Friday, July 12, 2013

Suvevinjett

Vinavas südasuvises päikesevalguses vantsin poe poole. See on automatism. Igapävased tavalised ringid, näe, selle aia saavad nad varsti valmis! Murran pead aedade üle juba pikemat aega, mulle on kinnitatud, et mu ida-euroopa aiaga maja suurimaks puuduseks on koletu roheline võrkaed – loomi peab aga võõraid pilke mitte. Põõsad on igerikud ja männipuud kõrged, iga viimane kui tädike uurib mu ehitusjääkide virna ja viletsalt pügatud kuivanud muru. Ja mida ma rääkisin oma vanematele sugulastele enesekindlalt – olge nüüd, kedagi ei huvita teiste aed ja elamine, hea kui omagagi hakkama saavad. Ja tuleb välja et mööda panin. Ümbertnurga jõudis minuni jutt, et ühte kõrvalmaja elanikku häirib märkimisväärselt see, kui kaua mu pesu kuivab ja teist jällegi, et mu korstnasuits tulla otse nende akendesse. Üks mu pateetiline loodrist tuttav soovitas tollele naabrile külla minna. Ja kohe hästi kauaks. Nu kas varsti hakkad koju ka minema, küsib too lõpuks ettevaatlikult. Siis kui ära kuivab, teatan mina muretult.

Aiad, jaa, need klaustrofoobilised aiad, kõige parem kui hästi kõrged, topeltlippidest, ilma pragudeta, või kivimüür, kivimüür oleks hea, aed võiks olla ei midagi vähemat kui tallinna vanalinna väiksem koopia, oma pika hermanni ja paksu margareetaga. Pisikeste piiluavadega. Mulle näiteks meeldib hulga rohkem, kui ikka näeb, mis aias on, teiste omades, ma mõtlen. Ühes imelikus kollases majas, nagu Chirico maalilt välja astunus, on ümbrus ruutpesiti haljastatud ja haritud, viimse sentimeetrini köögivilja all. Seitsmekümnendate ehitisi ehivad pruuniks tõmbunud elupuud ja kadakad, ülekasvanud okaspuude kurblik sümmeetria. Õige vähestes aedades on kesksuve rohekas-pruunikas-lillakas kord ohtra kastmisega eemal hoitud, kanakaka peal kasvavad lopsakad lilled. Ja need lõputud amplite read, oh kuis küll  armastab inimene seda va õiteilu. Mina amplist hoidusin, mu meelest on imelik, kui lilled õõtsuvad õhus ja sa võid nende vastu oma pea ära kopsata. Lillekastid siiski soetasin, ja ma pean ütlema, et need kronšteinid, mis kasti üleval hoiavad, on häbitult kallid – miks peaks metallist konksud maksma 8 eurot paar? Ei ole ka kuidagi kunstipäraselt kaunistatud ega sepa poolt taotud. Ja hoolimata hinnalistest kinnitustest joosti mu lillekastid jaanipäeval kaks korda maha, üks piduline sai isegi peahaava. Lilled kasvagu ikka maas, kus koerad saavad neid sõtkuda.

Kõik need pika talve jooksul plaanitud tegemised – suvel teen – puhastan õues vana mööblit, värvin ja kõpitsen, panen toale uue põranda, ehitan kuuri – mis kuuri, ehitan terve väikese maja ja olemasolevale teen juurde-ehitise! Need millegipärast ei edene, justkui pole õiget entusiasmi ja mis seal salata, üldse ei ole raha. Aga suve pole enam palju jäänud, ema ütles mulle ikka, et peale jaani on õhus juba sügiselõhna, päevad venivad pikemaks, hoolsal peremehel on talvepuud ammugi riidas, tal on juba järgmise ja ülejärgmise talve puud ka varutud, aga minu omad võib-olla kasvavad alles metsas.

Nii mööduvad päevad vaikselt, kummalise tühjusetundega, justkui kõnniksid jalad õhus, miski pole tõeline, on ainult üks pikk soe hetk, valguse ja varjude liikumine aias, õhtud raamatutega ja isegi plaane ei ole, soove ei ole, erilist isu ei ole, kõik mis asub kaugemal kui kilomeeter kodust, on juba reis maailma teise otsa. Ma arvan et ma olen niimoodi päris zen.

Ainult vahel käriseb sinna sisse ärevusnoot, igatsus, tahaks näha inimesi, tahaks kuhugi minna ja midagi teha, olla, olla hoolitud ja hoolitsetud, panna piduriided selga ja kaapida küünealused mullast, kõlgutada jalga mõnel suveterassil, kõndida päikeseloojangul merre, näha maid ja rahvaid, sõita Tartusse, oh, midaiganes!

Poes seisin kassasabas mõttessevajunult, kalkuleerisin korvi maksumust - kui kuulen - proua, proua, see kassa ei tööta, minge teise kassasse! Kui ma siis lõpuks aru sain et mina olingi see proua, pobisesin poolkuuldavalt südametäiega - mulle see prouatamine üldse ei meeldi.

2 comments:

  1. Ah mingu pekki, sa ei ole mingi proua!

    ReplyDelete
  2. "Nii mööduvad päevad vaikselt, kummalise tühjusetundega, justkui kõnniksid jalad õhus, miski pole tõeline, on ainult üks pikk soe hetk, valguse ja varjude liikumine aias, õhtud raamatutega ja isegi plaane ei ole, soove ei ole, erilist isu ei ole, kõik mis asub kaugemal kui kilomeeter kodust, on juba reis maailma teise otsa."

    Nii hästi kirjeldatud.
    Minu igavene lemmiksuvi, parim asi, ainus viis päriselt puhata!

    ReplyDelete