Sunday, June 23, 2013

Kentucky Route Zero

SCREEN SHOT!
Siin maailmas on mitmeid asju, mis tõmbavad meeleheidet alla ning tekitavad lootust ning enamasti on need asjad, mis lubavad vaimustuda. Sa vaata: see on aasta indie-mäng ja enamgi. See on see koht, kus mäng võtab kunsti kategoorias auga koha sisse, just nii nagu Rostov ja temasugused alati tahtnud on. Ja seda nimelt niimoodi, et selle meelelahutuslik väärtus ei kannata, tegu on kutsuva, mitte eemaletõukava artefaktiga. See võib olla ka varem juhtunud, aga minu jaoks juhtus nimelt siin. Mõistlikum on öelda "see tundub kunstina, seetõttu on ta selle saavutanud", kui hakata tõmbama defineerivaid piire, kas siis ühelt poolt sinna, et Pac-Man ja Wolfenstein 3D, ja võibolla isegi blackjack, triktrakk ja jalgpall on kunst, sellepärast et "kõik asjad on kunstid, mis vajavad mingit oskust ja on mõnusad", samuti pole mul tahtmist hakata ütlema mitmesuguste asjade kohta, mille kohta üldiselt arvatakse, et need on kunst, et need ei ole seda. ("Nad ütlevad, et nad on juudid, aga nad ei ole seda!" - Johannese ilmutus.)

Kentucky Route Zero võtab ette, Kentucky Route Zero saab aru, Kentucky Route Zero saavutab:

1) Interaktiivse jutustuse, Neid on üritatud teha juba igiammusest ajast. Ma olen üritanud mängida umbes... ühte. Seal oli sihuke koridor ja sa said minna igas issanda ilmakaares ja siis sulle kirjeldati sulle neid suundi ja mis seal asub või toimub. Ekraan oli must ja tekst siuke valge ja pikselleeritud, traditsiooniliselt näeb tekstiseiklus välja nagu DOS '93 (möödunud kümnend pakkus ilmselt mõningaid näiteid polügonilõustade realismipõrgust). Arusaamatu, masendav ja vähekirjanduslik oli, ei jõudnud kaugele. Julgen arvata, et antud kogemust saab laiendada kogu žanrile. "Kentucky Route Zero" on antud valemile lisanud graafika ja muusika. Niiviisi on kogemus palju täielikum, niimoodi on see võimalik. Samuti saab vaid kiita seda, et tekstis  - ega kaardil - navigeerimine ei ole mõistatus traditsioonilises mõttes. Mäng ei jäta mängijat kinni, võib vaid mõnest kogemusest ilma jääda, kui avastamisrõõmust oma asja ei tee. See, et valikuid ei mõõdeta skooris ega progressioonis, teeb kummastaval kombel su valikud tähtsamaks, muudab nad väärtuseks iseeneses. Pragmaatilised kaalutlused ei jää ette oma karakteriga samastumisele. Samas, on muidugi ka neid, kes leiavad, et tänu maailmasiseste pragmaatiliste kaalutluste vähesusele ei ole ülepea tegu mänguga. Siiski hoiab mäng kõik su teod alal, need loevad ja muudavad midagi, ent sellel pole ilmset struktuuri.

2) KR0 saab aru maagilisest realismist. Maagilise realismi peamine tööriist on atmosfäär, läbi selle, mida pole, viitab ta sellele, mis on, tegu on reaalsuse moonutusega selle täpsemaks kujutamiseks. Ulmet defineerib probleem, fantasyt missioon, õudust defineerib õudsus, ehk siis, suund konkreetse psühholoogilise seisundi esilekutsumisele.  Kentucky Route Zero määratles ennast kummitusloona, aga see ei ole seda traditsioonilises mõttes, see on nagu lugu kummitusmaailmast, mis on meie oma maailm. Teekond, seal, on tähtsam kui eesmärk ja ehkki miski pole otseselt ähvardav ega liiaselt sünge, ent ometi parasjagu nii suur ja mõistmatu, inimesed näivad seal nii üksildased ja haprad, et kui rännakul kohatu ütleb peategelastele hüvastijätuks "Take care of each other", on sel fraasil sootuks enam mõju, kui harilikult. See muutub vaata et ainumõeldavaks, jääb meelde kajama.

