Friday, May 3, 2013

Miks seda kõike vaja oli?

Oudekki Loone
Antud arvustus ilmus mõneti muudetud kujul ajakirja  "Looming" viimases numbris.

Mihkel Kunnuse „Minu eugeenika saladuse“ lugemine on justkui Walmarti riiulite vahel tiirutamine. Laudid on täis mingit sätendavat ersatsi, kuhjade viisi kaupa, kuid kaasa võtta pole midagi. Härra Kunnus esitab hoolikalt tuntud kriitilisi küsimusi liberalismi ja õiguskeskse maailmavaate kohta: ajaloo ignoreerimine, arengu võimatus, õiguste ja moraali vahekord, universaalsete õiguste olemasolu probleem, kogukonnatunne ja soov tuttavat säilitada kui väärtus, tolerantsi elastsus jne, flirtides pisut ka relativismi ja tema piiridega. Kahjuks pole Mihkel Kunnus aga lugenud ei autoreid, kellega ta nõus ei ole (Lenin, Stalin ega isegi Marx, kelle olemasolust ta paistab vähemalt kuulnud olevat), ei autoreid, kellega ta võiks nõus olla (nt Robert Scruton või John Kekes, kelle olemasolust ta vist kuulnud ei ole) ega ka neid, kes samadele probleemidele natukene teisest nurgast lähenevad (nt Isaiah Berlin, Bhikhu Parekh, Giovanni Sartori või Michael Walzer). Veel enam, analoogilisi küsimusi on arutletud ka eestikeelses pluralistliku diskursuse filosoofias, viimaste argumentide käsitlemine oleks härra Kunnusele andnud vähemalt võimaluse osaleda kohalikus intellektuaalses arutelus ning selle kogumiku olemasolu mingil määral õigustanud.

Härra Kunnus heidab Eesti noortele ilukirjandusautoritele ette, et need ei püüagi Dostojevskini hüpata, kuid kahjuks ei tea ta isegi selle lati olemasolust, mille alt ta ise lihtlabaselt läbi jookseb. Ta ei tegele oma esseedes konservatiivse positsiooni õigustamisega või omaenda moraalieelduste üle arutlemisega vaid mõningate maksiimide esitamisega ülespuhtud vormis, pikitud justkui otsingumootori poolt kokkutassitud tsitaatide riviga, püüdes niiviisi koolikirjandi vormile gümnaasiumiseintevälist kasutust leida. Autor üritab saavutada võimu nende üle, kes talle tuttavat maailma hävitavad või reformida püüavad, üritades anda intellektuaalset vastulööki, ent relvad jäävad nadiks. Nii interpreteeribki Mihkel Kunnus sõnavabadust vabadusena solvata, haarab suvaliste vastikute väljendite (fašistlikud lehmad[1])või õlgmehikeste ehitamise järele (vasakpoolsed autorid ei tegele absoluutse tulemite võrdsusega, isegi Vene kommunistid ei tegelenud, Stalin nimetas kunagi võrdsust väikekodanlikuks ideaaliks). Rafineerimata jõhkrused paraku aga ei vihasta, vaid panevad haigutama ja lehte keerama, lootes, et ebaõnnestunud ärritamiskatse siiski mõnda mõttepoega varjab. Muide, ei varja.

Kroonilise alalugemuse tulemusena on esseed täis silte „kommunism“, „Kristlik maailmavallutus“, mille „ilusaimaks žestiks“ on „inimõigused“, kuid jääb ebaselgeks, mida nendega täpselt tähistatakse ja kuidas see kõik omavahel seotud on. Lugeja ei saa teada, kas ja miks maailm oleks teatrita parem paik, kuid talle taotakse läbi mitme essee pähe Richard Rorty tsitaat inimesele kestva valu tekitamise tõhusaima viisi kohta ning fraas humanist Settembrini norimisest proua Stöhri kallal. Odavale ersatskaubale kohaselt ei ole selge, kas härra Kunnus on tsiteeritud teoseid ka tegelikult lugenud või pärinevad fraasid mingist ülevaatekogumikust, viimast hüpoteesi kinnitab ka aus ülestunnistus leheküljel 179 „Paraku siinkirjutaja suurt rohkem Maughamist ei tea ning oletus Muti ja Maughami kirjanikutüüpide kokkulangevuse kohta on tehtud ühe 1982 aastal „Edasisse kirjutatud artikli põhjal, kus Mutt tutvustab Maughami tema „Miraaži“ tõlke ilmumise puhul“.

Tundmatuid argumente ja lugemata raamatuid on tõepoolest väga keeruline, kui mitte võimatu, sisukalt
analüüsida ning seejuures midagi uut pakkuda ning ilmselt seetõttu on otsetsitaatidest vaba ala täidetud kuulutuste ning seisukohavõttudega: Turovski on „erudeeritud, sõnaosav ja empaatiline“, Mikk Pärnits „siiras ja siiralt ennastimetlev“, Majakovski elulugu pakub „eeskujuliku näite peremudelist“, Maie Väli essee on „igati asjalik“, õigusi nõuavad „jalgadega trampivad lapsukesed“ (viidates siin tüüpilisele konservatiivsele arusaamale, et amorfsest inimmaterjalist kujundatakse läbi traditsioonide vastutusvõimeline täiskasvanu). Ratsionaalse kriitika esitamise vajadusest päästab ebasümpaatsete vaadete esindajate mõtete „loomulikult“ ebaloogiliseks kuulutamine: esseed otsivad lihtsalt emotsionaalset konsensust nendega, kellel on juba ette samad väärtused või kellele meeldib samu inimesi lüüa, näiteks naisi, juute ja seksuaalvähemusi. Autor ise seab ennast aga mugavalt tugitooli, kus ta saab (kujuteldavatel) jüngritel pead patsutada ning õpetussõnu jagada, kuidas tegelikult käituma peaks. Õiguste olemasolu muidugi annab teistele mingi oma privaatsfääri, kus nende autonoomia on kaitstud ning Mihkel Kunnuse dotseeriv hääl ja sõrmevibutused kohta ei oma. Seetõttu talle õigused ei meeldigi. Kui selle teose roosad kaaned oleksid lõhnastatud, võiks arvata, et härra Kunnus püüab võita mõne seesuguse daami südant, kes küll raamatuid armastab, aga neid eal kätte ei võta ning kes imetleb iga arvamust, mis Postimehe juhtkirjast teravam julgeb olla. Praegu aga jääb selle raamatu ilmumispõhjusena ehk ainult autori bariccolik soov täita koduse raamatukogu pikad riiulid omaenese väljaannete lugematute koopiatega.

