Tuesday, December 10, 2013

Khani ema (Püha ja õudne lõhn, kustutatud stseenid)


  
«Palun,» prisked pisarad voolavad Inayat Khani prilliklaaside alt. «Ütle, kes sa oled...»

«Sa tead, kes ma olen.» Vibratsioon eritab lapse häält, ütleb sellega kohutavaid asju. Khan hakkab vappuma, vajub esiku nurka, telefonitoru käes. 

«See ei ole sina, see ei ole sina,» karjub ta. Mehe päriskeha rapub mõistusega kaasa. Ta ärkab ja nutab oma voodis. Kõrv huugab, uni jätkub ärkvelolekus, ainult vitriinis on jälle õhulaevamudel, Nadja ei naerata enam ja Gon-Tzu hoiab kompassi.

Viis minutit hiljem ärkab Aliyah Khan nõude kolina peale köögis. Ta kobab oma voodi päitsis, narmastega öölamp süttib. Naine läheb öösärgi väel kööki. Seal pimedas, seljaga ukse poole, seisab ta kolmekümnendates poeg ja nuuksub. Mehemürakas peseb oma kohvitassi, selg rappumas.

«Paha unenägu?»

Khan ei vasta, pillab tassi kraanikaussi, kõrv tuleb küljest ära.

«Istu nüüd, las ma teen ise.» Ema juhatab mehe laua äärde. «Tahad ma teen sulle teed?»

«Kohvi,» pühib mees põski, «tee kohvi.»

Vana naine paneb köögis tuled põlema, vesi kahiseb kraanikausis, ta peseb poja lemmiktassi. Seal lookleb Ramout Karzai viimane teekond läbi düünide. Siis paneb naine vee tulele ja istub Khani kõrvale maha.

«Ma palusin...» hingeldab see, «et ta ütleks, kus nad on, aga ta ei ütelnud.»

«Ja ta oli...»

«Målin.» Khan neelatab. «Ta helistas ja teised olid ka seal. Nad ütlesid, et ma nad rahule jätaksin. Et ma piinan neid.»

On vaikne, kann hakkab tulel vilisema. Khani ema tõuseb laua tagant, otsib kapist kohvipulbrit. «Sa ju tead, mida see tähendab, eksju?»

Khan ei nuuksu enam. Ta vaatab tuima pilguga oma sõrmesid laual: «Kõik teised oleks enda omad saanud. Ainult mina ei oleks...»

«Ei, kallike.» Aliyah paneb kohvitassi poja ette ajalehele. «See oled sina ise, kes endale niimoodi nõu annab. Sa ise tead, mida sa tegema pead. Sa ei pea Zigi-meest taga ajama ja sa ei pea surnutega rääkija juurde minema, sa pead tööle minema.»

«Aga ma olen juba tööl!» Khan rüüpab sõõmu. «Ma olen oma ala juhtiv spetsialist, ma ju räägin sulle.»

«Võib-olla jah, aga see ei ole ju mingi normaalne ala. Ma mõtlen päris tööle. Kui sa ise enda eest hoolitsema hakkad, küll siis tulevad naised ka. Mul on üks mõte, kuula! Käid hommikul tööturu-ametist läbi...»

«Ema, kas ma just ei öelnud sulle?!»

«Kuula mind lõpuni! Kohe hommikul käid läbi ja palud neilt ümberkoolitust ja võtad vastu ka! Nad ju tasuta pakuvad neid. Sealt saad enesekindluse kätte, teed endale päevaplaani...»

«Muidugi,» naerab Khan õõnsalt, «päevaplaani.»

«... ja reedel lähed selle tüdrukuga välja. Ei puikle vastu, ta on väga tore. Agne on väga meeldiv naine, ma ei usu, et ta tütar sind ära sööb.»

«Mis tütar?»

«Miks sa kunagi ei kuula mind? Ma juba kuu aega räägin sulle, et mu töökaaslase tütar on sinuvanune ja ka üksi. Ta täitsa tahab suga kokku saada! Paned ilusti ülikonna ja särgi selga ja viid ta kuskile kenasse kohta sööma.»

Khan langetab pea käte vahele: «Mis kohta, ema... Abu-Babu kebabisse, börekit sööma või? Sinna, kus ma selle ümberkoolituse saan.»

«Tead, mis teeme? Ma annan sulle taskuraha. Avansi. Paned kohe pärast tööturu ametit laua kinni, Telefunkenisse!» Khani ema jääb kavala näoga vaatama.

