-slaidiaparaate, mis teevad nunnut häält ja vastupidiselt moodsale küberneetikale töötavad kogu aeg jumala korralikult. Slaidid on kena kujuga ja neid on igasuguseid erinevaid. Minu lemmik oli fotonegatiivis, selle peal olid inimese käed ja raamat pealkirjaga „Kas on olemas Looja, kes meist hoolib?“ Siiski saab Triin Tamm vaid normaalse auhinna. Normaalse auhind on pisim praegu välja jagatud auhindadest, ehkki mõnes muus kohas võiks ta olla ka parim või ainuke auhind. Imetilluke videoaken väikesest ehtsast karussellist EKKMi väravas, mis suuremat teost sisse juhatas, oli samuti südantsoojendav.

Ja nüüd on tarvis, et sina sinna läheks. Kui sa sinna ei lähe, siis sa ei saa teada, kuidas on nüüd ja käid veel tükk aega ringi, arvates, et nüüd on nagu ennem oli. Niimoodi võidakse sust ette jõuda. Seal käib juba jumala palju inimesi. Aega on veel pooleteist kuu jagu ja sisse saab ilma tasuta.  Aadressi nimi on Põhja puiestee 35 ja sinnasamasse vahetusse lähedusse jäävad sellised huviväärsused, nagu Linnahall (jaluta sellest üle, treppidest ronimine on istmikule hea, heida pilk merele), Stalkeri korsten ja uus Lugemiku raamatupood, kust saab osta säherdusi keni asju, nagu ingliskeelne kokkuvõte Kristina Normani hüperdokist „After War“ ja Jaak Tombergi „Kirjanduse lepitavat otstarvet“ ja muid huvitavaid raamatuid. Ja Statoil, see on seal ka. Nendele, kellel on kergem kuhugi minna, kui mitu põhjust on.

41 comments:

  1. "Loož" on lummav. Eriti hea on teadmine, et "sa ei saa seda koju, mees." Kuigi tahaks. "Loož" on anti-kõrvaklapid ka. Seal on kõik õigesti.

    ReplyDelete
  2. Ainuüksi looži pärast tasuks ennast kohale vedada.

    ReplyDelete
  3. Replies
    1. poolteist kuud veel, vaata artikli lõppu. Ja tasuta.

      Delete
    2. TASUTA TASUTA TASUTA

      Delete
    3. haha, wow. see rida jäi mul kuidagi kahe silma vahele õ_o tänks, M. Looži tahaks justkui jõuda küll, ilmselt jõuan ka.

      Delete
  4. Sa käisid seal valesti, sa käisid avamisel, avamisel on kõik kohad kunstnikke täis, sa ju tead, et sa ei kannata neid, töid ei ole ka võimalik vaadata ja suur oht on kunstitekstiga piki pead saada.

    ReplyDelete
  5. Olen Rostoviga absoluutselt nõus. Üldiselt oli jah igav sitt. Ühe suure erandiga --- "Loozh".

    ReplyDelete
  6. Kui nüüd kunstinaudingute kategooriatesse minna, siis "Loož" esindas "seda, mida sa tavaliselt ei näe" - põhimõtselt see oli raami asetatud muusika ja pimedus, eksju. selle juures oli eriti oosum see, et see oli samal ajal ka "tuusalt välja mõeldud". kuimet esindas tehnilist meisterlikkust. ma millegipärast eeldan, et kumbki heiteritest ei viitsinud normani dokki ära vaadata, eriti seda alumist, mis, tuleb tunnistada, on näitustel videote näitamise nõrkus. koplimets oli viitsinud nikerdada, mumeelest oli nunnu reveal, teema ei pruugi hiilata erilise originaalsusega, kuid on eeskujulikult esitatud. also, värk hoidis kontseptuaalse tervikuna kokku ja sai isegi veits kunsti ülesandest ja, hm, ääremaadest räägitud, nii et eriti halb ei hakanud, suuresti, kuid mitte pelgalt tänu sellele, et tekstiga hoiti ennast väga tagasi.

    you people will have to learn to reward the good. also, nagu arksi isa arksile ütles, ära vaidle minuga kui mul on õigus.

    ReplyDelete
    Replies
    1. olen paari head dokki näitustel kohanud, kuid pean tunnistama, et kodusemas kontekstis on mulle neid kordades meeldivam vaadata. näitusel eelistan pigem lühemaid (kuigi, jah, ma ei tea pikk see Normani oma nüüd on) ja artsimaid, sõnadesse otse tõlkimatut videomaterjali.

      nt, pool aastat tagasi vaatasin ühel muidu igati märkimist mitte väärival kaasaegse kunsti näitusel üht paarikümneminutilist kunstivideot, mis kujutas endast oodi ühele kortermajale Prantsusmaal. olemuselt täiesti tavaline paneelikas, modernistlik-sürride momentidega. film oli täiesti tekstivaba: autor sõidutas vaataja rahulikus tempos läbi koridoride ühest maja otsast teise ja siis katusele, vahepeal jäid kaadrile elanikud oma igapäevaseid toimetusi tegemas. kaadrid olid ilusasti komponeeritud ja väga cool oli, siiamaani tugevasti meeles. minu poolt suur patt sildilt autori nime lugemata jätmine...

