Monday, May 27, 2013

Raja tänava lugu

On väga hea aeg ideede teostamiseks ja vanade projektide lõpetamiseks. Tajun elu nagu päevahoroskoopi, istudes kodus vetsupotil. Vetsu uks on lahti ja ma peaaegu näen seda suurt naiselikku kaske, mis meie köögiaknast vaadates täies ulatuses  juurtest kuni kõige kõrgemate oksteni paistab, ning raamatu lugemise asemel mõtlen väga juurdunult mingi eksistentsiaalse küsimuse peale. Unustan ennast, nagu tavaliselt, jalad surevad ära ning alles siis, kui vereringe juba täiesti kinni hakkab jääma, pean end püsti upitama ja edasi kööki või tagatuppa kooberdama.

Ma armastan sukkade ja pesu väel olemist. Üldiselt kardan, et pigem häirib see teisi,  kui mind,  aga täna olen ma üksi. Milline nauding on vahelduseks kõik sõbrannad, mehed ja sugulased kinni keerata ja oma mõtete kajas terveid päevi aknaid tuulutada. Mul pole probleemi võtta end ükskõik kus kohas näiteks rinnahoidja väele, ent vahel teesklen viisakusest (teiste, võõramate suhtes) et häbenen. Selle kohta öeldakse vist "sotsiaalse käitumismustri matkimine". Kui tahad hunt olla, siis jne. Vahel ma lihtsalt ei viitsi üldse hunt olla ja võtangi räpase särgi seljast, sest see häirib mind. Või heidan pikali, kui väsinud olen. Või armun, kuigi ma ei tea miks ja kuidas see juhtub. Mul on sitt olla, kui ma pean ebamugavuse all kannatama ja pidevalt seletama, miks just nii, kuidas saab selline olla, kas sa teiste peale ka üldse mõtled. Kellele üldse selline jutt meeldiks. Ühesõnaga ma kannan mingit maikat, bellasid ja sokke, sest mul on halb vereringe. Viimasel peol ütles võõras mees, kes armastas valget kanda, et mul on liiga külmad käed ja et ta peab neid soojendama. "No soojenda siis kui tahad, see on päris meeldiv ka," vastasin ja ei mõelnud selle taga mitte midagi. Pärast me tantsisime nagu mees ja naine - mees juhib paari, hoiab naisel korralikult ümbert kinni ja laseb tal vahepeal keerutada - edasi ja tagasi. Ja kui naisel sellest metsikust keerlemisest peaks pea ringi käima ja jalust nõrgaks võtma, siis mees hoiab teda, aga ei jäta tantsu katki, vaid tantsitab väärikalt lõpuni. Vana kooli värk, see näitab austust nii selle kohta, kes sellel moel käitub, kui selle suhtes, kellega niimoodi käitutakse. Pean seda elementaarseks, mitte üüratuks komplimendiks, seega leian, et paar head trumpi on välja käidud ning tekib uudishimu, kas neid on veel. Kuni see uudishimu vaheldub millegi muuga, nagu järgmine inimene oma näo ja sõnade ja nende ütlemise ja ütlematajätmisega. Mu halb vereringe ei kao kuhugi, aga mehed, kes mu käsi ja jalgu soojendaksid, kaovad küll. No kaua sa ikka viitsid. Ma ka ei viitsiks kellegi jäseme otsas tolkneda, kui just mingit hullu fetišit pole. Aga milline on mu järgmine tegevusplaan?



