Monday, May 13, 2013

Valgekusi - Kes segi ei joo, see segi ei saa


From the mind that brought you some rightwing extremist views on manhood, a somewhat pathetic essay on finding ones „me“ through profession, a guide to a life of a bicycle rider and a fun episode from the annals of class war, now comes an introductory chapter to an epic novel. In production since I was seventeen, this is a mind blowing story of five average men on an average night of their average lives, drunk on vodka and some life. Nothing will ever be the same again.

„Ebainspireeriv ja vaimutühi.“
- Autori sõbra isa

„Ma ei saa aru, kas see peaks nagu mingi nali olema?“
- Mees taarapunkti eest

„Habras sõnakõlksutamine. Ei viitsinud lõpuni lugeda.“
- Eelmise mehe sõber taarapunkti eest

„Kuule, ära tule siia oma nilbet juttu ette lugema!“
- Naised saunast

„Immense, immediate, immortal.“
- Autor ise

Valgekusi – kes segi ei joo, see segi ei saa.


Esimene peatükk: Kõik hullud jälle koos.


Arbo Rumm - The Origins
Ühe Mustamäe viiekordse paneelmaja esimese korruse korteri köögilaua taga istuvad viinapitside taga kaks keskealist meesterahvast. Tilluke köök on nii täissuitsetatud, et meestel on raskusi üksteise näojoonte eristamisega. Laua taga napsitavate meeste juttu saadab kassettmakist pisut liiga valjusti mängiv Võssotski. Käes on detsembri teise nädala neljapäev ning kell läheneb poole seitsmele.
Need kaks meest on samas majad elavad vanad sõbrad Arbo Rumm ja Kulno Särg. Täna alustasid mehed tinutamist juba õige varakult. Vaevalt oli Kulno abikaasa sinine Opel Astra hommikul maja eest lahkunud, kui kõrvalparaadnas elav Rumm juba Särgede uksekella helistas.
„Noh, oled valmis vä?“ pärib Rumm ilmselgelt pohmeluses vaevleva ja hommikumantlis uksele tulnud Kulno käest.
- „Misasja?“
„Täna on koosolek.“
- „Mis koosolek?“ ei saa hädisevõitu Kulno kohe aru.
„Hehehe, sa oled ikka täis veel vä? Ühistu koosolek noh. Praznik!“
- „Ah õige jah, see on täna või? No siis peab vist kärsa likku panema.“
„Ma pole leost ära võtnudki. Eilsest jäi veel kaks pullot „Solki“ ja viinapõhi. Nii, kui silmad lahti lõin, keerasin endale äratuseks mõnusa õlleviinasegu kokku, see lõi lõõrid kenasti lahti“.
- „Peaks ka sarve sooja panema“.
„Paneme, paneme, kõike jõuab,“ sõnab lõbusas meeleolus Rumm ukselävel tudisevast Kulnost mööda trügides.
„Nii, värk on nüüd sedasi, ma annan sulle sada krooni, sina lippad poodi, tood seitsmesajase „Ema“ ja kaks pakki „Surma“, ma pean ise siva ühe kõne tegema,“ ütleb Rumm ja libistab ümbrikumõõtmetega võidunud rahakotist välja sinise Koidula.
„Hea küll, ma lükkan käimad jalga, käin käbe ära,“ elavneb Kulno.
Samal ajal, kui korteriuks kalossidesse ja hommikumantlisse rõivastunud peremehe seljataga kinni lärtsatab, valib Rumm juba lauatelefonil ülemuse telefoninumbrit.
„Tere, Rain!“
- „Arbo, kurat, kell saab üheksa kohe, miks sa veel objektil ei ole?“
„Vaata, päälik, selline nõme lugu nüüd...“
- „Türa, mis lugu? Sa jälle oled lakku täis või?“
„ Ei ole päälik, ma enam nädala sees ei joo ja...“
- „Türa, Arbo, raisk! Vea ennast kohale, siis räägid.“
„ Mul läks soojaveetoru hommikul kodus lõhki, kõik kohad on vett täis ja torumees tuleb paari tunni...“
- „Türa, kas sa arvad, et ma olen eile sündinud vä? Sa siga võtsid eile avanssi  ja nüüd lakud, jah?!“
„Ei, ausõna peremees, mul vannituba on kõik solgivett täis, tikub kõik parketi alla, raibe.“
- „Solgivett?!!! Kust see solgivesi sul... Kuula nüüd, mees, sa oled meil niikuinii ausõna peal. Kui sa praegu sellise sita keerad, siis ära homme enam tööle tule! Meil on järjekord ukse taga, seitsesada CV-d ja sina keerad sellist paska! Sul on pool tundi aega, et objektile jõuda, muidu võid selle töö ära unustada!“.
„ Ma jätan naabrinaisele võtme, siis laseb torumehe...“
- „Pool tundi, Rumm, pool fucking tundi!“
Telefonitorust hakkab kostma kinnist tooni ja Rumm virutab toru raevukalt hargile.
„Pederast, täielik pederast“, pomiseb ta mõrult.

