Tuesday, September 17, 2013

Armastus ja surm - "Puhastatud" ja "4.48 psühhoos"

Mul paluti tulla vaatama Von Krahli teatri selle sügise trumpässa – Sarah Kane kaksiklavastust Juhan Ulfsaki seades. Ja võimaluse ning soovi korral mingid mõtted selle kohta üles tähendada. Aga, pagan, see ei ole kergete killast töö. Sest näidendid on täis säärast angsti, mis lööb allapoole vööd ja veel kuhugi ja üldiselt oleks mugavam oma pea sees nihukeste asjade peale mitte mõelda. Ja õigupoolest ainuke lähtepunkt, kust ma saan astuma hakata on see, et miks ma ei taha sellest rääkida.

Lihtne. Kes tahaks, saaks ja oskaks rääkida armastusest? Armastusest, mis on kuri jõud, inimese lõhkuja, tema jaoks liiga suur, liiga tugev tunne. Kust on ülepea pärit kujutlus, et säärast afekti peaks armastuseks nimetama?

Samal ajal hakkasid mind külastama ebameeldivad unenäod. Solgitoru lekkis, mina aga lamasin porisel maapinnal, millele sadas peenikest valget pihulund ja armatsesin mingi tüübiga, väljas kondas rääbakas valge kass, ukse taga oli kimp külmavõetud tulpe. Järgmises näidati mulle haiglat, määratusuurt, mitmekordset, laiade ees- ja kitsaste tagatreppidega, sadade klaasuste reaga, öötuledega koridoris, arstide arusaamatu jutuga, ja ma olin suutnud ennast riietada nii, et rinnahoidja käis aluspükstest läbi, ma ei saanud ennast sellest kombinatsioonist kuidagi lahti rõivastatud, siplesin nagu sitikas liival. Siis nägin kolmandas painajas, kuidas mu maja ümber ehitati hästi lähedale ja hästi kõrge puust plank, selline nagu vangla, mõistate? Müüriti kinni, pandi plangu taha. Taustaks jooksis laste värvipliiatsiga joonistatud pilte, aga neil oli veider sümboolika, ütleme siis et seksuaalse alatooniga.

Ptüi-ptüi, sülitasin ärgates üle õla. Pole vaja, pole vaja mõelda nii keeruliste asjade peale. Valeraha on see teie armastus. „Nad“ nõuavad endale kõiki sinu tundeid, headust, andestust, mõistmist, kaastunnet, lahkust, kannatlikkust, ja vastu pakuvad ainult armastust. Armastust, mida neil on rohkem kui kellelgi teisel. „Mitte keegi“, teatavad nad dramaatiliselt „ei hakka sind kunagi niipalju armastama“. „Kuidas sa saad mulle niimoodi teha? Ma armastan sind.“ ja läbisegamini – „ma ei süüdista sind“ ( mis tähendab - ma süüdistan sind), „ma ei süüdista kedagi“ (mis tähendab - ma süüdistan kõiki), ja lõplikult, kokkuvõtvalt - „sa süüdistad , süüdistad, süüdistad mind, miks sa teed mulle nii, sa ju tead, et ma armastan ainult sind?“ Siis tuleb ka tingimata, et „sa oled õel, valelik petis“

Vilets, väga vilets valuuta. Sellistel kroonilistel armastajatel on võime tunda ainult enda kannatusi, enda ebameelivaid emotsioone ja nad oskavad oi-kui-hästi tekitada pineva, mürgise kannatajaõhkkonna, milles igasugused head kavatsused lämbuvad. Armastuse ohver ja põhjustaja, kui ta on hea inimene, aga enamasti ju on, muidu ta ei püüaks mõista, andestada ja mitte süüdistada, muidu ta ei laseks ennast niimoodi katki armastada (ta pole selles ise süüdi, ta on a) haige, b) ajutiselt rivist väljas, c) tahab mulle ainult head, aga ei oska, d) ma ei saa talle niimoodi teha jne jne jne).

Siin. Praegu. Koos. Ei. Reeda. Kunagi? Miks peaks siin ja praegu sisaldama endas lubadust igavikuks? Miks peaks üks inimene teist tükkis naha ja karvadega niiväga omale tahtma? Mis ta peale hakkab selle inimesega? Armastab teda? Vilets, vilets vahetuskaup, anda ära oma hing mingitel ebamäärastel altruistlikel ajenditel. Parem juba „reetmine“.

Niimoodi, tuleme tagasi näidendi juurde, minu näited on veel leebed, nii leebed võrreldes saalis toimuvaga. Ma ei hakka selle kirjatüki raames arutlema lavastuse täpsuse või tõlgenduse õigsuse üle, ega ammugi mitte näitlejameisterlikkuse üle, aga kindlasti ma annan au inimestele, kes on kuid oma elust kulutanud negatiivsete emotsioonidega toimetulekuks. Sest mis juhtub saalis? Vaataja saab kolm tundi täitsa oma raha eest ebameeldivust tunda. Lasin silmi üle parteri, nad olid kõik nii tõsised. Kui mõni ka püüdis muiata, siis õige pea sai ta aru, et siit naeruteraapiat ei saa. Lisage kramplikule füüsilisele ja vaimsele kiindumusele narkootikumid, võõrutusravi, igasooliste igasugustes kombinatsioonides vaimselt ja füüsiliselt vägivaldsed suhted, selle naturalistlik kujutamine, teatrirööge ( ma olen ise ka loomuldasa häält tõstev inimene ja vahel ma lausa karjun, aga selle kolme tunni jooksul kostis teatrirööget rohkem, kui mina produtseerin kümne aastaga, väga ekstrahheeritud värk, nagu teatris ikka).

Ja nõnda me jõuamegi näidendi teise poolde, sinna kuhu jõuavad kõik maniakaalse armastuse osalised, need keda "reedeti" ja need kes "reetsid", kes ei suuda oma saatusega elada - vaimuhaiglasse, kus ravimid peksavad niigi piinatud keha, turgutavad ja suigutavad, stimuleerivad ja rahustavad, kus haiglased mõttevood vahelduvad stuuporiga, kus valesti on kõik - kogu taju.

Taavi Eelmaa hääl loeb numbreid – 48, 62, 17, 54, 32 ja ainus, mis mu peas sellega seostub – on see, kuidas ma oma vanemale sugulasele aeglaselt ja selgekõlaliselt telefonis bingo loto numbreid ette loen – kui ta on unustanud teleka ees istuda. Ja teine arutu uitmõte on see, et kas siis ka  loto numbrid on su elunumbrid, elu-aastate numbrid ühest seitsmekümne kaheni?

Ma püüan mõista, aga ma ei suuda. Kuidas on võimalik, et kellegi elu on läinud nii sitasti, objektiivselt või subjektiivselt, lihtsalt et kellelgi on nii halb? Ja et seda nii halba peab ilma mingi kaunistava katarsiseta, uhkuse või ülluseta presenteerima? Ma arvan, et ma pigem vihkan neid inimesi. Kes arvavad, et nende valu, nende tunded ja nende kannatus on nii mõõtmatud, nii mõttetud, nii lunastuseta. Et ainult armastus võib neid päästa. Miks peaks nende keha, nende hing kellelegi kallis olema? Miks peaks kellegi keha ja hing olema lõpmatu naudingu ja kannatuse allikas? Mind ei huvita, kas see on haigus, halb lastetuba või mõnda muud sorti psühhopaatia. Mina, kes ma tahan ellu jääda, kardan selliseid. Parim kaitse on ükskõiksus ja sellepärast on nii uskumatult ebameeldiv seda lavalt vaadata ja ma tõesõna ei saa aru, kuhu mind kui vaatajat tahetakse selle näitamisega viia. Ma kuulsin omal ajal Theatrumi-koolis tüdimuseni teatrimantrat – mille nimel? Ja vastust ei ole.

