Sunday, June 9, 2013

Üks raamat - üks loeb



Fernando Pessoa
Autopsühhograafia.

Selle raamatu väljavalimine on olnud pikk protsess. Juba aastaid on mind painanud kartlik soov kirjutada mõnest luuleraamatust. Kuid paraku! mu luulelugemise silm, kõrv ja süda on aegadega kängu jäänud. Suure kuhja luuleraamatuid andsin sootuks oma käest ära, neile, kes veel mõistavad seda kunsti. Ja kogu aeg oli mu alateadvuses sinine kaas ja napijooneline portree. Ma teadsin, et see oli mulle kunagi palju tähendanud, kunagi, siis kui ma veel luulet lugesin, kaustikusse ümber kirjutasin ja pähe õppisin.

Mingil ajal pärast kolimist tuli see raamat kastidest lagedale. Panin ta ühe kuhja otsa ja unustasin. Siis leidsin ta uuesti ja tõstsin teise kuhja otsa, et ei unustaks. Ja lõppude lõpuks, võtsin ta kätte ja tegin lahti. Ja lugesin.

Esmalt ei saanud ma millestki aru. Lugesin jutti üsna mitu luuletust ja mõtlesin, et ei, nad ikka ei ole see, mis mulle midagi ütlevad. Ma ei oska enam, või siis ei ole nad nii head. Kangekaelsusest lugesin edasi ja tasapisi  hakkas mu peas kumisemna midagi tuttavat. Murdsin lehenurga ära. Pöördusin algusesse tagasi ja alustasin uuesti. Ma hakkasin oma peas neid valjusti lugema ja pisitasa tekkis arusaamine ning sõnade muusika. Aeglaselt, uuesti ja uuesti, niisuguse ja naasuguse intonatsiooniga, lugesin  mõttes deklameerides. Mõned luuletused tundusid tuttavamad kui teised. Kas need on need, mida ma kunagi tähtsaks pidasin? Kas neid kirjutasin ma oma kladesse ümber? Või on need äkitselt mingid üldtuntud palad, mida kostab näitlejate suudelt ja ma ajan iseenese sassi kultuuriruumiga? Ei tea, mõtlesin, ebaselge, ja murdsin lehekülgede nurki edasi.

77 lehe juures vaatasin järelsõna. Esmalt mõtlesin, et see peab olema mõne ta kaasmaalase, kaasaegse kirjutis, selles oli imelikku vanaldast hõngu ja suurt teadmist. See oli meisterlik. Aga ei, see oli tõlkija Ain Kaalepi essee, täiuslik. Õigupoolest peaks selliseid asju taastrükkima, lugema sundima, tulikirjas majade katustel jooksta laskma. Kunagi, kui oli veel Viru väljak, ja seal olid marsataksode peatused, siis tollase teenindusmaja katusel plinkis kollases valguskirjas igasugu teksti, uudiseid, reklaami, ilmateadet. Ma tahaksin ühte suurt katust, kuhu ma saaksin saata tekstid, mida inimesed lugema peaksid. Nad ei pea olema peidetud 40 aasta taguste ajakirjade tagumiste kaante vahele.

Siis hakkas mul hirm, see mitteteadmise ja mitteoskamise hirm, mida saan mina öelda Pessoa kohta, Portugali kohta, luule kohta, ei mingeid teadmisi, järeldusi, võrdlusi. Ainult läbitunnetamata mulje.
Aga olgu siis nii.

See mulje on - päikesevalgus, rahu ja rahutus, teine maa, teine keel, teine aeg - inimene selle sees ja vastas ja juures on samasugune kui sina või mina. Ta joob ja loob ja kannatab. Tema kannatused meeldivad mulle. Tema rahutus meeldib mulle. Ja tema rahu meeldib mulle. Luuletaja igavesed sümbolid. Öö, meri, laevad, kaugus, jõgi ja voolamine, aja kulg, päevade rida,  vaikuse hääl, too viina veel, sest elu pole miski, seespoolsuse järgikatsumine, üksinduse pime sein.

António Costa Pinheiro
Pessoa kirjutas neljas isikus, lisaks iseendale lõi ta kolm erinevat väljamõeldud luuletajat koos sünni ja surmadaatumite ja elulooga.  Alberto Caeiro, tema õpilane Alvaro de Campos ja Ricardo Reis.

Alberto Caeiro

Alberto Caeiro elas terve elu talus, oli nõrga tervisega, suri tuberkuloosi ja tema luule on karjamaade vaikus, paigalolija tarkus - "nii palju kui maa pealt võib näha, näen mina oma külast Kõiksust... selleks on mu küla niisama suur kui mistahes maa."
Asjad on need mis nad on ja ei midagi muud.

"Hei, karjade kaitsja,
siin maantee ääres,
mida ütleb sulle mööduv tuul?"

"Et ta on tuul ja et ta möödub
ja et ta on möödunud juba varemgi
ja et ta ka edaspidi möödub.
Aga mida ta siis sinule ütleb?"

"Palju rohkem kui seda.
Ta räägib mulle hoopis muud.
Mälestusi ja südamevalusid
ja seda, mida pole iial olnud."

"Iial pole sa kuulnud mööduvat tuult.
Tuul räägib ainult tuulest.
See, mida sa kuulsid, oli vale,
ja vale on sinu sees."

See on alastuse luule ja selles alastuses pole häbi. Loodus ei häbene. Looja ei häbene.