      PS. ma pole sinna jõudnud, kuid ilmselt on ka KUMU dokiõhtud päris hea mõte. olen ka enamuse viimasemast kavast oma kodudiivanil ära vaadanud

      Delete
    2. Inimese aeg on väärtus ja seda temalt nõuda on julgus, mis nõuab pühendumist. See ei ole enesestmõistetav. Mulle näib, et paljud teosed ei kasuta inimese pakutud aega kuigi hästi - nad nõuavad palju ja annavad vähe. Filmid näiteks ei kuulu kunstisaalidesse, olen veendunud, sest on peidus mingi solvang selles, et miski on alanud ilma sinuta ja nõuab tähelepanu ilma hoolitsuseta. Tuues võrdluseks kinosaalid, siis seal kinnitab kõik, et teos väärib sinu tähelepanu - istmed, vaikus, pimendatud saal, kust keegi läbi ei kõnni. Ja kõrvaklappide puudumine. Teatrites on seda rituaalset hoolitsust ehk isegi veel enam.

      Muide, kurikuulsast neljast kunstinaudingu kategooriast näib puuduvat miski, mis väljendaks liigutust - seda sama tundmust, mis tekitab äratundmist ja vähendab üksindust. See sama, mis paneb meid armastusluulet lugema. Ei usu, et see tingimata sõnast või jutustusest sõltuks.

      Delete
    3. Film kunstisaalis *peaks* ilmselt töötama nagu käima jäetud televiisor - sa jääd seda jõllitama. Aga selle tarbeks on sageli õige vähe huba. Normani asjal olid iseenesest alguste kellaajad küljes, nii et teadis arvestada - senikaua passid midagi muud.

      Ja "liigutus", ma arvan, et emotsioon läheb ideoloogia alla.

      Delete
    4. pühendumisenõude laiendaksin ka mittevideokunstile (väga laiata, siis lausa kõigile tegevusvaldkondadele, mis pole tingimata kunstiga seotud)

      kaks (kolm?) nädalat tagasi käisin ühes Kopenhaageni kunstigaleriis kevadnäitust vaatamas (sobiks ilmselt ka Martini eelmise näituserevu alla) ning ajas kulmu ikka kipra küll, kui pooled tööd olid enamvähem "nätsuga seina pandud". ma aksepteerin, et kõigile ei istu teoste taoline old-school eksponeerimine galeriis, kuid, kurat, ära siis too praaki sinna, sitasti pole ometi vaja teha. ka juhuse või olude sunnil kehvadest/odavatest materjalidest kokku pandud tööd saab näitamise tarbeks normaalselt vormistada. kui autor ei viitsi, siis mina ka järgmine kord ei viitsi.

      Delete
  7. Kui rääkida näitusest ja toetada heiterite poolt, siis näitusel oli kaks teost, mis kõiki teisigi püsti hoidsid - Kumeti põhitöö (kaks fotot pimedas toas) ja Samma "Loož". See on kaks kümnest. Tõsi, siin oleks hea olnud kuraatori otsus, mis praakinuks teoste laekumisel nõrgema töö välja või liitnud vajadusel kaks teost üheks. Iga tööga, iga veedetud ajaühikuga väheneb vaataja tähelepanu - ja see on loomulik, me kõik väsime. Eriti ruumides, kus on avar ja külm, eriti asjade ees, mis on uued. Sellega tuleb arvestada.

    Kaks viiest, see oleks juba hea. Ilma selleta aga üldmulje paratamatult kannatas. Ka Kumeti põhitöö ja Samma "Loož" oleksid paremini mõjunud üksinda.

    ReplyDelete
  8. Ma ei tea, kas ma eelistaks näitusi, kus on LIIGA vähe töid. also, selline vaateviis muudaks muuseumi kui sellise täiesti kasutult infoga ülekülvatud kohtadeks, idee kui sellise üleüldse. mumeelest tugevad tööd ennemini toetasid teisi töid. kahest tööst ei oleks moodustunud mitmekesine tervik.

    ma arvan, et sa oled kriitiline sellepärast, et niimoodi on sinu meelest kuidagi cool.