Mees tõstab pea käte vahelt, pühib nina taskurätti. «Ei tea, kuidas?»

Ema lööb ajalehe laua peal lahti: «Tutvustega.» Kultuurilisa intervjuu kõrval poosetab t-särgis ja taljesse lõigatud ülikonnas noor mees. Särgil on tuntud tantsuartisti ikooniline albumikaas, renoveeritud panoraamkorruse siselahendus särab taustaks.


17 comments:

  1. "See oled sina ise, kes endale niimoodi nõu annab. Sa ise tead, mida sa tegema pead."

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ära kuula teda, "teadvustamatus" on kodanlane. Ta tahab alati ainult üht - et sa tööturu-ametist läbi käiksid ja börekit keerama hakkaksid, Abu-Babu Kebabi kokamüts peas, suurte vuntsidega Abu-Babu ise rebib end kaks kebabit käes läbi logo ja karjub: "KEBAP-PADOOBAP-PA-DUUP-DAAP-DUU!"

      Fuck that.

      Aja parem Zigi-meest taga ja käi surnutega rääkija juures.

      Delete
    2. "Ma eeldan et see raamat on mingist valgustusest ja eneseleidmisest vms?" Oma ala juhtiv spetsialist ehk teab paremini. Mina ei osanud muud, kui naerda ja vastata: sellist jama on isegi raske kommenteerida.

      Delete
  2. kodanlane on ka: südametunnistus, unenäod, nostalgia. Kõik, mis segab Zigi-mehe taga ajamist.

    ReplyDelete
  3. Kommunikatsioonistrateegiat kah!

    "Ma keeran türa lihtsalt. Me oleme lihtsalt vanakooli türakeerajad, ega siin rohkem ei olegi."

    ReplyDelete
  4. Suhtekorraldaja. See on vajalik igale türakeerajale. See on libesti, mees, libesti. Ametinimetus, millele järgneb punkt on kurjakuulutav. Linoleumimüüja. Tema tegi seda.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ametinimetus, millele eelneb Doktor on kurjakuulutav. Doktor Linoleumimüüja. Kõikide maailmade Doktorid, ühinege!

      Delete
    2. Parandus: mall on Doktor Ametinimetus. Kui Doktorile järgneb lihtsalt mõne eesti joppari perekonnanimi (ja nimele omakorda veel arvamusartikkel Postimehe tasulises osas), võib asi osutuda kurjakuulutavuse asemel impotentseks.

      Delete
  5. Arsti arvamusartikkel teeb keskmisele arvamusartiklile enamasti tuule alla.

    ReplyDelete
  6. fuck reaalsus, ma läksin varakult reaalsusest ära, seal oli liiga palju kodanlust, liiga vähe armastust. reaalsus on neile, kes ei saa endale unistust lubada. vms ütles Ž.

    ReplyDelete
  7. Robert, see muuseas, on uskumatult stiilne muuv, et sa kustutatud stseeni üles panid. See on see, millest ei saa küllalt. Ei saa.. Ei. Aitäh.

    ReplyDelete
  8. kaur, sattusin lugema su äripäeva kolumnit "tean, mida teen".
    kirjutamise juures on kõige õudsem see, et see jama läheb täide. see on astraalis käimine ja sinna skeemide loomine ja need mõne aja pärast elustuvad. ma tean, millest räägin.

    ReplyDelete
  9. Selle pealkirja jebis sinna Äripäev. Minu pealkiri oli "Nagu kahlaks tiiger läbi vee." Aga jah. Nii kuidagi on. Kõhe.

    ReplyDelete
  10. narratiivi kinni jäämine on ebatalebistlik fatalism, tho.

    ReplyDelete
  11. renderdan... ... ... ... ... samas on ka narratiivi eitamine ebatalebistlik. "kuule, ole reaalne" stiilis. kui on kirjutatud, siis on kirjutatud. tuleb kuidagi peatüki lõpuni vedada

    ReplyDelete
  12. lahendus oleks enda jaoks ülimalt helge lahendus ise valmis kirjutada. ma pole proovinud kas see töötab. teoreetiliselt ju peaks

    ReplyDelete
  13. tähtis on õigel ajal uue narratiivi peale hüpata.

    also, on ju olemas selline köögiriist nagu renderdi?

    ReplyDelete