[1]    Iroonilisel kombel on „fašistlike lehmade” argument on muidugi läbinisti liberaalne, Kunnust häirib, et feministid demonstreerivad, kui ebamugav on kui sind vaadeldakse vahendi, mitte eesmärgina)

Samal teemal: Martin Luiga revüü.

66 comments:

  1. lugemuse puudumine kunnuse (nagu ka iga teise inimese) puhul ei häiriks üldse, kui tal esineks originaalseid mõtteid. aga ei esine eriti ju. lugemus on overrated. aga..

    koolikirjand. koolikirjand olen mina ka sageli kunnust lugedes mõelnud. aga samas, ega sa ei saagi eriti midagi muud teha, kui oled keskendunud rim jobile, mida vajavad sult mutt, veidemann ja teised tühisused.

    muuseas, kundera on väga vaimukalt märkinud, et kunnus ei tõlku tsehhi keelde, olevat liiga munane.

    ReplyDelete
  2. Hõah, see oli nüüd küll väga pingutatud vastu tuult kusemine :D

    ReplyDelete
  3. Lugejakiri:
    "Olin päris jahmunud. Nii totaalselt ärapanemist ei mäletagi. Muidugi, autor libastub juba kergelt, sest niisugune tigedus reedab, et asi pole koššer. On Teil olnud mingi kana kitkuda? On ta äkki tagasitõrjutud armunu -- just niimoodi näeb see välja. Igal juhul on siin mingi maailmavaateline, sallimatu hüsteeriline hoiak. Kusjuure erinevalt L. Luksist ta ei põhjenda eriti midagi. Annab mõista, et "harimata siga". Üldiselt oleks olnud tema poolt viisakas arvustamisest keelduda. Aga ta paistis seda võimalust nautivat."

    ReplyDelete
  4. Kas etteheide, et keegi pole lugenud samu raamatuid mis mina, pole veidi liiga elementaarne, üldiselt kättesaadav ja kasutatav selleks, et sellega asendada sisulist argumentatsiooni? Ehk et see oli nüüd huviäratajana hea küll, aga väga tahaks lugeda ka detailsemat ratsionaalset kriitikat seltsamalt ideoloogiliselt positsioonilt.

    ReplyDelete
  5. Kunnus vähemalt mõtleb aga akademismi tsiteerimise-tripp on ammu muutunud näiliseks vormimänguks. Väga nõus joonase siinse kommentaariga.
    Kunnus ise ka tsiteerib vahel päris palju ja see on ainuke asi, mis mind mõnikord tema juures tsipa häirinud on - ise eelistan raudselt lugeda mõtteid ja eelistatult autori mõtteid. Tsitaadid võiksid vaid toetada või juhtida mõtterajale, et mõtlemise suunda arusaadavaks teha. Ülikoolidest on läbi käinud hunnikute viisi mehi-naisi, kelle kirjutised aga koosnevadki tsitaatidest sisaldamata samas ühtegi originaalset mõtet või vaatenurka. See on muidugi suuresti puuduliku haridussüsteemi viga, mis on orienteeritud faktiteadmistele ja tuupumusele, kuid mitte mõtlemisele kui tunnetuslikule protsessile. See "lugemus ja tsiteerimis"-muster on saanud paraku kujutluseks haritusest.
    Teine asi mis siit läbi kumab ja mind ammu tõsiselt häirib, et kõik (!) taandatakse parem-vasak skaalale. Ei ole nii, et mõelda on võimalik ainult parempoolselt või vasakpoolselt - mõelda on võimalik ratsionaalselt ja arukalt. Loominguliselt muidugi ka. Kogu elu ja olemine ei koosne millegi poolt või vastu olemises ja õige asi vales kontekstis ei pruugi enam kaugelti õige asi olla.

    ReplyDelete
  6. Mul on see eugeenika veel lugemata, aga nüüd tekkis räme EELARVAMUS. Ei, mitte Oudekki arvustuse pärast, vaid sellepärast, et ma võtsin otsida teisi arvustusi veel.
    (eel-ääremärkus: Mõnes mõttes on see ka hullupööra kurb, et meil on nii väikesed tiraažid ja lugejaskonnad (konkreetses valdkonnas), et autor jõuab igale lugejale täiendavaid selgitusi anda.)
    Nende teiste arvamustega, mõned leidsin, oli nii, et iga arvustuse (välja arvatud Postimees, mis ei näita kommentaare vanemaid kui 3 kuud) all oli Kunnuse enda kommentaar ka, nagu siingi.
    Ja see minu eelarvamus ongi sihuke: a naxyi ma loen seda kui pärast tuleb ikkagi välja, et ma olen tekstist valesti aru saanud ja autor peab personaalselt selgitama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu meelest see on sümpaatne, et Qun oma revude all seletamas käib. See on netiajastu kirjanduslik traditsioon. Vaata ka seda "Black Booksi" DVD ekstrat, kus Bernard vastab kirjastuse tagasilükkamisele kirjaga, et tagasilükkamistele pole küll etiketikohane vastuseid saata, aga ikka nad on seal kõik "piss-midgets".