    ReplyDelete
    Replies
    1. noo, teatud piirini kulub üks korralik kvaliteedipolitsei ikka ära küll. kui nt maalinäitusele minna, siis on enamasti selge, mis tüüpi näitusega tegu. kunstinäituse alla on aga teinekord koondunud ka väga obskuurset kraami, mis lähemal uurimisel on lihtsalt halb või õnnetul juhul halvasti eksponeeritud (kuraatori bläkk).

      mida rohkem eri formaate (pildikunst, skulptuur/installatsioon, video, foto) ja ka erinevaid kunstnikke koos, seda olulisem roll on kuraatoril. näituseruumid tingivad samuti väga palju. Helsinkis oli 2010 näitus PEEKABOO, kus olid esindatud väga erinevad Lõuna-Aafrika kunstnikud. Kogu näitus hõlmas kahte korrust ning mitut täpselt paraja suurusega ruumi. Niimoodi mahtusid sinna ära nii video, graafika, maal kui ka toasuurured (ja väga bro'd) installatsioonid jpm. palju väärt kraami oli

      Delete
  9. Aus ning proportsionaalne kriitika arvestab maailma kõverusega. Ja tasustab head sama mööduga, kui ta karistab kurja. Kohati võib olla aus ja proportsionaalne käituda nagu Jehoova Jumal, kes ei pühkinud Soodoma linna maa pealt, niikaua, kui selle müüride vahel veel üksainus aus mees oli. Sellepärast, et säändset tulukest tuleks toita. Aga see ei ole üks nendest kordadest. See näitus sarnanes rohkem sellele, mida ma tahaksin näha, kui sellele kaasaegse kunsti karikatuurile, mida nii vahva vihata on olnud. Kahtlemata on tegemist mingi vahevormiga - raske oleks teisiti ja see on mõneti näituse formaati ka sisse kirjutatud, iga kunstnik eksponeerib ka ühte varasemat tööd, ma arvan, et see on selleks, et rõhutada arengu toimumist.

    Arenguvõime on aga oluline sellepärast, et kui distsipliin on arenguvõimeline, siis ta võib teha ükskõik mida. Kui distsipliin ei ole arenguvõimeline, siis oksendab paks naine igavesti VHS-lindil, impeeriumid tõusevad ja vajuvad, aga tema oksendab ikka veel.

    Teistviisi pannes - kujutame nüüd ette, et kuskil toimub "pool sotsialistlikku revolutsiooni".

    Õige reaktsioon: "Tuleb-tuleb-tuleb-tuleb, nüüd teeme ära ka, ainult veits veel, c'mon, c'mon, c'mon!"
    Kusine reaktsioon: "Kuidagi vähe on ikka sedakorda seda revolutsiooni... ma ei tea, ma vist ei taha sellega kuidagi seostatud olla, selles suhtes et neil on normaalseid pointe, aga siin nad ei tee piisavalt ja teisal pingutavad jälle liiga üle..." Need teised tüübid on KKE nagu. "Need, kes unustasid surra." Progress oli nende nina all, aga nad ei tunnistanud seda ja tulistasid seda seeläbi ka jalga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma ei ole küll piinlikul kombel veel näitusele jõudnud, ükskord peaaegu juba oleks, aga jaa täiega käib pinda küll see pidev snobism. Et kõik on sitt ja kehv ja piinlik on seotud olla, tegelikult nagu võiks ju siis ise ka pingutada ja äkki saab koos teha nii, et oleks äge ja ei oleks enam piinlik... Lisaks tüübid, kes ei tee ise sittagi, ainult võtavad sõnad, kuidas teised kõike sitasti teevad. Kurjad ja koledad on need Eesti inimesed või mina ei tea...

      Delete
  10. hmhm. kui ma Su paralleelidele õigesti pihta sain ja see minu öeldu pihta käis, siis: kindlasti ei pea ma lahenduseks midagi ära jätta. pigem promon ausat ja otsekohest kontakti kunstniku ning kuraatori vahel. st, kunstnikud loovad, kuraatorid kureerivad; ideaalses maailmas toimiks see kui hea tiimitöö.

    Soodoma linn on hea mitme laiuskraadi võrra minu jaoks kauge ning Jehoova Jumala motiivid mitmeti interpreteeritavad, seetõttu pigem laenaksin ma tolle naerusuise paralleeli järgi Su eelmise revu alt kriitikute ja kelnerite vahel. sel juhul vaataks ühe konkreetse näituse puhul kuraator-peakokk üle kunstnikkokkade õla ning välistaks juuksekarva sattumise serveeritava supi sisse. meil kodumaal just suuremat restoranikultuuri pole, ning mis on, võib seetõttu tunduda kole elitaarne, kuid restorani (erinevalt suvalisest puhvetist või tänavanurga burksikioskist) läheb inimene ikka peale elementaarse vajaduse rahuldamise ka teatud naudingut või elamust saama. Samamoodi võiks olla ka kunstinäitusega.

    oleks eriti tore kui publik saaks teha informeeritud otsuseid igal sammul. söögikohavõrdluse juurde naastes: kui vürtsine pole päris Sinu teetass, et Sa siis enese tahtmata ekslusiivelt mehhiko kööki ei satu; sealjuures, kui on tahtmine midagi teistmoodi-uutmoodi proovida, oleks ka selleks võimalus.

