Saturday, November 2, 2013

Föderaalne salgamine

Tšikk ja kutt sõidavad autoga kuskil Delaware'i või Denveri kõrvalisemaid maanteid mööda ringi. Lahendavad mingit müstilist mõrva või kahtlaseid kadumisi. Kiiret pole kuhugi - nende osakond ei lahenda põhimõtteliselt ühtegi juhtumit. Päev on hele ja sombune ja kuusemets selline sinkjalt halvaendeline, nagu kuusemets ikka.

Tõmbavad siis mingisse teeäärsesse motelli. Motell on õdus ja nukker, administraator vaatab neid kahtlustavalt. Numbritoas koorivad agendid enestel riided seljast ja teevad kebuškit. Samal ajal tuleb väljas päike välja. Aken on tolmutriibuline, päike värvib nahad kuldseks.

Hijem vedelevad nad veidi aega niisama üksteise kõrval ega ütle midagi. Siis aga tõstavad nad koos pilgud oma käekelladele - mehel on mustast plastikust digitaalkell, naisel vanamoodsam, peenikese heleda rihmaga analoogkell - ning vaatavad kohkunult teineteisele otsa.

"We lost time!" ütleb mees. Nad vaatavad hetke ähmi täis nägudega ringi. Siis läheb mees kööginurka röövlikohvi ehitama ja naine poeb teki alla, et soojem oleks. Nad teevad voodiveerel suitsu-kohvi ja räägivad veidi käesolevast juhtumist ja töökaaslasi taga. Ja siis otsustavad nad veel kebuškit teha.

Nüüd vedelevad nad voodil juba teistpidi, naise pea mehe õlal kaugusesse passimas. Ta tõstab käe, et kella vaadata: "Oh no, we lost time again!"

Nad irvitavad.

5 comments:

  1. see luiga on alati mingi jube "diip" vend old

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma vaatan ka et jube diip. Sirp ilmselt saab sama diip olema. Kender lubas kõvasti sellist huumorit (mille üle nad ise naeravad)

      Delete
  2. Überdiip kindlasti, aga sellist jura on ju terve nett täis. Sirbist eelistaksin lugeda head keelekasutust, siinne on üsna hale, sõnavara vaene, mõte lame.

    ReplyDelete