      See et Eesti on väike on ka kõva. Kõik tunnevad palju kuulsaid inimesi ja peaaegu iga inimene on kuulus.

      Delete
  7. See oli nyyd tõesti täppi arvustus. Ega paremini ei saagi viisakalt öelda, et inimene on harimata aga endast väga heal arvamusel. Fakt on, et kui keegi, kel teadmised koolimatemaatika tasemel, proovib raakida kaasa debattides, mida peavad õpetlased, siis teda tavaliselt ignoreeritakse, Oudekki vähemalt viitsis mehele lugemisnimekirja anda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Keda sa lollitad, Oudekki

      Delete
  8. Oudekkil vist väga suur rahuldamattu värk härra Kunnusega, see on on kõige loogilisem järeldus...

    ReplyDelete
  9. pidasin zaumi lugejaskonda veidi intelligentsemaks, aga näed, siin hoopis levib arusaam, et oudekki kriitika kunnuse tekstide suunal tuleb mingist rahuldamatusest.

    ReplyDelete
    Replies
    1. see on vist ikka kunnuse lugejaskond, kes siin kunnuse eeskujul seda rahuldamatuse hüpoteesi levitab. paraku. äkki sisuliselt polegi mitte midagi kunnuse kaitseks öelda.

      Delete
    2. Eiei, miks siis kohe sedasi kurjalt isiklikuks minna? Kunnus on päris tore, lihtsalt tema artiklid on kuidagi... imelikud. Mõtet vähe, vahtu meeletult, põhieesmärk tundub olema provokatsioon - no kas julged vaielda, teine? ma vaidlen su tükkideks, mul on tsitaadikahur ja ma ei karda seda kasutada!

      Delete
    3. Ja kui naine võtab ette Kunnuse kritiseerimise, siis rõhutatakse kohe tema sugu. Odot..

      Delete
  10. Ei pea ennast kuidagi kritiseerimatuks, näiteks Luiks ja Luks kritiseerisid mind ju igati asjalikult ja asjatundlikult, käesolev aga on aga nagu Saksa teismelise soeng st ülipüüdliku hoolega loodud hooletus. Siin pole ju midagi argumenteerida, lihtsalt on võetud need omadussõnad, millega mind tavaliselt iseloomustatakse, ja pandud need mehaaniliselt eitusesse. Pluss virutuskatsed a la Kunnus ei salli Bariccot, järelikult peaks teda temaga sarnaseks nimetama.


    Ühltasi kinnitan, kõik (mitte)rahuldamatuse hüpoteesid on tõesti väärad, puudub igasugune selle tasandi kokkupuude.

    Aga oleme ikka sõbrad edasi :)

    ReplyDelete
  11. päevake peale selle arvustuse siin ilmumist avaldas üks meie laisem kaastööline soovi su raamatut lugeda, öeldes, et sa tundud "prosta mees, oma jope ja partei liige viisteist aastat". lubasin anda.

    üldiselt võib vist öelda, et kõik võitsid veits, aga miski ei muutunud.

    ReplyDelete
  12. ma ei ole Kunnuse raamatut lugenud ja seetõttu ei oska hinnata selle suhet O.L. arvustusega, samas mulle meeldib, et see arvustus on andnud hea litaka vastu kinnikasvanud konnatiiki, pannud (olude sunnil või mõttelaiskusest, alkoholist, teadmatusest) ühise "kultuurivälja" moodustavad inimesed üksteisest maailmavaateliselt eristuma.

    ja tõestanud, et mingil veidral põhjusel leidub parempoolse maailmavaatega inimeste seas maru palju patriarhaalseid, seksistlikke, kokkuvõttes alaarenenud seksuaalsusega inimesi.

    ReplyDelete
  13. Hellõu,

    mainiksin ära, et mulle jättis Kunnuse kunagine arvustus Sirbis mu raamatu kohta mõttetu mulje. Enamus oli temast ja tema enesedemonstreeringust, vast ehk veerand arvustuses adresseeris mind/teost. Tal nagu poleks originaalseid mõtteid, kõike peab tsiteerima ja kõigele viitama... Noh, ma olen samas lihtne poiss. Mulle tundus, et inimene, kes kasutab nõnna keerulisi sõnu ja väljendusviise, ei tea ise sittagi. Esineb teiste ees ja kasutab arvustatavaid platvormina enda näitamiseks. Selline mulje jäi.


    ReplyDelete
    Replies
    1. Orgiginaalsuse pidamine mõtte väärtuseks pole just kuigi originaalne mõte, selline romantiline klišee, mis 21 sajandil eriti massiliselt korrutamist leiab.

      Nimetet arvustust peeti aga "Sirbi" aasta auhinna määramisel keskseks. Aga küllap on seal toimetuses lollid, kellel ühtegi originaalset mõtet pole (Loone arvustus on seevastu kahtlemata vägagi originaalne).

      Eks lugeja võib ise näha palju seal originaalsust ja mitteoriginaalsust on
      http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10096:stepihundikutsika-dialoogi-ihkav-monoloog-uue-polvkonna-arvustus&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3284

      Delete
    2. Ehk ongi su komistuskiviks püüd originaalitseda. Ehk on "Sirbi" komiteed sinu jaoks väärtuse ja mõtekuse mõõdupuudeks - mul mitte. Mulle tundub, et sa upitad ennast teiste kirjutiste najal samal ajal ise mitte midagi kirjutades. Kui oleksid ise mingi romaaniga väljas, kuulaksin vast rohkem. Jäänud on hoopis selline mulje, et mingi snoob tuli tsitaadikogumikuga korda looma ja imestab, et teda ei kuulata.

      Delete
    3. Pärnitsale - tegelikult on see tervitatav, et meil leidub ka neid kriitikuid, kes ise sealsamas kirjanikud pole. Ma pole üldse nii kindel, kas kirjanikud teineteisele arvustusi kirjutamas nii väga hea idee on. Pealegi võtab argumentatsioon "Tee siis ise paremini, kui sa nii palju vingud" inimeselt õiguse enamikes asjades kaasa rääkida. Tumm maailm aga, kus ainult kirjanikud räägivad raamatutest ja poliitikud poliitikast, oleks vägagi nukker.

      Ühesõnaga, pliis ära kirjuta romaani, Kunnus!

      Delete
    4. No oleneb, milleks keegi arvustust kirjutab. Muidugi ei kõlba arvustajaks ilma mingisuguse taustata kingsepp või Rimi kärulükkaja. Samas ei pruugi hea olla ka ülekvalifitseerunud intellektuaal, kes iseenda tarkuses kinni. Mulle jätavad enamused arvustused tihti hiljaksjäänud nõuande mulje: teos juba ilmunud, mis nüüd enam targutada. Arvustused väljaannetes on mu teada rohkem ärilise väärtusega: need suurendavad-vähendavad teose müüki läbi nende tutvustamise läbi ühe indiviidi vaatenurga. Teine asi on süvaanalüüs, mida tehakse teoste kohta kuni dekaade hiljem. Kõige hullem muidugi kui arvustajal endal sõnad puuduvad ja peab oma arvamuse õigustamiseks-selgitamiseks surnud inimeste selja taha hüppama. Noh, üks-kaks viidet ja ladina- või prantsusekeelne tsitaat on ju lubatud. Mul on nii või naa pohhui, kuna kaks lehekülge Sirbis tuli ära. Kerge solvukas lihtsalt, kuna jäi siuke fiiling külge, nagu oleks mu teost ta enda upitamiseks ära kasutat :(

      Eks Jumal taevas andestab muidugi kõik patud ja puudujäägid.

      Delete
    5. tegelt levivad kuluaarides jutud, et ka nimetet kriitik on vähemalt ühe halva romaani kirjutanud, aga tal jätkus väärikust seda trükis mitte avaldada. kui see tõsi on, siis näitab, et teod-sõnad vähemalt selles osas kooskõlas.

      Delete
  14. Jaah, kui Kunnus laamendab ja provotseerib, on see kultuuriväli aga kui Oudekki Loone teeb tegelikult väga elegantselt Kunnusele ära, siis on see (naise, neid ei saa ju tõsiselt võtta, eksole, peab seksiobjektiks taandama) rahuldamatus.

    ReplyDelete
  15. Küllap seksuaaluse kui argumendi järele haaratakse sedavõrd kergelt nn arvustuse selgelt adutava hüsteerilisuse (= irratsionaalsuse) tõttu.
    See toimib täiesti sugudeüleselt.
    Ja kindlasti parem-vasak skaala üleselt.
    Viimasel paigutun Loonega üpris erinevatesse otstesse kahtlemata.

    Ilmar Vene on väga tabavalt öelnud, et vasakpoolsuse (sotsialismi) tuumaks on pärispatu eitus.
    (Õndsus saabub siis kui pahade klass likvideeritakse, inimlik viletus on ainult pahade inimeste pahategude pärast, igast patriarhid, ekspluataatorid jms, eks)
    Aga see on mõistagi vähemalt monograafia mahus teema.

    Loone viidatud autoritega olen tuttav, aga neist mõnevõrra välja kasvanud, olen neile mõnes vanas koolitöös ka korduvalt viidanud, mõni blogiski ripakil

    ReplyDelete
    Replies
    1. ma arvan, et "ilus oleks siis ja peamiselt siis, kui x tüüpidest lahti saaks" on sootuks vanem ja laiemalt levinud mõte või tundmus.

      kui ma peaks täna ja praegu ütlema ühe lausega, mis on vasakmõtte tuum, siis oleks see ilmsesti see, et sotsiaal-majanduslikke suhteid on mõeldav ning võimalik poliitilise tahtega uude, kõrgemasse ning kõigi jaoks efektiivsemasse arengujärku sundida.

      Delete
    2. või "kaotamine lõpetada, võitmine viia massidesse."

      Delete
    3. This comment has been removed by the author.

      Delete
    4. "See on eriti mage neil sulle kriitilistel päevadel, kui arutluse (ja kahtluse) all on kogu sinu edasine tegevus või pädevus eesti kirjanduse uurimisel ja sellest kirjutamisel" - mis pagana instantsis selliseid otsuseid vastu võetakse?!?
      Halloo!

      Paraku ületavad mulle tehtud pakkumised kõvasti mu ajalisi ressursse ja ma pean päris paljudest arvustuspakkumistest loobuma.
      (Aga noh, ega toimetajatel pole ka oudekkiloonelikku läbinägelikkust, mis tõttu ma saan oma rämpsu issanda rahus edasi turustada)

      Delete
    5. Nononoh, ära nüüd seda toimetajatele süüks pane, et nad tellivad arvustusi sealt, kust neid saab. AFAIK on arvustajate (eriti uute ja värskete) leidmine tõeline pain-in-ass - isegi minult on arvustust küsitud - ja see näitab jällegi lühikest pinki mitte läbinägematust.