*       *       *


Kui üdini läbi külmunud Kulno veerand tunni pärast tagasi jõuab, on Rumm köögilauale sakuskaks lahti lõiganud pereema hinnalise gurmee-suitsuvorsti ning garneerinud seda pisukese sigaretituhaga. Terves korteris on kirbe suitsuhais ja Võssotski möirgab kaugelt liiga kõvasti.
Viin leiab Kulno tudiseva käe läbi tee temale ja Tiinale 10. pulmaaastapäevaks kingitud hõbepitsidesse ja mehed löövad kokku.
„Proosit, Kulnu!“
- „Terviseks, jah!“
Mehed viskavad pead kuklasse ja haljas vedelik sööstab kahe karmi kõri kaudu verre.
„Tead, Kulns,“ ütleb Rumm nägu krimpsutades, „Ukrainas on kombeks esimesele kohe teine peale võtta, et tollel igav ei jõuaks hakata.“
- „No kui nii on kombeks...“ vastab juba reipamaks muutunud Kulno ja täidab pitsid uuesti.
„Meeste terviseks!“ hüüab Rumm Kulnol peaaegu pitsi käest lüües.
Järgmiste tundide jooksul segab meeste pidumeeleolu vaid Rummu tüütu järjepidevusega helisev mobiiltelefon. Helistajaks on Rain, vastamata kõnesid juba üksteist.
„Jälle see pede helistab...nahui, ma ei saa vastu võtta,“ kirub Rumm.
- „Aga äkki lasevadki lahti,“ muretseb kamraad.
„Ah, mis nad sitad lasevad,“ ei tee Rumm asjast suurt numbrit, „neil pole kedagi asemele võtta“.
Mõnes mõttes on see tõsi. Asi pole selles, et 42aastane üldehitaja Arbo Rumm oleks teab mis asendamatu meistrimees. Ole normaalne, muidugi mitte. Asi on selles, et Rumm on valmis töötama peaaegu olematu palga eest ja tegema objektidel neid kõige mustemaid töid.
Tegelikult peaksid ülemused Rummu joomatuuridega juba harjunud olema. Ehitusfirmas Ukulele Ehitus OÜ on Rumm töötanud juba peaaegu aasta. Selle aja jooksul on ta kuuel korral vallandatud ja siis paari nädala jooksul tagasi tööle kutsutud. Olude sunnil.
Seda arvesse võttes ei olegi ehk eriti imelik, et elust ja viinast joobunud Arbo Rumm ülemuse pealekäivate kõnede pärast eriti ei muretse.
„Reedel redutan veel siin sinu juures,“ ütleb Rumm Kulnole, kes nüüd juba otse pudelist joob, „eks esmaspäeval vaatab, mis saama hakkab. Küll ma selle asja ära räägin.“
-„Tiinal on vaba päev homme.“
„No siis lööme Valka juurde paariks päevaks laagri üles.“ 
-„Selle peale võtame!“
„Muidugi võtame, peab võtma!“
Meeste pead käivad jälle nobeda liigutusega kuklasse ja pudelisuust voolab Kulno hommikumantliesisele jäme viinanire.
„No kuramus, ära raiska viina! Lõug laseb läbi vä?“
- „Põsed lekivad.“
Nad purskavad lõbustatult naerma.
„Ei no nali naljaks, aga see kesvamärjuke saab kohe otsa,“ märgib Rumm, „midagi peab välja mõtlema. Mul on veel mingi kakskend krontsi.“
-„Mul pole sentigi,“ on Kulno nukker, „Tiina ei anna mulle enam, ütleb, et lakun maha...“
„Mitte maha, vaid pähe,“ parandab Rumm.
- „Aga oota, mul tuli üks mõte...“
Kui Kulno täissuitsetatud köögist elutuppa kaob, hiilib tema järel lahtijäetud köögiukse vahelt kõikjale korterisse sinine suitsumassiiv.
Tagasi kööki jõudes on Kulnol käes kolmeliitrine sente peaaegu täis klaaspurk sildiga „reis“. See on Särgede Mündipurk.
„Siit võib veidi võtta. Aga mitte palju, ja näha ei tohi jääda.“
Paraku, kui mehed on Mündipurki ligikaudu üheksakümne krooni võrra kergendanud, on seda siiski üsna selgelt näha. Enne peaaegu täis purk on nüüd pooltühi, või pooltäis, kui asja optimistlikult vaadata.
„Oi! Sellest saab küll aru, et on võetud!“ 
-„No vähemaga ei tule lihtsalt kaks pullot välja.“
„Ei tea, mul tuleb jama sellest.“
- „Ei tule mingit jama, ma toon pärast kodust makroflexi, laseme suure känkra keskele ja katame müntidega ära, siis tundub sama täis kui ennegi,“ rahustab Rumm sõpra.
„Hea mõte!“ rõõmustab Kulno.
Tänu sellele heale mõttele leiabki kell pool seitse töölt saabunud Tiina lõbusas tujus joobnud mehed ikka veel oma täissuitsetatud köögist. Võssotski on endiselt liiga kõvasti ning kraanikausis kõrgub veider klaasikildudest, makroflexist ja sentidest skulptuur. Muidu päris omapärane, kahju ainult, et äravoolu ummistab.
Naise lõõmav raev paneb lustlikule olengule otsustavalt punkti ja vaid mõni minut hiljem klõpsatab korteri snepperlukk koridoris seisvate vahvate vabatmeeste seljataga kinni.
„Vaata, et sa enne tagasi ei tule, kui kaineks saad, siga!“ kõlab veel läbi ukse Tiina hääl.
„Aga mul pole ju võtmeid,“ kurdab hommikumantli ja kalosside väel Kulno hädiselt.
- „Pohui, ära pabla! Viinad ja suitsud rabasin kaasa, paar ööd võime külapeal ka passida, “ei lase Rumm end sõbra hädast heidutada. „Õhtul on ikkagi etendus, küll seal mõne vanderselliga trehvab“.
„Aga mis me niikaua teeme?“
- „Naljavend!!! Mis me teeme?! Viina joome muidugi. Sa Kulnu oled küll vahel loll nagu saabas,“ irvitab Rumm.
„Aga kuskohas? Väljas on juba kümme miinust.“
- „Lähme viimasele korrusele, seal on ainult mingid vanamutid, neil on pohui, kui mingi tunnikese seal trepi peal istume.“
„Okei, lähme, aga teeme enne ühed kläud, reispassiks noh.“
-„Teesooja peaks enne minekut võtma jah.“
Sõbrad teevad peaaegu tühjale viinapudelile paari mehise sõõmuga otsa peale ja hakkavad läidetud sigaretid näpu vahel treppi mööda üles viiendale korrusele vantsima.