Passin feisbuki."Tra sa istud seal feisbukis jälle. Vaatad Officit jälle? Kas sul midagi paremat pole teha?" Ei ole jah. Mulle meeldib seal, sest seal on kõik huvitavad inimesed, keda kammida ja provotseerida. Sest ma olen provokatsioonimootor, mul on kogu aeg kütet vaja, mis mind käigus hoiab. Mis see sinu asi on, et mul juba kuues hooaeg Officit peal on, nad on nagu tuttavad mulle, mulle meeldib nende seltskonda jälgida. Eriti sellepärast meeldib, et ma ei pea selles osalema. Vaatan lihtsalt, kuidas see neil käib. Mul on lemmikkarakterid ja ma tahan näha nende arengut. Areng on tähtis, ükskõik, kust otsast seda vaadata. Näita mulle lolli, kes sellele vastu vaidleks. Näita, ja ma teen ta tümaks, kui tal vähegi näib olevat potentsiaali kuhugi areneda.
Aga kell on palju. Kell hakkab pool üks öösel saama ja homme on koolipäev. Ma olen väsinud, mu silmad ei seisa lahti. Poen teki alla, üritan magada. Aga und ei tule. Issand, ma olen ju ometigi nii väsinud päevasest sebimisest, miks nüüüd und ei tule, ma tahan homme  seda kõike uuesti teha ja mul on selleks jaksu vaja. Okei, persse, ma ei viitsi oma pead taas mingitest sotsiaalfantaasiatest, unelmate armumistest ja karakterianalüüsidest segi kammida, viskan teki pealt ja võtan jälle unerohtu. Alles üleeile võtsin juba. Palju ma pean seda sööma? Ma tean küll, et see pole õige. Mõnikord ma seda ainult sellepärast vist teengi... Vähemalt võtan alati pool tabletti. Õnneks on mu vastuvõttlikus veel väike.
Suures plaanis ei muuda see midagi. Või muudab? See lahendab ju vähemalt probleemi. Kivikesed langevad oma õigesse kohta ja müür seisab püsti. Töötab ju.

Niikaua, kuni ma ootan, et rohi mõjuma hakkaks, teen köögis siibri ja ahjuukse lahti ning panen suitsu põlema. Kirjutan luuletuse poisist, kes mulle seekord meeldib. See poiss ei loe seda luuletust kunagi. Ja kui loeb, siis ta ei saa aru (loll), et see on temast. Kõik need mehed on idioodid, kes ei saa aru, et ma olen romantik. Kus on žestid, kus on armastuskirjad? Kas ma pean  kõike elu lõpuni üksi tegema, nagu Muhv või? No okei, siis üks vahepeal saab millestki aru. Ta joob end purju, me istume baaris, vibe on cool ja mingi muu jutu sees ta ütleb, et  armastab mind. Ikkagi. "Oma naisele ütlesin ka, et ma armastan sind. Alati armastan." Ja... mis nüüd siis saab? Mida ma selle infoga peaksin peale hakkama? Räägime suvalist juttu edasi. "Vahepeal hirmutad hoopis sina mind." Aastaid tagasi ütles ta sellepeale, kui küsisin, miks me üldse ei suhelnud, et ta hakkas mind kartma. No ei heida ette, olen ka põhjust andnud.  See hüsteeria, mis tunnetega kaasas käib, ei pruugigi kõigile inimestele jõukohane olla. Kedagi pole süüdistada ka. Või mind - on või? Ma ei tea, kust see piir läheb.
Mina ka ei oska käituda, aga ma tean mootoreid enda sees, mis on käivitumisvõimelised. Näiteks vali hääletoon, otsekohene lähenemine, lakoonilised roppused väljendamaks eesti keele universaalset tõerääkimismeetodit, mida mõistab nii mats kui intelligent. Ma oskan rääkida küll. Hääl on ainult liiga vali, sest katus sõidab ühest äärmusest teise. Kui me oleme peol ja seal on poiss, kes mulle meeldib, keda ma tean eelnevalt ainult põgusalt, aga ta hullult millegipärast (come on, millepärast siis?) meeldib, siis ma küll peale ei lenda. Siis saab minust uuriv ajakirjanik. "Mida sa temast tead? Räägi mulle kõik, mida sa temast tead ja mis ta täna õhtul teeb?" No nii, läheb lahti. Nüüd olen häbelik tüdruk. Purjus,  aga täiesti kuse-end-täis häbelik. Kas peaksime sellepeale narkootikume tarvitama? "Jah, muidugi!!" Ikka ei tööta. Joome veel kaks rummikokteili. Nüüd ma enam küll häbelik ei tohiks olla. Läheme kambaga tema juurde. Ja siis - keegi reedab mind! Ütleb mu nime, nagu nimme, just minu nime, nagu see oleks minu idee!! Kuigi.. võib-olla oli ka. Ehmatan korraks. Patsutan teda õlale. Ta ütleb, et ta hakkab nüüd ära minema, õigemini, see tüdruk ta selja taga ütleb, et nad peaksid nüüd minema hakkama. On piinlik vaikus. Kogu sellest tarvitamisest ja mu häbelikkusest tundub, nagu kõik teaksid, mis mu peas toimub. Midagi rohkemat ei juhtu ja ta lähebki ära. Nägemist. 

Järgmisel päeval on iseenda ees piinlik. Piinlik sellepärast, et ma ei sõidagi mitte kunagi oma kurvidest välja ega üritagi autoõnnetust korraldada. Kuulan edasi neid jutte, mis lähevad kohati aina õudsemaks. Tuleb purjus kirjanik, kes sõna lausumata lihtsalt läheneb ja hakkab mind suudlema. Mida kuradit praegu toimub? Eemaldun. See on jäle, ta on nii kuradi purjus, mida ta endale lubab? Mul on nii pohhui ja ma olen samuti purjus, ma ju võin temaga vähemalt suhelda. Ega mina talle ju peale ei sõitnud, ise ta tuli ilastama - parem üritagu see olukord lahendada siis. Pakub, et teeksime suitsu. No pohui, teeme pealegi. Ja siis, kui arvan, et enam hullemaks küll minna ei saa,  ja lähen istun sihilikult järgmise mehe kõrvale, kelle suhtes  mul  on ülim respekt, tuleb purjus kirjanik järele ja istub mu kõrvale. Ruumi on normaalselt. Tuleb vist ikka natuke liiga lähedale, aga no suva sellega, ju ta ongi üks neist vanadest pervodest. Ma ei allu provokatsioonile ja istun sealsamas edasi.
"Sa minuga keppi ei tahaks teha?" - "Ei taha, ma ei taha sinuga keppi teha. Ma ei taha kellegagi keppi teha. Ma ei tee keppi." - "No tasus vähemalt küsida. Ma tean sind küll. Oota... sa oled see... mis su nimi oligi?" Õnneks mängis parasjagu hea lugu, ma tõusin püsti ja tegin suitsuruumis mõned liigutused. Ülimalt respekteeritav mees vaatas mind mu äkilise liigutuse peale korraks. Ma ei näidanud välja, aga mõtlesin ikka - huvitav, mis ta mõtleb. Ja käigu pealt, suur kehakeele lugeja proff olen, ta oli chill. Temasugune mees peab olema selliste asjadega harjunud. Ma ei mõelnud rohkem enam midagi. Mulle meeldis see lugu päriselt. Ma olin piisavalt purjus ja ma tean, et ma oskan tantsida. Siin pole midagi häbeneda, ka seda teadsin. Aga võimalik, et ma provotseerisin jälle tühjal ja valel kohal, sest tuli impulss ja ma järgnesin sellele mõtlemata kõigele, mis eelnevalt oli juhtunud. Nüüd ma olin sunnitud purjus kirjanikuga edasi hängima. Tahtsin veel juua. Kirjanik tahtis ka.



No ja mis sellest, et see on ilmselge eskapism. Milleski tasub ju vähemalt meister olla. Helistab lihane onu ja muretseb mu rahaseisu pärast. Ta on järjekordselt purjus, aga see ei ärrita mind. Tema puhul mitte - ta on oma, üks neist, kelle allakäiku olen terve elu näinud. Õigemini seisab ta päris hästi vee peal, isegi kui ta viinas ujub. Iseloom on loomulikult nagu pussnuga: kui see vales kohas rakendub, võib ära tappa. Aga õiges kohas on hädavajalik. Temasugused inimesed on kontsentraadid üleüldisele iseloomupuudusele ja järjekordseks tõestuseks sellele, et ka looduse kõige haruldasem ja väärtuslikum tulem võib olla  võrdselt nii mürgine kui raviv. Ja muidugi võib karakter olla nagu nafta -  hea ära kasutada, aga kui kord lõppeb, siis taastumatult. Kui ainult seda alateadlikku jätkamise kihku poleks... sest isegi kui sa otsustad ära, et sa ei saa lapsi, siis pole ikkagi välistatud võimalus, et äkki sa kirjutad, maalid või musitseerid end kogemata surematuks. Ja kui on suurem jälg kui vaja, siis järelikult on ka  isiklik mõju suurem kui vaja. Mõjutamine omakorda on karma sitt. Karma sitt toob sind ellu tagasi. Elu on põrgu ja pääsu ei ole.