      Delete
  16. Olen igati nõus Robertiga, et arvustuste tagasisidestamine on positiivne nähtus.
    Olen seda oma blogis veel mitmeti edasi-tagasi-sidestanud.
    Argumenteerimine, selgitamine, täpsustamine - kõik väga väärt tegevused.

    Nt "Surmakultuuri arhitektide" üle oli päris kõva madin.
    Kirjutasin sinna ka:

    "Olen ikka tsiteerinud ühte lõiku Schopenhaueri "Elutarkusest":
    „Kuulus küünik Krates sai muusik Nikodromoselt nii tugeva kõrvahoobi, et nägu paistetas ja veriseks muutus. Seepeale kinnitas ta oma laubale tahvlikese pealkirjaga Nικοδρομος εποιει [Nikodromose töö], mille tõttu sattus suurde häbisse flöödimängija, kes oli hakkama saanud seesuguse toorusega“.

    Kirjalike tegevuste suhtes kehtib see eriti hästi. Kui ma kirjutan arvustuse, mis on üks alatu löök, siis saab igaüks kõrvutada arvustust ja teksti ning kui ma olengi saanud hakkama toorusega, siis satun häbisse mina, mitte löödu.
    (Näiteks teatrikriitikuil seda garantiid südamerahule pole)"

    Loone arvustuse kohta kehtib see päris täpselt. Sest, kes kõrvutab mu teksti, see näeb ise, miks väited a la „Oudekki Loone teeb tegelikult väga elegantselt Kunnusele ära” pärinevad anonüümsetelt propagandistidelt.

    No ma ei tea... on see ikka elegantne ära panemine feministile, kui käratad talle, et naine pole isiksus ja neeger pole inimene.
    Ei, see on vastu tuult kusemine.

    ReplyDelete
  17. Viitamisviisi ja valiku represantiivseks näiteks leitakse järgmine tsitaat:
    ” Odavale ersatskaubale kohaselt ei ole selge, kas härra Kunnus on tsiteeritud teoseid ka tegelikult lugenud või pärinevad fraasid mingist ülevaatekogumikust, viimast hüpoteesi kinnitab ka aus ülestunnistus leheküljel 179 „Paraku siinkirjutaja suurt rohkem Maughamist ei tea ning oletus Muti ja Maughami kirjanikutüüpide kokkulangevuse kohta on tehtud ühe 1982 aastal „Edasisse kirjutatud artikli põhjal, kus Mutt tutvustab Maughami tema „Miraaži“ tõlke ilmumise puhul“.”

    Mitte aga samast tekstist: „Lisaks romaanidele ja jutustustele (v.a. kaks lastejuttu) kaasasin üldpilti (paratamatult) ajakirjanduses avaldatu st kolumnid jms (need, mis internetis, pluss kogumikena väljaantud v.a. “Sise ja Väli”), intervjuud, kriitika ja mälestused, toonast retseptsiooni aga väga hõredalt ja juhuslikult. Kokku sai 26 kaanekandjat”.

    Maughamit ma väga ei tunne jah, olen lugenud ainult tema peateost „Inimorjusest” ja tosinkond novelli, viimaseid on aga kõvasti rohkem.

    Tsiteerin palju, aga mitte guugeldades (kuidas sa guugeldad Manni ja Dostojevski eesti keelseid tõlkeid? Ja MIDA guugeldada, seda pead ometi teadma).
    Tsiteerimine ei võta mul palju vaeva, sest teen alati olulistematest teostest konspekti. Nii on mul konspektid näiteks kogu Manni, Dostojevski, Uku Masingu, Kundera, Muti jt mulle oluliste autorite teostest.

    Stalinist ja Leninist pole (viimast olen pisut sirvinud), Marxi teosed on isiklikus raamatukogus olemas, vahel olen isegi sisse vaadanud.

    Loone aga ei tsiteeri oma arvustuses, vaid piirdub mugava neimdroppinguga. Vo selleks imagoloogiliseks võtteks leiab küll guugeldamisest abi. Näiteks guugeldame konservatismi ja teeme wikipediast ühe manöövri. Ei tea, kas preili Loonel ikka, no võtame näiteks Edmund Burke, Robert Peel ja Margaret Tacther on loetud, et konservatismi pihta midagi kobisema tuleb? Või ainult Marx ja Lenin? Thomas Mann on ikka täies mahus läbi töötatud?
    Churchillist vist on vähemalt kuulnud mõnda tsitaati. Aga eriti ei viita talle.


    ”Praegu aga jääb selle raamatu ilmumispõhjusena ehk ainult autori bariccolik soov täita koduse raamatukogu pikad riiulid omaenese väljaannete lugematute koopiatega”.
    Ja mis oleks selliste elegantsete motiivianalüüside motiiv?

    No pardon, see pole arvustus, vaid vastu tuult kusemine.

    ReplyDelete
  18. On palju tsitaate, mida ma tõesti pean vajalikuks korrutada loost loosse.
    Näiteks Nietzsche tsitaat - ma saan sulle andestada, mida sa mulle tegid, aga ma ei saa [tehniliselt]andestada seda, mida sa endale tegid.
    (hästi öeldud, korrake ikka. Ka need, kes Nietzschet lugenud pole)

    Filosoofiadoktori kraadiga analüütiline võimekus esineb siin, suured klassikud kohe pealkirjas
    http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=17512%3Akriitilise-kriitika-kriitika&catid=7%3Akirjandus&Itemid=9&issue=3433

    ReplyDelete
    Replies
    1. Osta Kivisildnik 2.0! NOW with a roundhouse kick!

      Delete
  19. What kaurkender said. Kunnus siin närvis ja ööd-päevad õigustab ennast. Kas on loota, et kriisist väljub uus ja parem Kunnus?