*       *       *

52aastane kunstnikuhingega keevitaja Valentin Tsernevski, sõpradele Valka, rüüpab pruunikast klaaspudelist kanget heledat õlut ja jälgib tülpinud ilmel trolliaknast, kuidas nooruke naistrollijuht sarvi tagasi liinile sättida üritab. Õllepudelil on meeliülendav silt „Solk – sitt nagu sinagi“ ja alkoholiprotsendi tähise ees seisab number üheksa. Kuigi kellaaeg on parasjagu nii palju, et inimesed naasevad töölt koju magalarajooni ja trollibuss on rahvast võrdlemisi täis, on Valentini kõrval asuv istekoht tühi. Raske öelda, kas kaassõitjaid hoiab sinna maha istumas Valentini näpu otsas kõlkuv lahtine õllepudel, mehe käsi ja kaela katvad sinakad dessantväelase tätoveeringud või tõik, et tema koljati mõõtu kere võtab enda alla poolteist istekohta, aga tühjana püsib see iste sõidu lõpuni. Vähemalt Valka sõidu lõpuni. Nimelt peatavad kolme ristmiku kaugusel Valentini kodupeatusest trollibussi kinni munitsipaalpolitsei patrullid.
„Tere, oleme munitsipaalpolitseist. Tulime pileteid kontrollima.“ teatab rohelistesse pseudomilitaarsetesse tunkedesse rõivastunud vanem prillidega meesterahvas.
„Esitage palun sõiduõigust tõendav dokument!“ pöördub ta tagaukse kõrval istuva paksu koolipoisi poole.
Märgates, kuidas tagareas istuv tätoveeritud koljat palituhõlmaga õllepudelit varjata püüdes ainiti aknast välja vaatab, pöördub esimesena kõnelenud  munnpollar, nimesildi järgi Kaido Kaan, Valentini poole: „Härra, teie ka. Esitage palun sõiduõigust tõendav dokument!“
Valka surub oma massiivsed lõuapärad tugevamini kokku ja vahib trolliaknast paistvat „R-Alko“ neoonsilti, nagu sõltuks sellest ta elu.
„Vabandust! Vabandage, härra! Kuulge, ma räägin teiega!“ hakkab munitsipaalpolitseinik juba kergelt ärrituma, „Ühistranspordis on alkohoolsete jookide tarvitamine keelatud, selle eest võib üpriski soolase trahvi määrata“.
„Sammas mustast marmorist,“ kordab Valka mõttes tuttavaid laulusõnu, „...seisab nagu sammas mustast marmorist“.
Nüüd katkeb kontrolöri kannatus ja ta koputab Valentini pudelit varjavale käsivarrele, „Kui teil piletit ei ole, peate trollist maha tulema. Teeme protokoll...“
„Türa, mida sa kisud mind ah?!!!“ käratab otsekui vedrust püsti visatud hiiglane ehmunud kontrollile näkku, „panen ära vä? Ah?! Panen sulle sisse ära või?!!!“.
Ehmatusest oma seljataga istuvale rasvunud koolipoisile sülle tagurdanud munnpollar Kaan korrutab kerge hüsteerianoodiga hääles hõlma küljes rippuvasse raadiosaatjasse: „Punane kuus, punane kuus, tulge ruttu trolli taha otsa!!!“.
Kogu viieliikmeline, suuresti üle keskealistest inimestest koosnev ekipaaž valgub üllatavalt kiiresti täistuubitud trollibussi tagaossa ja piirab Valentini sisse.
„Tuled rahumeelselt kaasa või peame päris politsei patrulli välja kutsuma?“ uriseb keemiliste lokkidega vanem naisterahvas Valka suunas.
Sõna „päris“ peale tabavad teda hetkeks kolleegide halvakspanevad pilgud.
„Hea küll, lähme maha või peame sind vedama?“ nõuab nüüd kaaslaste lähedusest julgust saanud Kaido Valentinilt.
„Ei ole vaja lihtsalt kiskuda,“ ütleb Valka alistunult. „Lähme siis maha, ma tulen ise.“
Detsembrikuu lumepudrusele tänavale astudes mõtleb Valka korraks ärajooksmise peale, ent teab, et tema 35 aastat suitsetajastaaži annaksid tagaajajatele ebaõiglase eelise. Oleks sarv veidi soojem, võiks nad kõik laiali lüüa, nagu kanakarja kargav rebane, aga paraku pole „Solk“ veel korralikult tööle hakanud. Valentin sülitab rohelise „kitsekäru“ eesmisele poritiivale kollaka rögaläraka ja istub siis alistunult sisse.
Järgnevat 15 minutit on ta oma elus juba nii palju läbi elanud, et võiks seda unepealt monoteatri formaadis ette kanda.
„Kuidas nimi on?“
- „Valka“.
„Mis Valka? Päris nimi. Öelge oma ees- ja perekonnanimi!“
- „Valentin Tsernevski.“
„Kas olete varem ka piletitta sõidu eest trahvi saanud?“
- „Ei ole.“
„Arvuti näitab, et olete peaaegu iga nädal trahvi saanud. Krooniline jänes“.
- „...“
„Kuna te olete veel joobes ka ja solvasite ametiisikut, siis teeme sel korral hoiatuseks maksimumi.“
-„...“
„Niimoodi ei saa lihtsalt karistamatult jada-jada-bla-bla-bla...“ Edasine sõnadevool muutub Valka jaoks ühtlaseks suminaks. Umbes kümne minuti pärast välja kargesse detsembriõhtusse astudes käkerdab ta kollase protokolli enamvähem ümmarguseks keraks ja lennutab selle kauge kaarega prügikasti kõrvale maha. Vähemalt ei märganud ootamatust vihapurskest jahmunud ametnikud talt õllepudelit ära võtta või seda maha kallama sundida. Väike võit, aga asi seegi, rõõmustab Valka „Solgist“ vägevat sõõmu võttes.
Kuna kodu pole kaugel, ei hakka Valentin uut trolli ootama, vaid suundub kanget sigaretti suitsetades, pudel näpus omal jalal maja nr 158 suunas. Enne ühistu koosolekut peaks veel poest ühe viina võtma, mõtleb ta, silmitsedes algava lumesaju esimesi helbeid.

*       *       *

Peep Lõoke kohendab esikus maast laeni ulatuva peegli ees roosat lipsu ja üritab samal ajal oma vasakul käel seisvale kasutütrele Ingridile lineaarvõrrandi peensusi selgitada. Peep või Pede-Peep, nagu sõbrad teda kutsuvad, on nimelt gümnaasiumi matemaatikaõpetaja. Ka toosama roheliste kaantega ülesannete kogu, mis 13aastasele Ingridile praegu peavalu valmistab, on tema koostatud.
„Vii nüüd tundmatu ühele ja vabaliikmed teisele poole võrdusmärki,“ õpetab Peep samal ajal oma peegelpildile kelmikalt silma tehes. Mees on endale vastu vaatava pildiga rahul. Õigupoolest on Peep oma välimusega alati rahul olnud, aga täna õhtul harmoneeruvad ploomililla sametpintsak, roosa lips ja veidikene kotitava persega tumepruunid viigipüksid kuidagi eriliselt hästi. Šikk on see sõna, mida ta otsib. Šikk.
„Issand, sa oled jälle peegli ees?!“ on Peebu läbi esiku köögi poole suunduv elukaaslane Viivi jahmunud. „Ausõna, ma ei tea ühtki teist nii edevat meest, kui sina, Peep. See on ühistu koosolek, inimesed tulevad sinna otse töölt. Keegi ei hakka ennast selle jaoks üles lööma."
- „Ega hea ja hoolitsetud välimus mõni kuritegu pole, et selle pärast mehe kallal võtma peab, madame,“ vastab Peep teeseldud haavumisega. „Ingrid, jaga nüüd mõlemad pooled kuuega läbi,“ pöördub ta korraks tüdrukunääpsu poole ja jätkab siis, „šikilt rõivastunud mees jääb igas olukorras šikiks“.
- „Peep, me mõlemad teame, mis seisukorras sa tavaliselt „maja asju ajamast“ tagasi tuled. Kas täis kustud viigipüksid on sinu meelest kuidagi šikimad kui täiskustud teksad?“
„Kuule, mis sa nüüd lapse ees hakkad seda vana episoodi meelde tuletama...“
- „Episoode,“ parandab elukaaslane teda kärmelt.
Peep heidab naisele pika haavunud pilgu ja jääb siis rahuloleval pilgul peeglist oma kiilast pealage ja seda ümbritsevat mungaranti silmitsema. Ta on sellist soengutüüpi varemgi näinud. Koolimaastikul on see üsna levinud. Õigupoolest võiksid nad selle „meesõpetajaks“ nimetada. Aga kui enamasti saadab selline soeng kandja kohta välja nohiklikku, kuiva ja olgem ausad, kusist, signaali, siis vaadates ümber oma läikiva pealae kaarduvat hõredatest juustest poolringi, kerkivad Peebu kujutlusse pildid lindprii mootorratturitest, vanadest samuraidest ja eluaegsetest vangidest. See soeng on ohtlik. Peep on selle soenguga ohtlik. „Ära mängi tulega,“ ütleb Peegli-Peebu altkulmu põrnitsev pilk puhmas monokulmu alt.
„Kas sa kuulsid, mida ma ütlesin?“ nõuab Viivi nüüd juba üsna teravas toonis. 
- „Jah, ma...“
„... uppusid oma silmade sügavusse. Peep, ma räägin tõsiselt. Kui sa õhtul lõhnadega tulla mõtled, siis mine parem maga oma ema kušetil.“
- „Ei, ega see, kui teised võtavad ei tähenda, et mina võtma peaksin. Mina olen ju niigi lõbus.“
„Ma väga loodan seda, Peep.“
- „No kuidas siis muidu.“
„Nii nagu alati...“
- „Ära palun hakka jälle peale“ ütleb Peep vuntsikammi käest pannes ja naisele anuvat pilku heites.
„Ingrid, kutsu õde ka sööma ja lähme kööki,“ pöördub Viivi nüüd oma noorema tütre poole ja jätab Peebu peegli ette laupa puuderdama.

*       *       *

Kui odeokolonn „Saša“ järgi lõhnav kriidise kottis püksitagumiku ja mustade sametkingadega Peep ettevaatlikult astmeid vahele jätmata neljandalt korruselt teisele jõudnud on, hakkab tema kõrvu kostma mingisugune vali lärm. Esimesele korrusele jõudes on hääl muutunud nii palju teravamaks, et on selge, et sellise tugevuse ja sagedusega heli võib tekitada ainult väga vihane inimene.
Ja tõesti, kui Peep paraadnaukse lahti lükkab, saab selgeks, et heli allikaks on valge maika väel esimese korruse aknast välja kummarduv naabrimees Valter Meheperse.
„Juba minu isal ja tema isal enne teda oli väike munn, minul on väike munn, su vendadel on väiksed munnid ja ära sa, pojuke, arva, et sinu munn suurem tuleb,“ röögib raevu pärast näost tulipunane Valter Meheperse aknast oma neljateistaastasele pojale järele. „Tema mõtleb, et õpetab isa nikkuma! Ma sul nikun! Ah, et sina ütled mulle, millal mina, Valter Meheperse, külmarohtu võtta võin?!!!“
Mõnes teises ajas ja kohas tekitaks säärane valjuhäälne väljapurse ehk suuremat furoori, aga Mehepersete perepea meheau kasinad mõõtmed ei ole 158. maja elanikele enam ammu uudiseks. 45aastane Mulgimaalt pärit taksojuht Valter Meheperse ei ole oma nigelast varustusest kunagi saladust teinud, otse vastupidi, he’s fiercely proud of it. Iga 158. majas vähemalt pool aastat elanud mees, naine ja laps on ühel või teiselt hetkel, pikemas või lühemas versioonis, koos demonstratsiooniga või ilma selleta, saanud osa loost, kuidas loodus Mehepersete vereliinile kolm põlvkonda tagasi väikese vimka mängis.
 Õigupoolest algaski Peebu tutvus naabrimehega ühel igakuisel korteriühistu poolt korraldatud ühissaunaõhtul, kus Meheperse talle saunalaval otse kerise kõrval magusamat kohta hoidis ning teatas siis omamehelikult õlale patsutades, „Meie, väikeste munnidega mehed, peame kokku hoidma“. Mõne aasta eest üritas Valter Meheperse korteriühistu haruprojektina käivitada lausa Meheperse Väikeste Munnide Klubi,  aga kui kolme kuu jooksul toimunud kuuele koosolekule ilmusid kohale vaid Valter Meheperse ise, tema kaks vanemat poega, Mait ja Anti Meheperse ning kolmandas paraadnas teisel korrusel elav Poola immigrant Jacus, kes ilmselgelt arvas, et tegemist on mingit sorti gay-fetish klubiga, lõi Mehepersete perepea ise käega ning uhked ilma varrukateta T-särgid kirjaga „Mul on väike munn“ rändasid riidekappi põhja.

