Monday, August 19, 2013

Lõplik hullumeelsus

Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik


Kui ma olin tol teisipäeval oma järjekordselt teraapiasessioonilt koju jõudnud, endal alateadvus nagu kellegi praetaldrikust läbi käinud, ei suutnud ma end oma teadvustamatusesse enam kokku pakkida. See oli päev, mil ravi alles tegelikult alguse sai. Keegi mu lähedastest ütles mulle kunagi, et sõprade ja psühholoogide vahe ongi see, et sõbrad kuulavad su lõpuni, kui vaja, aga psühholoogid avavad su haava ja jätavad selle lahti. Nende aeg liigub teises kategoorias ja ma austan seda - hea on teha koostööd inimesega, kes suhtub oma töösse professionaalselt, sest nii on kasutegur mõlemapoolselt maksimaalne. Hästi loogiline ju, ma usun, et selliseid asju õpetatakse juba keskkooli majandusõpetuses (milles mina istusin eespingis ja mida ma täie pasaga vihkasin, sest majandusest rääkimine võrdus kapitalismi soodustavana ja ma vihkasin vihkasin vihkasin kogu seda rahamajandust). Seega ei süüdista ma järgneva juhtumises mitte kuidagi oma arsti. Üldse mitte kedagi ei taha selles süüdistada ja samuti ei kahetse ma midagi, mida tol hetkel tegema pidin. Mida sügavamale porri inimene oma elus langeb, seda kõrgemale saab ta taeva poole tõusta. Idee kõlab küll nagu odav klišee, millel on kena kõla, aga ma räägin ikkagi ainult asjadest, millest ma midagi tean.

Tõsiasja, et ma pole kunagi viitsinud valetada, saavad kinnitada ainult need, kes on minuga kunagi kokku puutunud. Esmamuljetega on, nagu on - need kalduvad ühest äärmusest teiseni ega anna seetõttu eriti adekvaatset tervikpilti, kui me räägime mingi abstraktse keskmise inimese seisukohast. Nii minul teistest kui teistel minust on olnud väärettekujutusi, seega ei saa ma praegu hakata rääkima kolmandadimensioonilisest äratundmisefektist, mis, muide, ühena vähestest kindlatest asjadest, on võimalik. Aga kõigest järgemööda. Sel õhtul otsustasin ma seega sellest reaalsusest veendunult lahkuda. Ma otsustasin järgi anda oma deemonitele, sõltuvustele, kaifilaksudele, ükskõiksusele, tundetusele. Ma teadsin, et tõsiasja, mida ma endaga terve elu olen kaasas kandnud, ei saa ma mitte kunagi endast välja monteerida. Sundmõtteid, nagu väljendas ka mu psühholoog, ei saa tagasi saata ega tühistada. Saab moondada ja mikroanalüüsida kontekste, milliseks muutub mu käitumine, mis on sundmõtetest tingitud, ent algset seemet, asjade põhilist idu me muuta ei saa. Aga me saame muuta seda, mille kohta öeldakse depressioon, panna enda kasuks tööle. See on kõik puhtalt valikute küsimus.

See algas tsüklina ja koosnes järgnevatest komponentidest: antidepressandid (mida olin selleks hetkeks võtnud 4-5 kuud, arst ütles, et see on kõige lebom antideprekas üldse ja kui mul peale teist kuud neist mingit kasu polnud, ütles, et võta topelt ja kurjustas, et kuidas ma üldse kavatsen terveks saada, kui ma mingit muud narkot vahepeal panen (mis ei ole ka mingi tühine argument, aga..)); unerohud (mida olin althõlma juba eelnevad pool aastat ema käest jt saanud); kanep ja viin. Mul on selline keskmiselt väike keha, kaalun umbes 57 kg ja võtsin 100 g sertraliini päevas. Ma tunnistan, et ilmselt oli patt võtta oma armukesega hotellis tänavalt saadud imelikku valget pulbrit, mida me isegi tuvastada ei suutnud (aga mõjus pigem nagu koka kui amf, mida me tegelt otsisime), aga kui me räägime sundkäitumisest ja-mõtlemisest, siis esmalt tuleb alustada VAIMUST, mitte kehast. Tänitamine mu üldse nii kaugele ongi toonud, et ma surmaga mängima olen hakanud. Nii mu vanematel, arstidel kui õpetajatel on alati olnud midagi ette heita, selle asemel, et täie rahuga läheneda ja koos paremat lahendust leida. Ikka süüdistused ja "kuidas sa ise aru ei saa!" jne. Palun vabandust, aga ma elan ka esimest korda.