    ReplyDelete
  20. Loonest on moraalitu rakendada nn Tartu kultuurivälja (loe: inbred Estonia) suhtes kuskilt väljast (akadeemiline maailm?) pärinevaid mõõdikuid. See et kohalik valuuta ei konverteeru hard currency'ks, mis siis. Meil on oma turvaline interaction käimas. Keegi lähe poodi mängivatelt lastelt nõudma, et kas te selle rahaga ostategi/müüte vä? Babysteps, babysteps. Aga kod Kenderi poolt parastamine oli hull faux pas, maaslamajal jalgadega otsas hüppamine. Umbes nagu midgets death match.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui linna mehed hommikul vara üles tõusid, vaata, siis oli Baali altar lõhutud, viljakustulp selle kõrvalt maha raiutud ja see teine härg vastehitatud altaril ohverdatud.

      Delete
    2. Palun adminil oma kommentaar eemaldada, kuna tegelikult it's against my religion õhutada vaenu ja ebakõla, kõrkust ja viha. Kõik eksivad.

      Delete
    3. Ei eemalda, siit juba niigi head värki piisavalt eemaldatud.

      Delete
  21. Ma ei leidnud endale ühtegi argumenti, millega Kunnusele vastu vaielda. Terve arvustuse kokkuvõte: "Loe rohkem, ise oled loll". Kas see arvustus oli üldse mõeldud laiemale ringkonnale, rohkem nagu valitseva ideoloogia õigustus iseendale?
    Kuna Kunnus ei toetu täielikult bioloogiale, ja seda ei julge vist keegi teha, siis ta argumenteerib ikkagi osaliselt tunnetega. Dostojevski tsitaatid tekitavad mingi fiilingu ja sellele ehitame mõttekäiku edasi. Oudekki kritisieerib seda ka... tunnetega??? Samamoodi: inimõigused annavad privaatsfääri Kunnuse vastu kaitseks, kuid Kunnusele kaitset ei ole vaja, st. tema enda arvamust väljendada ei tohi??? Sisesta siia suvaline nali doublethinki teemal.






    ReplyDelete
  22. Olgu Kunnusega, kuidas on. Tõesti, tema arutluskäigud on tihti provotseerivad ja mina olen arvanud, et see ta meetod, ideoloogia ongi. Ka tema on lahminud ja meelevaldne olnud (nagu hr Luks suurepäraselt Sirbis näita), kuid sellist jaburust nagu Oudekki Loone arvustus ta küll kirjutanud pole. Seal pole ühtegi argumenti. Kumbagi inimest ja nende omavahelist suhet tundmata julgen öelda, et arvustus on väga isiklik, emotsionaalne. Ehk on tegu naljaga? Endast lugupidav inimene sellist teksti tõsiselt ei avaldaks. Kui nalja teha, siis ehk pole Oudekki Kunnuse raamatut lugenudki. Ehk on võetud mingi žabloontekst ja valed nimed õigetega asendatud.

    ReplyDelete
  23. Omalt poolt ka kaks kopikat.

    Mulle lubati juba ammu, et neljandas Loomingus tuleb Oudekkilt arvatavasti midagi kurja. Ootasin põnevusega, täitsa sportliku huviga. Kui kätte sain, siis aga ehmusin - oligi kõik või? Ma nüüd ei tea, kas etteantud maht oli liiga väike või...

    Siin on öeldud, et tsiteerimise asemel on mindud veelgi mugavamat teed, sh namedropping. Ega kahe lehekülje peale tõesti muud ei mahugi.

    Võib ka olla, et Oudekki jaoks ongi nii, et püüdis leida midagigi, mida süvitsi mineku vääriliseks pidada, aga ei leidnud enda jaoks miskit. Kui keegi väidaks järjepidevalt, et paradiisis on kohtade arv piiratud - olen sattunud sellisesse diskussiooni! - siis ma ilmselt ka ei viitsiks kuigi pikalt seletada või vaielda. Tõenäoliselt on mõttetu panna vastanduma (sest see on see, mis paratamatult juhtub - lihtsalt üks suur kärakas!) inimesi, kelle uskumused on nii radikaalselt erinevad.

    Mulle väga meeldis Luksi suurejooneline referaat (ta oleks võinud ikka kurjem olla!) ja Luiksi leebe vaatlus oli ka sümpaatne. Neil mõlemal oli aga ruumi (või viitsimist?) rohkem. Oudekki oma on nendega võrreldes nagu PowerPointi esitlus - järjestatud väited, mille juurde tahaks seletusi. On mitu-mitu asja, millega ma ilmselt oleks nõus, kui oleks ainult kas või pisut pikemalt lahti kirjutatud.

    Ma olen nõus sellega: "Autor ise seab ennast aga mugavalt tugitooli, kus ta saab (kujuteldavatel) jüngritel pead patsutada ning õpetussõnu jagada, kuidas tegelikult käituma peaks." Jaa, jaa, jaa. Ainult et see, et mul endal samasugune tunne on, ei tähenda, et see oleks argument. See ongi ainult seda - tunne, kujutlus. Aga ma kinnitan, et see ei ole ainult Oudekki oma, mina küll jagan seda. Ja ma olen nõus, et on palju ärritamiskatseid. On, on, kindlasti on.

    Ma pole nõus sellega: "Kroonilise alalugemuse tulemusena on esseed täis silte [...]". Kroonilise alalugemuse all küll Mihkel ei kannata, küll aga olen nõus, et üldistamine on läinud kohati (või pea alati) nii hõlmavaks, et tulemuseks on tõesti sildid. Ent ma leian silte ka Oudekki tekstist. Ja ma pean hooletuseks väidet "Nii interpreteeribki Mihkel Kunnus sõnavabadust vabadusena solvata [...]". Nii küll ei ole. Mitmest kohast joonistub välja, et viisakus (vastandina siirusele, st endast lähtumisele) on hinnas, aga kui keegi ronib mingile avalikule areenile, siis arvestagu, et teda tohib kritiseerida.