    ReplyDelete
  11. Ei, selline vaateviis ei muuda muuseumi täiesti kasutu infoga ülekülvatud kohaks. Selline vaateviis arvestab sellega, et inimese tähelepanuvõimel on piirid ja et inimese tähelepanuvõime eest tuleb hoolitseda. Ja ennetavalt: ei, ma ei mõtle siin, et rahvas tahab ainult tsirkust ja leiba. Ma ei mõtle allahindlusi sisu arvelt, ma mõtlen hoolitsust vormis. Sa ei loe ühe päevaga 5 maailmatasemel romaani läbi ilma, et su huvi ja keskendumisvõime viimaste romaanide juures paratamatult väheneks. Sama 10 maailmatasemel filmiga - viimaseid sa ei jaksa enam nõnda hästi vaadata, ükskõik, kes režissööriks ka poleks.

    Luiga, sa kirjutad, nagu ma tegeleks mingi tagajärjetu vihkamisega. See ei ole nii. Ja kohe kindlasti ei ole ma kriitiline sellepärast, et see kuidagi lahe oleks. Ära ole paranoiline, nii need asjad ka ei käi, pealegi ma mõistan küll, kuhu lahedus nihkunud on, eks. :) Ma olen kriitiline sellepärast, et näitust külastades tekkisid mul sellised mõtted ja nüüd ma mõtlesin neid jagada. Muidugi, ma nõustun sellega, et ergutav ja mõistapüüdev suhtumine is the key to the success, aga sellepärast allahindlusi tegema hakata pole ka mõistlik. Ma ei taha latti madalamaks lasta, see oleks minu meelest kaasaegsele kunstile solvav. I mean, kes tahaks, et teda kuidagi teistsuguste mõõdupuude järgi hinnataks?

    Igatahes: mu meelest ei erinenud hullult palju keskmisest tasemest. Tahaks rääkida hoopis Tõnu Tunneli fotonäitusest, see vajaks kiitust.

    Ma räägiks hiljem veel sisuliselt ka, et miks see minu jaoks töö töö haaval üldjoones keskmiseks näituseks jäi, aga praegu pean jooksma. Ja siis ütlen veel kähku ära, et no tõesti, tõesti ei tahaks ma, et Martin Luiga mulle kaasaegse kunsti vihkaja sildi külge kleebiks. Ei oleks see ju cool.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Et positiivne ainult positiivsuse enda pärast olla ei tundu ka hea idee olevat. Tegelt ei taha sedasorti positiivsusest meilt keegi.

      Delete
    2. Tegemist oli väga ühtlase näitusega, kus oli kaks staartööd - siin juba välja toodud - ja kaks neid toetavat introt (mõlema enda fotoread), mis olid sissejuhtused staarobjektidele endile ja sellistena mõlemal puhul õnnestnud. Eriti sellel ülakorruse tiigipildi eessaalis oli tõesti, tõesti kaunis fotograafia, eksju. Dry and very well done, igast nurgast imbus fotokvaliteeti.

      See polnud SHAZAM! aga shazam tuli niikuinii pimikus, kohe pärast seda ja sellega oli arvestatud.

      Siis oli veel üks väga lahe video ja üks veidi nõrgem, aga ka ok. Ja kui neid ära ei vaadanud, siis minu meelest ei seisa vormikriitika - ainus, mis jääb, kui sa videot ennast ära ei vaata, eksju :) - kuigivõrd kindlal pinnal. Selle loogika alusel, et fuck you video näitusesaalis jääb Raoul Kurvitza Cut I-II ka Kumus vaatamata. Ilmselt jäigi and the loss is yours.

      Mis annab meile - viiest kunstnikust kolm ehk enamus olid head kunstnikud. Ja ka nürgemad - karusseli ja suburbia - olid tugev kesmine.

      On alust rõõmustamiseks, ühesõnaga.

      Ja see veel ei räägi üldse sellest, KUI hea see Loož oli. See loož oli ikka väga, väga, väga hea. Issand, selle saaks NII PALJU SUUREMALT TEHA!