Niiet ma ostsin kohe kanepit, kui ma sealt Raja tänavalt ära tulin. Edasi läheb mul pilt suht uduseks. See oli küll vaid mõned nädalad tagasi, aga kuna ma tegin (algse poole asemel) juba 2-3 unerohtu päevas ja suitsetasin nii palju kui suutsin, siis erilisi mälestusi mul sellest praeguseks pole. Unerohuga on see võluv asi, et ta rahustab su maha, veits nagu rahustigi (seda keeldus arst mulle kirjutamast, kuna see on nii sõltuvusttekitav (nagu unerohi oleks vähem!)), aga samas tal on veits seda extasy värki ka, sest ma tundsin end fucking geeniusena iga kord, kui ma seda tegin. Suurem osa mu viimaste kuude luuletustest on selle mõju või võõrutusnähtude all kirjutatud. Viin lisandus komplekti teisel või kolmandal päeval pärast seda saatuslikku teraapiat. See ei olnd mingi täiesti mõistusetu tegevus kusjuures, sest mul jäi väga hästi meelde, et ma jätsin ukse lukust lahti ja võtsin pesukausi voodi kõrvale. Okse sisse oleks kuidagi ilgelt vääritu surra. Õhtud enne seda, kui ma viina polnud peale joonud, aga ikkagi palju unerohte söönud, lootsin iga kord, et see uni on lõplik. Ma tahtsin õnnelikult magama minna ja mitte kunagi ärgata. Aga varem või hiljem ma muidugi ärkasin ikkagi üles. Pettumusega. Ja kohe wake and bake muidugi. Sellest kujunes veel omaette rutiin, sest ma läksin alati oma joindi ja kohvitassiga teise korruse rõdule, panin päikseprillid ette ja laadisin 15 minutit päikest, antideprekaid, jointi ja kohvi. Mu mõtted olid hämmastavalt selged. Oot, aga ma ei mäleta, kas see selgus oli juba siis või tuli see koos võõrutusnähtudega, pärast kuuepäevast hardcore ajukeemia segikammimist. Mingi hetk ma igatahes andsin need kuradi rohud lihtsalt kellegi kätte ära. Aga ma ei tea täpselt jälle..

Suuremate ja väiksemate tagasilöökidega olen ma igal juhul siiani elus. Üks viimatisi maalkäimisi, mis sisaldas endas vist ka 5-6 päeva selles hullumeelses keskkonnas olemist (keegi teine vist ei saakski sellest aru, ühesõnaga keegi pole veel väga uskunud, et mu vanematel kammib, sest meil on kõik nii ilus ja korras ja mida iganes) kammis mul ilma nende rohtudetagi jälle nii pahaks, et ma-ei-tea-kust, aga ma sain kaks unerohtu kätte. Olin eelnevalt kõige hullematest võõrutusnähtudest üle saamas ja siis littisin veel kaks sisse. Järgmine päev tulin vanematega Tallinnasse ja hoidsin oma rõvedustunnet väga kammitsetult enda teada (sest kui ma oleks seal väga avameelitsema hakanud, oleks teadagi mis ja ma oleks teadagi kes jne). Olin vennaga Kadrioru pargis, vaatasime kahte musta luike ja ma lasin pool veel peale, sest no lihtsalt sure ära kui rets see on: kõik kohad valutavad, söögi-isu on 0, keha on ülinõrk ja higistab koguaeg, peavalu, raha pole, millegipärast on jälle KONTSAD ALL(?), käin oma autistist vennaga mööda parki ringi ja üritan käituda nagu normaalne inimene. Fear and loathing Estonian style. Aga ma ei jäänud kellelegi vahele. Keegi ei saanud jälle mitte midagi teada, kuni ma end Pääskülas lõpuks vabaks sain lasta. Nüüd tuleb ka meelde, et ajaliselt enne olin ma suutnud ka veel päeva pealt ära armuda, niiet see oli veel üks tont, mis mind selle kõige juures kummitas. Ja Triin Tasuja ei armu ju mitte kunagi meestesse, kes oleksid vallalised. Miks mitte? 



Igal juhul on see hullumeelne armastuse suvi, millist ma oma elus veel kunagi tundnud pole, mind tänaseks toonud uuele vaimsele värskusele, milles mul pole enam paanikahooge, metsikut ärevust, õõvastavat häbi oma olemuse pärast, surmahirmu ega peale surutud kartust väljendada armastust, millest mul puudu on olnud. Ma tunnistan endale oma patte, aga ma tunnistan endale ka oma andeid. Hing on laps, mis juhib maist keha selles näilises reaalsuses, kus sa seda teksti loed. Tunnete- ja tajuväline elu on on illusioon, milles manipuleeritakse su vaimu, kui sa ise oma elu kontrollida pole mõistnud. Ja kui on üks asi, mida ma surnud olemise soovist (see pole sama, mis enesetapp) õppinud olen, siis on see tõsiasi, et mitte keegi ei saa enam mitte kunagi mu elu juhtida peale mu enese. Kõik kannatused ja rõõmud tekitan ma endale ise, sest ma valitsen ja valin seda, mis minuga juhtub. See teadmine on minu kalju, mille otsa ronimine on üks suuremaid saavutusi üldse.

Tõde on individuaalne väärtustepagas subjektiivsete komponentidega. Me valime omale tõe, millega me vaikime, sest seda ei pea mitte kellelegi teisele tõestama, kui sa ise oma tões kindel oled. Mitte miski ei tööta minu puhul paremini, kui eemaldumine ja mõtisklus, mille harjumuse saavutasin ma oma suurimate füüsiliste piinadega - ja tõesti - nagu Jeesus Kristus. Või Buddha reversed: enne räme kannatus ja siis paradiis. Uue kogu toimetajagi ütles, et võiks lambist panna kogule ka nimeks "Läbi põrgu ja puhastustule pead minema paradiisi". No ja ta on antropoloogilise vaatlejana täiesti kõrvaline inimene mu elus, vähemalt praegu veel. Vähemalt nüüd, kus ta pole minuga samas ruumis. Vähemalt nüüd, kui ta on kusagil Euroopas turneel. Aga homme..



..ma enam selles nii kindel ei oleks. Kui sa oled 20ndate alguses noor naine Eesti riigis, siis üldist pilti vaadates (ma räägin enda taustast lähtudes) oleks sul justkui ainult kaks varianti: lased enne või pärast 20ndaid omale tite taha teha või lõpetad oma kolkakeskkooli ja lähed ülikooli. Ja lased siis endale tite taha teha. Noh, mina pole neist kumbagi varianti kasutanud. Aga ma ei mõista hukka neid inimesi, kellega nii on juhtunud. Laste saamise ja ülikooliga on mul omad kanad kitkuda, see on minu probleem. Samamoodi nagu on minu probleem ka tõsiasi, et ma olen varaküps ja tunnen end 24selt nagu 32-aastane, kelle munasarjad moodustavad ülepäeviti orkestri, mis mängib hümni nimega "Palun viljasta end ruttu" mida on võimatu vaigistada. Ja see üldine NOH, MEHELE KA LÄHED VÕI vaimsus - puha minu probleem. Ja ma tegelen sellega, usu mind, ma tegelen. 

27 comments:

  1. Muide, neljanädalane kainus ei aita kuigivõrd, võin omast käest kinnitada :S

    ReplyDelete
  2. "Eesti riigis, siis üldist pilti vaadates (ma räägin enda taustast lähtudes) oleks sul justkui ainult kaks varianti: lased enne või pärast 20ndaid omale tite taha teha või lõpetad oma kolkakeskkooli ja lähed ülikooli. Ja lased siis endale tite taha teha." - see on nüüd küll hirmus olukord. Rahvastikuteadlased peavad ilmselgelt peeglisse vaatama. Mis nad valetavad niimoodi eesti rahvale demograafilise olukorra sünguse kohta?!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kled vä, ma kirjutasin ENDA TAUSTAST lähtudes. Ja ma olen pärit post-sovietlikust külast, kus naised saavad emadeks 14aastaselt ja mehed peksavad näffi all teineteist surnuks (ja see on isegi uuem generatsioon, vanemad lihtsalt joovad garaažide vahel Bocki). See et Tallinnas elab mingi kolmandik Eesti elanikkonnast, näitab ainult seda, et Tallinn on omaette väike linnriik, mis ei puutugi (eriti TOOMPEA) kokku reaalse maaeluga, millest ülejäänud Eesti koosneb. Muidugi on Tallinnas turvalisem oma betooni külge jääda, aga on ka muid võimalusi ja võimatusi. Katsu aru saada, ole meheks!

      Delete
    2. ALSO nad võivad vabalt valetada ka :D Ja kui sellel teemal edasi rääkida siis.. ai naerma ajab. Eestlased on ammu välja surnud :D

      Delete
    3. Nii et naised saavad seal 14-aastaselt emaks, ent sellest hoolimata lõpetavad keskkooli ja paljud neist lähevad veel ülikooligi ja saavad seejärel veel lapsi. Ja see on neist igati lapsik käitumine, normaalsed varaküpsed selliseid nõmedaid asju põlgavad...

      Cheers!

      Delete
    4. Ja mis see Tallinn asjasse üldse puutub? Kui see pidi kuidagi viitama oletusele, et ma elan seal, olen turvaliselt betooni küljes ja ei tea millest ülejäänud Eesti koosneb, siis paraku oled sa küll eksiteel.

      Delete
    5. 2 üldistavat varianti tõin kontrasti mõttes välja. Me oleme teineteisest valesti aru saanud. Ei tasu emotsionaalseks muutuda. Tallinn on kontrast linnaelu ja maaelu võrdluses. Ja ma seletan veel: on 2 varianti - kas saad enne kooli lõppu lapse (ja siis on keska ja ülikooli nii mõnigi kord veits bizdets, kui sa saad 290 eurot emapalka ja mees käib Soomes tööl) või oled viks ja viisakas, lõpetad oma koolid n shit ära ja saad ikkagi lapse. Mitte et see oleks halb. Aga see on noore pensionäri kolumn, ma räägingi siin ühiskonnas hälbimisest. Kui midagi veel arusaamatuks jääb, siis palun loe ülejäänud kolumni sissekandeid.
      Rahu.

      Delete
    6. Nii et mõlemad üldistavad, kontrastsed stsenaariumid viivad ikka selle samani välja, et naine saab lapse. Ja siis on veel kolmas tee, ühiskonnast hälbimine, üksinda vastuvoolu ujumine, mille tulemusel lapsi ei saa. Millele ma juba oma esimeses kommentaaris vihjasin, on see, et tegelikult valib üha enam naisi just selle kolmanda tee. Võiks öelda, et keskmine reaalsus ongi just eelkõige see kolmas tee. Kui ikka tõeliselt vastuvoolu ujuda tahta, ja täiesti autentseks hipsteriks pürgida, siis pigem on selleks teeks kolm last ja kõrgharidus...

      Delete
    7. Kuule, kas sa tõesti tahad tüli norida? Ma võin ka vabalt paranoiline olla, sest mul on testosteroon teiste hormoonide kõrval praegu suht kõrgel.

      Ma tean ka väga toredat tüdrukut, kellel ongi kõrgharidus ja kaks last ja peale selle on ta veel ka kunstnik. Mis hipsterisitta sa ajad, sellest ma aru ei saa. Mina üritan inimeseksolemisele rõhku panna. Ma ei tea ka, mis tähendab keskmine reaalsus. Kas siuke asi on ka olemas? Äkki räägid lähemalt.

      Delete
    8. Aga kui sa tahad siin sappi pritsida ja targutada mingite raamatufaktidega, siis ole parem vait. Loll saab kirikus ka peksa.

      Delete
    9. Hahahaa. Kas ma saan õieti aru, et faktid, vähemalt need, mis mõnda raamatusse on kirja pandud, teevad inimese lolliks? Ja tõeliseks inimeseks saab ainult end järjepidevalt segi kammides?

      Delete
    10. ei ,ole vaja koguaeg tarka pannna, sii oma arust!!11

      Delete
    11. täiesti mõttetu teemaarendus

      Delete
    12. vrd. ka: kogu aeg on tunne, nagu mingi räige rahateema oleks õhus ja hullult peaks teenima hakkama, sest muidu sa jääd elurongi pealt maha või midagi, ehkki tegelikult ei hakka peaaegu keegi mingit raha teenima.

      Delete
  3. seda et... naise keha ju ulubki tihti tite järgi, ja ulub juba palju nooremana kui 20+.


    Ega see teismeea tung ja torm ei ole niisama - geen ütleb, et kuule, sa oled nüüd juba ise suguküps, mine ruttu minema vanemate juurest ja paljunda mind, jess-miss-sir, ja ruttu palun!

    Geenil on sinu muud plaanid, mured, et kui halb vanem sa ikka oleks jms, sügavalt kama. Tema tahab lihtsalt paljuneda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kahjuks küll. Looma ja "intelligendi" vahe on vist see, et viimane arvab, et valitseb looma enda sees, kuigi ilmselgelt on see lootus naiivne.

      Delete
  4. žiž ütleb et inimlooma ei ole sest inimene paneb kogu aeg teksti.

    ReplyDelete
    Replies
    1. no vot, seda enam on vastik mingisugune.. androidhübriidvärdjukk, mis pole üks ega teine AGA SELETAB HULLULT TARKA JUTTU omaarust koguaeg. jälk. võiks olla hiilgavalt vait, nagu vanad puud ja kasvav rohi. (ma EI ole irooniline)

      Delete
    2. MA EI OLE LOOM, MA PANEN KOGU AEG TEKSTI.

      Mulle meeldib see mõte. Teksti panna on elukõva ka.

      Delete
    3. Nagu klassikud on kirjutanud: "Aga kui sa tahad siin sappi pritsida ja targutada mingite raamatufaktidega, siis ole parem vait."

      Delete
    4. Tajun juba sisevastuolusi. Aeg skeenet muuta.

      Delete
  5. ilu, tervis, vaimsus, turvalisus. on ju lahe ennast suhtestada nende asjadega. kirjutatud tekstis oli ilu. mina tegelase tervise ihalus oli selge (aitab sellest aine maailmast). vaimsust on tekstis alati. ja lisaks on lugejale antud arusaam, mis on ebaturvaline. klassika.

    ReplyDelete
  6. Väga aus ja hästi kirjutatud tekst.

    ReplyDelete
  7. Ma ahmisin õhku kui lugesin... Siin panin pea laua peale ja nutsin lauba märjaks... Ja siis pomisesin endamisi midagi aameni sarnast. Hetk hiljem süüdistasin ennast, miks ma hare krišna ei võinud öelda. Ühiskond ma vihkan sind ka. Aitäh, autor! (Hiljuti avastatud lugemissoovitus: Daniel Quinn "Ishmael".)

    ReplyDelete