Monday, September 23, 2013

Mait kutsus seda oma Jussikeseks


Mul oli Mait Vaigu proosadebüüdi suhtes suur huvi, ja oli ka hirm. Nagu meie omad siin kirja on pannud, tuleb Vaigu seest kaht tüüpi meelelaadi või tunnetust välja. Üks neist on universaalne, selline, millega me kõik võime nõustuda. Teine on sihuke maakirikuõpetajalik. Me kõik sellega nõustuda ei saa. Ja raamatu sissejuhatus, mis teenib ka tutvustava tekstina, kas peaaegu või päriselt ütleski "maakirikuõpetaja". Mitte, et teose väärtust vähendaks selle ideoloogiline kõverus, ei, kindlasti mitte, aga ma pean tunnistama: mind huvitas kõige enam selle raamatu juures kuidas saab kõlama jutuvestja hääl. Niimoodi on siin maal, kui keegi on nagu võõras sõber.

See ei saanud kindlasti olema seda, mis ma kartsin. Tegelikult sai see õige mitmeti üllatama. Algul oli tunne, et Mait on kirjutanud midagi, mis on nagu Vahtramäe Emil tänapäevas või Beavis ja Butt-head Eestis - kaks teismelist maapoissi jõlguvad oma kollanokast vennaga ringi ja hävitavad süüdimatult oma isa vara või muud mis ette jääb, ent selles puudub vana-aja mahapillatud moosipurgi või katkiläinud piimakruusi traagika, sest nende isa on sihandne kohalik korruptant ja riigivaras ning ümbritsevast kontingendist nii mitu pügalat rikkam, et poiste tekitatud muljetavaldavad purustused ei registreeru absoluutskaalal. Need asjad on väärtusetud, sest need ei tulnud tegelikust tööst, ja tegelik töö ei ole midagi väärt, sellepärast, et et seda tehakse, säilitamaks muljet, et pere rikkus on ausa tööga teenitud. Aeg-ajalt jagatakse väiksemale vennale heldelt kasvatuslikke tohlakaid. Ning alul sa näed kõike läbi keskmise venna asise pilgu, nii et Jussi tunded ja suhtumine jäävad tahaplaanile, ent ka need on alati seal. Ning nii kui raamat tõsisematele radadele pöörab, saad sa aru, et need on seal ka alati olnud.Nii et ühe vaatepunkti sees on vaatepunktide paljusus.

See kõlab nagu sotsiaalkriitika, aga see on juba mu lahtikirjutuse viga. Mait on selle nii kirjutanud, et see tuleb argise tõigana läbi poiste pilgu, ning lisaks veel nõnda, et sa näed ja mõistad: autor ei pea oma tegelaste üle kohut, nad lihtsalt on, nagu nad on, neile ei panda seda süüks. Ning seda pean ma suurejooneliseks saavutuseks.Sellega võib nõustuda.

Samuti on "Juss ja vennad" üks üle tüki aja ehtne noorteromaan. Neist, mida ma näinud olen, muidugi. Muidu näib, et teismeliseromaan on üle võtnud. Ühe ja teise vahet formuleeriksin ma nii: noorel on põhimõtteliselt õigus, hoolimata oma puudujääkidest ja eksimustest ja on tunne, et ta läheb maailma võitma. Teismeline seevastu eksib ja kaotab maailmale, hoolimata sellest, kui aus tema võetud positsioon olla võib. Ka keeles võid sa nende terminite juures märgata, et üldiselt peetakse heaks asjaks, kui sa jääd mingis mõttes nooreks, ent samas  puberteet võiks pigem siiski läbi saada. Ma arvan, et sellest saaks  terve kultuuriteoreetilise artikli. Jah, muu hulgas ka sellest, kuidas meretagused kolonistid on oma hiiliva ideoloogiaga suure jupi rahvuse noorust pistuutsi lasknud. On üsna meeliülendav, kui tarkade ja analüüsivõimelistena Vaik oma noori kangelasi kujutab. Jussi vast eriti, aga teisigi. On näha, et nad saavad vanemast põlvkonnast märkimisväärselt paremini maailmast aru. Ja mul on hea meel, et see nii on.

Romaani aeg ja stiil ei ole tänapäev. Aga see ei ole ka vale - (ega ma ei tea ka, kuidas "tegelikult" on) -, see on nagu kellegi kujutlus tänapäevast, natuke nagu viimased nelikümmend aastat oleks kokku kondenseeritud ja mingi imelik valgus paistaks selle peale. Ja sellisena tundub ta mulle õigem, kui mingi "tõetruum" tänapäev. Võiks öelda, et oluline on ekstrahheeritud ja pandud kuube, kus ta vastu ei hakka. See on nagu raamat, kus nii vanal kui noorel on võimalik end ära tunda, ma arvan.

Raamatu põhiliseks nõrkuseks on tema rabedad, venima kippuvad laused. Need on õigustatavad, kuna need on kõik tegelikult nagu poisi mõttekõne, eksju. Aga siiski on mul tunne, et teksti oleks olnud võimalik viimistleda. Tahaks ise selle raamatu toimetaja olla.

Raamatu kaas meeldib mulle nüüd rohkem, kui ta meeldis enne. Enne oli ka okei, aga nüüd ma taipan ka vaadata, et see võib olla noore inimese kena teos, selle asemel ei olla vanema inimese vilets teos. See ütleb üht-teist asjade üldise seisu kohta, kui need kaks asja sega mini võib minna. Või selle kriitiku üldise seisu kohta, kui soovite.Küljendus jällegi oli üheselt kohutav.

11 comments:

  1. Normaalne revüü, tahaks, et keegi toimetaks seda natukene.

    ReplyDelete
  2. Revüüd ma mõtlen. Kas leidub kangelane?

    ReplyDelete
  3. Ah mis piuksute, jumala HEA revu, mis sel häda on? Mul oli huvitav lugeda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. paaris kohas algas lause pisikese tähega ja kui ma juba seal olin, siis ma tegin lausestust ka kenamaks.

      Delete
  4. Aitäh Martin!

    Persse ma kukkusin oma näo täiesti sodiks. Aga Jussikesega sobib... 26. on esitlus Venevere Seltsimajas ja 4. oktoobril Tallinnas, Kullo Lastegalleriis (Kuninga 6) ;)

    Mait Vaik

    ReplyDelete
  5. Mis kategooriasse see raamat ametlikult(?) või autori meelest asetub? Laste-, noorte-, täisealiste kirjandus?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Iga on tänapäeval rohkem selline virtuaalne nähtus.

      Delete
    2. Ei mõelnud sellel kirjutades aga lastekirjandus ta kindlasti pole. Noorete ja endaealiste. Üllatusena sain päris palju positiivset vastukaja ka tütre vanustelt (19-22). Mida ma tegelikult suurt ei lootnud. Üle 65 on raamat vist natuke "väsitav"

      Delete
  6. mida helli kas made on martini ema v

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei ole ema, õpilane on. Nimede kokkulangemine on puhtalt juhuslik. Vähesed teavad ja ega ta ise seda väga välja ei reklaami aga Martin on olnud matemaatikaõpetaja Tallinna Täiskasvanute Gümnaasiumis. Tutvus Robi, Argo Tuuliku ja Made Luigaga sealt just pärineb. Kui kellelgi on vaja head, soodsat ja usaldusväärset algebraalast järeleaitamist lastele, siis private message Luiksile.

      Delete