Ma ei tea kas see on "nii üheksakümnendad" või "tänapäeva ühiskond". Ma tean, et nii on, nii tõepoolest on. 
Isegi veel hullemini on, vähem verd, rohkem aastaid, pikem masendus, suuremad haavad, vähem lootust.

Ma soovitan olla üks tervik ilma teisepooleta, ilma painava vajaduseta saada üheks kellegagi, millegi pärast.
Ma ei keela armastamast. Aga armastuses hoolid sa teisest, kui sa hoolid teisest, pead hoolima ka iseendast ja kui sul on tunne, et sa oled õnnetu koos selle teisega, siis ole parem üksinda õnnetu. Sest halvim, mida teevad meiega halvad suhted, on see, et me ise muutume halvaks ja inetuks. Ja just selle pärast, et säilitada oma hinge võime ilus ja hea olla, peab oskama vabaks lasta, lahkuda, loobuda. Parem muidugi, kui oleks terav skalpell, lõige kiire ja puhas, kuigi enamasti käib see mingi nüri esemega niikaua saagides, kuni tagajärjeks on 4.48 psühhoos.


Vaoshoitum ja arukam lugemisvara kui need vastumeelsusest kantud mõttepudemed asub Müürilehes


14 comments:

  1. Ma tahan kindlasti öelda seda, et see on peab olema üks paremaid asju, mida ma ZA/UMist lugenud olen.

    ReplyDelete
  2. Kirjutan Kärdi avaldusele alla.

    Mõtlesin isegi blogida sel teemal (aga võetud kohustuste ja lubaduste hulk ületab igasuguse hea maitse piiri), sest viimasel ajal on juhuslikult sattunud ette palju lektüüri, mis lähedale põikab.
    Näiteks G.K. Chestertoni essee "Õigest usust", mis võtab inimese koletislikkust ja pärissüülisust aksiomaatilisena (täielik anti-Camus, ses mõttes, et Camus ei suutnud kuidagi leida inimese süüd...) ning peab oma, ütleks, küllalt ebaortodokset kristlust teadusliku objektiivsuseni tõeseks sh nt seda, et kristlus on konflikti, mitte kompromissi usund ning jutlustab koletise ja pühaku lahutamatut kooseksisteerimist igas inimeses (väga lähedane Dostoka arusaamadele, eks). Marcus Aureliust nimetab Chesterton kõige talumatumaks inimtüübiks samuti põlgab budiste ja Nietzschet jne.
    A.H. Tammsaare pidas ka armaastust kurjaks (mõistagi, mitte nii sirgjooneliselt).
    Siis Luiks linkis hiljuti Žižeki muljendust Agota Kristof'i teostest, Ž. lõpetab oma jutu nii: "This is where I stand, how I would love to be: an ethical monster without empathy, doing what is to be done in a weird coincidence of blind spontaneity and reflexive distance, helping others while avoiding their disgusting proximity. With more people like this, the world would have been a pleasant place in which sentimentality would be replaced by a cold and cruel passion."
    Thomas Manni ja Musilit ma ei hakka mainimagi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Issand Jumal, Mihkel Kunnus. Kedagi ei huvita, mida sa lugenud oled, kedagi ei huvita, mida keegi öelnud on. Räägi palun oma sõnadega oma mõtteid. Kui ei ole, ole vait.

      Delete
    2. Kirjutasin eelmise Eesti Ekspressi rubriiki "Toidublogi" (kirjutatut kärbiti kõvasti). Üks lõik oli järgmine:

      Oma arvamus
      Oma arvamuse ühiskondlik fetišeerimine on üldise vaimse allakäigu üks tunnuseid. Inimene, kes juba teadmise maitse suhu on saanud, katsub võimalikult harva laskuda madalaima tunnetusliku tasandini – oma mõtte ja arvamuseni. Arvamine pole ju mingi tunnetuslik meetod! See on õlekõrs, mille järele haarab teadmatusse uppuja. Küsi targemalt, uuri järele, tee selgeks, guugelda!

      Delete
    3. huvitav... arvamus :)

      Delete
    4. MIhkel, ma ei ütle, et see arvamus väga huvitav oleks. Aga siiski, see on täitsa nagu ikkagi märk, et sa mõtled ise - muidugi, vabalt võib olla, et kui googeldada siis see on lihtsalt lõik mõnest MIhkel Muti raamatust. MIllest oleks kahju. Oma arvamusest oluliselt madalam tunnetuslik tasand on Muti ja Kundera ja teiste arvamuste peatamatu tsiteerimine.

      Kahu, et off-topic. Made Luiga ütleb vapustavaid asju armastuse koleduse kohta. Niimoodi varem ei ole öeldud.

      Delete
  3. Ratsionaalne loobumine kirest või kokkusulamisihast võib osutuda parajaks pähkliks (noh, mul igatahes), ent vähemalt deromantiseerimisel võib abi olla ühest inimveres elavast loomakesest (keda samas pole mõtet põlata - niisama kui inimestki mitte ta pärispatu pärast, kui kannatus veel kalgistanud ei ole):

    "The male surrounds the female and encloses her within his gynacophoric canal for the entire adult lives of the worms, where they reproduce sexually." (http://en.wikipedia.org/wiki/Schistosoma)

    Illustratsioon ka neist kogu eluks kokkusulanutest:
    http://media.npr.org/assets/blogs/health/images/2010/04/lores-a0a44f7b36f91032cbabd39131eed82766c99259-s6-c30.jpg

    ReplyDelete
  4. Lugege Kane'i originaalis, hoopis teine tera.

    ReplyDelete
  5. "Ma tahan öelda, et ajada läbi milletagi, mida inimene tahab, võib olla kohutav, aga see ei kahjusta teda, ei mürgita. Pole halb öelda: mu töö pole see, mida ma tegelikult tahan, ma olen võimeline millekski suuremaks. Või: ma olen inimene, kes vajab armastust, aga ma ajan ilma selleta läbi. Hirmus on see, kui teeseldakse, et teisejärguline on esmajärguline. Kui teeseldakse, et ei vajata armastust, kui tegelikult vajatakse, või et töö meeldib, kui teatakse väga hästi, et ollakse võimeline paremaks."

    ReplyDelete
  6. Üks asi on seda kõike lugeda, et oh kui hää ja tabav, teine asi on seda omal nahal kogeda. Ja see, sõbrad, on veel kordades hullem. Aga tekst on hea ja tabav.

    ReplyDelete
  7. Killer postitus! Pakun, et zulud, asteegid, puertoriiklased või kesiganes need ongi, kes kuulisaamisohtu Göteborgis ülalpool mõõdukat hoiavad, ongi väljapääs eksistentsiaalsest paanikast. Kannatuste allokatsiooni maailmas võiks üle vaadata. Kui Kopli ja Maardu vahel käiks hutude ja tutside gängisõda, ei huvitaks kedagi L'Amour Fou. Päeval teeme niimoodi ja õhtul niimoodi. Ehk kui on must, saada persekukkunud elukaaslane, kes palgaraha maha jõi ja siis "öööääöö aga maaa juu öarmästan sind meeöletult"-tegi, avama ust! Proportsioonis tuleks kõigile lootusetutele armastustele pakkuda võimalust lennata Abu-Darfuri kartuleid võtma ja saurustega võitlema. Normaalne plaan või mis?

    ReplyDelete
  8. guud. kuigi sarah kane'i tekstid on iseenesest päris tugevad. lavastust pole näind kahjuks

    ReplyDelete