Alvaro de Campos

Alvaro de Campos sündis Taviras 15.oktoobril 1890. Ta õppis Inglismaal laevainseneriks, külastas Idamaid, oli pikk, kõhn, veidi kühmus, tumedajuukseline, kandis monoklit. Futurist, masinate ja linna poeet.
Tema "Mereood" on raamatus kõige pikem, hoogsam, räsivam ja kaasakiskuvam poeem. Ma kahtlustan, et just see jättis mu murdeealissesse murduvasse hinge kõige suurema jälje, selles on nii palju jõulist, purustavat kirge, sellist, mida me laseme endast välja vaid viinauimas või elu pöördepunktidel. See, mis meis kõigis on olemas, aga mille jaoks meie aeg ja kombed ei leia mingit sängi ja mis lõhuks kõik sängid ja tulvaks üle kallaste, mis pihustaks kõik oma teel, murraks vabadusse. See on kõigeihalus ja kõige purustamise ihalus, piirituse ja piiride igavene vastasseis, mäss maailma vastu. Tants tormiga, joobumus, paganlik riitus, vägi ja võim.
 
Hei meremehed, pagilõuad! Hei, madrused, ohvitserid!
Vetelsõitjad, tõrvajakid, jänkimeded, seiklejad!
Hei, laevakaptenid! Mehed roolis ja mastide otsas!
Mehed, kes te magate kitsais kajuteis!
Mehed, kes te magate, Hädaoht illuminaatori taga!
Mehed, kes te magate, padjaks Surm!
Mehed, kel on dekid ja sillad, kust näha
määratu mere määratut määratust!
Hei kraanajuhid!
Hei, purjerehvijad, kütjad, pardarahvas!

......

Sõida, aeglane aurik, sõida ja ära peatu...
Sõida eemale minust, minu silma alt,
mine ära mu südame seest,
kao kaugusse, kaugusse, Jumala uttu...


Ja mere vastand, kõrb, inimeseks olemise kõrb. Igaveste lahkumiste ja saabumiste maailm, maailm pakitud kohvritega, sokid korralikult virnas, korrastatud maailm, arukuse maailm, absoluutne maailm.

Suured on kõrbed ja kõik on kõrb,
muidugi eksitus välja arvatud.
Vaene inimhing, kelle ainuke oaas on kõrvalkõrbes!



Ricardo Reis 

Ricardo Reis sündis Oportos 1887, oli brünett, elukutselt arst, poliitilistelt vaadetelt monarhist, väga hea klassikalise haridusega. Tema luuletused on klassitsistlikud, korrapärases värsis, antiikainesest kantud. Ta püüab kadunud minevikku, lahkunud ilu, kaotsis harmooniat, see on melanhoolia poeet, päikesepaistelise kurbuse sõnumitooja. Üksinda istub ta säravsinise taeva ees, tema jalge all maas lebavad aastatuhanded.

Sa oled üksi. Ja keegi ei tea seda. Vaiki ja peta.
   Kuid ära peta sa petise kombel.
Muud ära ootagi kui seda, mis sinu sees juba tallel,
   kõik iseendaga üksi on kurvad.
Päikest naudi, kui saad, ning varjugi, kui tahad varju,
   saatust, nii nagu saatus on antud.

Autopsühhograafia algas Fernando Pessoa loominguga. Selle kogu esimene luuletus võiks olla ka Ernst Enno või August Alle või Juhan Liivi  sulest. See on nii igiajatu, isamaatu, emakeeletu,  kerkokell ja koduküla, kõigile maailma inimestele.

Oh tornikell minu külas,
valulev õhtusel ajal,
iga su kõmina peale
vastab mu hing oma kajal.

Ja otsekui elunukrus
sa kõlad nii aegamööda,
et alguski on vaid kordus
ja muud sinu peal ei lööda.

-

Neis lauludes on muinasjuttude tarkust, midagi maa ja inimeste vanast hingest, ajatu teadmine, mis hingab läbi laulude. Need sõnad  on osa sinust, sügavus, mida sa tajud ilma teadmata, maailma vana vägi. Nad nagu oleks juba ammu sinu sees olnud, ainult sa ei osanud neid välja öelda.

Kunagi oli mul ühe sõbraga  mõttevahetus, kus kõlas selline lause, et ta kardab luulet lugeda, sest sealt on luuletaja hing näha. Soo, küsisin mina, kas sulle ei meeldi luuletaja hing? See võib olla nii ja naa, võib-olla me kardame luules omaenda hinge ja midagi sellest veel suuremat. Luulet lugeda on raskem kui raamatuid filosoofiast, sa peaksid unustama hea ja halva ja ainult kuulama, kas see kajab su sees, väga rahulikult, väga aeglaselt, ja siis üha kiiremini, kiiremini ja kiiremini, keeristormis, marutuules, ja siis jälle aeglasemalt ja tasemini, vaikses vihmas, lumesajus, tolmus ja tähevalguses.


https://soundcloud.com/made-luiga/alberto-caeiro-m-stiline-poeet
https://soundcloud.com/made-luiga/fernado-pessoa-on-haigusi-mis
https://soundcloud.com/made-luiga/pfernando-pessoa-n-eb-pilve
https://soundcloud.com/made-luiga/alberto-caeiro-muud-luuletused
Samas sarjas varem
http://www.zaum.ee/2011/04/neli-raamatut-uks-loeb.html
http://www.zaum.ee/2011/06/kolm-raamatut-uks-loeb.html
http://www.zaum.ee/2011/11/neli-raamatut-uks-loeb-uks-selline-juba.html

1 comment: