Friday, August 16, 2013

Mure


























Balti Laevaremonditehases on lõppenud järjekordne väsitav töönädal. Kell näitab juba 30 minutit kuue peale ja väsinud ning higised mehed suunduvad riietusruumi.

Kui 46aastane vanemkeevitaja Vassiili kolmekohalisse duširuumi astub, märkab ta oma pahameeleks, et noorem kolleeg, 41aastane rasvunud habemik Rein, on hõivanud parima kolmest dušist.  See on ainus, kust vett mitte ei nirise, vaid voolab.

Kirudes mõttes pekist ametivenda ning oma aeglasi koibi, asub Vassiili end mõnuledes seebitava kolleegi kõrvale, kuna järjekorras esimesest dušist immitseva nire all enda puhtaks nühkimine võtaks aastaid. Vajutades seinal asetseva vedelseebi dispenceri klahvile, tabab Vassiilit uus tagasilöök. Seep on otsas. Seep netu.

„Mine vittu!!!“ röögatab vuntsidega titaan, „türa, seepi ei ole nahui, pede, raisk!!!“

„Aga sa, Vasja, aja siis lihtsalt sitt seljas veega laiali,“ soovitab abivalmis kolleeg usinalt oma kaht lihavat kannikat seebitades. Tal on seepi. Seep est.

„Hauka vittu, pederast!“  mühatab Vassiili peaaegu sõbralikult ja küünitab kolleegi kõrval, täpsemalt tolle taga asuva dispencer'i poole. Esimesse pole mõtet vaadata, sel pole põhjagi.

„Türa, mida sa pedereerid, pede? Näed ju, et ma pesen siin!“ käratab seebine rasvamagu ärritunult.

„Ära nussi, nahui! Anna seepi! Türa, ega see sinu taskust ei tule.“

Pikakasvuline Vassiili küünitab uuesti vedelseebi järele ja kolleeg astub pool sammu tagasi, et mees saaks käe tema kubemepuhma ja kraani vahel läbi, dispencer’ini sirutada. Vassiili vajutab klahvile ja dispencer’ist nõrgub karedale peopesale valge 1sendise mündi suurune vedelseebitilk.

„Türa, türa, türa, türa!!!“ kirub juba loomupoolest närviline keevitaja seda naeruväärset loiku nähes.

„Türa, pederast, mida sa kohmitsed seal mu munni juures?“ nähvab Suur Pekk vähimagi empaatiaraasuta.

„Näri munni, paks siga!“ põrutab Vassiili vastu ja asub pumpama. Üks, kaks, kolm, neli...kuusteist, seitseteist, kakskümmend korda ja ikka veel ei täida magusa lõhnaga valge ollus poolt peopesagi.

„Türa mis putside puts! Ma ei saa aru, mida munni? Türa, kas siit tuleb ka üldse midagi või?“

„Türa, sul on manuaali vaja või?“ irvitab seebivahust valge kolleeg hoolikalt munandeid küürides.

Vassiili lepib veerandi peotäie seebiga ja keerab Reinule vihaga selja. Ent vaevalt jõuab ta oma turris juuksed sisse seebitada, kui pihk ongi tühi.

„Vittu, mul on juurde vaja!“

„Vittu, pederaator, mida nüüd?“

„Türa, seepi nahui, jobikas!“

„Vaata ja õppi, homorast,“ sõnab paksmagu ja kangutab dispencerilt kaane pealt. Vorstitaolised rasvased sõrmed kaovad heleda plastikkorpuse sisse ja ilmuvad hetke pärast taas nähtavalt koos väärtusliku valge ainega.

„Säh, piider, laku terviseks!“ hüüab Rein ja lennutab pihutäie kolleegi poole.

Vedelseep tabab Vassiilit keset nägu ja niriseb otse vuntside vahele.

„Mine munni!!!“ röögatab koljat nii, et auru täis duširuumi seinad värisevad, „ma sul teen piidrit!!!“

Vassiili lendab õlg ees pekisele kolleegile sisse, nii et too vastu duširuumi seina paiskub ja istuli libiseb ning hakkab elu eest dispencerist seepi välja pumpama. He’s a slow learner. Kakskümmend, kolmkümmend, nelikümmend vajutust ja juba lendabki pihutäis valget ollust paksmao musta habemesse ja tilgub sealt tünnjale rinnale.

„Türa, nikunägu, pede, vitt, pedepedepede!!!“ röögib Rein ja hüppab kolleegile põlvedesse. Hiiglane lööb vankuma ja haarab tuge otsides kahe tüübliga seina kinnitatud dispencerist. Vana kahhelplaat annab järele ja nüüd, kui Vassiili valju lärtsatusega libedalt põrandale perseli kukub, on ta juba relvastatud. Vaevalt jõuab end püsti ajada üritava pekitünni lai lõust tema vaatevälja kerkida, kui keevitaja, mõlemad käed valget kulda täis, rünnakule asub. Ta hõõrub seepi habemiku laia näkku ja röögib: „kes nüüd piider on, pedetsiid?!!! Türa, kes on piider, huiabella?!!!“

Seebist pimestatud paks habemik haarab vihase vuntsi meeleheitliku kaitsereaktsiooni ajendil oma karukallistusse ja mehed vajuvad seebistena hingeldades ja rüseledes põrandale.

Äkki kerkib duširuumi udust nähtavale Vana-Eediku habras siluett.

„Kurat, mehed,“ põrutab vanamees, „teie jaoks on see kõik üks suur nali, aga minu poiss sai päriselt pederastia.“

Duširuumi täidab hetkeks rusuv vaikust ja nõukaaegsetel kahhelplaatidel kisklevad mehed tarduvad paigale.

„Putsi,“ pomiseb Vassiili kaastundlikult.

„Kuidas siis nii?“ on ka Rein murelik. „Kust ta siis selle külge sai?“

Vana-Eedik sülitab mornilt seebisele põrandale, „jõusaalis ühe sõbra käest vist sai.“

„Vitt lugu... Kui juba sellise kangisaalihundi maha murdis nagu sinu Joonase...“

„Türa, ausalt... ei julge enam välja minnagi, ei tea kust võib külge jääda“.

„Ettevaatlik tuleb olla, mitte siin niimoodi duši all pedereerida, nagu teie teete.“

Kohmetunud keevitajad ajavad end põrandalt püsti ja lasevad Vana-Eediku sõnatult kolmanda duši alla.

Ülejäänud dušisessioon möödub rusuvas vaikuses ja kui Rein hiljem värava juures lahku minnes Vassiilile sõbralikult „pederastia maailmameister!“ järele hüüab, pole sel enam endist lustakat kõla.

Kõigi südameisse on pugenud mure.

9 comments:

  1. Veel nõutukstegevam kui Tenochtitlani "Kievan Rus".

    <3

    ReplyDelete
    Replies
    1. "Balti Laevaremonditehases on lõppenud järjekordne väsitav töönädal." on tugev avalause.

      Delete
  2. korralik sitt. heas mõttes.

    ReplyDelete
  3. See on brill tekst! Such a good idea for a classic 20th century literary man pisinovell

    ReplyDelete