Friday, December 13, 2013

Hardo Pajula: Vaasalaste purunenud käi

Häda ja valu on need, mis meid vahedaks käiavad, ja mulle paistis, et see vihatud käi on lõpuks purunenud.“ 
H. G. Wells, Ajamasin (1895) 

   Ühel teisipäevahommikul lähevad Charlottesjäli plaažil kaduma haridusminister Ann-Margaret Lundi ja tema paberitöösturist abikaasa Karli neli tütart. Paarkümmend aastat hiljem jätkavad tüdrukutirtsudega mälestusväärse rannarandevuu korraldanud kolm koolivenda oma sümpaatiate tagajärjetuid otsinguid. Nii võiks lühidalt kokku võtta Robert Kurvitza suvel trükivalgust näinud esikromaani Püha ja õudne lõhn sisu. Kui esimestel lehekülgedel võib jääda veel tunne, et tegemist on ehk Skandinaavia olustikku kantud kodumaise kriminaalromaani või – mis mõnevõrra tõenäolisem – põhjala krimi paroodiaga, siis see mulje hajub koos plikadega. Juba esimese peatüki lõpus tulevad mängu reaalvöönd ja iilmaraa immigrant ning kui teises räägitakse meile Samara Rahvavabariigist, magneesivaksalist ja läbi kaardistamata halli ninakommi vedavast piraatristlejast, saab selgeks, et see lugu on ikka kõvasti keerulisem. See ei tule loole tingimata kahjuks. Saame sõita magnetrongiga ja hullu suru ralliässaga, kuuleme samuti haihtunud õhulaevast Harnankur ja aatomrünnakus hukka saanud moepealinnast Revacholist ning tagatipuks veel ka entroponeetilisest katastroofist.
Minust oleks aus üles tunnistada, et mu kokkupuuted ulmekirjandusega – teisiti ma Kurvitza romaani ka kuidagi nimetada ei oska – jäävad Pipi, Karlssoni ja kapten Nemo aegadesse; hiljem pole mul selle žanri järele suurt isu olnud. Seetõttu pakkusid mulle futuristlikust vigurdamisest oluliselt suuremat huvi varjamatult tänapäevasesse reaalsusesse juurdunud tegevus- ja teemaniidid. Neid on siin omajagu. Püha ja õudne lõhn on paljude muude asjade kõrval ka mõistujutt meieaegsest geopoliitikast: reaalvööndis ei ole raske ära tunda eurotsooni, ka „apokalüptilise veristaja“ Mazovi prototüübi leidmisel ei ole vaja liigselt nuputada.
Julgeolekupoliitilises mõttes on tüdrukute otsimine sattunud tõesti kehvale ajale. Nagu eelpool juba mainitud, on Meskiriigi oikumeeniline agressor Revacholile just aatompommi heitnud, no ja see entroponeetilise katastroofi värk nüüd veel ka. Käib liitlaste otsimine. Koos teiste iisolatega kistakse globaalsesse möllu tüdrukute kodumaa Vaasariik. Aeg-ajalt sähvatavatel selgushetkedel jõudsid romaanist minuni siiski ka katkendlikud teated tegelikust Vaasast. See paikneb Tallinnast umbes nelisada kilomeetrit otse läänes ja talvehooajal väljub laev sinna D-terminaalist kell kuus õhtul. Olgu siinkohal toodud vaid üks säärane sõnum
Nii siseneb seegi maalahmakas hallis koos ülejäänud maailmaga geopoliitilise apokalüpsise staadiumisse, aga kokkuvarisemise asemel ta pigem triivib laiali. Ikka veel sotsiaaldemokraatiana. Ikka veel jagatakse seal niisama lullilööjatele lahkelt abirahasid. Ristlejad hukkuvad Põhjamere mürsutules, aga töötule kunstnikule pakutakse ikka veel riigi poolt tema enda valdkonnas ümberõppimisvõimalusi. (…) Niimoodi – ekstremistide vastuväiteist hoolimata – läheb Vaasariik ajaloo kardinate taha koos oma kolmeaastase tasutud isapuhkuse ja laitmatult töötava ühistranspordiga.
     See kõik kõlab nüüd juba nagu otse päevauudistest.
Ma lugesin siia kõrvale spetsiaalselt läbi ka ulmekirjanduse krestomaatiasse kuuluva H. G. Wellsi Ajamasina. Kindlasti on möödunud enam kui saja aasta jooksul ilmunud selles žanris asjaomaste arvates palju olulisemaid teoseid, aga võhiku jaoks on see ilmselt üks loogilisemaid alguspunkte. Esmalt sain kinnitust tõsiasjale, et ulmekirjandus mulle lihtsalt ei istu. Ei teagi miks, ja siin ei ole koht seda vastust otsima hakata. Teisest küljest jällegi adusin, et mõningate teemade käsitlemiseks on ulmeromaan vahest tõesti ainuvõimalik riist. Wellsi romaan on Kurvitza omast muidugi oluliselt lihtsam. Inglast huvitas eelkõige küsimus, mis saab looduse alistanud, täielikus turvalisuses elavast inimesest. Autori vastus polnud paraku eriti innustav. Olles maandunud viktoriaanlikkust Londonist aastasse 802701, avastab Wellsi Ajarändur enda eest pehmest leebusest ja süütust muretusest pakatavad kenad olendid, kelle mõistus ja füüsis näivad olevat viieaastase lapse tasemel. Kurvitza romaanis kohtame ökoloogiliselt lumivalge südametunnistusega vaasalasi, kes veel päevad enne oma ajaloo kardinate taha kadumist katavad oma tänavalaternad valguskindlate filtritega.
Päris viimastel kuudel, siis kui hall üle ookeani Vaasa poole hiilib, saab teoks valgussaaste vastaste lobigruppide suur unelm. Tööstus- ja ärihooned kustutavad tööpäeva lõpus tehisvalgustuse, tänavalaternad kiiverdatakse spetsiaalsete filtritega. Esimese ja viimase suurlinnana maailma ajaloos kaotab Vaasa täielikult valgussaaste. See ei ole ainult pommireidide vastane meede, see säästab ka linde, kes muidu võiksid linna valguslabürintidesse eksida, ja rannahülgeid, kelle paaritumisrütmid liiga pikast päevast sassi lähevad. Sa võib-olla naerad selle peale, aga õhtul, kui suur maailm taamal paisub veriseks keeriseks, tullakse Vaasas peredega tänavale ja ollakse koos vähetähtsad. Ainult kauged plahvatused rikuvad talveöö sügavat rahu, ta veatut tähistaevast. Kõik vaatavad, pead kuklas.