"Ei, raha ei ole kunagi. Aga ma võtsin laenu, ta on mu lähedane sõber.." - "Kuradi plika, miks sa nii tegid? Miks sa mulle ei helistanud? Lepime nüüd kokku.. " ja siis ta ei lõpetagi ära seda juttu, kuidas veri on paksem kui vesi. "Mina ei usalda kedagi," ütleb ta "võlgu pole vaja koguda" - "Aga mul pole vahet, kelle käest ma raha saan, võlgu olen niikuinii."  Tema nii ei arva, aga ma ju tean, et olen hoor ja nüüd veel süüdimatum kui kunagi varem. Enese lohutuseks mõtlen muidugi, et ah, vähemalt mina kepin elu mitte ei lase elul mind keppida, aga vaevalt see mind lunastab. Mõistan nüüd suurepäraselt, et kõiki oma omadusi tuleb ellujäämiseks  maksimaalselt rakendada. Isegi kui selleks on pelgalt välimus, tuleb seda samasuguse trumbina kasutada nagu puuduste voorusteks muutmistki. Tuhkatriinust saab alati lõpuks kuninganna, vähemaga ma ei lepi. Isegi kui ma oma kuningriiki üksi jään valitsema, on asjad vähemalt kontrolli all. Gun under the pillow, God under control. 

Raha olen siiani võlgu. Ta ütles, et intress on sada. Vastasin, et "Sellise intressiga ei maksa ma sulle midagi tagasi," kuid lisas siis pärast ".. aga võid vabalt üle ka lasta." Ma tean küll, et ta tuleb seda natuuras tagasi nõudma, aga see ei hirmuta mind sugugi. Pigem vastupidi. Ma võtaksin talt miljoneid võlgu, kui ainult Forexis oma suguelunditega euro langust ei peaks võluma. See kõik on suur saladus ja ma ei tohi sellest rääkida. Me oleme hingesugulased ja ma ei tohi sellest rääkida. Ma lähen hulluks ja ma ei tohi sellest rääkida. Ma ei saa mitte midagi öelda ja need tunded on torm mu sees, mis käib mööda mu keha nagu tornaado mööda maakera. Kunagi ei tea täpselt, kui hullult ja millal täpselt see aju segi peksab. Enne kui ma isegi sellest aru sain, et minuga kõik korras pole, suutsin ma haiget teha kõigile oma lähedastele, suutmata tunnistada või andestada vigu, mida olen teinud või mida mulle on tehtud. Aastaid kestnud viha ja mõistmatus istuvad mu sees ainult mu rumalast suutmatusest mõista tagamaid, miks mind tabavad need ookeanipõhjas lamades surnud olemise tunnid. Tabletid on siin õnnis lohutus, alkohol tilk vett basseinis, suitsetamine igapäevane säde põrgutules. Ja kuigi mu ümber on tarku, lolle, mõistvaid ja mõistmatuid, heasüdamlikke ja jõhkardeid, kellel kõigil on õigus ja kes ei saa midagi aru, siis kokkuvõttes ei suuda nad mind ikkagi päästa, kui ma kukun. Aga iga kord aitavad nad mul üles tõusta, mõni rohkem, mõni vähem, minusse uuesti uskudes. Ja kui kõik, kellest sa arvasid, et su hülgavad, reedavad ja sinust nii palju eemalduvad et te enam mitte sõbrad pole vaid võõrasteks olete saanud, siis tema on see, kes jääb. Tema oma fantaasiates, piinades, kõleduses ja paratamatus armastuses - kõik asjad on  tal samutigi kui minul.

7 comments:

  1. Minu meelest oli suht badass. Lõpp läks eriti rajuks ära.

    ReplyDelete
  2. Keeras aeglaselt käima & lõpp läks eriti rajuks

    ReplyDelete
  3. Tänan, poisid. Ootan endiselt seltsimeeste R.Kurvitza ja J. F. A'Lotman'i sõnavõttu.

    ReplyDelete
  4. pane edasi paks

    ReplyDelete
  5. Well that's awkward.

    ReplyDelete
  6. Aastase hilinemisega - enne ei olnud, aga viimane lõik oli väga tugev.

    ReplyDelete