      Delete
  12. et midagi igavaks sitaks tembeldada, peaks kuidagi määratlema huvitavuse kriteeriumid minu meelest. et siis huvitav on selline sitt- ja selline ja igav sitt selline ja selline. Ja igav saab midagi olla üksnes ja ikka millegagi võrreldes. Mõned asjad on huvitavad erineval moel, näiteks ei ole Norman, Sammma, Kuimet jt huvitavad samal moel, nad on erinevalt huvitavad. NENDE KUNST TEEB ERINEVAID ASJU. kunst ei pea tekitama ühte emotsiooni, ta ei pea üldse emotsiooni tekitama (selleks et olla huvitav), ta võib tekitada ka midagi muud. "Looži" ei tee huvitavaks mitte see et ta on kõva kujundilaks, mida ta on, vaid see kuidas see kujund on destilleeritud ja et ta on teatud tagajärg, kunstniku ja tema objekti interaktsiooni tagajärg, Kujund on mingisorti saadus, mille päritolu on üsna maine aga mis ei tee seda sugugi mitte vähem poeetiliseks. Siis veel et sellel näitusel ei ole kuraatorit, milliseid töid kunstnikud näitavad on nende oma rida, see on kiras ka kaktaloogis. Täpselt samasugune saadus on Koplimetsa installatsiooni maavärin, mis vaikselt enanst üles kerib ja mis samamoodi on poeetiline kujund, mis on tekkinud teatud suhtluse ja suhestumise tagajärjel. Mõlemas teoses on narratsioon, teatud dokumetaalsus, , mis kulmineerub mingisorti füüsilise kogemusega- Loožis tühjusega, Juhtum nr 7s installatsioonivärinaga (vrd maavärin). oluline on, et see narratiivne osa- mida antud komentaariumis esindab märksõna kõrvaklapp on täpselt samaväärne kujundilaksuga. Oleks ju võinud lihtsalt ruunmi väristada või loožist muusikat mängida, kui nüüd labaselt väljendada, aga see on kaasaegse kunsti üks olulisemaid põhimõtteid - kujud ei ole kunagi sellisel kujul puhas, ta ei pretenndeeri universaalsele emole, mida ka katarsiseks kutsutakse, vaid võib apelleerida ka argisele, triviaalsele, ajakirjanduslikule, dokumentaalsele, mida kõik selle näituse kunstnikud teevad suurepäraselt. See ongi kunsti erinevalt toimimise alus, see ei ole kunagi ühene. See ei ole kunst, mis tahab tervele maailmale oma sümptomit näidata ja karjuda, vaadake ma olen haige või ütle mis mul viga on. see on kunst, mis teab täpselt mis tal viga on ja on seevõrd vähem hüsteeriline ja kunstnik ise on pigem tõlgendaja kui tõlgendatav ning vaataja pigem vestluspartner kui harrastuspsühhoanalüütik

    ReplyDelete
    Replies
    1. Eiei, sedasi läheb tobedaks ülemõtlemiseks ja tulemusetuks theorycrafting pihku peksmiseks, mine theorycrafti World of Warcraftis, seal saad teooriatega vähemalt oma loadouti optimeerida. Kunst on palju lihtsam. Lähed kohale - kuidas olla on? Huvitav? On sul igav? Igav? Well... fuck. Mission failed, art, mission failed.

      Seevastu nägin kunagi sellist kaasaegsekat (ühte paremat mis ma kunagi näinud olen) - oli paks kodune fotoalbum, selle peal oli 90ndateses kaldkirjas "Boring Cars" ja seal sees oli hästi hästi hästi palju igavaid seebikafotosid igavatest autodest. Autorehv. Tolmuse punase auto nina lössis kummiga. Auto tagant. Paar autot tänava äärde pargitud. Tuhat sellist fotot mida väikesed poisid umbes teeks. Igav oli, aga hullult huvitav. As opposed to Köler Prize: Igav oli. Olin ZA/UM Megaprojektile Harnankuri maalimas aga nüüd raiskan millegi pärast siin enda aega?

      Igavus on kunsti suurim patt.

      Delete
    2. Kunsti miljonist vormist kõige igavam on selline kus "vaataja pigem vestluspartner kui harrastuspsühhoanalüütik"

      Delete
    3. That said ma käisin jah avamisel, kus miljon närvidele käivat twentysomething jõlli ringi saalisid ja looži ei saanud sissegi. Äkki oli tõesti nii, et kui looži sisse said, siis läks kõik muu ka huvitavaks. Aga nüüd on juba kaevikutesse kaevatud ja kinnas vaidleb surmani välja, et see va kahe tuhande kolmeteistkümnenda Köler oli ikka üks paras kökimöki.

      Ses suhtes, et maketi nikerdus oli küll cool, huvitav on näha maketti, panga fuajees pangahoone makett on sama nunnu kui pimedas galeriinurgas panelkarajoonikas, aga lingvistiline okserefleks, mis tuleb "äärealad" peale sõidab sellest liiga tugevalt üle. Sa ei saa isegi vaadata nunnut nikerdust ega mõelda misiganes tunde-kujundi-idee peale mida see video-maketi kombo sus tekitab (taustaks kostab muide eka keldris vedelevast jörinamasinast lindistatud halvaendeline jörin (tudengitele ja liidu liikmetele tasuta) - tead küll seda, see mis igal näitusel mingi asja taustaks jöriseb.), sest hinges on ebaratsionaalne hirm, et see kunstihaigus mis paneb asajdele pealkirjaks "äärealad" võib (nagu HIV pärdikult inimesele) ka sinu külge hakata. "Äärealad" on nagu rõuged kunsti palgel, and not the kind that leaves cool scars, the kind that kills the newborn.