Otse loomulik, et ma tol kuldse loojanguga õhtul pidasin varmalt seda paradiislikuks ühiskonnaks,“ arutleb Wellsi Ajarändur ning lisab veidi hiljem, „pärast lahinguid saabub vaikus. Inimkond oli tugev, teguvõimas ja tark, ohtra elujõuga oli ta oma elutingimused muutnud sootuks teiseks. Siis aga hakkasid muutunud tingimused inimkonnale vastu töötama.“ Õige pea avastab Ajarändur paradiisliku pealispinna alt võika majandusliku reaalsuse. Nimelt selgub, et otse tulevikuvaasalaste jalge all töötavad maa-alustes šahtides Morlokid1 – „valkjad kasimatud ööloomad“. Järk-järgult avaneb Ajarändurile kogu tõde: inimene polnud enam üks terviklik liik, vaid jagunenud kaheks täiesti erinevaks haruks: rambeteks iludusteks Eloideks ja leemurilaadseteks Morlokiteks. „Eloid olid lihtsalt nuumkari, keda sipelgate eluviisiga Morlokid pidasid ja küttisid – ilmselt koguni kunstliku valiku teel aretasid. Ja siin see Weena [Ajaränduri Eloist sõbranna, H.P.] mu kõrval nüüd tantsis!“
Kuigi Kurvitza romaanis on inimkonna kaheks hargnemine veel algstaadiumis, limpsavad Morlokite eellased vaasalaste järele keelt sama isukalt kui nende kauged järglased.
Hästi paned,“ sosistab Ignus Nilsen varjudest. „Ma tegin ka niimoodi nooblilt sellele keskklassile ära. Koos Mazoviga me tapsime neid, saad aru, sadades tuhandetes. Peaaegu miljon kodanlast tapsime ära, oleks rohkem veel tapnud, aga aeg sai otsa.
    Nii motiveerib oma jüngrit Zigit apokalüptilise veristaja Kras Mazovi kooliõpetajast sõbra Ignus Nilseni tontlik hall tsütoplasma.
Zigi on nihilist ja kommunist ka. Kui vaja läheb. Tal käib „kodanlane“ üle huulte nagu libliknuga: „kodanlane“, „kodanlased“, „kodanlik“, „kodanlik kunst“, „väikekodanlik arvamus“, „sa oled kodanlane“, „su kodanlasevanemad“, „su vanemad on kodanlased“, „see on sellepärast, et su vanemad on kodanlased“, „see on sellepärast, Ann, et sa oled kodanlane“ (Zigi kutsub ka õpetajaid eesnime järgi), „kodanlaselibu“, „kodanlasekutsikas“, „pederastia on kodanlik haigus, pederastid on kodanlased“. Zigi on lugenud poiss ja kursis ka kodanluse kaunimate nimedega: „pursui“, „bourgeois,petit-bourgeois, „pürjel“, „bürger“, „kulak“, „keskklass“, „rantjee“, „suurmaaomanik. …“
Ta mõju on tohutu. Patsidega tüdruk neljandast klassist tuleb koju ja küsib: „Isa, miks sotsiaaldemokraatia nii nõrk on?“
Kust sa sellist asja kuulsid?“
Zigi ütles, et sotsiaaldemokraatia on nõrk ja kommunism on vägev. Miks meil kommunism ei ole, isa?“
Me ei tohi aga Vaasa kodanlaste suhtes olla üleliia karmid, mitte kõik neist ei ole naiivsed hülgekallistajad. Minu jaoks ühes romaani meeldejäävaimas kohas sõnab Zigi mentor:
Nad [haihtunud tüdrukud, H.P] olid kodanlased, iga viimane kui üks neist. Nad lugesid oma tüdrukute ajakirju. Revacholi pursuide mood ja parfüümid, süütuse kaotamise jutud. See kõik on kodanlus. Iga tüdruk on tegelikult kodanluse relv [minu esiletõst, H.P.].
Möödunud aasta alguses sai imestunud lehelugeja Postimehest2 teada, et Vaasa sotsiaaldemokraadid on asunud otsustavalt võidurelvastuma. „See on tore pilt, pildistage seda,“ osutab Stockholmi Nicolaigardeni sooneutraalse lasteaia juhataja plakatile, millel naeratab avalalt roosas kleidis poisirüblik. Mikk Salu külaskäigust kodanluse relvalaborisse kuuleb veel palju huvitavat. Eriti põnevaks läheb lugu siis, kui juttu tuleb sooneutraalsuse kaugematest ühiskondlikest vastukajadest. „Meie eesmärk on hävitada tuumikperekond kui norm,“ kuulutab 8000-liikmeline sotsiaaldemokraatide noorteühendus. Selle loosungiga ei tohiks ka Zigil mingit probleemi olla. Vana Mazov oleks Nicolaigardenis ja selle ümber toimuvat vaadanud ilmselt läbi vastandite ühtsuse ja võitluse prisma. See pikka aega Vaasa klantspildi varjus olnud võitluse aspekt ei lasegi Wellsi vihatud käial lähiajal rikki minna, nii et ju mingi valgusreostus siiski jääb.
Kui aga Wells andis mutrivõtme, siis Kurvitz pakub tervet tööriistakasti. Pühas ja õudses lõhnas tutvustatud maailm on autori sõnade järgi "geopoliitiline unenägu"Vaasalastega sõjalises liidus olev Graad meenutab globaalsete ambitsioonidega Ida-Euroopat, mis omakorda kohkub Meskiriigi ees, mille poliitiline eesmärk näib pealiskaudsel vaatlusel olevat inimkonna lõpp. Tiitelleht ähvardab "romaanitsükliga", millele siinne kõigest proloogiks on. Seda plaani teostades on Kurvitz käsitletavate teemade ringi tõesti enam-vähem kõigele laiendamas. Omaette küsimus on muidugi, kas autor ise nende käsitlustega nõustuma saab, kuid Eloide jaoks on see pigem "õudusunenägu".