Meheperse Väikeste Munnide Klubil ei olnud muide seksuaalsusega mingit pistmist. Sama hästi oleks see võinud olla Meheperse Suurte Kõrvade või Meheperse Rangis Jalgade klubi. Ja Jacuse suureks pettumuseks osutusid nii Mehepersed kui ka Peep Lõoke radikaalseteks paadunud vanakooli heteroseksuaalideks. „Ma olen nii veendunud heteroseksuaal, et vaatan põhimõtteliselt ainult lesbopornot,“ teatas Peep. „Munnid ajavad mind oksele,“ lisas Meheperse  järgi.
Ihulikud iseärasused, ei ole muide ainus asi, mille üle Valter Meheperse uhkust tunneb.

Mõned head aastad tagasi hakkas Valter Meheperse oma Eesti mõistes veidi ebatavalise perekonnanime päritolu vastu huvi tundma ning paarist põgusast arhiivikülastusest ja sugulastega veedetud meenutusõhtust kasvas välja ajamahukas hobi. Praegu katab Mehepersete kolmetoalise korteri elutoaseina fototapeedile prinditud tohutu sugupuu, mille võrast võib leida Valter Meheperse enda, tema abikaasa Katariina-Viktoria Nikolajeva Meheperse ning nende kolm poega Anti, Mait ja Allan Meheperse. Kui aga hargnevaid oksi mööda piisavalt kaua allapoole liikuda, jõuame välja Karolingide dünastiani ning veelgi madalamal, kaheraudse seinakontakti kohal, ilutseb uhkes üksinduses lakooniline nimi Mooses. Ei, mitte Mooses Meheperse, lihtsalt Mooses. Piiblist.
Aga ammu enne seda, kui Valter Meheperse ligi üksteist aastat kestnud ja vahel üsna julgeid järeldusi tegev vaimutöö paljastas Mehepersete pärinemise legendaarsest Vana-Testamendi prohvetist ja kulmineerus fototapeedile prinditud röögatu puuga, avastas  Valter Meheperse midagi, mis muutis teda jäädavalt. 
See oli viie aasta eest, laupäeva öösel, kui Valter Meheperse veeris silmadega palavikuliselt ridu neelates vanalt räbaldunud ürikult üksikuid säilinud saksakeelseid lausekatkeid, mis kõlasid tõlkes umbes niimoodi: „...paruniherra Hindrik von Klukenbergi käsul...tõsta aadlimehe seisusesse Perve talu perepea Perve Mehis...anda temale...ja aadlimehe nimetuseks  Mehe Perse... seda tiitlit kandma... ja tema järeltulijad... määrata neile ülesandeks... igavesest ajast igavesti“. Tema, Valter Meheperse, oli aadlimees. Ja mitte lihtsalt tühine aadlimees, vaid selline, kelle esiisadele oli usaldatud mingi missioon. Mis see täpselt oli, ei olnud üriku armetu seisukorra tõttu võimalik kindlaks teha, aga rüütel Meheperse oli veendunud, et see oli midagi äärmiselt tähtsat.

