Saturday, October 5, 2013

Käed

Käed (foto: Gea Grigorjev)


Mitu kätt sind selles elus puudutavad?
Mitu kätt on libisenud üle su naha
ja kiskunud nahku seljast teistelt,
et kaitsta sinu ihu?

Mitu korda saab puudutada inimest
enne veel, kui õõv ta naeratuse lammutab
ja su roomavatest kätest saavad maod
tema kaugete niuete ümber?

Käsi kui relv.
Käsi kui sõnumitooja.
Käsi, mis puudutab sind seestpoolt
ja muudab su teiseks
justnagu üürnik, kes sisse kolinuna
tõstab mööbli ümber,
vahetab vaiba ja kardinad
ja toob endaga kaasa uue lõhna.





Koduteel komistad unustatud
käte otsa.
Kõnniteest läbi surutud sõrmed
küünistavad asfaldile su nime.
Muudmoodi nad rääkida ei saa,
sest kunagi armsad suud said
ammu kaetud.
Need kunagi armsad käed on
ammu maetud.

Kunagi armsad käed,
mis ootavad asfaldi all
kunagi armsaid samme.
Asfalt. Su nahk on nüüd asfalt.
Sind saab silitada töömehekinnastega,
mitte paljaste kätega.
It's my way or the highway, baby,
see on armastus autorataste all.

Kunagi olid ühed käed ristatud palvuseks,
et taevas sind hoiaks.
Kunagi hoidsid ühed käed
taevast su kohal.
Kunagi aidati sind ilmale.
Kunagi sind pesti, kusti, riietati
ja õpetati rääkima, kõndima.
Sind puudutati, sinust võeti kinni
ja sind juhatati siia ellu.
Aga sind ei õpetatud puudutama.
Sulle anti paar kohmakaid käsi
ja otsiv süda, mis naeris
armastuse välja.

Kui olla piisavalt kaua üksi,
muutuvad ka oma käed võõraks.
Kui olla piisavalt kaua üksi,
muutuvad ka onakäed võõraks.

Milleks sulle käed?
Kätelkõnd on akrobaatide rida,
kui sul pole just jalutut sõpra,
kes vajab sind, et
kõndida su kätel.
Minul oli.
Ma pillasin ta maha,
ta kukkus läbi asfaldi
kätemerre
ja uppus mu teerulli tõrvas.

Süda kui armastuse sümbol.
Süda kui organ.
Süda kui teerull.
Töömehekindad.

Miljardid käed haaravad praegu
millegi või kellegi järele.
Rikkad käed ja vaesed käed,
head käed ja halvad käed,
naisekäed ja mehekäed,
päriskäed ja tehiskäed.
Kuskil tõstetakse käsi,
mis päästab püssitoru ette veetud mehe elu.
Kuskil langeb käsi,
öeldes: “Alustage hukkamist.”
Kusagil on mees, kes oma naist
ühe käega kägistab
ja teisega lohutab.
Kusagil on naine, kes hoiab
mehe käsi oma käes
ja äralõigatud kätega mees
lamab põrandal vereloigus.
Kuskil ühed käed toidavad
nälgivat inimest.
Kuskil ühed käed hoiavad
närbuvat inimest.
Kusagil on käed, mida sa iial ei suru.
Kunagi sa näed maetud käte peal muru.

3 comments:

  1. Fucking brilliant!

    ReplyDelete
  2. uups, vale uks vist

    ReplyDelete
  3. "Insener Pruševski oli juba kahekümne viiendast eluaastast alates tajunud oma teadvust kitsikusse jäävat ja elu edasisele mõistmisele lõppu tulevat, nagu oleks kohe siinsamas tema tunnetava mõistuse ees seisnud must müür. Ja sellest ajast peale oli ta piinelnud oma müüri ees sebides ning rahustanud ennast, et selle aine tegelik, tõene, sisemine ehitus, mille kombinatsioonidest koosnevad maailm ja inimesed, on tal õigupoolest juba selge: kõik oluline teadus oli tegelikult siinpool tema mõistuse müüri, müüri taga oli vaid tühi koht, kuhu ei tasunudki tahta. Ometi oleks olnud huvitav teada, kas keegi on juba tunginud ettepoole, müüri taha. Pruševski läks veel korraks baraki seina äärde tagasi ja vaatas küürutades oksaaugust lähimat magajat teispool seina, et kas näeb ehk tolles midagi, mis ta elus veel näinud ei ole; kuid sealt ei paistnud kuigi palju, sest öölambi õli oli peaaegu otsas, ja kuulda oli ka vaid aeglast vaibuvat hingamist. Pruševski lahkus baraki juurest ja läks öövahetuse juuksuritöökotta habet ajama: tusatunnil tahtis ta, et teda puudutaksid kellegi käed."

    Andrei Platonov "Auk"

    ReplyDelete