VAATA! SA OLED VEOAUTO JUHT JA SUL ON KOER!
3. Minimalismi. Iga asi ja detail on tähtis, sest neid on vähe.

4. USA, täpsemalt lõunaosariikide hinge. Ja see pole veel kõik - TEISTMOODI, KUI TAVALISELT! Te mäletate Fallouti, kõige hardkorasemate arvuti-rollipelurite seas kaheteistkümnendat aastat kulda võitvat käigupõhist atmosfääriplahvatust. Kentucky Route Zero on põhimõtteliselt nagu Fallout NOW, sellises realistlikus võtmes. Postapokalüptika ei vaja, et tuumasõda oleks toimunud, kapitali müstilised hoovused ja kokkutõmbed  katavad võimsa maa just niisamamoodi varemete, ärajäänud tuleviku ja kadunud inimestega, kes mingil moel kuidagi olla üritavad (vt. ka kummitusmaailm). See maailm on ajaloost pilgeni, kõik hetked on tas tallel ja osutavad praegusele (vt. ka Walter Benjamin). Surutis viibib kõikjal ja on kõige põhjuseks, ent tegemist ei ole tavapärase impotentse sotsiaalkriitikaga, vaid rohkem nagu, ma ei tea, sellega, kuidas päriselt on. Muidugi oleks hetkel keerukas ning ka ebaaus midagi kokkuvõtvat öelda. Mängust on vaid kaks viiendikku ja veel jupike väljas. See tuleb niimoodi episoodhaaval.

5. Mäng saab aru kaasaegsest kunstist ning jätab sellest soodsa mulje, seda põhiliselt läbi analoogia ja viite - kuna Kentucky Route Zero on kaasaegne kunstiteos ja ma saan tast aru ja kiidan heaks, siis muudab see mõistetavaks ka kaasaegse kunsti olemuse suuremas plaanis, selle, mida see teha üritab. Seda enam, et autorid on heaks arvanud seda oma mängus sümpaatsel moel kujutada. Nad on ise ka mingid kunstnikud. Propagandapunktid.

6. Põhimõtteliselt kubiseb mäng ka viidetest - kirjandusele, kunstile, arvutimängude ajaloole - ent nagu ikka siis, kui seda on õigesti tehtud, on nende kohalolek vaid positiivne ega tähenda seda, et sul on meeleolust ja jutustusest kolmekordse spetsiifilise kõrghariduseta võimatu aru saada. Minu lemmik "sõnade koht" on seni see Robert Frosti luuletekstil põhinev jutlus. Ma kirjutasin ta kolmandal läbimängul paberi peale maha. Ja siis kirjutasin taas arvutisse. Peategelase nimi on Conway. See on vandenõu, mitte kokkusattumus.

7. Graafika puhul juhiks tähelepanu ruumiefektidele ja avaruse loomisele, mida see tekitab ning loovale kaamerakasutusele. Autorid on öelnud, et nad lähtusid visuaalide loomisel peamiselt teatriesteetikast. Sellele juhiks ka, et ilus on. Vaata ka pilte.

8. Helipilt. Kui J. Samma "Loož" lõi ruumi, kus oli parem klassikalist muusikat kuulata, siis Kentucky Route Zero loob ruumi, kus bluegrass hästi kõlab. See mängib vaid valitud hetkedel, ent ka mängu ambient laseb aimata, otsekui oleks selline bluegrass teema.

Deffa rec, siis. Siit saab tasuta demo leveli, ent see vaid täiendab kogemust, lugu ja atmosfääri, mitte ei asenda seda. Ei tasu selle põhjal otsust langetada.

No comments:

Post a Comment