Aga praegu on pulbitseb raev toonud Valter Meheperse infarkti veerele, sest Mehepersete perekonna noorim võsuke, Allan Meheperse on oma kange isa autoriteedi taas kahtluse alla seadnud.
„Paps, oled kindel, et liitrisest ikka piisab, see on ju ikkagi ühistu koosolek?“ küsib Allan iroonilise muigega isalt, kes üritab esikuhämaruses palitute vahel toruteibiga oma vaskaku sääremarja külge, trukkidega dressipükste alla kilost „Vabaduse viina“ kleepida. See jääb näha. Väga.
- „Emale sellest mitte sõnagi,“ ütleb vanim Mehepersetest teolt tabatud inimese hetkelise ebakindlusega.
„Sa arvad, et ema ei näinud, kui sa selle ajalehtede vahel autost sisse smuugeldasid või? Väga osav, paps. Osav ja leidlik.“
- „Oota, sina väike sunnik...!!!“ röögatab Valter Meheperse üle pimeda esiku ja lisab kohe häält tasandades, „see on sul juba teine hoiatus“.
„Ja-jah, sunnik, reo, sindrinahk, tuleb veel midagi? Kurat, paps, sa hakkasid vist juba töölt koju sõites trimpama, jõhker viinamõõk käib suust välja.“
Valter Meheperse on vaoshoitud raevust peaaegu lämbumas, kuigi ta tõesti hakkas juba oma taksoga kodu poole sõites „sooja tegema“.
„Sa lähed kohe praegu...!
- „... sõbra juurde, isa. Ma lähen ööseks sõbra juurde. Võib-olla tulen homme, võib-olla ei tule. Eks näis.“
Valter Meheperse silme ette vajub punane udu. Tukslev veresoon tema vasakul meelekohal paisub jämedaks nagu täismehe käsivars, või vähemalt tundub see nii esikuuksele astunud Katarina-Viktoria Nikolajeva Mehepersele.
„Valter, rahune ometi,“ püüab ta meest tagasi maa peale tuua, „arst ju keelas sul niimoodi endast välja minna“.
Aga arsti juures saadud näpunäited kõrge vererõhuga toime tulemiseks on viimane asi, mis karusärgi selga ajanud Valter Mehepersel praegu meeles mõlguvad. Nüüd valab see maailmade hävitaja oma neljateistaastase poja suunas välja kogu kibeduse, mille hetkeks kõikuma löödud autoriteet temas tekitas. Teiselt poolt korteriust kuulates võib üldisest kisas eristada valjemini väljajoonistuvaid lausekatkendeid nagu „Minu oma poeg...sellist asja pole veel näinud...ennekuulmatu häbematus...kuradi väike sitaratas...kui mina tahan viina võtta...kütan sul kere kuumaks... neliteist aastat kasvatanud...“ ja muidugi väga, väga palju Mehepersete perekonnanime. „Mitte ükski Meheperse pole kunagi... Et mõni Meheperse oleks ealeski... See ei ole Meheperselik.... Meheperse, Mehepersed, Mehepersetel“ ja „sina Mehepersena peaksid teadma...“.

Nüüd, kui Valter Meheperse on end aknapeal pleierit kuulates eemale kõmpivad poja selja suunas põhjalikult tühjaks röökinud, pöördub ta trepil seisva naabrimehe poole.
„Näed sa, millega ma tegelema pean? Täiesti ülekäte läinud,“ lausub ja sigaretti süüdates ja jaheda talveõhu mõjul õlgu võdistades.
- „Tänapäeval on nad kõik sellised“ vastab Peep. „Küll mina juba tean, ma ju ainult selliseid õpetangi.“
„Mina käisin neljateistaastasena saekaatris tööl, raisk. Kahekümnetunnised tööpäevad. Kuus päeva nädalas. Õhtuti võtsime vanamehega napsu ja mitte üks siga ka ei kobisenud“.
- „Nojah, ajad olid teised. Ma olin ju ise ka juba kaheteistkümneselt söekaevanduses. Kaks nädalat maa all, kaks päeva pinnal ja siis jälle maa alla. Ega see lihtne ei olnud, aga tuli teha, tuli teha...“
Peep ei töötanud kaheteistaastasena söekaevanduses. Peep ei ole mitte kunagi ei söekaevanduses ega ühelgi füüsilist ponnistust nõudval ametikohal töötanud.
Tõele au andes ei töötanud ka 14aastane Valter Meheperse saekaatris, aga seal töötas tema isa, Ahti Meheperse, kellele ta tõepoolest kuuel päeval nädalas lõunat viimas käis. Aga aeg teeb mäluga imelikke asju ja õigupoolest ei ole ju see kui sa midagi valesti mäletad otseselt valetamine.
Samal ajal kui naabrimehed, üks aknal ja teine majatrepil, möödunud aegade raske töö, palkide parvetamise, kiviraiumise ja tööjuures veepudelist valge viina joomise teemal heietavad, avaneb kõrvalparaadna uks ning välja astuvad laia näo, musta nahkjopi ja hallide viikideta viigipükstega Arbo Rumm ning tema najale toetuv hommikumantlis ja kalossides Kulno Särg. Mõlemad mehed on ilmselgelt juba parajalt leilis.
„Rumm, raisk! Ja Kulns!“ hüüab Valter Meheperse rõõmsalt.
- „Perse ja Pede-Peep!“ lehvitab sõprade nägemise üle ilmset rõõmu tundev Arbo Rumm meestele. Ka Kulno üritab oma Klaasistunud pilku naaberparaadna trepil ja selle kõrval aknal asuvatele meestele fikseerida.
„Kulns on end ikka päris soodaks võtnud,“ mainib Peep sapiselt, „mõni mees lihtsalt ei oska juua.“
„Paar kõvemat kläud haljast ja ta on jonksus tagasi,“ on Rumm optimistlik.
Samal hetkel kostab maja nurga poolt luust ja lihast läbi lõikav vile. Ja kui neli pead üheaegselt sinnasuunas vaatama pöörduvad, näevad nad tänavavalgustuslaterna valguses seisva laiaõlgse hiiu teravat kontuuri.
„Noh, kalkod, mis passite?!“ hüüab vasakus käes liitrist viinapudelit hüpitav Valentin Tsernevski sõbralikult. „Pittu minek.“
„Rohkem nagu...“ hakkab joomase peaga alati nilbeks muutuv Kulno midagi ütlema, aga Rumm karjub tast üle, „Praznik!!!“.
„Valka, tule aita Kulnsi tassida. Ta ikka pump, mis pump,“ palub Peep.
- „Kõige kõvemaks kujunevadki tavaliselt need peod, kus Kulnik juba alguses täitsa sangas on.“
 Laiaõlge vuntsidega hiiglane ja jässakas lühemapoolne Rumm võtavad kidura hommikumantlis Kulno enda vahele ja talutavad ta viienda paraadna ette, kuhu on kogunenud juba kenake inimsumm. Ka Valter Meheperse on endale dressipluuse peale tõmmanud ja astub Peebu kõrval, viinapudeli raskuse all vasakut jalga longates koosolekuruumi suunas.
„Kurat, mehed, see saab nii kõva olema,“ viskab Rumm üle õla Mehepersele ja Peebule.
Mehed noogutavad vastuseks heakskiitvalt. Keegi ei kahtle, et see korteriühistu koosolek saab olema legendaarne.



To be continued...

15 comments:

  1. Hahahahaaa!!!! Roflmao!!! LOLZ!!! Funny shit.

    ✌(◕‿-)✌

    ReplyDelete
    Replies
    1. Thank you, that is the exact reaction I was going for.

      Delete
  2. "Ma olen seda ühe korra lugenud ja siis oli öhö-öhö, uuesti ei jõua, liiga palju on teha. Muuseas, congrats Vikerkaare eest, need kaks olid parimad asjad seal ja see oli hea number."

    - Robert Kurvitz

    ReplyDelete
    Replies
    1. Thanks, man. See vikerkaar oli tõesi ülikõva. Aga seda lõpetatud peatüki sa varem lugenud ei ole, siin on Mehepersed sees. I saved it fpr you.

      Delete
    2. Huuh, loved it man, loved the Meheperse. Aitäh! Andis tublisti särtsu juurde sellele lõpule. Tublisti kohe.

      Also, makroflexi koht oli naljakas. Tee see koht ka, kus hõbedasi krooniseid münte tütre kuldse markeriga kuldseks värvitakse (minge igavesti põrgu mittetöötavad hõbekroonised!) et need siis känkrakleepununa suitsu vastu vahetatada ja enne kui müüja aru saab padavai lesta tõmmata, Jüri Saks style.

      Delete
  3. Kas sa oled tähele pannud, et Arks ja CK kirjutavad täpselt samadest asajdest, täpselt sama moodi, täpselt sama stilistikaga, aga karakterid ja sündmustik on on the opposite ends of the political spectrum?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sägad, poldid, kuldid, põkid, jackid, tšellod, võllid, meikad, vandid, tapid, mendid, klotsid ja seltsimehed, aga sigalahedad - no kahtlemata.

      Delete
    2. Ma unustasin oma tähelepanekut kirjutades ära öelda "FAKK JEE!" ja "Rajoonipoisina ma tunnen seda melu!". Ma loodan, et itaalikus "To be continued..." ei ole stiilivõte vaid nüüd ongi järjejutt?

      Delete
  4. Valter Meheperse osa oli parim!

    ReplyDelete
  5. "Peep, ma räägin tõsiselt. Kui sa õhtul lõhnadega tulla mõtled, siis mine parem maga oma ema kušetil.“ ja siis muidugi see retooriline küsimus, kas ühed täiskustud püksid on teistest täiskustud pükstest šikimad, teeb Viivist mu vaieldamatu lemmikkarakteri. Normaalne, ülevõllinali ja võllanali vaheldumisi-läbisegi. Sain päris mitme mitme koha peal naerda. Palju sa end kirjutades tagasi hoiad ja kas üldse?

    ja Peep veel julgeb möliseda, et mõni mees ei oska üldse juua??? Annab Peebule ainult usutavust juurde :D :D

    ReplyDelete
  6. Rõõm kuulda. Üldiselt üritan kirjutades mitte kügeleda ega nurga taha kinni jääda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusjuures ma soovitan sulle mõelda selle peale, kui palju parem on nüüd (hiljem?) juurde kirjutatud osa. Ja siis ennast seljale patsutada.

      PS Inimene, kes küll kommenteerib zaumi, aga salaja nagu pahainimene, ütles, et sulle sobib kõige paremini grotesk ja mida lähemal sa groteskile püsid, seda täiuslikum ja elavam tekst on. Ka midagi, millega ma nõustun. Kuigi paraku see käis koos ebasoodsa võrdlusega "Klassihäbile", mis olevat ses mõttes (ja igas) parem. Taas nõustun, kuigi see oli ka mõnus lugemine. Also, tea, et see "Klassihäbi" oli fucking meeletu, kuigi kõigil suud munni täis olid.

      Delete
  7. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete