Monday, August 26, 2013

Tagasi löömameeste juurde

I

Pööra pilk aardelt,
mis lasub su mälul.
Vaata tagasi sinna,
kus sündis vägivald
ja pimestav raev.

Mine tagasi hirmu juurde,
mis kasvatas su lukku,
tagasi põlguse juurde,
mis tõotas hukku.

Ma tahaksin kodus olla,
kui rusikad välguvad.

Sa valmistusid surmaks
nagu valmistutakse
ülikooliks.
Neelates kujutluses omaenese verd,
pühitsedes oma murduvat keha.
Istusid jõuluajal elutoa laua taga
vaadates oma läikivaid soolikaid
kuusepuul
haakristse jõulutähe all.

Tagasi tunde juurde, mis tegi lapsest mehe.

Ära ole mingi kuradi puudel
missivõistlusel.
Pane jope selga, astu tänavale
ja tõmba maailmale kilekott pähe.

Ära kunagi näita välja
õrnust,
ära looda midagi
ega anna lootust.
Kanna päikseprille ka öösel.
Nii saab sinustki kord löömamees.


II

Pööra pilk aardelt,
mis lasub su mälul.
Vaata tagasi sinna,
kus sündis vägivald
ja pimestav armastus.

Ära kahtle ähvarduses, mis sind käivitas.
Tilk musta piima
löömamehe kärnas nisast
õlitas hammasrattad õrnroosas lihas
ja lõi lõkkele tunded, mida sus varem polnud
ja kõik, mis on olnud
sest peale, kui sind nuumatud marjana
nuki otsast nopiti, on mõrv, mida kunagi
ei tulnud,
on mõrv, millesse kunagi
ei surnud,
millesse ärkasid
uuesti ja
uuesti.

Vägivald kasvas sinusse nagu seen,
ajas niidistiku üle keha laiali.
Lihast läbi kasvanud viha
väsis unenägudesse,
et raugete laugude all
välkudes taas
raevule ärgata.

Istuta lihasse õrnust,
kisu juuripidi välja
umbrohi, suudpidi välja
võigas fantaasia,
mis külma kange veena
rabasügavusest pinnale tulles
söestab meeled ja
lihvib naeratusest kihvad.

Alati on kusagil keegi,
kellele turpi sõita.
Alati võiks üks moll olla
verisem.

Löömamehe süda peksab vastu ribitrelle
põletatud loomana kisendades.

Igaüks oskab rääkida
viipekeeles -
aja käed rusikasse
ja hakka aga suhtlema.

Rusikas tabab molli kiiremini
kui e-mail Gmaili.
Sõnum jõuab kohale leviaukudeta
kui see otse
makku virutada

Tagasi hoobi juurde, mis tegi lapsest mehe.


III

Pööra pilk aardelt,
mis lasub su mälul.
Vaata tagasi
juurte juurde.

Tagasi koju
kollasesse õhtupäiksesse
läbi elutoa akna,
madratsitesse peidetud ööde
ja monitoride kahvatus sinas
valendavale
virvendavale unenäo-
maastikule läbipaistvate laugude all
läbipaistmatute võimaluste taga.

Tagasi kooli,
pimeda hommiku udust läbi
sõitvasse bussi täis
luidraid vaime
ja kummitusi
hallides mantlites.

Tagasi ilguse, jälestuse
ja palavate pusade
ja higiste t-särkide juurde
ja tolmuse koolikoti
ja pastakast
määritud käte juurde.

Tagasi räpi juurde,
öiste seinte juurde,
kuhu jätsime
oma väljamõeldud nimed.
Tagasi trummi ja bassi juurde,
mis tõi CDdel sõnumeid
tulevikust.
Tagasi trip-hopi juurde,
sügava kumeda tumeda
õudselt melanhoolse
lootusetuse juurde.
Lõputiitrite muusika juurde.

Muusika ja rusikad -
kaks keelt, mida mõistetakse
kõikjal.
Kaks keelt, mis ei tunne
riigipiire
kultuuripiire
motivatsioonipiire
inspiratsioonipiire
ja leiavad otsetee
südamesse.

Tagasi löömameeste juurde.


IV

Pööra pilk aardelt,
mis lasub su mälul.
Vaata tagasi sinna,
kus sündis vägivald
ja pimestav üksildus.

Mine tagasi uste juurde,
mis iial ei avane,
isegi kui koputada
südamega.
Ja kanguta need lahti.

Kui mõtled ajuta
mäletad mäluta
laulad suuta
vaatad silmadeta
seisad selgroota
tantsid jalgadeta
armastad südameta
räägid hääleta
suudled huulteta
hingad kopsudeta
maitsed keeleta
kujutled kujutluseta
kuulad kõrvadeta
võitled võimetuna võimatuga
kanguta käteta lahti uksed, mis sinu ees suletuks jäid.

Nüüd sisene tuppa.
Sa näed akent.

Lükka kardinad eest
ja vaata.


V

Kui ootad halbu uudiseid, pead teadma
täpselt, mis on tulemas.
Kui kiri saabub,
tunned ümbrikut avamata
sõnade maitset
kuivas suus.
(à la Robert Pinget)

Oota akna peal postiljoni,
kelle kott on täis kirju
täis väävlit,
kelle vööl ja hõlma all ripuvad
lubadused nugadena,
terad helisemas,
anudes hälinal
su verd.

Tagasi raevu juurde,
mis tegi lapsest
paranoilise sitavarese.
Päevade juurde täis alandust ja väikseid rõõme.

Tagasi irveid täis öistesse tunnelitesse
ja koridoridesse,
kus paremad päevad
magavad kui lapsed sõimes reas
und, mis on sügavam, kui mälu.
Magavad päikesed, mis pole veel tõusnud,
õnnistused, mida hakatakse jagama
varsti
juba homme
või ülehomme.
Aga sina seda ei tea.

Akna peal
uudiseid oodates
kirjuta laubale sõnad:
KAOTA KÕIK.

Kirjuta luuletus,
mis kataks su seinad.
Kirjuta luuletus,
mis kataks su leinad
pimedas toas
valges toas
kinnises
lukustatud suus
keelega hambaid lugedes,
oodates uudiseid.

Oodates, millal saaks kord tagasi
juurte juurde?
Millal saaks kord tagasi
päritolu juurde?
Kujurite juurde,
kelle rusikate all olid pehme savi.
Millal saaks kord tagasi sinna, kust tulid, millal saaks kord
tagasi hirmu valda
jõhkruse valda
vägivalda.

Põlenud loom ulub ribipuuris.
Lase ta vabaks, ta juhatab sind
tagasi aarde juurde,
mis maetud
mälumulda.

Möirgav loom
kaevab mälusopist välja
sinna ammu unustatud laeka
ja närib luku puruks.

Ava laegas
ja näe -

vaene loom keerab end
tühja kirstu kerra
ja palub sind,
väsimusest oimetuna anub sind
vaadata aaret, mis kerkib su mälult
kui veri valgub silmist,
ja loom jääb tasaselt hingates magama.

See unustatud aare:
võimalus.
Sul on võimalus.

9 comments:

  1. Ssarraiiij... see oligi hea luuletus. Siin oli asju. "Ma tahaksin kodus olla kui õunapuud õitsevad" nali. Ja "tagasi millegi juurde" on hea sisestamismehhanism mõtete algusele. Ja rütmi oli ja... häält ja...

    Ssarrraiijj...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ja koguni selline pikk vorm ka veel ette võetud! Kurrraaat, ma ütlen, mulle meeldib, kui see pikk vorm kontrolli all püsib. Kurrrr...

      Kurrraaaat, raijjj...

      Delete
  2. Robert, see tuli "Psühhoosi" peol ettekandmisele sel ajal, kui sa kuskil ringi redutasid, kartuses, et luuleosa on piinlik. Aga, noh, parem karta, kui kahetseda, teadis juba vanarahvas öelda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma seisan endiselt oma otsuse kõrval, hoolimata selle teksti kvaliteedist. Kui mingit vähem piinlikku värki vahele tuleb, siis see teeb piinliku ainult piinlikumaks.

      Delete
  3. ma tahan seda lugeda. seda ette lugeda. see on üks väga äss asi. seda on oodatud. tegelikult.

    ReplyDelete
  4. Aitäh, Robert ja Kaur. See teeb au.

    ReplyDelete
  5. "Muusika ja rusikad -
    kaks keelt, mida mõistetakse
    kõikjal".
    J.A.

    "Kus ei aita sõnad, on vaja muusikat või rusikat"
    A.H.Tammsaare

    ReplyDelete
  6. Näed, mis kõik välja tuleb! Ma ei või taluda seda, kui Tammsaare mind hääletoruna (ära) kasutab.

    ReplyDelete