    Mis kehtib ka Mihkli enda kohta, eks. Mul on hästi kahju, et Oudekki pikemalt ei kirjutanud, paistab, et motivatsiooni (ja sügavaim motivatsioon on alati irratsionaalne ja kirglik) ning kütust oleks. Sest praegu kukkus tõesti välja reklaam a la Looming24/Zaum24 ning, ma kardan, Mihkel muutub sellest laisemaks ja ülbemaks.

    Ülbuse ja siinse kommentaariumi kohta ka. Ma olen alati imestanud, kust küll võrsub see enesekindlus, et näib kohane ja turvaline ja täitsa OK väita, et mingid kirjad on välja mõeldud või et käes on (trummipõrin!) "kriitilised päevad, kui arutluse (ja kahtluse) all on kogu sinu edasine tegevus või pädevus eesti kirjanduse uurimisel ja sellest kirjutamisel". Kui ma tohiksin sildistada (haa!), siis ma paneks diagnoosi: ennasttäis isased (ja see diagnoos käib Mihkli kohta ka).

    Kuna ma ei taha ise mingit arvustuste arvustuse arvustust kirjutada, siis siinkohal lõpetan, kuigi oleks ehk mõtteid veel. Põhipoint: 1) Oudekki Loone kirjutis oli liiga lühike ja ei saagi teada, milline (võimalik, et elegantne) põhjendus iga väite taga oleks võinud olla. 2) Kokku on susatud kaks nii erinevat uskumussüsteemi, et oleks vaja (mõlemalt poolt!) palju kultuursemat hoiakut, et sellest midagi ka teiste jaoks väärtuslikku sünniks.

    Kärt Rebane

    ReplyDelete
    Replies
    1. väga hästi sõnastatud. +1 ja tänud, et vaeva ära nägid.

      Delete
    2. Koondugem ühise rindena selle kommentaari alla.

      Delete
    3. tere õhtust daamid, koondume, mis õhtul plaanis?

      Delete
    4. Don't worry, I'm a professional!

      Delete
  24. Asi on ka päris palju kohas, miks tuul mängu tuleb.
    Oudekki iva sobiks mulle otse näkku (mis iganes situatsioonis, baarist mõne akadeemilise klubini) - "Mihkel Kunnus, minu jaoks olete Te nii tühine kärbest, et ei vääri käesolevast pikemat kõnetust! Ptüi!",
    "Loomingu" kaante vahel, urbi et orbi, muutub see eneseupituseks a la "Teatan, et [arvaku teised mis tahavad, aga] minu, Oudekki Loone jaoks, on Mihkel Kunnus nii tühine kärbest, et ei vääri käesolevast pikemat kõnetust, ja ma isegi ei vaevu seda põhjendama!"

    Neeh..

    ReplyDelete
  25. Härra Kender, ma näen Teie sõnavõtus eelkõige veel üht - Kunnuse ja Loone kõrval - autopoieetilist kisendust vandlitornis. Avaldan ka oma isikliku arvamuse, et minu meelest ei ole selline hoiak täiskasvanulik. Vaimusilmas visandub (kultuuri)maastik, kus mõned inimesed peavad end niivõrd haruldasteks orhideedeks, et teiste poole pöördumine, dialoogilisus=mõttetu liigutus (sest las teised kastavad mind, las teised kodeerivad mind, las teised ammutavad minust, sest minu ekskremendid on kuldmunad ja vikerkaar).

    Iseenda näilise diskrediteerimise varjus oma õite kaunidusele viitamine reedab sellist hoiakut.

    Leian, et Luksi arvustusele annaks nipet-näpet lisada, aga ta hõlmas tõesti väga palju. Mihkel on selle üle uhke, sest see näitab, et keegi viitsis süveneda, ka tegelikult pöörduda (olla täiskasvanulik!). Küll aga ei tähenda see, et nüüd on diskussioon puutumatusest läbi või siis pole seda üldse.

    Kui on pohmakas, siis soovitan vett. Värske õhk aitab ka.

    Kärt Rebane

    ReplyDelete
  26. Ma päriselt ei saa muidugi aru, miks see arvustus nii palju kära on tekitanud (hea arvustus on küll, aga ma olen ennegi häid arvustusi kirjutanud). Paar märkust sellesse diskussiooni.

    1.
    K: Oudekki, miks sa ei andnud meile argumente, millega Kunnust korteripeol rünnata?
    V: Ei tahtnud. Ma andsin teile midagi palju paremat, ma ütlesin, miks temaga ei ole mõtet vaielda. Mängige koos lauamänge või minge teatrisse.

    2.
    K: Oudekki, aga miks ta peaks neid raamatuid lugema?
    V: Ei peagi, esimene inimõigus on olla loll. Kui inimene tahab olla kultuurikriitik ja sealjuures poliitikat analüüsida, oleks kasulik teada, kuidas enne teda neid probleeme lahendatud on. Ikka selleks, et vestlusesse analüütiliselt panustada, muidu on igav.

    3.
    K: Oudekki, kuidas sa tead, et ta neid lugenud ei ole, ma tema kodus olen näinud raamatuid?
    V: Kahjuks "Minu eugeenika saladusest" seda lugemust ei paista. Kui on lugenud, pole aru saanud, veel hullem.

    4.
    K: Oudekki, aga nüüd Mihkel ei saa üldse targemaks!
    V: See ei puutu minusse.

    5.
    K: Oudekki, miks sa kõiki Mihkli lauseid ei analüüsinud ja vigu kätte ei näidanud?
    V: vt. 1 & 4.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ei maksa hämada. häid arvustusi kirjutavad Krull ja Undusk, kui näiteid tuua (ja kui hakata meenutama, kas on Loone ka kellestki kiitvalt kirjutanud, või satuvad talle alati vastumeelsed autorid kritiseeritavateks, ja kui siis miks). osavõtmatut sirgjoonelist prahistamist ja tõetooja rolli nautimist ei saa pidada hea arvustuse tunnuseks, vähemalt not in my book. siin on arenguruumi küll.

      Delete
    2. Asi on ka päris palju kohas, miks tuul mängu tuleb.
      Oudekki iva sobiks mulle otse näkku (mis iganes situatsioonis, baarist mõne akadeemilise klubini) - "Mihkel Kunnus, minu jaoks olete Te nii tühine kärbest, et ei vääri käesolevast pikemat kõnetust! Ptüi!",
      "Loomingu" kaante vahel, urbi et orbi, muutub see eneseupituseks a la "Teatan, et [arvaku teised mis tahavad, aga] minu, Oudekki Loone jaoks, on Mihkel Kunnus nii tühine kärbest, et ei vääri käesolevast pikemat kõnetust, ja ma isegi ei vaevu seda põhjendama!"

      OL kirjutas käesolevaga sellele alla (y)

      Delete
    3. "Ma andsin teile midagi palju paremat, ma ütlesin, miks temaga ei ole mõtet vaielda. Mängige koos lauamänge või minge teatrisse."

      Ohjah, rääkides mugavatest tugitoolidest ja kujuteldavate jüngrite peade patsutamisest... ma tõesti loodan, et siin on tegu peene eneseirooniaga.

      Delete
  27. Mul on juba pikka aega olnud mõttes, ja teinud muret, teatav enesereflektsiooni puudumine. Seda üsna laias mõttes: kui tekib mõni mõte või kommentaar, mida tahaks esitada, siis võiks selle kasulikkuse ja mõttekuse üheks proovikiviks olla, kui seda mõtet ta isenese peale rakendada, ning selle järgi vaadata, kas mõte on pärast seda kah miskit väärt. Sageli, isegi enamasti, on küll. Teisalt laused nagu (vabandan banaalse näite pärast) "kõik on suhteline" kukuvad selle katse läbi. Samamoodi ilmsesti ka väited nagu "sa pole lugenud neid raamatuid, mis mina." Põhimõte on sama.

    Mihkli suhtes on mul mõnda aega olnud tunne, et mingisugune vastureaktsioon peaks olema, juba tulema, või ammu soolas olema. Ja eks ta kunagi tulebki, ehkki lootsin lugema asudes, et ta on juba kohal. Sest Oudekki Loone tekst kukub üsna ilmselt läbi juba selle ülalpool toodud kõige esimese, enesereflektsiooni katse. Nimelt ei ole olemas mitte ühtegi sõnavõtjat, kelle kallal ei saaks kasutada sedasama kriitikat.

    Aga kui võtta seisukoht, et see arvustusetekst esindab mingisugust üldiselt vastuvõetavas vormis esitatud väidet, siis teen asja kohta järgmise tuvastuse: kuna ka mina olen lugenud läbi mitu raamatut, mida ei ole lugenud ei Mihkel Kunnus ega Oudekki Loone, kuulutan siinse vestluse ammendatuks ja iseenese seisukoha pädevaimaks, pärast mida ei tohiks kellelgi olla enam kommentaare.

    Ühtlasi ärgitan kõiki esitama minu vastu väidet, et ka nemad on lugenud raamatuid, mida mina ei ole, mille tagajärjel osutun nüüd mina põrmu paisatuks. Olen selle kahtlemata ära teeninud. Mea culpa.

    ReplyDelete
    Replies
    1. asi pole mingite raamatute lugemata jätmises imho. Loone väidab, et Kunnus ei ole pädev selles rollis esinema milles, ta end presenteerib (kultuurikriitik, sotsiaalkriitik). sellega tuleb imho nõustuda.
      Kas see tõdemus ammendab kogu raamatu, lühistab selle tekstid, niiet midagi muud polegi rääkida, on vaieldav.

      Imho siin ei ole tegemist arvustusega selle parimas tähenduses, vaid pigem eelretsensiooniga, mida akadeemilised kirjastused teinekord tellivad enne kellegi võimalikku avaldamist, et oma prestiiži hoida. Sellist trashimist kuulutada aga "urbi et orbi" on hea maitse vastu.
      Teine mõeldav zanr, millesse Loone "arvustus" kombeid rikkumata ja tundeid riivamata viisakalt sobituks, oleks poliitiline tekst, pealkirjaga "Ideoloogilise vaenlase Kunnuse tühisuse paljastamine ja tema kahjutustamine", avaldatuna Punamustas, kus ise sellele kahe käega alla kirjutaksin. Klassivõitlus, u know, vaenlase dehumaniseerimine (elusalt lahkamine with no mercy) ei kohuta selles kontekstis kedagi, ja arvustatav ise oskaks suhestuda.
      Praegu on pigem nii, et Loone on teetseremooniale katana kaasa võtnud ja kasutabki seda.

      Delete
  28. Ma tahaks lisada veel ainult niipalju, et tegelikult olen mina kõige targem ja kõik teised on lollid. Ja analfabeedid.

    ReplyDelete
  29. Oudekki Loone on kits. Pani Kenderile Veidemanni asjus kitse. Seega Kaur Kender on ment. ui bljäääd, mendiraisk. Oudekki on kits ja Kender on ment, paras paar.

    ReplyDelete