      Sada aastat on ZA/UM'i tagalas valmimisel olnud nimekiri sõnadest mis on nagu rõuged kunsti palgel. Kunsti haiguse sümptomite nimekiri. Miks see juba avalikkuse ees pole, tohtritele refereerimiseks?

      Delete
    4. Modernismiajastul mõtlesid ennast täis kunstnikud välja sellise idee, kus kunsti ei koti, kunst ei pea kellelegi vastu tulema ega kellegi jaoks midagi tegema, kus kunst on metafüüsiline kõrgus ja teda ei kepi miski ja kui Sina plebeiroe tahad miskit sellest kunstist siis burden-of-proof stiilis burden-of-transcendence on sinu kanda. Mina hängin siin galeriis ja ei tee midagi, mina olen vaarao kass, sina kunstikülastajasitt, sina näe vaeva, et mind hinnata.

      That's a really fucking stupid idea ja mul on hea meel, et modernism läbi sai. Me oleme nüüd paremas maailmas, kus pilet metafüüsilisse igavikku on paar kopitak kallim ja vaarao kass peab nüüd juutuubas vähemalt naljakat videot tegema.

      Delete
  13. ehk siis kokkuvõtvalt: kunst olgu kui lihtsa elu sille ja andku ennast ennast igast asendist igal ajal kohe kätte. Ja kui ei anna, siis mingu pekki? Ei tea, kehitan õlgu. kogu respekti juures Tõnu Tunneli suhtes, kellest siin eelnevalt juttu oli: see tema viimane näitus näiteks algab ja lõpeb iseenda ülevalgustatud kujutisega, kõik see, mis vahepeal on dekoratiivkunst, millega võib ju kontorinurka kaunistada, aga mille puhul mõelda pole suurt millegi üle. Tunda ka ei ole midagi, trikki nagu ka ei ole ja ta ei katsugi varjata, et ei ole. one boring oneliner. On küll lihtne, on küll esteetiline ja mida veel, aga vot selline 86. aasta fotoklubi fotokunsti näitust meenutav asi on ikka täiesti pointless crap. Ja ma tean, et ta on võimeline palju enamaks ja ma tean et ta on hea kunstnik. EKLi Kevadnäitus ja Kunstihoone programm ja bukleti kujundus meenutavad mulle järjest enam Valgevene kunstnike Liidu fakking Dom Hudožnika`t oma täitsa putsis esteetikaga, mis isegi 1965. aastal oleks tundunud tõeliselt mõttetu purjus külameeste amatöörsürri revivalina, kes nädalavahetuse viinavõtmise ajal ka peldikuseina mõne pildikese sirgeldasid. Köler Prize`i kunstnike puhul sihukest jama ikka ei ole. Aga juhtub ka et võib vaadata ja mitte näha. Sest selleks et näha tuleb kõigepealt vaatama õppida. Nagu Luiga artiklis ütleb: inimene on keeruline olend, mistõttu minu meelest ta ei ole ära teeninud üksnes easy to digest kunstihamburgereid. nagu ma eelnevalt ütlesin ei ole olemas ühte universaalset hea kunsti kogemust, on palju erinevaid viise kuidas seda kogeda. Soovitan proovida kui siin juba modernismi lõpu üle rõõmu tunti.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh fuck jee, panen Kunnust ja tsiteerin iseennast varasemast kommentaarist: "Ma ei mõtle siin, et rahvas tahab ainult tsirkust ja leiba. Ma ei mõtle allahindlusi sisu arvelt, ma mõtlen hoolitsust vormis."

      Tõsi, nõustun sinuga Tunneli näituse osas, tegemist oli esteetika, vormiga (ja nõustun, et sealgi oleks saanud timmida siledamaks veelgi) - kuid ma võtan iga kell puhta esteetika kui ebaõnnestunud mõttemängu. Lisaks ei leia ma, et ideid "kergesti kätte andes" need kuidagi vähem väärtuslikumaks saaksid. Nah. Pigem on tegemist vormilise võiduga - mõte ja arusaamine ise seavad niikuinii juba takistusi teele, milleks seda teha siis veel vormiga.

      Need on muidugi vastandlikud seisukohad. Ma leian, et suhtlus ja mõistmine on sedavõrd keerulised, et nende toimimiseks peavad mõlemad pooled andma endast absoluutse parima - ning jah, eriti peab seda tegema see, kes algatab suhtlust või seisatab laval. Kultuur, sh kaasaegne kunst, võidaks sellisest lähtepunktist palju.

      Kui öelda seda Luiga komrevolutsiooni metafoori abil, siis oleks Lenini uus deviis: "Pingutada, pingutada, pingutada!". Almost there, but not quite yet - aega looberitele puhkama jääda meil pole. Anders Härm võib olla võitmas, kuid mitte veel võitnud.