1 Eesti keeles tõlgitud ka Läpatuustideks.
2 Mikk Salu, „Rootsi sugudeta lasteaias pole poisse ega tüdrukuid“
3 Kaarel Kressa, "Robert Kurvitz austab lootuse esteetikat"

6 comments:

  1. Suur aitäh, Hardo Pajula. Ja aitäh Rostovile salajase kaanekujunduse eest ka.

    Ma nüüd lähen ja jalutan mööda tänavat alla, vilistan oma laulukest ja olen cool as a cucumber.

    ReplyDelete
  2. ma ei suuda mõista, millest tuleneb selline üleolev suhtumine hüljestesse.

    ReplyDelete
  3. See on väga tuus kaanekujundus. Viimati oli midagi nii tuusa vist raamatul "Osakestest osakestes." Kirjastus Pimedus Tallinn. Mosaiik.

    Ja Hardo, ütle ikkagi palun, miks meil kommunismi ei ole?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ütle jah, Hardo, miks meil kommunism ei ole?

      (Osakestest osakestes pealt see ongi võetud, Luiga vist jagas seda disainimise kandis. Need kuldsed jooned on vist ainepõrkurist?. Täpsemalt... particle traces after collision? (Ainelaulatus, aatomrelv, "maailm on ainest läbi ja lõhki" (deleted scene) nihilmat etc)

      Delete
  4. Äärmiselt nauditav (nagu autori kirjutised alati)! Tänan.

    ReplyDelete
  5. See on kindlasti minu viga - mis siis, et majanduse eksami TTÜ-s hästi tegin - aga see on esimene Hardo Pajula artikkel, millega ma ühel nõul olen :)

    ReplyDelete