      Südamerahuks ütlen ka, et ma tõesti ei taha olla see tüüp, kellele ainult Franz Ferdinand meeldib. Ma ei räägi selle kasuks. Ma tõesti tahan mõista, ma tõesti tahan vaadata - õppida vaatama. Kuid ilma, et ma peaksin vaimselt EKAst läbi astuma. Sest sellisel juhul on suhtlus ebaõnnestunud: kommunikatsioon siseringides pole probleemiks, see on mõistmine ringide vahel, millest meil puudust tuleb.

      Ja igaks juhuks mainin ära: mulle ei tundu ka, et mu kriitika mu viimasele väitele vastu käiks. Kriitika on alati kas küsimus või ettepanek (ja vahel ka uppuja käsi merevees) - ilma mõistmiseta pähe tuupida ei tundu samuti mõistlik olevat.

      PS. Tunnen, et mu kommentaari-power on järk-järgult vähenemas. Nagu jookseks mingit maratoni ja tahaks lõpuni jõuda, aga staminat jääb väheks. Alguses sprindid küll nagu boss, aga juba kolmandal kilomeetrit surevad jalad alla ära. It sucks. Loodetavasti olen siiski enam-vähem mõistetav veel.

      Delete
    2. Ole nüüd, kunst ei pea iginiiske vituga libu olema. Ta peab sulle nii palju kätt ulatama, et sa vähemalt natukenegi usuks, et siin on midagi mille üle mõtlema hakata.

      Seda kätt ei ulatata tihti. Tihti pole ka seda mille üle oleks mõtet mõtlema hakata.

      Delete
    3. Siin Anoni jutust justkui selline mulje jääb nagu Köler ei oleks ennast "kergelt kätte andnud..." Vaidlen vastu. Andis küll. Sai kasutada odavat omadussõna "efektne", sest mis need Loož ja kaks tiigipilti siis olid, kui mitte efektsed? Isegi Normanni teine dokk oma iiveldamaajava kaldpinnalt vaatamisega ja see mürin selles pisikeses kambris - kõik WOW! peal väljas. Samasugune lausa krimka tvisti meenutav lüke oli ka The Unfortunately Titled Äärealade Suburbia Tööl. Ainult karussell ei ajanud seda taga, kuigi need karussell-slaidimasinad iseenesest on nii armsad asjad, et ei saa muud, kui proovida südameid võita - selleks nad 50tel disainitigi...

      Minu peal said tööd WOW-efektiga hakkama (tavaliselt ei saa), Aleksandri peal ei saanud - pigem on selles vastuvõtu erinevus, mitte Anoni pakutud tehislikes eraldusjoontes.

      Need tehislikud eraldusjooned möödund ajas.

      Delete
  14. nii kunsti tegemine kui kunsti "tarbimine" on juba oma olemuselt niipalju elitaarsed tegevused, et publiku "seedimise raskendamine" omaette eesmärgina (millele Sa, Anon, justkui viitad) on küll üks f. rumalamaid taotlusi, mida tean.
    palju temaatikat, millele see "kompleksne übermenschikunst" viitab on juba kordades selgemalt ja meeleolukamalt kasvõi Žižeki poolt Youtube'is läbi võetud; milleks mulle see veel näitusesaalis? parem lähen loen sellest raamatut kas kodus või Kalaranna leboplatvormidel.

    kõik institutsioonid iganevad, liikmed vananevad. Arrak teeb jätkuvalt oma pilvepäid. oma kodu seinu tapeteerima ei kisu, kuid ta teeb neid hästi. kvaliteet. mitmete teistega on sama lugu. lõputult EKL'ile puid alla panna on aga väga tiinekas.

    alustad Sa sellega, et T.Tunneli pilte vaadates Sul pole midagi ei tunda ega millestki mõelda, samas lõpetad mõttega, et pole üht hea kunsti kogemust. Su jutu järgi on aga vaid üks tõeline kunstikogemus, mis ruulib kõigi teiste kunstikogemuste üle: just see, mis Sul hirmsasti mõelda laseb...

    mul nt on väga hea meel, et läbi on nii esimene modernism kui ka sellele järgnenu. enter the unknown. enam ei pea end iga hinnaga vastandama vahetult eelnenule.

    (kirjutasin seda nüüd nii mitmete pausidega, et vahepeal on juba mitu uut kommi tuld :S)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Normani dokk tundub huvitav, kuid mida ta sellega taotleb? kui ta moraliseerib ja kutsub üles, siis on see kunstiprojekt oma olemuselt väga kõrgmodernistlik - muuta olevat ühiskonda, püüelda parema tuleviku poole. ajalooraamatud aga räägivad meile kui tõhus taoline ettevõtmine pelgalt kunsti tehes on.

      selle sama mõtte saab nt taandada paariks sõnaks ja maalida papptahvlile ning siis avalikus ruumis aktsiooni korraldada - kõlapinda leiab see niimoodi kindlasti rohkem. kõlapinnast rääkides, miks see Youtube'is juba pole? otsisin, ei leidnud.

      veel on meie süsteemis võimalik teha projekt ja orgunnida nt eurorahasid, et kõnealustele immigrantidele kasvõi keelt õpetada või naabri kaevust veetoru vedada. OK, OK - ta on kunstnik, mitte aktivist. aga miks siis just selline teema?

      minu idealistlikust vaatevinklist: mõte on ju hea, kuid vorm (vormivalik) - antud kontekstis ja oma olemuselt - nõrk.

      Delete
  15. Svendsen "Igavuse filosoofias": "Eksistentsiaalset igavust tuleb seevastu fundamentaalselt mõista kogemise nappusest lähtuvalt. Probleem on selles, et me püüame seda igavust ületada aina uuemate ja tugevamate elamuste kuhjamise abil, selle asemel et lubada endale kogemiseks aega." ja aega see näitus tõepoolest võtab. ja kui sa selle aja võtad siis ta sinus ka oma asja ära teeb, ma arvan nagu Luiga ja Kurvitza näited edukalt demonstreerivad. Aga kui sa ei võta, siis võib vabalt see kõik sinust ka mööda minna keset totaalset ja igikestvat igavust. Ja selles on vaataja ikka ise süüdi. Kui kõike seda - klappe, videot ja mida iganes muud, mida siin peljatakse, näitusesaalis ei oleks, siis enamustel juhtudel võiks rääkida hoolitsuse puudumisest, sest siis valitseks seal tõeline kaos. Ja ma ei arva, et see oleks ilmtingimata ideede läbimõtlematuse tagajärg, vaid teoste enda orgaanika. Aga mis puutub "hoolitsusse vormis", nagu helen seda nimetab, siis minu meelest jagatakse seda ikka Köleril kuhjaga, viiest kunstnikust vähemalt neli on ajanud selles suhtes juuksekarva ka lõhki.Ning vaatajate ees poetakse kõigest väest ja selles pole midagi halba. Selle näituse vaatamise kogemus on tehtud nii lihtsaks ja kättesaadavaks kui võimalik ilma tegemata kompromissi teose referentsiaalse tasandi ning iseenda autoripositsiooniga. Oleks ilmselge ahistamine kui galeriis filme ei näidataks, see, et kunstis võib potentsiaalselt teha ükskõik mida, ongi tema suurim tugevus ja vabadus. Härm vist kunagi kirjutas isegi ühes tekstis midagi selle kohta. Ma kindlasti ei pidanud "hämamist" kuidagi strateegiliselt õigeks taktikaks, pigem vastupidi, vaatajale tuleb vastu tulla ainult selle piirini, mis on hädavajalik ja nii, et teos ei kannataks. Vaatajal on õigus mittesuhestuda, aga alles näituse läbivaadanuna on tal õigus öelda, kas tegemist on sita või siiski millegi muuga. mis ma selle EKLi näitega tahtsin öelda on see, et kui otsida Köleri autorpositsioonidele alternatiive, siis on valik suhteliselt kesine. kevadnäitus peaks meile justkui kinnitama, et näete kui palju erinevat kunsti on Eestis olemas. See on bullshit, see on kunst mis üksnes näib erinev, tegelikult on see erakordselt kitsas ja üheülbaline kunstidiskursus tema toimemehanismi või kogemisviisi põhiselt. On vähesed kunstnikud, kes sellisel meetodil - idiosünklraatilise omamaailma loomine- suudavad järjekindlalt hästi töötada: Kurvitz,Toomik,Semper, Ole, Mäetamm. Arrak ei ole üks nendest, Arrak on iseenda paroodia. Kaasaegset kunsti tihtipeale jälle süüdistakase ühekülgsuses ja Köler näitab edukalt kuidas paljusus kogemisviisides tegelikult toimib, sest need autoripositsioonid on päriselt ka erinevad. Ja minu meelest just seda Luiga oma tekstis väljendabki nende erinevate "auhindade" jagamise kaudu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja Ultima Ratio kommentaariauhind läheb...

      Ole hea, ütle nüüd kõigile, kes sa olid ka, muidu me ei saa sulle su auhinda kätte anda.

      Delete
    2. hahaha, I bet you wanna know, but want tell, nii oleks ju sitaks igav :)

      Delete
    3. Kurat, kes see oli? Ma tahaks teda kirjutama. Hea küttega ja arusaadav, saatis mingeid nimesid ja asju pikalt ka aga samas ei jätnud muljet nagu sooviks halba või urgitseks - pigem lihtsalt kommunikatiivsusest. Kas nüüd peab sõrmejäljed Härmsile ette näitama ja laskma tal identifitseerida? (Ja kas... iseennast?)

      Delete
  16. no see ooperiloož on pigem Thiefi screenprint

    ReplyDelete
  17. ma tahan Pravda't - only important news. no comments.

    ReplyDelete